Esileht Väikelaps Sõnakuulmatu lapsega üritustel

Näitan 6 postitust - vahemik 31 kuni 36 (kokku 36 )

Teema: Sõnakuulmatu lapsega üritustel

Postitas:
Kägu

Äkki teeksid talle kohe ülesandeks, et “palun too pakk piima – sa oled suur poiss, jaksad küll” või “meil on küpsised kodus täitsa otsas, mine vali üks pakk oma maitse järgi”?

3-aastast ikka ei saada üksinda riiulite vahele “asju tooma”.

Lapsevanem võib ju tal 2 meetrit tagapool kõndida, riiuli otsast olukorda jälgida.

Väikeses poes ongi see ok. Ma lasengi tal ise kommi võtta või õigemini ta täpselt teab, mida tahab ja võtab ise. Paar asja luban talle. Kui ta ikka coca purki küünitab võtma, siis natuke vaidleme asja üle ja ta piirdub ikka kõrrejoogiga. Aga natuke suuremas poes ei saa ma paar meetrit tagapool olla, sest ma pean ostma oma asju, mitte jälgima mänguasja riiulite vahel, mida laps nüüd üritab mulle kärusse sokutada. Ta on täiesti võimeline minema purgisuppide riiuli vahele, seal veel turnima, et boršisuppi kätte saada ja see mulle tuua. Ma ei saa sellist asja lubada. Ta võib midagi maha pillata. Tema reaktsioonid on nii kiired, et kunagi ei tea, mida ta haarab kuskilt. Tema on nagu suur inimene, et läheb ja tegutseb poes omaette. Mulle veel ütleb, et emme, ära muretse, ma kohe tulen tagasi. Täna ta näiteks tegi toas minu peenraha osa rahakotist tühjaks ja väitis, et see on nüüd tema taskuraha ja ta kavatseb üldse üksi poodi minna kommi ostma. Ja kui hetkeks ta järelevalveta jätta, on ta täiesti võimeline ise poodi minema. Tema puhul ei üllata mind ükski asi.

Mul on kaks vanemat last, aga sellise lapsega puutun küll esmakordselt kokku. Vanemad lapsed tegid ka tralli poodides. Sai neid küll kaenlasse võetud ja poest välja mindud. Vanem poiss veel 7aastaseltki tegi mulle poes häbi, kui röökis, miks me kooliasjade asemel talle arvutimängu ei ostnud ja üleüldse oleks ta pidanud tõukeratta saama ja milline hirmus valetaja ma olen. Ülemiste keskuse ees inimesed vaatasid jahmunud pilkudega.

Aga see noorem poiss on meil ikka klass omaette. Ta pole mitte lihtsalt titalik jonnija, vaid äärmiselt kaval ja tark tegutseja. Ta nagu tahaks olla kõva tegija. Pidevalt on vaja näidata, millega hakkama saab. Et ta ikka suudab kihutada tõukerattaga nii kiiresti ja ikka nii, et pori lendab üle pea.

Annad lapsele enne poodi minekut kaks valikut- kas käib sinu kõrval, mingid jutud “ma saan hakkama, ma tahan, ma lähen” lähevad kurtidele kõrvadele või siis istub kärus selles spetsiaalses istumiskohas, kust ei saa plehku panna. Muid valikuid ei ole ning valikud annab ette ema, mitte ei dikteeri laps.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hämmastavalt palju annab kannatlikkus ja ootuste alandamine, eeldusel, et laps ei ole üleväsinud või -stimuleeritud. Kui kuhugi minema hakkad, kükitad lapse ette maha, räägid rahulikult, mida ootad (mitte mida ei oota). Kohale jõuad, kükitad uuesti ja räägid uuesti. Ei eelda, et peab niigi teadma.

Palju lihtsam on jonni ennetada, olla “kohal” ja suhelda. Kui laps juba jonnib, siis parem saagu sõnum, et elu läheb edasi ka siis, kui mõni asi ei meeldi. Täiesti mõttetu on vaidlema hakata või halba käitumist premeerida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnistan ausalt, et olen oma last jäätisega meelitanud. (Näiteks istusime haiglas vastuvõtu järjekorras 3 tundi. Ma ise enam ei suutnud, samuti ka kolmeaastane) Pole selle üle uhke aga harva tulevad olukorrad, kus see tundub parem variant.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnistan ausalt, et olen oma last jäätisega meelitanud. (Näiteks istusime haiglas vastuvõtu järjekorras 3 tundi. Ma ise enam ei suutnud, samuti ka kolmeaastane) Pole selle üle uhke aga harva tulevad olukorrad, kus see tundub parem variant.

Need on kaks täiesti erinevat olukorda. Sinu olukorras pidi väikelaps tegema midagi talle täiesti loomuvastast ehk igavas kohas kaua aega ootama, mis on isegi täiskasvanule raske. Selle eest preemiat lubada on igati sobiv.

Teemaalgataja puhul mindi kohta, kus lapsel oli lõbus, aga laps läks liialt ülekäte, ema sõna ei kuulanud ja ema otsustas ta koju viia, mis päädis koduteel täieliku fiaskoga. Selles olukorras ei ole okei preemiat lubada, vaid tuleb õppida end vanemana kehtestama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seda teemat ja kommentaare lugedes jõudsin korduvalt nõustuda teiste emade õpetussõnadega, aga ka imestada, kuidas teemaalgataja nii puntrasse on jooksnud oma lapsega.

Minu keskmine laps on mõnevõrra erilisem kui teised. Ta ei kannata tugevaid helisid, valgust, lõhnu, puudutamist. Ta on selline olnud umbes aastaseks saamisest. Tema eripära ei avaldunud enne kui hakkasime temaga tema ärkvel olles rohkem ringi liikuma.

Pere noorim on tohutult aktiivne ja ettevõtlik; mida rohkem lärmi ja põnevust, seda parem. Silkab siia-sinna, kohati arutult. Ja mida kõike ta välja ei mõtle! Leiutab ja meisterdab, lobiseb, laulab. Väga lärmakas ja tegus laps.

Need kaks on täiesti erinevatelt planeetidelt.

Meil õnnestus neid koos kasvatades tasakaalustada. Keskmine laps kannatab lühiajaliselt ära talle ebasobiva keskkonna, noorim suudab end vajadusel edukalt taltsutada.

Me õpetasime neid üksteisega arvestama. Käisime nendega igal pool koos. Tuletasime teisele osapoolele meelde, et vend väsib kergesti melust või et teine tahaks rohkem ringi joosta, katsu ära kannatada. Üks kutsus teist pidevalt korrale, teine hoidis vennal käest, kui too segadusse sattus või hirmu tundis.

Jah, lapsed pidid teise heaolu nimel alguses tihti paljust loobuma, aga see andis neile ka võimaluse näha suuremat pilti ja õppida planeerima. Praegu on üks 11-aastane ja teine 8-aastane. Nad on parimad sõbrad, teevad kõike koos. Neil on ühised sõbrad, mõlema klassikaaslased mängivad mõlemaga, olenemata vanusevahest.

Loomulikult on ka pere teised lapsed kasvanud samade väärtuste sees ja toetavad nooremaid nii nagu oskavad. On kannatlikud ja abivalmid. Heaks eeskujuks.

Teemaalgatajale soovitaksingi rohkem ühistegevusi, rohkem vanemate laste kaasamist noorema kasvatamisse. Noorem õpib kõige enam oma vanematelt õdedelt-vendadelt. Ema-isa on turvalisuse tagamiseks, aga õed-vennad on need, kes tegelikult last igapäevaselt vormivad. Sealt ka sinu “käärid” oma lapsega avalikus kohas. Ta lihtsalt ei tea, kuidas käituda, sest õde-vend ei ole talle seda õpetanud.

Soovitan rohkem järeleandlikkust olukordades, kus saab järele anda ja rohkem rangust olukordades, kus see on hädavajalik. Kui laps annab mõista, et soovib rohkem iseseisvust, siis arutagegi läbi olukorrad, kus ta saab olla iseseisvam ja ka olukorrad, kus ema sõna peab olema viimane. Peaaegu neljasele saab juba selgitada, et iseseisvate otsuste tegemiseks peab ta suutma tõestada, et ta on selleks valmis. Näiteks poes, kui ta soovib ise ostelda. Toidupoest tuuakse ainult toitu, kui nii on kokku lepitud. See on reegel. Kui ta soovib iseseisvalt ostelda, peab ta suutma sinuga koostööd teha ja keskenduda toidu ostmisele. Sealjuures peab ta püsima sinu lähedal, et sa saaksid talle selgitada, mida ja milleks tarvis on. Minu laste reegel nr.1 toidupoes selles vanuses oli, et nad pidid ühe käega toidukorvist kinni hoidma seni, kuni mina lubasin neil lahti lasta. Muidu nad poodi kaasa tulla ei saanud.

Mänguasju ostetakse mänguasjapoest. Noh, ostetakse ka toidupoest, aga seda erandina. Võite ju kokku leppida, et näiteks igal kolmandal toidupoes käigul võib tal valida endale ühe mänguasaja. Ainult siis, kui kaks esimest korda on möödunud vahejuhtumiteta.

Kui käiksite nooremaga poes nii, et vanemad lapsed on kaasas, siis saaksid vanemad lapsed viia noorema näiteks mänguasjariiuli juurde ja juhendada, milline oleks mõistlik ost, milline mitte. Usu mind, õdede-vendade arvamus loeb. Kui vanemad lapsed teevad sinuga teadlikult koostööd, et anda nooremale eeskuju, siis saab noorem ruttu aru, kelle sõna tegelikult kodus maksab ja sul on lihtsam teda ka omaette olles koostööle meelitada.

Käia õe-vennaga koos palju üritustel, võimalusel ka lasteaiaüritustel. Veeta rohkem aega nii, et kõik pere lapsed on kaasatud. Juhtida noorema tähelepanu vanemate laste sobivale käitumisele (aga mitte võrrelda!), kiita sinu arvates heade otsuste ja käitumise eest, halva käitumise eest mitte karistada, vaid eemaldada laps kiiremas korras olukorrast. Need on olnud meie pere nipid ja need on seni 100% töötanud. Ükski mu lastest ei ole pidanud vajalikuks mind halbade sõnadega kostitada või kõhuli mudas püherdada. Igale erimeelsusele on järgnenud rahulik jutuajamine ja selle lõpuks pikk kallistus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kahju lugeda, eriti sinust endast on kahju, aga piire seadma lapsele peab ja konkreetselt ning ilma taganemiseta. Lapsed vajavad piire ja suunamist, keelamist.
Mina eraldaksin lapse kohe vastavast kohast, seltskonnast, et saaksin temaga üks ühele kontakti. Võtaksin kaasa mõne ta lemmikraamatu ja läheksin kuhugi eemale rahustama last. Tundub tõesti, et ülestimuleeritud laps ega kodus koguaeg teler taustal mängi?

Please wait...
Näitan 6 postitust - vahemik 31 kuni 36 (kokku 36 )


Esileht Väikelaps Sõnakuulmatu lapsega üritustel