Esileht Väikelaps Sõnakuulmatu lapsega üritustel

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Sõnakuulmatu lapsega üritustel

Postitas:
Kägu

Iga kord ma luban endale, et see on viimane kord. Poiss on 3a9k vana. Täiesti sõnakuulmatu, isepäine. Tema otsustab, mis teeb. Eile oli üritus. Lapsi ja täiskasvanuid palju. Laps pole nõus käest kinni hoidma, mina nagu loll jooksen talle järele. Laps tahtis ühel atraktsioonil sõita. See eeldas järjekorras seismist. Aga kuidas sa seisad järjekorras, kui poiss lihtsalt minema jookseb, lollusi teeb. Meest ka kaasas polnud ja tundsin, et mina üksi temaga hakkama ei saa. Lõpuks võtsin tugevalt käest kinni ja ütlesin, et nüüd lähme koju. Kodu lähedal ja poiss oli tõukerattaga. Siis ta pistis täiest kõrist röökima. Lõpuks sain ta nii kaugele, et hakkas kodupoole sõitma. Meelitasin, et lähme poest läbi. Tigedusest kihutas mul eest ära ja otse suurde poriloikku, kuhu ta siis kõhuli kukkus. (Ega see esimene kord ei olnud. Lasteaeda minnes sõidab ta ka kõik porilombid läbi ja ükskord on ka kukkunud sinna.) Siis mul juba viskas täiega üle. Võtsin käest kinni ja teise kätte ratta. Poiss muidugi jalgu alla ei võtnud. Mul ei jäänudki muud üle, kui jätsin tõukeratta maha ja haarasin poisi kaenlasse. Pärast tõin ratta ära.
Poes ma lapsega ei käi. Seal on täielik kaos. Jookseb ringi, sõna ei kuula. Augustis käisime perega Narva linnuses. Poiss läks esimese asjana porilomppi ja hakkas seal oma puhaste linnariietega hüppama. Lõpuks olin mina ka porine, kui üritasin teda sealt kätte saada. Võtad käest kinni, viskab end pikali ja pistab röökima. Inimesed vaatasid meid imelikult. Nagu metslane. Oh, kuidas ma kadestan neid lapsi, kes vaikselt emme-issi käe kõrval käivad, võõras kohas tagasihoidlikult, isegi arglikult käituvad. Meie oma ei häbene midagi. Teeb, mis tahab. Kui keelad, siis võib veel inetute sõnadega sõimata. Nii piinlik on inimeste ees. Inetuid sõnu on ta muidugi oma vanemalt vennalt-õelt õppinud.
Kuidas sellise lapsega käituda? Minu mõistus on otsas. Ma lihtsalt väldin kõiki rahvarohkeid kohti. Ma elus ei julgeks lapsega kuskile söögikohta minna. Aga samas ta ju ei õpigi, kuidas käituda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võib-olla ongi laps ülestimuleeritud? Peakski vähem käimisi ja üritusi olema? Mingit mõnu te kumbki ju neist käikudest ei saa. Milleks siis? Ega allaneljasele neid üritusi, kohvikuid jmt nii väga vajagi ju ei ole. Tehke rutiinsed käimised, mis last üles ei kruvi, muu las jääda. Ja kui sinu keelamine ongi “tapeediks” muutunud, et tänitad, tänitad, aga laps isegi ei kuula. Siis peaks sellega ka tagasi tõmbama ja end teistmoodi kehtestama õppima. Rohkem füüsilist tegevust, et saaks end tühjaks rahmeldada (mänguväljakud, ujumine, rattasõit jne).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja teinekord ära panegi lapsele puhtaid linnariideid, kui märja ilmaga õue lähed, ikka kummikud ja veekindlad püksid. 🙂 Kui asi on poris, siis näita hoopis, et vaata, seal on palju parem loik hüppamiseks (puhtam, selgema veega, põhi ka paremini näha, et kuhugi auku ei kuku). Mul on eelmisest sügisest mitu videot sellest, kuidas tollal 3a6k tütar suure mõnuga loikudes jooksis ja kahel jalal üles-alla hüppas, et ikka suurem plärts tuleks ja rohkem pritsiks. Minu kogemus on, et “ainult kummikutega tohib loigus käia” võetakse paremini kuulda kui “loikudes ei tohi käia”. Eriti kui on juhust rõhutada, et “oi-oi, emmel on tossud, emme peab ümber loigu käima, aga sina saad läbi minna; sul on kilepüksid, sina saad pritsida, emmel ei ole, emme peab kaugemale minema, et märjaks ei saaks”.

Meelitasin, et lähme poest läbi. […]
Poes ma lapsega ei käi. Seal on täielik kaos. Jookseb ringi, sõna ei kuula.

MIKS sa last üleüldse poest läbiminemisega meelitasid, kui sellega teil alati probleeme on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina näen siin probleemi selles, et premeeritakse halba käitumist(poest läbi minek) ja et sa ei jää endale kindlaks.
Rohkem enesekindlust. Kui juba kord on ei öeldud, siis see peabki ei olema. Kui on ette teada, et käitub halvasti, tulebki üritisele minemata jätta.
Muidu laps ei õpigi, kui sa tühju sõnu lubad. A’la enam ei lähe jne. Laps teab väga hästi, et minnakse ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esiteks, iga laps on erinev. Pead leidma, mis on need karistused, mis sinu lapsele mõjuvad. Ise ka üritasin teist last alguses kasvatada nagu esimest aga tal oli sellest suva.

Teiseks, kui laps tahab atraktsioonile minna, siis miks sa talle järgi jooksed?Selles vanuses laps saab juba aru küll. Kui järjekorras ei ole, siis lihtsalt ei saa. Lahetegi järjekorrast ära ja kõik. See pole ka valik, et kui mees oleks kaasas olnud, siis üks vanem on järjekorras ja teine toob lapse alles siis, kui tema kord on.

Kolmandaks ma võtaks lapse kaasa ainult sellistele üritustele, kust pole kahju varakult lahkuda. Kodus juba selgitaks reegleid. Näiteks mitme hoiatusega või millisele käitumisele järgneb kohene koju minek. Teedki südame kõvaks. Olgu kui tahes piinlik kuna laps jonnib aga lähetegi kohe ära, kui reegleid rikutakse.

Kogu jutt kehtib muidugi ainult siis, kui lapsel pole pandud mõnda diagnoosi vms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esiteks, iga laps on erinev. Pead leidma, mis on need karistused, mis sinu lapsele mõjuvad. Ise ka üritasin teist last alguses kasvatada nagu esimest aga tal oli sellest suva.

Teiseks, kui laps tahab atraktsioonile minna, siis miks sa talle järgi jooksed?Selles vanuses laps saab juba aru küll. Kui järjekorras ei ole, siis lihtsalt ei saa. Lahetegi järjekorrast ära ja kõik. See pole ka valik, et kui mees oleks kaasas olnud, siis üks vanem on järjekorras ja teine toob lapse alles siis, kui tema kord on.

Kolmandaks ma võtaks lapse kaasa ainult sellistele üritustele, kust pole kahju varakult lahkuda. Kodus juba selgitaks reegleid. Näiteks mitme hoiatusega või millisele käitumisele järgneb kohene koju minek. Teedki südame kõvaks. Olgu kui tahes piinlik kuna laps jonnib aga lähetegi kohe ära, kui reegleid rikutakse.

Kogu jutt kehtib muidugi ainult siis, kui lapsel pole pandud mõnda diagnoosi vms.

Panin miinuse ainult viimase lause pärast. Mida see diagnoos muudaks? Eripedagoogina ütlen julgelt, et mitte midagi! Diagnoos ei ole vabandus lapse halvale käitumisele ja piiride seadmata jätmisele. Iga lapsega tuleb olla järjekindel, iga lapsega tuleb leida viis, kuidas temani jõuda ning leida kasvatusviis, mis just talle sobib, olgu tal neid diagnoose 0 või 3.

P.S. Ka mul endal on diagnoosiga laps, kelle käitumine võib olla kohutav ning kõige paremini aitabki just südame kõvaks tegemine ja mitte provokatsioonidele allumine. Mu lemmiktsitaat tuleb endiselt eesti filmiklassikast: “Mis sa sarvikust hellitad?”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lohutav lugeda, et ainult mul pole kodus põrgulised 😀

Kahjuks sinu postitusest ei selgu, mida oled teinud, et olukorda muuta. No et kui ta sealt järjekorrast ära jookseb – kas oled selgitanud, et siis ei saa karusellile? Mina nt luban järjekorras joosta enda ümber või mingis raadiuses, aga kui hakkavad liiga kaugele minema, siis juba hõikan, et siis ma tulen järjekorrast ära (mul on noorem laps 2a10k ja ma ei eelda, et tema jaksab järjekorras lihtsalt seista, aga peab mõistlikus kauguses püsima).

mõni laps arenebki aeglasemalt. Kui ma näiteks võrdlen oma 5aastast tütart ja oma peagi 3aastast poega – siis tütrel oli juba 2aastaseks saades selge, et kui kummikuid jalas pole, siis lompi ei lähe. Samal ajal kohe-kohe kolmesel ei ole see ikka veel selge ja pean alati ise meelde tuletama, viimati jäi oma jooksurattaga keset suurt porimülgast kinni, sest no m aunustasin ka ära, et tal pole kummikuid jalas ja ei keelanud 😀

On olukordi, kus ma oma pojal hoiangi jõuga käest kinni ja ei tee järeleandmisi – peamiselt on siis läbi suurema parkla kõndimine – jälle, suuremal lapsel oli selles vanuses ammuilma selge, et parklas peab kõndima käest kinni, poisiga ikka veel maadlen sel teemal.

Poeskäik on peaaegu kõikidel lastevanematel raske. Aga olen hakkama saanud ka oma 2 lapsega korraga poes käia nii, et meest pole kaasas. Enne poodi sisenemist räägin reeglid üle (silmadega vaadatakse, nemad ei võta midagi, kui midagi tahavad, siis ütlevad mulle ja mina otsustan) – aga see toimib 5-aastasel, 2-aastasel veel mitte. Ja nii ma terve poeskäigu aja jälgin neid silmanurgast (ostukärus pole ta nõus istuma alates ajast, kui kõndima hakkas) ja samal ajal siis muudkui räägin nendega, tuletan reegleid meelde, lausa kamandan. On olnud ka olukordi, kui nad oma väikeste kärudega lihtsalt jooksevad poes kahte lehte – siis käratan suurema lapse paigale seisma ja tuhatnelja jooksen väiksemale järele – edasise poeskäigu olen juba päris kuri nende peale (aga ma siiski ostan kõik ära, niimoodi 3kesi poes käies üritan minimaalse hädavajaliku nimekirja koostada). Olen saanud poes sõimata tädikestelt, kui mu lapsed väikeste kärudega iseteendiduskassat või üksteist rammivad ja mina nendega riidlen – et miks ma lastega nii kuri olen 😀 Ühe korra ütlesin küll ühele tädile, et kui laps teda käruga rammiks, kas ta sisi ka arvaks, et ma ei tohi kuri olla 😀

Esimese lapsega ma arvasin kuni ta oli umb 2,5-3 a, et olen jube hea lapsevanem, nii hästi kasvatusega hakkama saanud. Siis aga hakkas teine laps endast rohkem märku andma ja ka esimene hakka sumb 3 a alles iseloomu näitama, nüüd saan aru, et mul esimesed 2-3 aastat lihtsalt vedas, et tütar ei näidanud oma kanget loomust, iseloom alles kujunes … Praegu aga, kui ma oma 5aastsega riidlen, siis esimese hooga lihtsalt kriiskabki mulle vihast vastu (ärge arvake, et ma seda tolereerin, aga eks muutused võtavad aega). Mina olen hakanud rakendama liiga hullu käitumise peale nö rahunemistooli ja numbrite lugemist – siis on ka hariduslik. Esimene suurem sigadus ja peavad lugema noorem 10ni, vanem 20ni ja siis samal õhtul iga järgmine sigadus on + 10 numbrit 😀 Nooremat küll abistan ise, 5-aastasega olema jõudnud ühel õhtul 50-ni 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oh, kui tuttavalt see kõlab – kui palju ma olen oma mudast ja tilkuvat last koju vedinud. Ja kui palju vandunud, et ever-never enam ühtegi avalikku üritust või kohvikuskäiku. Mina soovitan seda raamatut https://www.apollo.ee/rahulikumad-lihtsamad-roomsamad-poisid.html
Seal on soovitusi, konkreetseid tegevusi, mis tõesti toimivad.
Fakt on see, et ainult karistustega sellest jamast välja ei tule. Mina olin oma poisiga väga hädas, ükski karistus ega ilmajätmine ei mõjunud absoluutselt. Aastate möödudes selguski, et tal on aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kes ütleb, et diagnoos midagi ei muuda, siis muudab ikka küll – ATH-lastega on ikka kordades raskem reegleid rakendada ja ebastandardseid olukordi hallata. Teil ei pruugi see nii muidugi olla, sest paljud poisid on niisamagi väga intensiivsed ja aktiivsed. Aga seda raamatut soovitan siiski soojalt, mina sain sealt tõesti häid nippe. Lohutuseks veel, et laps areneb, ei jää neandertaaliks, vast paari-kolme aasta pärast saad temaga juba kohvikusse minna. 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kes ütleb, et diagnoos midagi ei muuda, siis muudab ikka küll – ATH-lastega on ikka kordades raskem reegleid rakendada ja ebastandardseid olukordi hallata

Ei muudagi diagnoos mitte midagi. Seda on ainult reha plaani jaoks vaja. Lapsed ei ole autod, et lähed töökotta ja laod diagnostika lauale ning ta tehakse korda. Mis ühe ATH lapsega toimib, ei pruugi teisega mitte mingit tulemust anda. Kui lapsed minu juurde suunatakse, loen ma küll nende iseloomustusi, aga mitte kunagi diagnoose, sest sellel pole vahet ja see ei aita mitte kuidagi nendega tegelemisel kaasa. Iga laps on erinev diagnoosist hoolimata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oma vanemate peal maandavad lapsed tavaliselt kogunenud pingeid ja käituvad tihti nagu …
Kuidas laps lasteaias käitub? Kui aiast kaebusi pole tulnud, siis järelikult suudab laps vajadusel õigest käituda. Ei respekteeri vanemad, aga vajadusel (teiste inimeste seltskonnas) suudab käituda nagu normaalne inimene. See oleks hea variant. Halvem on see, kui ta lasteaias ka käskudest keeldudest välja ei tee.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapsed ikka katsetavad piire. Mul oli alles hiljuti kogemus 2,5a jonnihooga. Mul oli vaja talle kombe ja tahtsin suuruseid proovida. Lisaks olid kaasas teismelised tütred, kes pidid ka endale joped valima. Teismelised vingusid ja siis noorem laps lihtsalt lõpetas sõna kuulamise. Tahtis mingi autoga sõita ja mänguasja poodi jne. Kui ütlesin, et enne vaja riideid proovida, siis läks kisa lahti. Viskas pikali ja nuttis. Haarasin ta siis sülle. Oli vihane ja lõi möödudes riideid. Proovikabiinis püüdsin temaga rääkida, aga ta polnud veel valmis. Ja siis saigi jonniga riided ära proovida. Ja läksime koju. Ei mingit edialgu lubatud mänguasjapoodi ega kommi. Autos rahunes maha ja nüüd räägib ise, et kui ta sõna ei kuula siis ei saa mänguasja vaadata.
Tulebki süda kõvaks teha, sest see on lapse enda huvides.
Minu lapsed on aktiivsed ja poes ma lasen neil veidi joosta aga mitte pööraselt ega jonniga. Pirilombid on kõigi lemmikud ja reegliks on tõesti õiged riided ja kummikud. Aktsepteerivad reeglit. Kui mul laps sõidaks tõuksiga läbi porilombi, siis ma võtaks lihtsalt tõuksi ära. Järgmine päev saaks uuesti end tõestada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iga kord ma luban endale, et see on viimane kord. Poiss on 3a9k vana. Täiesti sõnakuulmatu, isepäine. Tema otsustab, mis teeb. Eile oli üritus. Lapsi ja täiskasvanuid palju. Laps pole nõus käest kinni hoidma, mina nagu loll jooksen talle järele. Laps tahtis ühel atraktsioonil sõita. See eeldas järjekorras seismist. Aga kuidas sa seisad järjekorras, kui poiss lihtsalt minema jookseb, lollusi teeb. Meest ka kaasas polnud ja tundsin, et mina üksi temaga hakkama ei saa. Lõpuks võtsin tugevalt käest kinni ja ütlesin, et nüüd lähme koju.

Kui järjekorras ei püsi, siis lähete ära ja ei ole mingit atraktsiooni. Mida mees tegema oleks pidanud? Praegu tundub, et atraktsioonile tahtsid hoopis sina minna, mitte laps.

Kodu lähedal ja poiss oli tõukerattaga. Siis ta pistis täiest kõrist röökima. Lõpuks sain ta nii kaugele, et hakkas kodupoole sõitma. Meelitasin, et lähme poest läbi. Tigedusest kihutas mul eest ära ja otse suurde poriloikku, kuhu ta siis kõhuli kukkus. (Ega see esimene kord ei olnud.

Kui tõuksiga sõita ei oska, siis tõuks KOHE käest ära. Milleks see poodi meelitamine?

Lasteaeda minnes sõidab ta ka kõik porilombid läbi ja ükskord on ka kukkunud sinna.) Siis mul juba viskas täiega üle. Võtsin käest kinni ja teise kätte ratta. Poiss muidugi jalgu alla ei võtnud. Mul ei jäänudki muud üle, kui jätsin tõukeratta maha ja haarasin poisi kaenlasse. Pärast tõin ratta ära.

Sama vastus- tõuks ära ja nii iga kord, ega sa ometi seda siis talle lasteaeda järele ei viinud? Vastasel korral laps näeb, et ükskõik, mis ta ka ei teeks, mingit tagajärge ei ole.

Poes ma lapsega ei käi. Seal on täielik kaos. Jookseb ringi, sõna ei kuula.

Sõnakuulmatu laps pannakse poes vastavasse istmesse kärus istuma, kui muudmoodi ei saa, aga poes on ilmtingimata vaja ära käia. Loomulikult hädapärased ostud siis ja ignoreerid teiste pilke ja lapse jonni.

Augustis käisime perega Narva linnuses. Poiss läks esimese asjana porilomppi ja hakkas seal oma puhaste linnariietega hüppama. Lõpuks olin mina ka porine, kui üritasin teda sealt kätte saada. Võtad käest kinni, viskab end pikali ja pistab röökima. Inimesed vaatasid meid imelikult. Nagu metslane. Oh, kuidas ma kadestan neid lapsi, kes vaikselt emme-issi käe kõrval käivad, võõras kohas tagasihoidlikult, isegi arglikult käituvad. Meie oma ei häbene midagi. Teeb, mis tahab. Kui keelad, siis võib veel inetute sõnadega sõimata. Nii piinlik on inimeste ees. Inetuid sõnu on ta muidugi oma vanemalt vennalt-õelt õppinud.

Millised karistused järgnevad vanematele õdedele-vendadele selliste sõnakasutuste eest? Teised lapsed, kes oskavad käituda, on oma kogemustest õppinud st vanemad on neid õpetanud, ka neil on olnud raskeid hetki, aga neile on järgnenud tagajärjed. Ega iseenesest laps ei õpi.

Ma mõtlen, et kuidas saab väike laps ennast pikali visata, kui sa tal käest kinni hoiad? Ta käed ei ole ju nii pikadki. Sõnakuulmatul lapsel ei lasta käest lahti, röökimine ei aitaks. Sina ja ainult sina ohjad teda, mitte ei vaata pealt, kuidas käitub nagu metsaline. Porilompi jooksev laps tuuakse sõnadega lombist välja või lähete ise edasi, kuniks aru saab, et sa talle lompi järgi ei lähe ja nüüd peab oma sopaste riietega olema. Ma ei tuleks selle pealegi, et minna temaga ka lompi “üritama” teda sealt välja tuua. Või kui läksidki, siis jõud ju ometi käib sul tema omast üle, kahmad käest kinni ja tõmbad välja, mida seal üritada on?

Kuidas sellise lapsega käituda? Minu mõistus on otsas. Ma lihtsalt väldin kõiki rahvarohkeid kohti. Ma elus ei julgeks lapsega kuskile söögikohta minna. Aga samas ta ju ei õpigi, kuidas käituda.

Kuidas sa teda oled õpetanud, kuidas siin kirjeldatud situatsioonides tegutsesid? Või ei teinudki midagi? Siis on ju arusaadav, et laps kasutab seda ära ja teebki, mida tahab, nagu ka ise ütlesid. Sa pead ise ohjad enda kätte võtma, sina vastutad lapse eest ning selle eest, et õpetad ta käituma ja aru saama põhimõttest tegu->tagajärg. Laps ei ole sinuga võrdne, et temaga nii kemplema peaksid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsed on tõesti erinevad. Mina oma vanema lapsega käisin sõbranna ja tema lapsega väga palju metsas, looduses n.ö. rahulikus keskkonnas – lapsed said oma vahel suhelda. Poodi kaasa ei võtnud kuni laps sai 5-6, milleks ennast ja teisi sellise lapsega häirida. Laps käis ka lasteiaias – seega ei juhtunud midagi, et piirasin lapsega koos seltskonnas, poes käimisi ajal, kus poiss igast asjast suutis teema teha, jonnima hakata jne. 6selt oli igati mõistlik laps.
Kui last aja ärevile teised inimesed, siis ei ole mõtet rahvarohketes kohtades käia.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma lasekski mudas püherdada. Ta on siiski alla 4ne ja sinu käitumine on ju koomiline. Mingi ema, kes üritab “korralikku käitumist” sundida 4aastasele? Inimesed vaatavad huviga ilmselt sind kuna sa endast väljas olles ajad last taga. Järgmine kord lõpeta ülereageerimine ja lase tal joosta ja sopaloigus roomata. Jää rahulikuks. Midagi sellest ei juhtu kui ta natuke riideid määrib ja ringi jookseb. Last käest tõmmata ega tõsta ei ole mõistlik. Las ta olla, väikelapse põlv on elus vaid korra.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina näen siin probleemi selles, et premeeritakse halba käitumist(poest läbi minek) ja et sa ei jää endale kindlaks.
Rohkem enesekindlust. Kui juba kord on ei öeldud, siis see peabki ei olema. Kui on ette teada, et käitub halvasti, tulebki üritisele minemata jätta.
Muidu laps ei õpigi, kui sa tühju sõnu lubad. A’la enam ei lähe jne. Laps teab väga hästi, et minnakse ikka.

Jah, ma arvan ka, et last peab rohkem hakkama seadma valiku ette: kas käitud hästi ja saad mingi hüve või siis ei kuula ja jätkad lollitamist – jääd mingist hüvest ilma. No näiteks see atraktsiooni näide: kaks valikut, kas seisad järjekorras ja saad atraktsioonile või lollitad – lähme kohe ära! Kui valib lollitamise – kohe kaenlasse ja ära. Kui tõukeratta kasutamise tingimuseks on see, et porilokudesse ei sõida – peale paari keelamist tõukeratas ära. Las karjub: “Ma tahan tõukeratast tagasi, üäääääää!” – ütled, et ainult siis annan, kui loiku ei sõida. Või isegi, et homme annan, kui loiku ei sõida – las röögib kodus kasvõi pool päeva, see ei loe.

Edaspidi võib juba kodus ette hoiatada: “Me võime minna sinna ja sinna, aga kui sa hakkad seal seda seda ja seda tegema – siis me ei saa jääda, vaid tuleme kohe ära. Kui käitud rahulikult -siis saame olla”. Sest muidu, kui lihtsalt mitte kuhugi minna – siis laps ei oska ju seostada, kas asi on temas (või emme lihtsalt laisaks jäänud, ei viitsi kodust välja minna).

Võtad käest kinni, viskab end pikali ja pistab röökima. Inimesed vaatasid meid imelikult. Nagu metslane.

Kui keelad, siis võib veel inetute sõnadega sõimata. Nii piinlik on inimeste ees. Inetuid sõnu on ta muidugi oma vanemalt vennalt-õelt õppinud.

Seda “inimesed vaatavad imelikult” ei tohi karta. Sest see, kui ema tunneb tema jonni või halbade sõnade pärast häbi – see on nagu relv lapse käes. Pigem tuleks just välja näidata, et jonni aga, sõima aga – mul on jummala savi, jonniga/sõimuga sa soovitut niikuinii ei saa! Või siis öelda ainult üks kord külmalt: “Kui sa karjud ja sõimad, ei saa me siin enam olla, sest see segab teisi inimesi” – ja kohe kaenlasse ja minema.

Teine võimalus – mõnes asjas, mis pole väga oluline ja mille pärast lihtsalt ei viitsi lapsega pidevalt kakelda, lastagi reegleid omalt poolt lõdvemaks. Sest oluline on, et täiskasvanu seab piirid – aga see ei tähenda, et mõnes asjas piirid ei võiks olla läbikaalutult lõdvemad. Näiteks: kui on ette teada, et tegu on lapsega, kes puhtust pidada eriti ei suuda, siis arvestada seda ja lasta selles asjas lõdvemaks. Pannagi laps sellistesse riietesse, millega võib maas püherdada. Nn. puhtad linnariided võtta kasutusele hilisemas vanuses, kui laps ennast paremini valitseb.

Kuidas sellise lapsega käituda? Minu mõistus on otsas. Ma lihtsalt väldin kõiki rahvarohkeid kohti. Ma elus ei julgeks lapsega kuskile söögikohta minna. Aga samas ta ju ei õpigi, kuidas käituda.

Rahva hulka tuleb viia ikka, aga alguses valida sellised kohad, kus lapse joonihoog pole päris katastroof (pühalikult vaiksesse raamatukokku minna ei maksa!) või/ja kust pole liiga kahju halva käitumise korral kohe ära tulla. Ja vajadusel neid äratulekuid ka ilma halastuseta teha – viia koju ja las kodus nutab/sõimab kasvõi pool päev takkajärgi! Kui on maha rahunenud (näiteks järgmisel hommikul), võib teema uuesti jutuks võtta: “Eile me ei saanud seal olla, kuna sa ei seisnud järjekorras, kui emme ütle, et tuleb seista. Seetõttu pidime ära tulema ja sa jäid atraktsioonist ilma. Peale selle ütlesid sa emme kohta inetuid sõnu. Sa saad vist ise ka aru, et selline käitumine ei sobi? Teinekord seisa ilusti järjekorras ja kõik läheb hoopis paremini.” Kui on näha mingi progress (st. laps on juba õppinud, et ega jauramine midagi head ei anna) – siis võib pisitasa “keerulisemaid” kohti külastama hakata.

Sünnipäraselt kange iseloomuga laps jääbki kange iseloomuga lapseks (pehmekeseks ta ei muutu) –
nendega tuleb harjuda olema suhteliselt “julm”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte “julm”, aga otsusekindel ja samas rahulik. Kui on reegel, siis nii tehakse. Kui reeglit rikutakse, siis mingeid hüvesid ei saa. Mis mõttes pahandust tegevale lapsele tehakse “poodi meelitamist”?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mitte “julm”, aga otsusekindel ja samas rahulik. Kui on reegel, siis nii tehakse. Kui reeglit rikutakse, siis mingeid hüvesid ei saa. Mis mõttes pahandust tegevale lapsele tehakse “poodi meelitamist”?

No “julm” ongi jutumärkides ju. Tegelikult on nii, et kuhugi minnes peab alati valmis mõeldud olema plaan B juhuks, kui hakkab jonnima – ja siis seda plaan B-d ilma paanikata rakendada. Või kui tegelikult polnudki plaan B-d, siis see plaan B käigu pealt mõelda ja kasutusele võtta – et vähemalt lapsel jääks mulje, et plaan B oli vanemal ammu olemas 😛

Sest kimbatuses vanem on selliste laste jaoks konkurentsitult kõige naljakam – oi, kui naljakas! Seda lõbu vaataks veel ja veel!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma soovitan raamatut “Minu mõistus on otsas”. Seal on osad juhtumid koomiksitena ja vahepeal lugesime seda lapsega koos 😀 Sealsed näited on nii head ja nii hästi lapse seisukohast kirjeldatud, et avardavad väga maailmapilti. Nt jäi mulle meelde, et rongis sõites pole mõtet lapsele rääkida, et kui kohale jõuame, saad magusat saiakest. Kui laps sellest kuuleb, tahab ta seda kohe ja hakkab vinguma ja manguma. Omal kogetud sage situatsioon, millest ma siis loobusin.

Aga enda lapsega, kui ta 2-3 oli, oli ka vahepeal pikk poeskäigu keeld. Ta hakkas ühe poeskäigu ajal nii kõvasti karjuma ja valmistas mulle piinlikkust, et panin ostukorvi maha (seal oli paar asja sees, mitteriknevat, kaasaarvatud lapsele ostetud pusle) ja läksin laps kaenlas koju. Ja ma selgitasin talle, miks nii tegin ja pikka aega ta poodi ei saanud. Ja ta rääkis ise ka, miks ta poodi ei saa, nagu keegi ka eespool rääkis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tundub, et su pojal on väga palju energiat ja seetõttu ongi talle raske koha peal püsida või käest kinni hoida. Rahvarohkes stimuleerivas kohas pulbitseb see energia ilmselt veelgi enam üle ja seeõttu käitubki nagu metslane.

Kui tahab atraktsiooniga sõita, tuleb talle rahulikult selgitada, et sel juhul peab seisma järjekorras. Kui seismine ikka väga raske on, võib ju sealsamas kõrval hüpata, tõukekaga tiirutada vms, aga ei tohi kaugele minna.

Lõpuks võtsin tugevalt käest kinni ja ütlesin, et nüüd lähme koju – lapse seisukohast ei olnud midagi pahasti, temal oli lõbus ja korraga ema lihtsalt krabas käest ning vedas kodu poole, loomulikult tekkis tal sellest trots. Ma saan emana väga hästi aru kui suurt frustatsiooni olukord sinus tekitas, aga täpselt nagu me aegajalt lastel laseme aja maha võtta ja rahuneda (kes mis meetodeid selleks siis kasutab), peame seda ka endaga tegema. Sedapuhku valasid oma frustatsiooni sellesse hetke, sest kõik kees üle, aga poeg ei teadnudki, et midagi pahasti oleks. Lastele tasub alati väike etteteatamisaeg anda, nt “viie minuti pärast hakkame minema” või “sõida veel viis tiiru ümber väljaku ja siis lähme koju”. Kujuta ette, et sul on sõbrannaga tore vestlus pooleli ja korraga tuleb mees, haarab sul käest ja tirib püsti, et nüüd lähme koju! Ajaks vihaseks küll.

Mingeid linnariideid ei ole mõtet selles vanuses üldse kasutadagi. Kolme-neljase jaoks on tähtis mäng ja porilombist pole midagi vahvamat. Emana pead lihtsalt valmis olema ja varuriided kaasa võtma. Kui see laps juba omadega seal lombis on ja ülepeakaela märg nagunii, ei ole erilist mõtet teda minema tirima minna, sest kaotada pole ju enam midagi. Las solberdab lõpuni ja siis läheb elu edasi. Kui varuriideid ei ole, tuleb lihtsalt lombini jõudes hoiatada, et kui oma riided märjaks teed, on sul hiljem külm.

Igasugu käikudega tuleb mõelda ka sellele, kuidas näeb asju laps ja kuidas täiskasvanu. Minu jaoks on näiteks tore käia poes, laadal, näitustel jne. Lapsi huvitab ainult mänguväljak, porilomp, kiiged ja “kas seal teisi lapsi ka on”. Narva linnuses ei pruugi kolmepoolesele veel midagi väga huvitavat olla peale selle imelise porilombi.

PS! Kui laps üritusel sõna ei kuulanud ja lahkumine lõpuks nii teravaks läks, et pidid tal ootamatult käest haarama ja põhimõtteliselt minema lohistama, siis “lähme poodi” ei ole sel juhul kohane pakkumine (eeldan, et kasutasid seda lapse meelitamiseks, et ostame sulle midagi meelepärast, siis saan su lihtsamini koju). Sul ju ei olnud teda millegi eest premeerida. Sellised signaalid ajavad lapses segadusse, ta ei saa aru, kus on piirid.

(kaheaastaste täiesti pööraste kaksikute ema)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See kõik, mis te siin soovitasite, seda ma tegingi. Ma lasen lapsel palju porilompides mütata. Enne lasteaeda minekut ta käib või sõidab kõik lombid läbi. Ongi vastavad riided. Aga kui me kuskile linna läheme, siis ma siiski eeldaks, et laps ei lähe porilompi. Aga ma saan ju ka aru. Ta ongi harjunud porilompides käima ja ega tema aru saa, et nüüd on teine situatsioon. Aga ta peaks õppima ja ikkagi ju sõna kuulama. Aga ta ei tee minust väljagi. Kes siin arvas, et ma ainult üritustel käingi. Ei ja veelkord ei. Kus ma siis üritustel käin, kui ma ei käi lapsega suuremas poeski. Tegu oli lasteaiaüritusega, kust ma koos lapsega minema hiilida ei saanud. Kuskil Eestis me ringi ka ei sõida üldjuhul. Ükskord käisime, sest mul on ka kõrini kodus passimisest. Nii ka ei saa ju, et ootan lapse 6aastaseks saamiseni ja siis julgen temaga inimeste sekka minna. Kuskil kaugemal reisimas me polegi käinud. Ma lihtsalt pole nõus lapsega kuskile minema. Kannatajaks on ka meie vanemad lapsed, kes on õnnetud, et me kuskil ei käi. Ma siis olen ise lastega veekeskuses käinud. Muidugi väiksem tahaks ka sinna, aga ta jookseb seal basseinide vahel ringi ja see on ohtlik. Meist keegi ei saa puhata, sest kogu tähelepanu on nooremal lapsel.
Kui on halb käitumine, siis ma loomulikult hoiatan ette, et me lähme ära või et atraktsioon jääb ära. Ta ei kuulegi mind. Minema viin ta siis, kui juba 10 korda on keelatud ja ma enam ei jaksa. Sellest pole ka kasu, et näiteks talle on poekeeld. Ta teab väga hästi, miks teda sinna kaasa ei võeta. Ükskord pidin ta ikkagi suuremasse poodi kaasa võtma, rääkisin enne ära, et ringi joosta ei tohi. Jutt oli kurtidele kõrvadele. Poodi jõudes ta lihtsalt ütles, et ta ei jookse ja lihtsalt läheb ja vaatab oma asju poes. No ma ei saa niimoodi. Ta lihtsalt on nii iseseisev, et läheb ja võtab letist omale meelepäraseid asju ja toob need mulle korvi. Tema otsustab, tema tahab, tema on juba suur poiss (ta ei tunnista, et on kolme-aastane, jutu järgi peab end 5-aastaseks).
Tookord pärast üritust pidin nagunii poodi minema. Tegu on pisikese poega, kus poiss on harjunud käima. Seal ma suudan teda ohjeldada. Ütlesingi, et kui on hea poiss ja ilusti tuleb minuga kodu poole, siis võtan ta poodi kaasa. Tema aga ei olnud hea poiss ja me ei läinud poodi. Ta teab väga hästi, et porilompidest läbi sõites peab olema ettevaatlik. Auk on konarlik ja sinna võib kukkuda. Ta juba varem oli kukkunud. Aga nüüd ta vihaga tuiskas sinna lompi ja kukkus. No ei saa temaga nii, et olen kuri ja võtan lapsel käest kinni ja lähme koju. Ta ei võta ju jalgu alla. Mina last käest tirida ei tohi. Tal on kaks korda käsi liigesest välja tulnud. (Üks kord siis, kui tõstsin teda auto turavtoolist välja ja teine kord lasteaias) Minu viga oli muidugi see, et ma vihastasin. Aga poiss oli nagunii nii hüsteerias, et ta lähima poole tunniga poleks rahunenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ükskord pidin ta ikkagi suuremasse poodi kaasa võtma, rääkisin enne ära, et ringi joosta ei tohi. Jutt oli kurtidele kõrvadele. Poodi jõudes ta lihtsalt ütles, et ta ei jookse ja lihtsalt läheb ja vaatab oma asju poes. No ma ei saa niimoodi. Ta lihtsalt on nii iseseisev, et läheb ja võtab letist omale meelepäraseid asju ja toob need mulle korvi. Tema otsustab, tema tahab, tema on juba suur poiss (ta ei tunnista, et on kolme-aastane, jutu järgi peab end 5-aastaseks).

No aga… kui ta ilusti vaikselt kõndides (mitte joostes) toob sulle midagi korvi, mis sellest siis nii väga on? Sinu kirjelduse järgi ei tee ta ju poes midagi hullu, ei karju ega laamenda, lihtsalt toob asju?? Äkki teeksid talle kohe ülesandeks, et “palun too pakk piima – sa oled suur poiss, jaksad küll” või “meil on küpsised kodus täitsa otsas, mine vali üks pakk oma maitse järgi”?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Käest tirimist peab oskama. Kui sa tirid sõrmedest, ongi jama. Tuleb võtta nt ümber randme kinni, just selleks, et ei tõmbaks liigesest. Olen võtnud ka hoopis käsivarrest, kui vaja nö sikutada. Vajadusel võta ülaltpool küünarnukki või lausa õlast kinni.

10 korda keelamist on ilmaselgelt liiga palju. Sa ei vii oma ähvardust täide piisavalt kiiresti. pead õppima olema resoluutsem. Kui lapsega räägid reeglitest, kükita ta ette, võta õlgadest kinni ja sunni endale otsa vaatama. Enne ära räägigi edasi, kui laps vaatab otsa, lahti ka ei lase – kükitategi nii kaua, kui vaja. Mu enda tütar on ka trotsi ja kangust täis, kuid ma ei saa alla anda, vaid käitun temaga ikkagi nii nagu vaja.

Mull paljuski tundub, et tegelikult sa kardad oma last. Jah, lapse jonnihood ja karjumised on väsitavad ja kurnavad. Aga sa pead eneses selgusele jõudma, kas tähtsam on täna kuidagi päev üle elada või et sul kooli minnes oleks normaalne laps, kes sinuga ei ülbitse.

laste jaoks on ikkagi väga oluline ka – miks? Kas keeldusid pannes selgitad talle, miks. miks ta ei tohi lompi minna? Kas talle on kunagi räägitud, millal ta tohib ja ei tohi lompi minna? või on ainult keeld ja laps ei saa aur, miks hommikul tohtis, aga õhtul mitte?

Mis siis saba, kui laps toob sulle valimatult asju korvi? Kas ostad need, viid ise tagasi? Ära tee kumbagi! Minge viige koos lapsega tagasi ja lase lapsel kõik asjad tagasi riiulitesse panna. Ja seisad nii kaua seal koos temaga, kuni teeb, mida vaja.

Sa pead saama üle hirmust oma lapse ees ja õppima last kasvatama. Minul on ka väga rasked lapsed, aga õnneks olen mina ise sama kange kui nemad ja jagelengi igal pool nendega. nt 2a10k laps peab lasteaed ajõude sise kummikud jalast saama ja minupoolest võib ta esikusse istuma ka jääda ja lähen viin ainult suurema rühma, mina teda ei aita – pole veel kordagi juhtunud, et ta seepeale kummikuid jalast ei saaks 😀

Mõtle ka sina välja, mis on see nipp, mis paneb su lapse tegutsema. Ja minu soovitus on – see ei tohi olla preemia. Kui on selline laps, kes trotsi täis, siis ta õpib kiiresti ära asju ainult preemia pärast tegema ja ka tulevikus ootab seda. Pigem peaks olema mingi ebameeldiv tagajärg see, mille vältimine on motiveeriv. Nt lõbustuspargis mingi hetk ütled, et kui sa veel sammu kaugemale astud, siis ma tulen järjekorrast ära – ja teedki seda, mitte iga sammuga ei anna uut ähvardust. Laps jälgib väga täpselt, mis juhtub, kui ta piiri ületab. Ma olen näiteks pidanud korduvalt lapselt jooksuratta käest ära võtma, kui ta on piire üritanud kombata (loe: sõita üksi nurga taha, kui parasjagu midagi teise lapsega kohmitsen). Nüüd juba teab, et kui tuletan meelde ratta käest võtmist, siis see ka juhtub päriselt ja ei astu üle piiri.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõus viimasega.

Ta ei kuulegi mind. Minema viin ta siis, kui juba 10 korda on keelatud ja ma enam ei jaksa.

10 korda keelamist/ähvardamist on ilmselgelt liiga palju. Nagu sa ise ütled, sa lihtsalt väsitad ennast selle 10x keelamise/ähvardamisega ära. Pärast sellist pikka vahutamist oled tühi lohv – milleks? Lapse seisukohast tundub ema liiga pikk jutt konfliktsituatsioonis nagu tühi mulin, mida võibki ignoreerida – ta on ju kogenud, et aega on, las ta muliseb seal, senikaua jõuan veel ennast üksjagu lollustega lõbustada – ega füüsilist takistamist ju niipea ei järgne.

Konfliktolukorras keela ainult 2x. Üks kord rahulikumalt, teine kord teravamalt. Ja kahele keelamisele järgneb juba füüsiline tegevus: kaenlassevõtt, minematassimine, millegi äravõtmine vms. – et laps õpiks, et kui ema konfliktsituatsioonis ignoreerida, siis ta tegutseb.

10x (või 100x või 1000x) suunamist/juhendamist/seletamist võib praktiseerida ainult siis, kui kiiret sekkumist nõudev äkšn parasjagu ei käi, st. olukord on rahulik. Või kui on tegu asjaga, mille puhul ei tahagi kohest tulemust. No näiteks: “Võta liha kahvliga, mitte sõrmedega” – kui räägid mõttega, et polegi oluline, et ta kohe hommepäev kahvlit kasutama hakkab, aega võib minna ka kuid.

Paljukiidetud peegeldamimeetod trotslikumate ja kavalamate laste puhul ei toimi. Nad kuidagi näevad selle läbi. Võib ennast hulluks peegeldada – ei tule kaasa, kavalpead.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Äkki teeksid talle kohe ülesandeks, et “palun too pakk piima – sa oled suur poiss, jaksad küll” või “meil on küpsised kodus täitsa otsas, mine vali üks pakk oma maitse järgi”?

3-aastast ikka ei saada üksinda riiulite vahele “asju tooma”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere tulemast hullude 3ste maailma 😀 Mul on poiss 3a4k ja ma ütleks, et “terrible twos” on täielik jama, kahesed on veel täitsa beeid, nunnud ja süütukesed, kolmesed on need, kellega on ikka päris raske. Mul poiss oli üli lihtne beebi, samuti oli temaga lihtne nii kaua kuni ta sai 3seks. Nüüd ma muud ei teegi kui jagan temaga maid, iseloom on kange ja mingeid järeleandmisi ta nõus tegema pole, kui oma tahtmist ei saa siis ongi maailmalõpp. Katsetab mu piire päev otsa, ega mingit tarka nõu ma anda ei oskagi, tuleb lihtsalt kuidagi suuta ise rahulikuks jääda ja alati endale kindlaks jääda, igal halval käitumisel peab olema tagajärg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paljukiidetud peegeldamimeetod trotslikumate ja kavalamate laste puhul ei toimi. Nad kuidagi näevad selle läbi. Võib ennast hulluks peegeldada – ei tule kaasa, kavalpead.

Just minu mõte!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Äkki teeksid talle kohe ülesandeks, et “palun too pakk piima – sa oled suur poiss, jaksad küll” või “meil on küpsised kodus täitsa otsas, mine vali üks pakk oma maitse järgi”?

3-aastast ikka ei saada üksinda riiulite vahele “asju tooma”.

Lapsevanem võib ju tal 2 meetrit tagapool kõndida, riiuli otsast olukorda jälgida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Äkki teeksid talle kohe ülesandeks, et “palun too pakk piima – sa oled suur poiss, jaksad küll” või “meil on küpsised kodus täitsa otsas, mine vali üks pakk oma maitse järgi”?

3-aastast ikka ei saada üksinda riiulite vahele “asju tooma”.

Lapsevanem võib ju tal 2 meetrit tagapool kõndida, riiuli otsast olukorda jälgida.

Väikeses poes ongi see ok. Ma lasengi tal ise kommi võtta või õigemini ta täpselt teab, mida tahab ja võtab ise. Paar asja luban talle. Kui ta ikka coca purki küünitab võtma, siis natuke vaidleme asja üle ja ta piirdub ikka kõrrejoogiga. Aga natuke suuremas poes ei saa ma paar meetrit tagapool olla, sest ma pean ostma oma asju, mitte jälgima mänguasja riiulite vahel, mida laps nüüd üritab mulle kärusse sokutada. Ta on täiesti võimeline minema purgisuppide riiuli vahele, seal veel turnima, et boršisuppi kätte saada ja see mulle tuua. Ma ei saa sellist asja lubada. Ta võib midagi maha pillata. Tema reaktsioonid on nii kiired, et kunagi ei tea, mida ta haarab kuskilt. Tema on nagu suur inimene, et läheb ja tegutseb poes omaette. Mulle veel ütleb, et emme, ära muretse, ma kohe tulen tagasi. Täna ta näiteks tegi toas minu peenraha osa rahakotist tühjaks ja väitis, et see on nüüd tema taskuraha ja ta kavatseb üldse üksi poodi minna kommi ostma. Ja kui hetkeks ta järelevalveta jätta, on ta täiesti võimeline ise poodi minema. Tema puhul ei üllata mind ükski asi.
Mul on kaks vanemat last, aga sellise lapsega puutun küll esmakordselt kokku. Vanemad lapsed tegid ka tralli poodides. Sai neid küll kaenlasse võetud ja poest välja mindud. Vanem poiss veel 7aastaseltki tegi mulle poes häbi, kui röökis, miks me kooliasjade asemel talle arvutimängu ei ostnud ja üleüldse oleks ta pidanud tõukeratta saama ja milline hirmus valetaja ma olen. Ülemiste keskuse ees inimesed vaatasid jahmunud pilkudega.
Aga see noorem poiss on meil ikka klass omaette. Ta pole mitte lihtsalt titalik jonnija, vaid äärmiselt kaval ja tark tegutseja. Ta nagu tahaks olla kõva tegija. Pidevalt on vaja näidata, millega hakkama saab. Et ta ikka suudab kihutada tõukerattaga nii kiiresti ja ikka nii, et pori lendab üle pea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle järgi, mida siin kirjutanud oled, on näha, et tegu on väga nutika ja asjaliku lapsega, kes on muuhulgas läbi hammustanud, et tema jõud käib sinust üle. On näha, et sul ei ole tema silmis autoriteeti ja sellele on omakorda kaasa aidanud need 10x keelamise olukorrad, kus keelamine muutub põhimõtteliselt tapeediks, mis lihtsalt on seal, aga ei tähenda midagi.

Sul tuleb iseendaga kokku leppida, mis on need reeglid ja piirid, mida temalt nõuad ning nendele kindlaks jääda. Keelata ei tasu üle kahe korra ja ka laps peab seda teadma. Esimene keeld on selleks, et talle meelde tuletada, mida temalt oodatakse ning järgmine keeld toob kaasa tagajärje (näiteks otsekohe poest lahkumise).

Kui jääd muudkui korrutama, et ära too maiustusi kärru, ära too maiustusi kärru, ära too maiustusi kärru, võid kindel olla, et see läheb kurtidele kõrvadele. Mis paremini toimiks – enne poodiminekut tuletad meelde, et ta peab püsima sinu vaateväljas ning seda, mida korvi panna, otsustad ainult sina; kui poes esimese laadungi suvalisi asju sulle korvi viskad, kükitad maha (oluline on olla lapsega samal kõrgusel), vaatad talle otse silma ning ütled rahulikul toonil, et tal tuleb maiustused tagasi viia ja kui see uuesti kordub, peate kahjuks poest lahkuma. Kui järgmise laadungiga tuleb ja selle korvi paneb, siis selgitad, et ta ei pidanud teie kokkuleppest kinni ja seeõttu peate nüüd minema. Ja LÄHEDKI kohe. Rahulikult ja viisakalt, sest sinu käitumine on lapsele eeskujuks.

Järgmine kord ta juba teab, et sul on tõsi taga. Aga oluline on järjepidevus. Kui mõnikord viid oma lubadusi/ähvardusi ellu ja mõnikord ei vii, siis laps jääbki piire katsetama ja sina tema käitumise üle kurtma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu meelest tuleks emal kõigepealt pinge maha võtta – ta ei ole oma kasvatamisega lapse käitumise põhjustaja. Ilmselgelt on tegu vastutustundliku emaga. Tegeleb, proovib nii, proovib naa, murdub mõnikord, annab järele. Lapse käitumise põhjus on lapse sees. On see siis ATH, autism, nende kombinatsioon või midagi muud. Sellise lapsega on kerge tekkima süütunne – ma olen lapse ära rikkunud. Ja hoolimata jubedast käitumisest on sellistest lastest tulnud väga tublisid täiskasvanuid. Jõudu ja kannatust!

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Väikelaps Sõnakuulmatu lapsega üritustel