Teema: Soo pettumus

#3867373:

Kõigepealt tahaksin öelda, et mõistan teemapüstitust ja erinevaid tundeid, mis tulevasi vanemaid lapse sugu teada saades valdavad. Samas tekitab eelmine kommentaar väga vastakaid tundeid. Meil on aasta 2021 ja paneme soolisi stereotüüpe järjest rohkem proovile. Kust tuleb arvamus, et poisse / tüdrukuid tuleb niivõrd erinevalt kasvatada, et poiste puhul on näiteks automängud, nõmedad riided ja tüdrukute puhul sitsid-satsid? Loomulikult on kaks sugu füsioloogiliselt erinevad, aga et üks sugu peaks olema hulljulgem, teistsugusem kui teine on väga iganenud stereotüüp.

Pettumustundega toimetulekuks soovitaks oma peas mõelda, millest need tunded tulenevad. Mis on see tähendus, mis me soole omistame? Kas lähtume sellest, milline peaks ühest või teisest soost tulenev laps olema? Kas kardame, et ei oska vastassoost last kasvatada? Kas arvame, et ühest soost last on kergem kasvatada kui teist?

No päris ei saa silmi kinni panna fakti ees, et mehed ja naised on erinevad mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt. See on mingi soovunelm, et mehed-naised mõtlevad ühtemoodi.

Ja tõsi on, et poisid on hulljulgemad, tüdrukud aga loomult alalhoijamad (kütt vs lapse kasvataja). Naistes on evolutsiooniliselt ellujäämisinstinkt tugevam just järglaste eest hoolitsemise tõttu.

Ja kõik stereotüübid põhinevad siiski millelgi. Ka ise näen oma laste pealt, et tütrele ei pea koguaeg meelde tuletama, kuhu ta tohib ja kuhu ei tohi minna. Poiss aga….oeh, me näeme ikka väga palju vaeva, et teda nö õigel teel hoida

Muidugi on erandeid, aga erand kinnitabki reeglit

Arheoloogid on leidnud piisavalt tõestus naisküttide ja sõdalaste kohta, naisvalitsejad on olnud ajaloos palju sõjakamad ja verisemad kui meesvalitsejad. Ärge oma stereotüüpe imikute peal välja elage, laske neil endil kujuneda.

Mul sõbra majas pole ühtegi kaisulooma ega raamatut, ainult autod, traktorid, spordivahendud. 3aastane poiss põristab küll oma mänguautodega aga keeleliselt on arengust väga maas. Kui koos suvel majakeses puhkamas käisime ja poiss koos mu tütrega sai nukkude ja mõmmidega mängida hakkas ta ieseisvalt palju rohkem rääkima mängu ajal. Vanemad arvasid et ime on toimunud, aga isegi laps saab aru et autot teevad põrr ja nukud räägivad. Selle poisiga oligi ainult auto põrr ja püssi pauh räägitud seni. Poiss ju.

#3868973:

#3867373:

Kõigepealt tahaksin öelda, et mõistan teemapüstitust ja erinevaid tundeid, mis tulevasi vanemaid lapse sugu teada saades valdavad. Samas tekitab eelmine kommentaar väga vastakaid tundeid. Meil on aasta 2021 ja paneme soolisi stereotüüpe järjest rohkem proovile. Kust tuleb arvamus, et poisse / tüdrukuid tuleb niivõrd erinevalt kasvatada, et poiste puhul on näiteks automängud, nõmedad riided ja tüdrukute puhul sitsid-satsid? Loomulikult on kaks sugu füsioloogiliselt erinevad, aga et üks sugu peaks olema hulljulgem, teistsugusem kui teine on väga iganenud stereotüüp.

Pettumustundega toimetulekuks soovitaks oma peas mõelda, millest need tunded tulenevad. Mis on see tähendus, mis me soole omistame? Kas lähtume sellest, milline peaks ühest või teisest soost tulenev laps olema? Kas kardame, et ei oska vastassoost last kasvatada? Kas arvame, et ühest soost last on kergem kasvatada kui teist?

No päris ei saa silmi kinni panna fakti ees, et mehed ja naised on erinevad mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt. See on mingi soovunelm, et mehed-naised mõtlevad ühtemoodi.

Ja tõsi on, et poisid on hulljulgemad, tüdrukud aga loomult alalhoijamad (kütt vs lapse kasvataja). Naistes on evolutsiooniliselt ellujäämisinstinkt tugevam just järglaste eest hoolitsemise tõttu.

Ja kõik stereotüübid põhinevad siiski millelgi. Ka ise näen oma laste pealt, et tütrele ei pea koguaeg meelde tuletama, kuhu ta tohib ja kuhu ei tohi minna. Poiss aga….oeh, me näeme ikka väga palju vaeva, et teda nö õigel teel hoida

Muidugi on erandeid, aga erand kinnitabki reeglit

Sinu kirjeldatu on kasvatuse tulemus- tüdrukuid karistatakse palju varem ja karmimalt asjade eest, mis poiste puhul pälvivad vaid etteheitva pilgu või sootuks tunnustuse. Teine asi on see, et inimesed on erinevad, ning need erinevused ei ole soopõhised vaid sõltuvad isiksuseomadustest.

Ahhh, enamasti läheb nii, et sünnitad ära ja natukese aja pärast ei saa enam ise ka aru, kuidas sa nii mõtlesid või mis sa oleksid peale hakanud teisest (soovitud) soost lapsega. Elu teeb omad korrektiivid mõtlemisse. Pole mõtet ju taga nutta, mida nagunii muuta ei saa.

No me kõik oleme ju lapsed ja pubekad olnud. Ma võin oma erineva tutvusringkonna pealt küll öelda, et poisid on “hullemad” olnud – küll igasugu pätitegudega, riske võtma, alkoholi tarbima, purjus päi kaklema, varem suitsetamist alustama, lubadeta juhtima, purjuspäi rooli istuma, suurema seltskonnaga autosse ronima kui tohiks, joobes ujuma minema, pea ees vettehüppeid tegema jne jne. Eks muidugi ole ka hulljulgeid neiusid, ka ma ise olin – aga poiste teod, kaklused, mängud on pigem ikkagi hullemad olnud.