Olen nõus. Samuti ei tohiks täiskasvanud suunata, ammugi survestada, teismelisi sel eluperioodil soovahetuse või homoseksuaalsuse või muu taolise mõtetele. Täiskasvanud püüavad ehk olla eriti head või siis oma kaasaegsust ning tolerantsust väljendada, aga tegelikult tekitavad sellega teismelistele suuremaid probleeme, mõnikord ka jäävaid, mis rikuvad kogu elu ära.
Olen selle kommentaariga väga nõus. Täiskasvanud, kes on sellele lapsele tegelikult kolmandad isikud, teevad oma demonstratiivse tolerantsusega tegelikult pigem kahju. Kui midagi viltu läheb, siis on nood kolmandad isikud kadunud ega vastuta mitte millegi eest.
Minu 13-a tütar liitus ka selle lgbt-sektiga. See oli meile suur üllatus, sest ta on eluaeg olnud rõhutatult tütarlapselik – kogu aja kandis ainult pepuni juukseid ja roosasid volangidega kleite, lemmikmängud olid nukkude ja nukutarvetega. Ei vähimatki huvi autode vms vastu.
Siis tabas seda üks trauma, millest ei hakka siin pikemalt rääkima. Lootsin, et laps saab ajapikku sellest üle. Algul tundus, et saabki. Mingil hetkel selgus, et ta on sattunud suhtlema endast pisut vanema sõbrannaga, kes viis ta n-ö lohutuseks mingitele toredatele üritustele. Seal üritustel olid transsoolised korraldajad, kes rääkisid palju kurbi lugusid transinimeste tagakiusamisest ja raskest elust. Minu tüdruk on olnud alati väga empaatiline ja tahtnud alati kõiki aidata. Nii ta ütles mulle, et soovib lgbt tagakiusatud rahvast toetada ja aidata. Mina ei osanud asjast midagi arvata, kehitasin õlgu, tundus ju tore, et lapsel on nüüd olemas mingi kanal, mis mõtted kurvalt sündmuselt eemale viiks.
Paari kuu pärast teatas laps, et tema on sündinud valesse kehasse ja tahab sugu muuta. Nõudis, et viiksin ta psühhiaatri vastuvõtule, kus ta saaks oma soodüsfooriale ametliku kinnituse. Talle oli selgitatud, et mida nooremalt ta ametliku kinnituse hangib, seda kindlamalt tulevikus nõusoleku saab. Samuti nõudis ta, et paneksin aja kinni juuksurile, et too ta juuksed maha ajaks. Tegingi viimast, psühhiaatriga otsustasin pisut oodata.
Järgmiseks hakkas laps tegema oma perele ajupesu stiilis: “Ema, sa ju oled kindlasti ammugi märganud, kuidas mina lapsena ainult autodega kogu aeg mängisin!” Vastasin talle, et ei, see polnud ju sugugi nii. Tõestuseks näitasin talle fotoalbumid, kus sees arvukad pildid temast pikkades kleitides ja nukk süles. Selle peale reageeris ta fotode põletamisega. Õnneks sattusin peale ja suutsin osa pilte ära päästa. Need viisin töö juurde hoiule, panin lukustatavasse seifi – kui peaks tulevikus vaja minema meditsiinikomisjonile tõestada, et mu laps pole sünnipärane “vales kehas” olija.
Kui ütlesin: “Aga sa ju kandsid lapsena kleite väga hea meelega ja mängisid iga päev nukkudega, mul on fotode ja videote näol tõestused olemas,” vastas laps: “See oli nii ainult sellepärast, et teie isaga sundisite mind maha suruma oma tõelist mina! Teie sundisite mind kandma neid vihatud kleite ja surusite mulle kätte need vihatud nukud!” Tegelikkuses oli selle lapse näol tegemist äärmiselt enesekindla ja oma arvamust omava neiuga, kes enamasti üldse kellegi sõna ei kuulanud ning kellele tuli iga viimset kui üht korraldust alati pikalt-laialt põhjendada ja argumenteerida, enne kui ta seda üldse täitma nõustus. Ja nüüd korraga … vanemad olevat “sundinud” (?!) mängima nukuga? Seepeale näitasin talle vana videot tema lastetoa sisustusest, kus oli selgelt näha, et ta vanemad on andnud talle algusest peale valiku nii riiete kui ka mänguasjade osas: stangel rippus nii pükse kui seelikuid, mänguasjariiulist vaatasid videopildil vastu nii nukud, Legod, kaisukad kui ka auto ja tongipüss. Ja vaibal mängis rõõmsalt tema enda poolt valitud riietuses – pikas roosas kleidis – pikajuukseline piiga ise riiulilt väljavalitud Baby Björni beebinukuga.
Laps hakkas nõudma, et hangiksin talle mustalt turult hormooniblokaatoreid. Keeldusin ja sain talt sõimata. Siis hakkas ta endal rindu teibiga kinni siduma. Sain aru, et laps on haige ja vaja oleks abi. Pärast pikka mangumist andsin alla ja viisin ta psühhiaatri juurde. Too kirjutas välja antidepressandid ja vestles lapsega paar korda, pärast tunnistas minule, et tema meelest on see laps ju täiesti terve.
On jah terve – ainult mingi kuradi sekti meeleoludest haaratud!
Rääkisin oma tähelepanekutest psühhiaatrile ja palusin abi. Too ohkas ja vihjas (hääästi õrnalt ja delikaatselt ja kaudselt), et tal on keelatud ravida neid noori, kes väidavad ennast olevat “valest” soost. Oli näha, et ta saab aru, mis toimub, aga tema käed on seotud. Psühhiaater lahendas selle dilemma enda jaoks nii, et otsis ettekäändeid meie lapsega rohkem mitte enam kohtuda. Olen talle 3 korda kirjutanud ja uut visiiti palunud, iga kord “hüppab alt ära”. Viimaks teatas, et tema meie lapsega ei tegele ja antidepressantide retsepti võime käia pikendamas õe juures. Nii palju siis abistamisest.
Kui laps soovis osaleda lgbt meeleavaldusel Vabaduse väljakul, siis lubasin tal minna, kuid läksin ise turvajaks kaasa. Kartsin, et äkki hakatakse last kividega loopima vms, hoidsin platsi serva poole ja valvasin, et keegi hull talle liiga ei teeks. Ja oma üllatuseks täheldasin, et praktiliselt kõik lgbt meeleavaldusel osalejad (v.a vaid paar korraldajat) olid alaealised lapsed, tüdrukud! Lasteorganisatsioon? Seda kinnitasid ilusad värvilised vikerkaared, kogu sümboolika meenutas väikestele tüdrukutele suunatud “My little pony” multikaid.
Kõige ebameeldivama üllatuse osaliseks saime koolist (üks Tallinna kool). Meie kätte sattus juhuslikult üks kooli poolt trükitud ametlik dokument, kust avastasime, et meie lapse nimi on sinna kantud … poisipärastatuna! Mitte keegi – ei klassijuhataja, ei õppealajuhataja, ei keegi muu – ei olnud meid poole sõnagagi teavitanud, et kool kavatseb lapsevanemate seljataga salaja nende 13-a lapse nime ära muuta. See oli väga solvav, kõigutas tublisti usaldust kooli suhtes ja mõjus meie kui lapsevanemate motivatsioonile suht hävitavalt. Kus on siin see paljukiidetud kooli-kodu koostöö?! Miks kool lapsevanematest ülbelt üle sõidab, neid kõrvale lükates nagu kasutut prügi?!
Samas, kui meie tütar 5 aasta pärast sektile lojaalsena otsustab oma rinnad amputeerida, siis seisavad ju selle lapse kõrval toetamas (kas opist taastumisel või rahaliselt panustades või muidu) ikkagi ainult need põlatud lapsevanemad – egas koolitöötajad ja teised, kes praegu oma suure “tolerantsusega” hiilates noort väljakujunemata isiksust oma vägeva “toetusega” soomuutmise poole lükkavad, sinna voodiveerele seisma küll ei tule? Nemad on siis kadunud kui vits vette, tagajärjed aga jäävad ainult noore inimese ja tema pere kanda.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 29.04 12:48; 29.04 13:27; 29.04 13:38; 29.04 13:55;