Palun muljetage, kes teist on elanud soklikorruse korteris. Saan aru, et see kindlasti ei ole just ideaalne, aga tahaks teada reaalseid kogemusi. Mille poolest oli ebameeldiv? Mis häiris?
Müügis korter, mis kõigis teistes aspektides on sobiv, aga vot see soklikorrus…
Ma mõistan, kui saad soklikorruse korteri nt päranduseks või midagi, aga ise endale see nuhtlus kaela tõmmata, milleks? Arvesta kasvõi sellega, et hiljem seda müüa on väga väga raske.
Tänaval mängitakse jalgpalli ja pall lüüakse aknasse, see on lihtsalt 1 näide miinustest.
Mille poolest oli ebameeldiv? Mis häiris?
Kui sa juba ette tahad teada ainult negatiivseid kogemusi, siis milleks üldse küsida? Ära osta soklikorruse korterit, kui ei taha.
Mul on kolm tuttavat, kes elavad soklis, kahel neist on niiskusega probleeme olnud, aga niiskusekoguja aitas. Kolmandal on korralik remont tehtud ja põrandaküte, seal ei ole mingeid probleeme ega erinevust tavalise korteriga, peale selle, et aknast paistab vähem valgust sisse. Muidu on seal väga hubane ja mõnus pesa. Teised kaks on ka oma soklis juba aastaid elanud, ju siis neile ka meeldib ja plussid kaaluvad miinused üles.
Ma ise ei kõhkleks, kui oleks selline korter, millest osa on soklis ja osa maa peal. Üleni soklis ma ei tahaks elada, sest päevasel valgel ajal ma tahaks, et mul oleks aknast vaade. Muud asjad on soklis lahendatavad.
P.S. ja kui keegi tänaval midagi loobib, siis võib aken puruneda ka kõrgematel korrustel.
Suured majaämblikud, ikka sellised peopesa suurused. Öösel kabletavad põrandal.
Ostaksin ainult siis, kui osa korterist on 1. korrusel, nii nagu siin eelpoolgi keegi ütles. Muidu on psühholoogiliselt ebameeldiv tunne, et elan nagu kuskil ajutisel alaväärtuslikul pinnal, mis tegelikult pole eluruumiks mõeldud. Ajutine on teine võtmesõna. Tudengina või lühikest aega prooviks keldrielu ära küll. Teiseks on väga oluline, et aknad vaataksid ilusasse rohelisse hoovi. Tänavapoolsete akendega korter on minu jaoks välistatud, samas armsate nunnude Kalamaja korterite hoovid on ka sageli parkimiplatsideks muudetud.
Ma olen tutvunud uusarendusse ehitatud soklikorrusega. Kui on korralikult ehitatud, kõik niiskustõkked, ventilatsioonid jms on korrektselt paigaldatud, siis pole üldse probleemi. Võibolla loeb ka maja asukoht – minu näitena toodud maja asub tugeval paepinnasel. Kui ümberringi oleks soo, siis oleks vast halvem (ma ise elan vanas majas, mis on soisele alale ehitatud. Ka esimesel korrusel elades on maa liigniiskusega probleeme).
Koerad ja joodikud kusevad vastu akent.
Kuhu aken jääb? Tänavatolm ja mustus tuleb sisse.
Oma eluajal tahaks ikka pealpool maapinda paikneda…
Radoon on väga arvestatav terviserisk.
Ei ole kartul, et keldris tahaksin elada.
Niiskus, nagu juba öeldud. Väikses kortermajas kus elan ehitasid 1. korruse elanikud korterid keldri arvelt suuremaks, põrandaküte on sees aasta läbi, et niiskust peletada.
Ja ruume ehitades kirusid nad torusi mis laes olid nende jaoks rumalates kohtades. Ega selles korteris mida vaatad pole kuulda näiteks keldrist läbi minevate kanalisatsioonitorude kolinat?
Minu jaoks välistatud, olgu kui uhke tahes. Ma pigem elaksin mingis lobudikus normaalsel kõrgusel maa peal kui ülivinges keldris. Minu põhjus on sama mis siin üks kägu juba ütles – psühholoogiline. Ma olen muidu täitsa vinks-vonks rahuliku psüühikaga inimene, aga iga päev minna oma koju kuhugi trepist alla…nagu keldrikakand – ma ei suudaks. Kevadest sügiseni nutaksin taga päikest. Õues on kevad, suvi, lilled, linnud, päike, vikerkaar, öösel kuu ja tähed, sügisel leegitsevad vahtrad ja kureparved taevas, aga mina istun maa all. Minu aju ei suudaks sellega leppida, ainult ehk sõja ajal muidugi. Isegi magalarajoonis ometi näed aknast linde, taevast, päikest, ei peagi keset loodust elama. Kui TA-l seda probleemi ei ole, siis andku minna. Või kui on inimene, kes töötab kusagil välitöödel koidust ehani ja käib kodus ainult magamas.
