Olen õgard. Siin anonüümses keskkonnas suudan selle välja öelda, sest päriselt ei usu mind keegi. Kõik arvavad, et olen end pärast lapse sündi käest ära lasknud ja laiskusest ei võta 25 juurde kogutud kilo alla. Mida nad ei tea, et iga 3 kuu tagant lisandub veel 1,5 kilo. Tegelikult olin ma õgard ka enne last, siis oli rohkem aega paastuda, trenni teha ning kuni 5 ülekilo riietega varjata. Vahel mul ei olnud vaja süüa. Oli periood, kui ma ei söönud mitu aastat magusat, tegin trenni, puhkasin hästi, olin rõõmus ja kõik läks kuidagi hästi.
Pärast lapse saamist on kõik teisiti, kõik on 4 x hullem. Mul on umbes 2 lapsevaba päeva aastas, mille ma siis teleka ees maha lösutan ning end punni söön, niikaua kuni mul on paha olla ja kui toit natukene seedib, siis söön veel … ja veel … ja veel.
Tean, et kui see vaba päeb läbi saab, siis pean taas tugev olema ning seepärast söön veelgi rohkem.
Söön selleks, et jaksaksin tugev olla. Saan vähe puhata, mul pole aega end vaimselt ja füüsiliselt tasakaalus hoida ning söömine aitab hetkeks end paremini tunda ja söömisega suudan paremini raskustest end “läbi närida”.
Lohutan end söömisega, tähistan sündmusi söömisega, sündmusi tähistades pean kindlasti sööma. Siis kui imetasin ja rinnast piima ei tulnud sain ainult õgimisega piima voolama. Esimestel aastatel, kui laps väike oli ja vähe magada sain, kompenseerisin oma väsimust söömisega. Siis kui tööjuures on pingeline, võtan sahtlist pähkleid ning kohvimasinast ülimagusa kakao ja see rahustab mu meeli ja seda niikaua kuni tööpäev lõpeb ning lähen koju. Siis kui laps jonnib või vastu hakkab, haarab minu käsi maiustuste ja rammusa järele. Kodus söön ära enda toidu ning selle mis lapsest üle jääb. Siis kui laps magab, söön veel, niikaua kuni magama jään.
Olen teinud Orgut, Fitlapi, kirjutanud üles kõik mis ma söön ja püüdnud hoida kaloraažil silma peal. Söönud suurtes kogustes vähese kaloorsusega toitu ning kahe või kolme nädala pärast olen nagu sarvedega vanapagan, röögin kõigi peale, olen tusane ning ei lõpeta enne, kui saan taas “korralikult” süüa.
Ma vist sööksin end surnuks, kui saaks ja see hirmutab mind kõige rohkem. Mul on juba paregu kõrge kolesterool, ma ei jaksa ilma hingeldamata kõndides rääkida, olen inimesena täiesti läbi kukkunud, olen oma keha ära kurnanud, olen seda väärkohelnud, piitsutanud ja seest mädandanud. Ma ei suuda peatuda, olen katki ja ei oska end parandada.