Esileht Ilu ja tervis Sööks vist end surnuks, kui saaks

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Sööks vist end surnuks, kui saaks

Postitas:
Kägu

Olen õgard. Siin anonüümses keskkonnas suudan selle välja öelda, sest päriselt ei usu mind keegi. Kõik arvavad, et olen end pärast lapse sündi käest ära lasknud ja laiskusest ei võta 25 juurde kogutud kilo alla. Mida nad ei tea, et iga 3 kuu tagant lisandub veel 1,5 kilo. Tegelikult olin ma õgard ka enne last, siis oli rohkem aega paastuda, trenni teha ning kuni 5 ülekilo riietega varjata. Vahel mul ei olnud vaja süüa. Oli periood, kui ma ei söönud mitu aastat magusat, tegin trenni, puhkasin hästi, olin rõõmus ja kõik läks kuidagi hästi.

Pärast lapse saamist on kõik teisiti, kõik on 4 x hullem. Mul on umbes 2 lapsevaba päeva aastas, mille ma siis teleka ees maha lösutan ning end punni söön, niikaua kuni mul on paha olla ja kui toit natukene seedib, siis söön veel … ja veel … ja veel.
Tean, et kui see vaba päeb läbi saab, siis pean taas tugev olema ning seepärast söön veelgi rohkem.

Söön selleks, et jaksaksin tugev olla. Saan vähe puhata, mul pole aega end vaimselt ja füüsiliselt tasakaalus hoida ning söömine aitab hetkeks end paremini tunda ja söömisega suudan paremini raskustest end “läbi närida”.

Lohutan end söömisega, tähistan sündmusi söömisega, sündmusi tähistades pean kindlasti sööma. Siis kui imetasin ja rinnast piima ei tulnud sain ainult õgimisega piima voolama. Esimestel aastatel, kui laps väike oli ja vähe magada sain, kompenseerisin oma väsimust söömisega. Siis kui tööjuures on pingeline, võtan sahtlist pähkleid ning kohvimasinast ülimagusa kakao ja see rahustab mu meeli ja seda niikaua kuni tööpäev lõpeb ning lähen koju. Siis kui laps jonnib või vastu hakkab, haarab minu käsi maiustuste ja rammusa järele. Kodus söön ära enda toidu ning selle mis lapsest üle jääb. Siis kui laps magab, söön veel, niikaua kuni magama jään.

Olen teinud Orgut, Fitlapi, kirjutanud üles kõik mis ma söön ja püüdnud hoida kaloraažil silma peal. Söönud suurtes kogustes vähese kaloorsusega toitu ning kahe või kolme nädala pärast olen nagu sarvedega vanapagan, röögin kõigi peale, olen tusane ning ei lõpeta enne, kui saan taas “korralikult” süüa.

Ma vist sööksin end surnuks, kui saaks ja see hirmutab mind kõige rohkem. Mul on juba paregu kõrge kolesterool, ma ei jaksa ilma hingeldamata kõndides rääkida, olen inimesena täiesti läbi kukkunud, olen oma keha ära kurnanud, olen seda väärkohelnud, piitsutanud ja seest mädandanud. Ma ei suuda peatuda, olen katki ja ei oska end parandada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pärast lapse saamist on kõik teisiti, kõik on 4 x hullem. Mul on umbes 2 lapsevaba päeva aastas

Miks? Üksikema ilma vanemateta? Sellest pead alustama, enda laadimisest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnen sulle kaasa, aga kuni sa ei lõpeta enda õigustamist, kuidas sööd, sest pead tugev olema, sööd, et tuju parandada, sööd, sest pead stressi leevendama, ei muutu midagi. Ebaõnnestumistest, väsimusest ja stressist ei pääse meist keegi kunagi, kuidas sa nendega toime tuled, näitab sinu intelligentsust. Otsi mõni muu viis kui söömine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abielus, vanavanemad surnud. Otsime lapsele hoidjad, ei ole veel jõudnud ühele meelele, kes võiks sobida. Alati on hinnad kallid, alati on lapsehoidjal mõni viga, kuidas ikka võõraga last jätta jne. Vahel on peast läbi käinud mõte, et lahutaks ja siis oleks need kindlad nädalalõpud või õhtud, kui saaks ainult puhata aga siis kardan, et hakkan veelgi rohkem sööma, kui üksi olen.

Pärast lapse saamist on kõik teisiti, kõik on 4 x hullem. Mul on umbes 2 lapsevaba päeva aastas

Miks? Üksikema ilma vanemateta? Sellest pead alustama, enda laadimisest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänan kaasa tundmast, tean veel paari inimest, kes seda teevad, kahjuks see ei aita. Olen olnud 3 x mõõdukas depressioonis, olen käinud raseduskriisi nõustaja juures, holistilises teraapias, rändamas (see aitas isegi kõige paremini, kuid rahakott pole nii suur, et sellega jätkata iga kord, kui vaim tasakaalust välja läheb). IQ-ga on mul kõik korras, isegi liiga korras. EQ-ga mitte niiväga. Siis kui ma kasvasin oli tavaks teha tööd, niikaua kuni jaksasid ja jalapealt kukkusid. Ühiskonda oli vaja üleval hoida ja kõik pidid tööd tegema, sest muidu polnud kellelgi midagi süüa või riideid selga panna. Kõige kangemad murti jõuga, kõige emotsionaalsemad tambiti tuimaks, kõik pidi olema üks ja sama, ei mingeid erinevusi. Eks sealt see oskamatus emotsioonidega toime tulla. Tänapäeva teraapiad ja teooriad on natukene haiget saanud helbekestele, mitte minusugustele katkistele inimestele. Olen proovinud muid viise – suitsetada – sain astma, juua – sain maksahaiguse, kohvi juua – sain unehäired, trenni teha – sain selgroomurru. Ma teen niikaua kuni kukun ja ma ei oska teistmoodi, ma ei oska puhata, ei oska nõuda aega endale kui töö vajab tegemist, ei oska tunda, et ma ei jaksa, ma pean kogu aeg jaksama.

Tunnen sulle kaasa, aga kuni sa ei lõpeta enda õigustamist, kuidas sööd, sest pead tugev olema, sööd, et tuju parandada, sööd, sest pead stressi leevendama, ei muutu midagi. Ebaõnnestumistest, väsimusest ja stressist ei pääse meist keegi kunagi, kuidas sa nendega toime tuled, näitab sinu intelligentsust. Otsi mõni muu viis kui söömine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sa oma toitumishäirega psühhiaatri juures oled käinud? Sul on see vist ilmselt peas kinni, või ei tunne ka täiskõhutunnet?

Mulle ka söömine meeldib, aga kui kõht saab täis (ja ta ikka saab), siis ei saa enam süüa rohkem. Mitu tundi ei saa, hakkab iiveldama või keerama sees, kui toidu peale mõtlen. Ja söön ma ka liialt palju seepärast, et kohustusi on kohutavalt palju ja kodus on lisaks suurematele lastele beebi, kes ei anna eriti asu. Kui öösel korralikult magada ei saa ja on ülemäära stressi, siis kukun mina sööma. Õnneks ei tule minul palju juurde, enne saab stress läbi (sest ma ei jaksa enam, leian mingi väljapääsu) või saan kõhuhäda ja võtan mõne juurdevõetud kilo jälle maha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänan kaasa tundmast, tean veel paari inimest, kes seda teevad, kahjuks see ei aita. Olen olnud 3 x mõõdukas depressioonis, olen käinud raseduskriisi nõustaja juures, holistilises teraapias, rändamas (see aitas isegi kõige paremini, kuid rahakott pole nii suur, et sellega jätkata iga kord, kui vaim tasakaalust välja läheb). IQ-ga on mul kõik korras, isegi liiga korras. EQ-ga mitte niiväga. Siis kui ma kasvasin oli tavaks teha tööd, niikaua kuni jaksasid ja jalapealt kukkusid. Ühiskonda oli vaja üleval hoida ja kõik pidid tööd tegema, sest muidu polnud kellelgi midagi süüa või riideid selga panna. Kõige kangemad murti jõuga, kõige emotsionaalsemad tambiti tuimaks, kõik pidi olema üks ja sama, ei mingeid erinevusi. Eks sealt see oskamatus emotsioonidega toime tulla. Tänapäeva teraapiad ja teooriad on natukene haiget saanud helbekestele, mitte minusugustele katkistele inimestele. Olen proovinud muid viise – suitsetada – sain astma, juua – sain maksahaiguse, kohvi juua – sain unehäired, trenni teha – sain selgroomurru. Ma teen niikaua kuni kukun ja ma ei oska teistmoodi, ma ei oska puhata, ei oska nõuda aega endale kui töö vajab tegemist, ei oska tunda, et ma ei jaksa, ma pean kogu aeg jaksama

Pai Sulle 🙂 Tean natuke, mida Sa tunned. Tead, on täitsa ok olla katki ja olla väsinud ja olla söögisõltlane. Meie hulgas on selliseid palju, üksikud on nii julged, et sellest rääkida tahavad/ julgevad. Lase endal lihtsalt mõnikord olla. Kui ise ei suuda seda lubada, siis mõtlegi, et üks Kägu lubas ja ütles, et on täitsa ok olla mittemidagi-tehes ja Universum ikka armastab Sind. Päike ikka paistab ja ka vihm sajab Sinu peale, seega lase endal olla 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Otseselt toitumishäiret mul ravitud pole, depressiooniga oleme tegelenud. Jah, ma ei tunne täiskõhutunnet niikaua kuni juba halb hakkab ja selleks võin 2 liitrit toitu ära süüa. Siis kui halb enesetunne üle läheb, söön veel, mul ei lähe tavalise toidu söömisest kõht korrast ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saad maohädadbkaela, kui toiduvahesid ei pea. Mõtle tervisele ja püüa vähemalt 2,5h vahesid pidada. Olen eluaegne näksija, ülekaalu pole, aga magu sai kannatada. Peale seda suudan vahesid pidada küll. Lapsed on vaja üles kasvatada ju.
Kaalu ka psühholoogi juurde minekut. Ehk on abi. Jama jah selle söömisega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tean väga hästi, mida sa tunned. Minul avaldus see juba enne laste saamist: nii u 25 aastasena. U 10 aastat olin ikka täitsa põhjas. Võtsin 3 aastaga juurde 30 kilo. Alguses vaheldusid dieedid õgimishoogudega, lõpuks jäi ainult õgimine. Käisin Tartus haiglas, erinevate psühhiaatrite juures, aga midagi ei aidanud. Polnud ju nagu põhjust: ei stressi, ei depressiooni. Lihtsalt üks lõppematu söömine. Seda ei mõistagi keegi, kes pole sama asja käes vaevelnud. Aga siis leidis mu vend endale rootslasest naise, kes on aastaid töötanud meedikuna. Ja nii jõudsin ma lchf toitumiseni. Seal kasutavad seda arstid palju, just rasvumise ja ülesöömise raviks.

Nüüdseks on möödas pea 3 aastat, vennanaise abiga olen 25 kilo kergem ja rohkem alla võtta ei plaani (ma pole ka 18 enam). Eks aeg-ajalt ikka tuleb veel ette söömishooge, aga need on paremini kontrollitavad ja neid on väga harva. Esimene toitumine, mis tõesti vähendab ISU (ilkujatele meenutan, et isu ei ole sama mis nälg, oleks normaalne, kui inimesi ajendaks sööma see viimane). Proovi, äkki aitab sind ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen proovinud muid viise – suitsetada – sain astma, juua – sain maksahaiguse, kohvi juua – sain unehäired, trenni teha – sain selgroomurru.

Nii ongi, kõik sõltuvused toovad varem või hiljem mingi jama kaasa. Ega liigsöömisegagi teisiti pole. Ühel hetkel on diabeet ja liigesekõhred kulunud suurest ülekaalust. Diabeedi ja ülekaalu tõttu ei suuda sa enam liikumisest rõõmu tunda, ühel hetkel tekivad verevarustushäired jalgades, neerudes ja silmades, areneb gangreen, võib tekkida neerupuudulikkus või jääda pimedaks. Ei ole see söömine midagi parem viis stressi maandada, kui need, mida eelnevalt kirjeldasid. Ma ei parasta, olen ise sama hädaga pool elu silmitsi olnud. Tänaseks normaalse kehamassiindeksiga. Aitab olevikus elamine ja teadvustamine, et söön keha näljatunde leevendamiseks mitte emotsionaalse stressi maandamiseks. Emotsionaalset stressi maandan jalutamise, unistamise, mittemidagitegemisega, loovate tegevustega nt lillepeenra rajamine või üks kollektsioneerimise hobi on mul, noh, natuke sporti ka, aga see on mu vaba valik, mitte kohustus. Katseta edasi ja otsi mõni vähem kahjulik viis oma stressi maandamiseks. Sellist inimest või looma, kes igapäevaselt stressi ei koge, ei ole olemas või siis on ta juba surnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pai Sulle 🙂 Tean natuke, mida Sa tunned. Tead, on täitsa ok olla katki ja olla väsinud ja olla söögisõltlane.

Sinu vastus teemaalgatajale on muidugi väga päikeseline ja nii edasi, aga no OK see ikka küll ei ole, mida sa väidad OK olevat.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pai Sulle 🙂 Tean natuke, mida Sa tunned. Tead, on täitsa ok olla katki ja olla väsinud ja olla söögisõltlane.

Sinu vastus teemaalgatajale on muidugi väga päikeseline ja nii edasi, aga no OK see ikka küll ei ole, mida sa väidad OK olevat.

Suuri laevu ja ronge ei ole võimalik koheselt ümber pöörata. Sa, Kägu 14.06.2019 18:15, tõenäoliselt ei saa sellest vastusest aru (nagu Sa ei saanud eelmisest kirjastki), aga ju see, kel vaja, aru saab. Sina ela enda “õnnelikku” elu edasi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kallis teemaalgataja, mina arvan, et sinu liigsöömise põhjus pole mitte psühholoogiline probleem, vaid sinu aju ei saada lihtsalt välja signaali, kui kõht on täis, ja seepärast sa söödki niipalju, kui makku mahub – ja ka siis ei tule õiget signaali, vaid lihtsalt rohkem ei mahu reaalselt sinna makku.
Kuna sinu kirjeldusest selgub, et kehakaal ja söömine avaldab mõju nii sinu tervisele kui ka elukvaliteedile üldse, siis uuriksin võimalusi maovähendus operatsiooniks. Tean isiklikult ühte endist väga suure isu ja ülekaaluga inimest, kellele tehti täiesti põhjendatult haigekassa kulul maovähendus operatsioon ja nüüd on see inimene juba mitu aastat normaalses kaalus, väga elurõõmus ja tema enda sõnul pole ka suuri isusid toidu järele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pai Sulle 🙂 Tean natuke, mida Sa tunned. Tead, on täitsa ok olla katki ja olla väsinud ja olla söögisõltlane.

Sinu vastus teemaalgatajale on muidugi väga päikeseline ja nii edasi, aga no OK see ikka küll ei ole, mida sa väidad OK olevat.

Suuri laevu ja ronge ei ole võimalik koheselt ümber pöörata. Sa, Kägu 14.06.2019 18:15, tõenäoliselt ei saa sellest vastusest aru (nagu Sa ei saanud eelmisest kirjastki), aga ju see, kel vaja, aru saab. Sina ela enda “õnnelikku” elu edasi 🙂

Selge. Päikest!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Ilu ja tervis Sööks vist end surnuks, kui saaks