Ma poleks kunagi uskunud, et oma mehe kohta perekooli teema tegema pean. Oleme mitmeid aastaid koos olnud, tülitseme harva, saame kõigest omavahel rääkida. Tegu on tavalise tööka mehega, keda ma pole kunagi näinud isegi tõsiselt närvi minemas.
Meil on 2 last, mõlemad planeeritud ja oodatud, alles väikesed.
Eile oli meil üsna pingeline päev, lähedane inimene on tõsiselt haige, niiet üritasime lastega terve päeva õues veeta, et ise rahuneda ja lapsed ei tajuks meie pinget.
Õhtul nõudis vanem laps järjepidevalt poodi, õue, pessu, vett – nagu ikka, et magamaminekut vältida. Läks siis mees temaga neljas kord kööki vett jooma, laps hakkas jaurama ja mu mees viskas talle tassist vett näkku, mitte midagi ütlemata. Laps ehmatas, jooksis minu juurde, küsisin, mis juhtus. Mees kehitas õlgu ja ütles veidral häälel, et ei midagi… laps seletas, et issi tegi aiai, viskas vett peale.
Ma olin ja olen tõsiselt šokeeritud. Esiteks, ma olen alati uskunud, et kui laste peale ärritume, siis ütleme seda koheselt välja ja eemaldume olukorrast, kui saame kurjaks, räägime sellest omavahel ausalt – 2 väikest last tähendab paratamatult olukordi, kus kannatus katkeb ja vanem rahunemiseks aega vajab, vahel ei suuda teisiti, kui kurjalt “aitab!” öelda.
Aga visata lapsele vett näkku, on nii alandav, vääritu ja haige. Ja selle asemel, et kohe öelda, lapse ees vabandada, öeldakse süüdlaslikult “ei midagi” ?
Panime lapsed magama ja rääkisime sellest, mees ütles, et tal on piinlik ja halb tunne, et ta ei tea miks ta nii tegi. Ütlesin talle, et kuidas ma teda lastega usaldama peaks ja et järgmine kord kui ta lapsele liiga tegema peaks, on see ka viimane kord.
Ma ei oska üldse edasi minna. Muidugi on lapse lõputu jauramine väsitav ja ärritav, aga vett näkku visata tundub… lihtsalt vastik.
Esileht › Pereelu ja suhted › Šokis mehe käitumisest lapsega
Teema: Šokis mehe käitumisest lapsega
No mina ei oleks 4. kord enam lapsega jooma läinudki, vaid oleksin käratanud Aitab lollitamisest! ja Magama! Kaua võib tittede pilli järgi tantsida siis? Täiesti kasvatamatud väiksed jonnipunnid.
No ei – ma poleks läinudki neljas kord lapsega kööki vett jooma. Absurdne olukord üldse.
Tegelikult ongi tarvis lastel õppida, et ka täiskasvanul on tunded ja ka täiskasvanu on inimene. Lõputult saagida lihtsalt ei saa.
Vaadake lapsi.
Mõni jooksutab ema ja vingub-viriseb. Samas kui vanaema või isaga kuulab kenasti sõna ning oskab olla küll.
Ega laps loll pole. Õige kiiresti õpib ära, kellega saab bossata ja kellega ei saa.
Ära muretse, mees läheb enne ise minema.
Sina oled tekitanud olukorra, kus lapsed on täielikult üle pea kasvanud. Ja mees ei osanud lõpuks reageerida. Kõigil katkeb kannatus.
A laps ei saa aru, et oma jaursmisega teeb issile aiai?
No kindlasti on jah paremaid võimalusi selles olukorras käituda, mees kaotas kannatuse. Oleksid sa eelistanud laksu ja tutistamist ja röökimist? Aga sina pingutad ka oma piiritus ahastuses üle. Küll mees vabandab ja laps õpib sellest inetust seigast, et ka ema-isa kannatus ei ole lõputu. Just selliste mõneaastate väikelastega ongi kõige raskem kannatust hoida, lisaks kõik teie muu stress. Hiljem läheb kergemaks.
Teades, kui lühike süütenöör mul endal on, oleksin juba ammu selle vee näkku visanud…
Aga äkki see nüüd mõjus lapsele ja enam õhtul sellist tsirkust ei tehta. Kui tahab juua – siis joogu, mitte ärgu mängigu lolli. Olen ka kahe lapse ema ning ei mõtlegi õhtul last 4x kööki jooma viia.
Ma poleks kunagi uskunud, et oma mehe kohta perekooli teema tegema pean. Oleme mitmeid aastaid koos olnud, tülitseme harva, saame kõigest omavahel rääkida. Tegu on tavalise tööka mehega, keda ma pole kunagi näinud isegi tõsiselt närvi minemas.
Meil on 2 last, mõlemad planeeritud ja oodatud, alles väikesed.
Eile oli meil üsna pingeline päev, lähedane inimene on tõsiselt haige, niiet üritasime lastega terve päeva õues veeta, et ise rahuneda ja lapsed ei tajuks meie pinget.
Õhtul nõudis vanem laps järjepidevalt poodi, õue, pessu, vett – nagu ikka, et magamaminekut vältida. Läks siis mees temaga neljas kord kööki vett jooma, laps hakkas jaurama ja mu mees viskas talle tassist vett näkku, mitte midagi ütlemata. Laps ehmatas, jooksis minu juurde, küsisin, mis juhtus. Mees kehitas õlgu ja ütles veidral häälel, et ei midagi… laps seletas, et issi tegi aiai, viskas vett peale.
Ma olin ja olen tõsiselt šokeeritud. Esiteks, ma olen alati uskunud, et kui laste peale ärritume, siis ütleme seda koheselt välja ja eemaldume olukorrast, kui saame kurjaks, räägime sellest omavahel ausalt – 2 väikest last tähendab paratamatult olukordi, kus kannatus katkeb ja vanem rahunemiseks aega vajab, vahel ei suuda teisiti, kui kurjalt “aitab!” öelda.
Aga visata lapsele vett näkku, on nii alandav, vääritu ja haige. Ja selle asemel, et kohe öelda, lapse ees vabandada, öeldakse süüdlaslikult “ei midagi” ?
Panime lapsed magama ja rääkisime sellest, mees ütles, et tal on piinlik ja halb tunne, et ta ei tea miks ta nii tegi. Ütlesin talle, et kuidas ma teda lastega usaldama peaks ja et järgmine kord kui ta lapsele liiga tegema peaks, on see ka viimane kord.
Ma ei oska üldse edasi minna. Muidugi on lapse lõputu jauramine väsitav ja ärritav, aga vett näkku visata tundub… lihtsalt vastik.
Küsimus ei ole ju sinu usalduses. Noo hämmastav. Küsimus on tema võimes teha endast nõrgemale haiget. Et kui sina usaldad on tal õigus järgmine kord samamoodi käituda. Hetkel nõuad sa, et ta ei teeks enam lastele haiget, et sa teda usaldada saaks. Väljendad sa hetkel nii ennast ? Asi pole vees, vaid vägivaldses teos. Mees peab abi otsima ja kohe. Kui see jääb vee tasemele ja sina nõuad, et ta lubaks, et enam nii ei tee, sügavamad põhjused aega jäävad varju, siis ta kindlasti teeb järgmise teo. See vee viskamine on ju mehe enda appikarje, et ma ei talu, mul on valus mingite vanade asjade pärast. Tema endaga lapsepõlves ebaõiglaselt käitumine võib varjatult nüüd oma lapse peal väljatulla. Kiiresti otsige abi. Selline asi jääb korduma ja mees ei suuda oma alateadvuse eest vastutada ja lubada, et seal pole enam midagi, mis vägivalda võiks põhjustada.
Vee näkku viskamine on aiai? Mina ja mu abikaasa oleme väga lühikese süütenööriga, aga see eest on lastel piirid ka väga selged. Meil on 3 väikest last. Peale unejuttu saab igaüks 1 korra vett (istuvad voodis ja viime klaasi sinna ning võtame peale joomist kohe ära), keegi köögi vahet ei jookse ja mitte mingit aiaid pole vaja.
See vee viskamine on ju mehe enda appikarje, et ma ei talu, mul on valus mingite vanade asjade pärast. Tema endaga lapsepõlves ebaõiglaselt käitumine võib varjatult nüüd oma lapse peal väljatulla. Kiiresti otsige abi. Selline asi jääb korduma ja mees ei suuda oma alateadvuse eest vastutada ja lubada, et seal pole enam midagi, mis vägivalda võiks põhjustada.
Issand, missugune nurgapsühholoog siia kukkus!
Uskumatu, et inimesed õigustavad! Arvestades, et laps oskas kirjeldada asja nii, et issi tegi aia, on tegu ilmselgelt üsna väikese lapsega. Jah, köögis joomas ei peaks lapsega käima, meie anname oma koolieelikutele samas siiani õhtul juua, aga nende enda toas. Las küsivad, see ei tähenda, et nad kuidagi üle pea oleks kasvanud – igas muus aspektis viisakad ja hästi kasvatatud väikesed inimesed, kellega mingi jonnimine näiteks pole vaat et teemaks olnudki kunagi.
Ma saan aru, et mehel on raske aeg ja kannatus võib olla kerge katkema, aga lapsele vett näkku visata on ikka täiesti haige. Nii pisike laps ei ole mingi manipulaator vmt, ta tahab oma vanemate tähelepanu. Mida keerulisem ja pingelisem aeg peres, seda rohkem laps tähelepanu tahab ja seda keerulisemalt võib ka käituda. Täiskasvanud inimesel on võime oma emotsioone ja käitumist kontrollida. Ka keerulisel ajal.
Mehe käitumine selles olukorras oligi vastik, nõme ja lapsele alandav. Kui te olete lasknud ise asja nii kaugele, et käite lapsega vett joomas, siis LAST selle eest karistada on ikka täiesti haige. Ja seda olukorda ei muudeta nii, et hakkad lapsele vett näkku loopima, nagu mõni kägu siin õigustada üritab.
Ma saan teemaalgataja pahameelest absoluutselt aru. Arvan, et su käitumne oli mõistlik. Kui selline asi veel korduma peaks, siis on väga õige öelda, et see jääb ka viimaseks korraks. Normaalsed täiskasvanud inimesed ei lahenda pingelisi olukordi sel moel nagu sinu mees. Üks libastumine – hea küll. Kui neid veel lisandub, sis nii edasi minna ei saa.
Lapsega peaks mees kindlasti rääkima, asja selgitama ja oma käitumise pärast vabandama.
No muidugi, see minus konflikti tekitabki, et kui muidu oleme 3 aastat oleme nõudmist, jorisemist, jooksutamist ignoreerinud(no kaua sa rahulikult räägid, kui jaurab edasi, siis las jaurab ja nõuab, ütlen, et juba said ja lõpetan suhtluse) lastele kurjalt öelnud, et “aitab. Magama.” Siis nüüd mindi lapse jonni ja nõudmisega kaasa, olles väliselt rahulik ja visati klaas vett näkku?
Ega see meil esimene öö pole, kus lapsi magama panema peab ja lapsed jaurata tahavad. Me ei tee pikka tsirkust uinumisega.
Seetõttu ma segaduses ja pettunud olengi, et järsku käitub mees vastupidiselt tavalisele, abi ei palu ja lahendab olukorra ebatavaliselt, vastikult.
Vee näkku viskamine on aiai? Mina ja mu abikaasa oleme väga lühikese süütenööriga, aga see eest on lastel piirid ka väga selged. Meil on 3 väikest last. Peale unejuttu saab igaüks 1 korra vett (istuvad voodis ja viime klaasi sinna ning võtame peale joomist kohe ära), keegi köögi vahet ei jookse ja mitte mingit aiaid pole vaja.
Ja kui siin teemaalgataja peres on vanemad lasknud asja kujuneda selliseks, et käiakse köögis joomas, siis on normaalne last karistada selle eest ja talle vett näkku loopida? See on tõesti ainuke võimalus asja lahendamiseks?
Lapsel võiski reaalselt valus olla, ehmatusega tõmbas vett võib-olla ninna või kurku ja see võib väga vastik olla, kui kusagile valesti satub. Mul on lapsest nii kahju 🙁
Õhtul nõudis vanem laps järjepidevalt poodi, õue, pessu, vett – nagu ikka, et magamaminekut vältida. Läks siis mees temaga neljas kord kööki vett jooma, laps hakkas jaurama ja mu mees viskas talle tassist vett näkku, mitte midagi ütlemata.
Mina ise oleksin sellise õhtu läbi jauramise peale lapsele laksu andnud. Ja teise laksu sulle endale, et šokk kiiremini üle läheks:)
Issand, küsimus pole ju selles, kas on normaalne teisele inimesele vett näkku visata – loomulikult pole!
Aga sellest mingit psühhotraumat nüüd ka keegi ei saa, olgem ausad – laps korraks ehmatab, jahmatab, siis võtab seesama issi lapse kaissu, ütleb, et anna andeks, nüüd ma käitusin küll rumalalt, ma rohkem ei tee, annab musi ja paneb rahunenud lapse magama. Ongi kogu lugu ja lahkuminek ja psühholoogikülastus võivad toimumata jääda ja naise moraaliepistlid samuti.
Mehel kasvasid lihtsalt pinged üle pea. Kõigil on närviline aeg ja raske olla.
Käitus ühe korra valesti. Juhtub. Saa üle ja ära palun rohkem irise oma mehe kallal. Asja lapsega klaarima peaks samuti tema ise ja mitte sina.
Vot sellised rasked ajad ongi need, mis lõpuks määravad kas perekond jääb kokku ja osatakse teineteisele toeks olla või hakkab üksteise kallal saagimine ning lõpuks jookseb kõik rappa.
Kui su mees mitte kunagi varem pole niimoodi käitunud, siis ausalt öeldes oleks mina tema pärast rohkem mures, sest on ju näha, et tal ei ole väga hea ja normaalne olla. Teie titt on episoodi järgmiseks päevaks tõenäoliselt unustanud ja armastab issit edasi.
Piiride kehtestamisega on teil mõlemal vist probleemid. Neli korda last kööki viia on vanematest ikka päris runal tegu.
Olen täiesti kindel, et teemaalgataja sai oma hirmsa psühhotrauma peamiselt sellepärast, et kuna vee näkku viskamine on üliharuldane karistusviis, siis tundubki see näiliselt justkui palju jubedam kui näiteks tutistamine. Kui mees oleks last tutistanud, oleks naine küll vihane, aga mitte nii šokeeritud. Ja samas, objektiivselt võttes, teeb tutistamine lapsele ju palju rohkem haiget kui vee näkku viskamine, mis on täiesti valutu tegevus.
Väga suur osa meist on lapsepõlves pahanduste eest (korduvalt) tutistada saanud ja see pole kohe kindlasti rikkunud ei meie lapsepõlve, tulevikku, psüühikat ega suhteid vanematega, nii et mina küll mingit põhjust hüsteeriaks ei näe.
Käitumine oli vale, aga ülearu suurt draamat sellest ka nüüd teha ei maksa. Tuleb lapsele ausalt rääkida, et sa ajasid issi endast välja ja siis issi vihastas ja käitus valesti. Mina olen lastele laksu andnud ja nende peale karjunud, kuigi ei pea seda õigeks. Olen alati ilusti pärast rääkinud, miks nii läks, mis mind vihastas ja et tegelikult on see vale. Aga kõik inimesed eksivad. Vihastan kole kergesti, aga sellegipoolest armastan oma lapsi üle kõige. Kõik asjad oleme ilusti läbi rääkinud ja lastega on väga hea suhe, nüüd juba teismelised.
see haige lähedane on tõenäoliselt mehe sugulane? sellisel juhul võiks naine ju lastega seotud koormuse pigem enda kanda võtta ja lasta mehel veidi rahul olla ja mõelda.
mingit aastatepikkust traumat laps sortsust veest ei saa ning aiai see ka ei tee. pigem tasub lapsele seletada, et ka suurte kannatusel on piirid ning laps peab normaalselt aru saama ja käituma, muidu lähebki niimoodi
Teemaalgataja ei ole maininud, kes on haige lähedane, mis seos on tal mehega ja mis haigus/situatsioon tal on.
Teemaalgatus on ilmselge ülereageerimine ja dramaqueenitamine. Hellitatud lumehelbeke sai veepiisad näkku, jube. Nutan lahinal. Mehe peaks vangi panema.
Uskumatu, et inimesed õigustavad! Arvestades, et laps oskas kirjeldada asja nii, et issi tegi aia, on tegu ilmselgelt üsna väikese lapsega. Jah, köögis joomas ei peaks lapsega käima, meie anname oma koolieelikutele samas siiani õhtul juua, aga nende enda toas. Las küsivad, see ei tähenda, et nad kuidagi üle pea oleks kasvanud – igas muus aspektis viisakad ja hästi kasvatatud väikesed inimesed, kellega mingi jonnimine näiteks pole vaat et teemaks olnudki kunagi.
Ma saan aru, et mehel on raske aeg ja kannatus võib olla kerge katkema, aga lapsele vett näkku visata on ikka täiesti haige. Nii pisike laps ei ole mingi manipulaator vmt, ta tahab oma vanemate tähelepanu. Mida keerulisem ja pingelisem aeg peres, seda rohkem laps tähelepanu tahab ja seda keerulisemalt võib ka käituda. Täiskasvanud inimesel on võime oma emotsioone ja käitumist kontrollida. Ka keerulisel ajal.
Mehe käitumine selles olukorras oligi vastik, nõme ja lapsele alandav. Kui te olete lasknud ise asja nii kaugele, et käite lapsega vett joomas, siis LAST selle eest karistada on ikka täiesti haige. Ja seda olukorda ei muudeta nii, et hakkad lapsele vett näkku loopima, nagu mõni kägu siin õigustada üritab.
Ma saan teemaalgataja pahameelest absoluutselt aru. Arvan, et su käitumne oli mõistlik. Kui selline asi veel korduma peaks, siis on väga õige öelda, et see jääb ka viimaseks korraks. Normaalsed täiskasvanud inimesed ei lahenda pingelisi olukordi sel moel nagu sinu mees. Üks libastumine – hea küll. Kui neid veel lisandub, sis nii edasi minna ei saa.
Lapsega peaks mees kindlasti rääkima, asja selgitama ja oma käitumise pärast vabandama.
Sa ise oledki ju teemaalgataja.
Aga sa reageerid üle, päriselt ka!
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust. Nii et ma oleks vabalt võimeline neljanda korra peale lihtsalt pähe valama selle vee. Kui mees seda teeks, siis muidugi oleksin hirmus pahane niikuinii 😀
Täitsa sõge kodanik. Peab sellel mehel ikka hobusekannatus olema, et sinuga lapsi kasvatada.
Arvesta veel sellega, et see jube intsident leidis aset eile õhtul, aga teemaagataja on siiamaani šokis, järelikult oli öö läbi ka šokis. See on ikka tõeliselt õõvastav lugu.
Panime lapsed magama ja rääkisime sellest, mees ütles, et tal on piinlik ja halb tunne, et ta ei tea miks ta nii tegi. Ütlesin talle, et kuidas ma teda lastega usaldama peaks ja et järgmine kord kui ta lapsele liiga tegema peaks, on see ka viimane kord.
Ma ei oska üldse edasi minna. Muidugi on lapse lõputu jauramine väsitav ja ärritav, aga vett näkku visata tundub… lihtsalt vastik.
No selge, et kõigil teil olid närvid pingul, kui sa isegi mehe vabandavate sõnade peale niimoodi reageerisid. Mõtle natuke enda käitumise peale ka… Kas ei ole mingeid muid põhjuseid, miks sa meest usaldada ei saa ja nüüd lihtsalt oli viimane tilk karikas… ?
Muidugi polnud see mehe poolt õige käitumine, aga see pole ju selgelt teie igapäevaelu. Ikka juhutub asju.
Samuti ei saa ma aru, et miks peaks “järgmine kord” olema viimane kord? Kas see ei olnudki juba viimane kord?
Kuidas edasi minna? Iga päev teeme ju uusi valikuid. Tulebki lihtsalt edasi minna.
Minu meelest oled sina vastik ja ärritav. Tüüpiline kanaema, kes tantsib laste pilli järgi. Võib-olla poleks pidanud vett näkku viskama, maitse küsimus. Võib-olla oleks pidanud selle asemel vitsaga üle säärte tõmbama? Mitu tundi teie peres iga õhtu see laste magamapaneku trall käib? Kaks tundi? Kui tõmmata korra vitsaga üle säärte, saate edaspidi iga õhtu 1,5 tundi oma aega juurde. Elu peab peres käima siiski täiskasvanute taktikepi järgi, mitte nii, et väike tatikas haugatab ja emme-issi jooksevad lõputult.
Eile oli meil üsna pingeline päev, lähedane inimene on tõsiselt haige, niiet üritasime lastega terve päeva õues veeta, et ise rahuneda ja lapsed ei tajuks meie pinget.
Õhtul nõudis vanem laps järjepidevalt poodi, õue, pessu, vett – nagu ikka, et magamaminekut vältida. Läks siis mees temaga neljas kord kööki vett jooma, laps hakkas jaurama
Rohkem küsimusi ei ole.
“laps” ei tohi pinget tajuda, aga laps võib lõpmatuseni jaurata. (neli korda, halloo?) Elus ju pingeid pole, eksole?
Lumehelbekeste vabriku tööjuhend.
Kui see ema mõistust pähe ei võta, siis ainuke variant mehele lapsi päästa on koos nendega lahkuda sellise juurest.
Mis te kurjustate, äkki lapsel ongi pidev joogijanu. Suhkruhaigus on üks väga salakaval haigus. Suhkruhaiguse tunnusteks on pidev janu. Laps arstipunkti ja ema teraapiasse. Asi lahendatud.
No nüüd läheb suht ajuvabaks teemaalgataja materdamiseks (aga see on siin tavaline, et millest iganes on teema, ikka on teemaalgataja süüdi ja loll), aga enamus paistab olevat ühel nõul, et lastele oleks mingeid reegleid vaja (kas sinu meelest oli see neljas kord siiralt joogijanu või mitte?), inimesed ikka eksivad, ka isad ja muide ka emad. Pingelisel eluperioodil tuleks ikka üksteist toetada, kui tahate, seda üle elada, kellelgi pole kerge, sellest ka kaane pealt ära viskamine.
Ära muretse, mees läheb enne ise minema.
Sina oled tekitanud olukorra, kus lapsed on täielikult üle pea kasvanud. Ja mees ei osanud lõpuks reageerida. Kõigil katkeb kannatus.
A laps ei saa aru, et oma jaursmisega teeb issile aiai?
Sina oled tekitanud olukorra, kus lapsed on täielikult üle pea kasvanud?? Et siis ainult ema vastutab kogu kasvatamatuse eest??
Esileht › Pereelu ja suhted › Šokis mehe käitumisest lapsega
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.