Teema: Sõda Ukrainas — kuidas tulete emotsionaalselt toime?

Rusuv ja jõuetu tunne on. Lastest on kohutavalt kahju. Vaatan enda omi ja mõtlen, et sama hästi võiksime ise samas olukorras olla. Meenus, kuidas minu laps paar aastat tagasi uusaastaööl ilutulestiku peale ära ehmatas ja suurest hirmust nutma hakkas, aga nüüd mõtlen laste peale Ukrainas, et mida nemad nüüd nende päris paukude pärast peavad üle elama ja millise trauma see nende hingele jätab. Ma tean, et me saame teha annetusi ja olen ka seda juba teinud, ning kuigi see aitab inimestel olukorda leevendada, siis see ei tee nende kannatusi olematuks ja selle peale mõeldes on endal veelgi kehvem olla.

Tunnen tohutut ängi.   Nii kahju on inimestest, linnadest, loomadest.   Vaatan uudiseid ikka, sest oleks  nahhaalne öelda , et minu hingerahu on tähtsam kui  teiste reaalsed  jubedused.  Olen pisarateni liigutatud UKRAINA meeste vaprusest ja neist, kes appi lähevad.

Viha, äng, ka hirm. Registreerisin vabatahtlikuks, osalen toetamiskampaaniates – aga tunnen, et sellest on vähe. Esialgu oli tekitasid viha siinsed tiblad,  aga tundub, et need on ka tagasi tõmmanud. See sõda on inim-, sotsiaalne – ja majanduskatastroof, arusaamatu, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. See 16 sajand , et tuli pähe mõni naaberriik endale vallutada ja tehtigi ära. Putini põhjendused on eriti haiged, mis kuradi fašistid seal Ukrainas siis on,  kes sellist lolli juttu usub.

Mind hirmutab see, et võiksime ise olla (ja varem olemegi ju tegelikult olnud) vabalt Ukraina asemel. Aga meil on paar asja läinud natukene paremini ja oleme suurtes liitudes.

Mul on kohutavalt hea meel, et see teema tehti, sest ma olen samuti tohutus ärevuses ja ängistuses. Ma mõtlesin, et kuidas ma ei suuda sellega toime tulla, kui kõik ümberringi teevad oma igapäevaseid asju. Aga tegelikult ei näe ju inimeste sisse, on hea teada, et ma pole ainus, kes ei valitse oma emotsioone seoses selle õudusega. Olen samuti annetanud ja panin end vabatahtlikuks kirja aga üksiki neist tegudes ei muuda mu enesetundes midagi.

Ja ma kardan ka tuleviku pärast, sest mulle tundub ikkagi ulme, et UA ilma sekkumiseta Putinist jagu saab ja suuremat sõjalist konflikti õnnestub vältida, praegu lihtsalt venitatakse kummi ukrainlaste elude hinnaga :(….

#3960165:

tunnistan ausalt, et ei tulegi väga toime … tunnen juba, et isegi tervis hakkab tõrkuma (vererõhk kõigub, süda peksleb, unehäired etc). seda ei hakka mainimagi, et tööl on totaalsed keskendumisraskused … eriti kurvaks teeb, et näen, et mu 15a poeg on ka totaalselt stressis ja seda hetkel kui kogu tähelepanu peaks olema põhikooli lõpetamisel. sulgub oma tuppa ja jälgib netis ainult sõjauudiseid. üritab seda muidugi pere eest varjata, aga näha on, et poisil on totaalne hirm 🙁

Hea teada, et on noori, kes teema vastu huvi tunnevad. Ühistranspordis on mulle siiani jäänud mulje, et noored elavad oma noort elu nagu ikka – lobisevad tühjast-tähjast, naeravad ja kihistavad. Aga noh need vist ongi teatud seltskond noori, kes õhtuti kambas hulguvad ja maailma uudised lähevad neist mööda.

Igal hommikul ärkan tohutu ärevusega ja kardan uudised avada. Kõik toimub sisuliselt meie kõrval ja mõte, et Eesti võib olla selle tuumarelvaga vehkiva mafiooso ohver nr 2, tekitab x korda päeva jooksul väljapääsmatu tunde. Püüan teha plaane A, B ja C, aga lõpuks jõuan ikka mõtteni, et ei tee midagi ega ei lähe kusagile. Siin on minu kodu. Vähemalt ei peeta baltlasi enam russofoobideks nagu varem. Kusjuures küsimus ei ole venelastes kui rahvas, vaid tolle maffiabande peenelt punutud plaanis, millega teostatakse inimsusevastaseid kuritegusid. Varem või hiljem saavad nad kätte oma karistuse.

Meil oli täna tööl psühholoog rääkimas sellest, kuidas selle ärevuse ja hirmuga toime tulla. Tegelikult olid tavalised ja lihtsad soovitused.

Uudiseid ei peaks kogu aeg lugema, nö plaani järgi, mitte pidevalt

Hoida ennast – söömine, liikumine, puhkamine.

Leida ka toredaid tegevusi, keskenduda millelegi muule – lugemine, filmid vmt.

Et selge see, et sa ei saa seda endast päriselt välja lülitada. Aga see pidev muretsemine ei aita, sööb psüühika nii ära, et ei suuda enam normaalselt toimida. Ja siis ei suuda ka teisi aidata või oma riiki kaitsta, kui see vaja oleks.

Mina ise püüan neid nõuandeid jälgida. Jah, loen uudiseid hommikul, vaatan õhtul. Aga teadlikult püüan seda mitte pidevalt teha. Lõunal käin jalutamas, siis on päike väljas viimastel päevadel olnud, pisut annab energiat. Õhtuti vähemalt mingi hetke loen midagi. Ega päriselt seda hirmu alateadvusest välja ei saa, aga pisut tasakaalukamaks muudab küll. Et see on olukord, mida me hetkel muuta ei saa. Meie psüühika kokku kukkumine ei aita küll kedagi. Proovigem pigem ikka jalgel püsida ja  aidata seal, kus saame.

#3960190:

Meil oli täna tööl psühholoog rääkimas sellest, kuidas selle ärevuse ja hirmuga toime tulla. Tegelikult olid tavalised ja lihtsad soovitused.

Uudiseid ei peaks kogu aeg lugema, nö plaani järgi, mitte pidevalt

Hoida ennast – söömine, liikumine, puhkamine.

Leida ka toredaid tegevusi, keskenduda millelegi muule – lugemine, filmid vmt.

Et selge see, et sa ei saa seda endast päriselt välja lülitada. Aga see pidev muretsemine ei aita, sööb psüühika nii ära, et ei suuda enam normaalselt toimida. Ja siis ei suuda ka teisi aidata või oma riiki kaitsta, kui see vaja oleks.

Mina ise püüan neid nõuandeid jälgida. Jah, loen uudiseid hommikul, vaatan õhtul. Aga teadlikult püüan seda mitte pidevalt teha. Lõunal käin jalutamas, siis on päike väljas viimastel päevadel olnud, pisut annab energiat. Õhtuti vähemalt mingi hetke loen midagi. Ega päriselt seda hirmu alateadvusest välja ei saa, aga pisut tasakaalukamaks muudab küll. Et see on olukord, mida me hetkel muuta ei saa. Meie psüühika kokku kukkumine ei aita küll kedagi. Proovigem pigem ikka jalgel püsida ja aidata seal, kus saame.

Just. See lennuki hapnikumaski teema – kõigepealt mask endale ette, siis saab aidata ka kõrvalistujat. Paanitsemisega ei aita me kedagi, ainult halvame ka iseennast – praegu on see hetk, kus teadlikult püüda ennast vee peal hoida, need ülaltoodud siin väga head soovitused. Küll millalgi siis, kui kriitiline aeg möödas, saab end lõdvaks lasta ja tühjaks nutta, nii mõtlen mina ise.

Lisaks kõigele eelnevale, mida siia kirja olete juba pannud, on mul ka oma sõbrannadest kahju, kes hetkel lapseootel on. Ma ei tea, et kuidas nemad praegu mõtlevad, aga ise mõtlen, et nii haigesse ja ebastabiilsesse maailma oleks valus uut elu kannatama tuua. Teatud viha on minus juba ammu seoses sõja ja okupatsiooniga, mis on mu suguvõsa laastanud ja need jäljed pole kuskile kadunudki veel ja kestavad terve elu niigi. See kõik oli väga julm ja julmade tagajärgedega. Tundub, et ajalugu kordub jällegi. Ma ei tahagi mõelda praegu vastu ööd , lihtsalt tekitab meeletut viha. Kui mul lapsi poleks, läheksin vist isegi sõtta ja ilmselt muutuksin seal  kõige hullemaks loomaks teatud rahvuse vastu. Tõenäoliselt nii hulluks, et hakkaksin iseennast ka kartma.

Olen ise olukorraga pigem leppinud ja võtan päev korraga, ei karda isiklikul tasandil.

Küll aga tekitab minus täiesti kirjeldamatut viha, kui hakkan selle peale mõtlema, et mingi vastik väike vanamees oma väärastunud komplekside tõttu ja mingisuguste haigete tallalakkujate toetusel on hävitanud tuhandeid elusid ja rikkunud nii mitmete põlvkondade tuleviku. Sest see olukord ei lõppe ju relvarahuga, majanduse osa ei hakka üldse mainimagi aga ellujäänud kannavad traumat edasi, sõjakeerises olnud lapsed kasvavad närvilisteks täiskasvanuteks, kes omakorda mõjutavad sellega oma tulevasi järglasi. Milleks see kõik? See on nii arulage. II MS ajal elas iga riik omas mullis sisuliselt, täna me näeme otsepildis, kuidas inimesi surnuks pommitatakse ja ikkagi see jätkub. Endiselt on sõjaõigustajaid. Ja kõige nukram on see, et inimkond läheneb 8 miljardile, isegi kui kogu Ukraina ja siis veel Baltikumi rahvas otsa viimseni hävitataks, oleks see pelgalt kerge langus statistikas.

Väsimus ja lootusetus on peamised tunded.

Huvitav kas varasemate tsivilisatsioonide lõpus ka inimesed nii tundsid? Globaalselt muidugi niimoodi mõtteid jagada ei saanud nagu meie täna aga kas üldised mõtted olid sarnased?

#3960155:

Kuidas teie hoiate oma vaimset tervist antud olukorras? Olen seni suutnud kuidagi igapäevaeluga hakkama saada, lubanud endal sõjale mõelda vaid tund päevas, mitte rohkem. Aga nüüd tuleb suvalisel hetkel selline halvav äng, et üldse ei saa olla. Nii kohutavalt kahju on sõja tõttu kannatavatest inimestest, eriti neist, kes päevad nägema oma lähedaste surma ja valu, aga ka nendest vene noortest, kes sinna sõdima suruti.

Annetamine korraks tekitab tunde, et saan veidigi aidata, aga kas seda abi ongi kellelegi saata varsti…

Minu eelis on ehk selles, et elasin seda üle 8 aastat tagasi, mõistes, et see on ju sõda kui võetakse teise riigi territooriumi selliselt üle. Praegune on selle sõja ägenemine, mis algas 8 aastat tagasi. Leian, et enda hingerahu jaoks on vaja olla kursis toimuvaga.  Muidu on tõesti nii, et sündmused sajavad taevast alla. Mida teha saab, väärtustada rahu ja seda, mis on praegu nii tavaline, aga mis osadel inimestel on jäädavalt otsas. Suhelda lähedastega ja rõõmustada, et praegu saab suhelda. Ära jäta ühtegi head sõna ütlemata, ära jäta kedagi kallistamata, ära jäta ühtegi naeratust naeratamata. Elu toimub praegu ja siin ja organiseeri endale elu, mida tahad elada ka homme ja ülehomme. See sõda kahjuks liigub Baltikumi poole ja rahuaeg võib kiiremini otsa saada kui arvatakse. Nii et vaata üle, mida sa võtad kaasa, kui sul on 5-10 minutit asjade pakkimiseks. Ja kui see on tehtud, keskendu praegusele elule ja leia tegevust. Ja veelkord, tänane jama on sündinud juba 8 aastat tagasi. Pigem peaks küsima seda, miks 8 aastat tagasi polnud närvis praeguse olukorra pärast, siis ehk oleks praegune olukord ka teine. See on 8 aastase sõja jätk.

mina muretsen (kõikide muude sõjamurede hulgas), et praegu on maailm tagajalgadel, loetakse teist, kuuendat ja kaheksandat sõjapäeva, loetakse üle elu kaotanud inimesi ja nutetakse neist igaühe pärast eraldi, peetakse arvestust purustatud tankide üle ja kiristatakse vihast hambaid.

aga ma kardan, et poole aasta pärast märgitakse üle maailma ehk kord nädalas uudistes, et “sõda Ukrainas jätkub”, ohvrite arv ei ületa enam uudiskünnist, sest sõjas ikka ju surrakse ja purustatud linnu võetakse enesestmõistetavana, sest sõjas ju pommitataksegi. ma kardan seda väga, et nii saab olema ja kogu maailm harjub uue normaalsusega.

#3960155:

Kuidas teie hoiate oma vaimset tervist antud olukorras? Olen seni suutnud kuidagi igapäevaeluga hakkama saada, lubanud endal sõjale mõelda vaid tund päevas, mitte rohkem. Aga nüüd tuleb suvalisel hetkel selline halvav äng, et üldse ei saa olla. Nii kohutavalt kahju on sõja tõttu kannatavatest inimestest, eriti neist, kes päevad nägema oma lähedaste surma ja valu, aga ka nendest vene noortest, kes sinna sõdima suruti.

Annetamine korraks tekitab tunde, et saan veidigi aidata, aga kas seda abi ongi kellelegi saata varsti…

Minul eelmise nädala reedel kõige hullem – oli ju neljapäev pidupäev, aga see sai veedetud kas telefoni või televiisori ees tõllaratta-suuruste silmadega sōjauudiseid vaadates. Kuidas ma peaks pärast sellist päeva hakkama oma argipäevatoimetusi tegema? Kuidas? Kuidas ma suudan oma tavapäraseid muresid lahendada, kui ma tean, et meist mitte väga kaugel surevad inimesed lihtsalt niisama kuuli- ja pommirahe all..

Praegu on natuke parem, aga mitte suurel määral. Kui vähegi võimalik, siis otseblogisid ja Twitteri kanaleid jälgin tunnis ikka paar korda –  minu puhul vahet pole, kas loen uudiseid või ei loe, iga hetk on ärevus ja mure hinges söömas. Nutan ikka päevas 1-2 korda, kui näen sotsiaalmeedias mingeid pilte või videosid, mis seal salata. Pidevalt trummeldab see küsimus peas, et kuidas ma peaks enda elu edasi elama, kui tegelikult teised surevad põhimõtteliselt juba meie eest? Mille pärast inimesed peavad niimoodi kannatama? See tundub nii kuradi sürr!
Pea kõik oma tuludeklaratsiooni rahadest panin selle alla, et ostsin põgenikele siis hügieenitarbeid ja toitu. Teki ostsin ka.. ning annetasin siis erinevatele muudele Ukraina organisatsioonidele nii kuidas sain. Ei läinud kergemaks, aga vähemalt midagigi.

Viha Putini vastu on ilmselge, aga kõiksugu vandenõuteoreetikud ja muud koroonatargad inimesed (üks siin samas kommentaariumis üleval pool) ajavad südame lihtsalt pahaks ning tahaks karjuda – jah, oma kaasmaalase peale.. MIKS JA KUST tulevad sellised kuradi teooriad, et Ukraina ise on selle sõja algataja ja tegelik peasüüdlane ning meie üks osa eestlastest usub seda? Miks ometigi võrreldakse ja mõeldakse endiselt mingitele tühistele koroonapiirangutele samal ajal kui sõda võib meile iga hetk uksele koputada? Mul pole lihtsalt sõnu vahepeal.. nii kuradi lootusetu tunne tekib.

Asjad on halvasti, aga eks kõigil on omad viisid, kuidas sõjaolukorraga toime tullakse. Annaks Jumal, et see asi kiiresti lõppeks!
Sain natuke südant puistata siia..