Esileht Ajaviite- ja muud jutud Söön ennast surnuks

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 80 )

Teema: Söön ennast surnuks

Postitas:
Kägu

Olen ülesöömishoogudega olnud hädas viimased 15 aastat. Aga siiani on need ikkagi vaheldunud mõistlike dieedipidamistega. Aga viimased 2 kuud on hullumaja. Ei suuda enam pidurdada neid hoogusid ja need on muutunud peaaegu igapäevaseks. Harva, kui mõni päev jääb vahele. Olen lühikese ajaga veel 10 kg juurde võtnud. Kardan väga oma tervise, nüüd juba lausa elu pärast.

Olen korduvalt otsinud kõrvalist abi, nii teraapiast kui psühhiaatrilt. Miski ei aita. Tahan nii väga ise ennast aidata, aga miski ei toimi.

Kas keegi on kuskilt saanud taolise probleemiga ka reaalselt abi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte paha pärast, aga….mida ja palju sa sööd hoogude ajal(nt päeva jooksul)?

Kas käid tööl,oled kodune?

Palju liigud päeva jooksul?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mitte söömine pole su põhiprobleem, vaid mis sind sööma AJAB? Kas sa sellega oled tegelenud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte söömine pole su põhiprobleem, vaid mis sind sööma AJAB? Kas sa sellega oled tegelenud?

Vaat siin ongi konks. Psühhiaatri sõnul ajend puudub. Mul pole stressi, lapsepõlvetraumasid, rahaprobleeme, madalat enesehinnangut ega muud mõistusega võetavat. Viimane arst kehitas õlgu ja ütles, et ju siis ajukeemia on sassis… Nojah, aga see ei aita mind.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte paha pärast, aga….mida ja palju sa sööd hoogude ajal(nt päeva jooksul)?

Kas käid tööl,oled kodune?

Palju liigud päeva jooksul?

Käin tööl. Enamasti tabavad hood õhtuti. Ja siis söön, mis ette juhtub. Kui kodus midagi pole, siis pole probleem sõita 3 km kaugusele poodi või kui keskööl tanklasse.

Igal hommikul ärkan mõttega, et täna ma suudan. Terve päeva söön tervislikult ja mõistlikult. Teen plaani, kuidas leti ees sisendan endale, et seda pole vaja osta. Kuidas enne külmkapi juurde astumist mõtlen, kas on ikka vaja.

Aga siis käib klõps ja mõistus kaob. “Ärkan” siis, kui kõht valutab ja süda paha.

Nt eile sõime perega tervisliku õhtusöögi, kanafileed köögiviljadega. JA kui laps oli sõbra juurde ja mees trenni läinud, tõin endale Hessist 1 hesburgeri, 2 juustuburgerit, suured friikad. Kõrvale tegin kausitäie dipikastet ja paki krõpse. Lõpuks 0,5 L jäätis (kõike korraga ei jõudnud, poole tunni pärast sõin viimase osa).

Üleeile sõin 7 juustusaia tomatiga ja 2 portsu borši sinna otsa.

Mul on laps ja armastav mees, nende eest toimub kõik salaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui palju sa kaalud, st palju sul ülekaalu on?

Olen elus olnud umbes 10 aastat õgimisega väga hädas, vanuses 22-32. Mingi 6500 kalorit päevas 171 cm kasvu juures ja istuva töö juures polnud mingi küsimus. Jõudsin ka üle 11000 kcal päevadeni ja päevadeni, mil ma ilmselt üle 200 sammu ei teinudki.
Õgimisest lahti sain ma laiskusega. Kolisin ainult selle pärast linnast ära, poodi 9 km ja lihtsalt ei viitsinud enam minna. Jalgrattaga ei jaksanud juba niikuinii. Aitas ka see, et mul pole lube. Sõin tööl linnas 2-3 korda päevas ja pärast otse tühja külmkapi juurde koju. Nädalavahetusel jõin meega teed ja sõin tee juurde seda, mis aias kasvas – marju, salateid jne suvel, mittemidagit või kuivatatud õunu talvel.

Aga kogunenud liigsest 78 kilost lahtisaamiseks läks mul 10,5 aastat. Tippkaal oli 148,5

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üleeile sõin 7 juustusaia tomatiga ja 2 portsu borši sinna otsa.

Kui see on kogu päeva toit, siis on see veidi üksluine, aga kalorluselt mitte midagi kohutavat. Paksuks sellega ei lähe, kui veidi liigutad. Ja ma pean silmas tõesti ainult veidi liigutamist – ring ümber kvartali jalutamistki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui palju sa kaalud, st palju sul ülekaalu on?

Kuni 25. eluaastani suutsin hoida nii 65-70 kilo juures. Nüüd on 85 ja tõuseb kogu aeg.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üleeile sõin 7 juustusaia tomatiga ja 2 portsu borši sinna otsa.

Kui see on kogu päeva toit, siis on see veidi üksluine, aga kalorluselt mitte midagi kohutavat. Paksuks sellega ei lähe, kui veidi liigutad. Ja ma pean silmas tõesti ainult veidi liigutamist – ring ümber kvartali jalutamistki.

Oh ei, see oli päeva lõpp kl 22. Enne seda üritasin hoida tervislikku joont. Hommikuks avokaado kodujuustu-tomati-kurgi salatiga. Lõunaks ahjukana metsiku riisi ja hautatud köögiviljaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Appikene, mul on sust täitsa kahju, sest tean, mida see tähendab.
Aidata ei oska aga kuidagi. Sul tuleb lihtsalt kõva tööd teha oma mõtlemisega. Sööd kindla portsu toitu, ennem midagi ei näksi kui 3 tundi vähemalt möödas on. Kui käsi ulatub toidu järele, anna endale teisega vastu näppe ja hakka kasvõi kükke tegema või mine jooksma.
Ise istusin alles eelmisel nädalal õhtul 23 ajal kiiktoolis ja üritasin oma šokolaadi-isu minema ajada. Kiikusin seal autovõtmed käes ja korrutasin endale, et sul pole vaja 50km soksi pärast sõita. Lõpuks võtsin riidest lahti ja sundisin end magama. Päris normaalne see ikka pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üleeile sõin 7 juustusaia tomatiga ja 2 portsu borši sinna otsa.

Kui see on kogu päeva toit, siis on see veidi üksluine, aga kalorluselt mitte midagi kohutavat. Paksuks sellega ei lähe, kui veidi liigutad. Ja ma pean silmas tõesti ainult veidi liigutamist – ring ümber kvartali jalutamistki.

Oh ei, see oli päeva lõpp kl 22. Enne seda üritasin hoida tervislikku joont. Hommikuks avokaado kodujuustu-tomati-kurgi salatiga. Lõunaks ahjukana metsiku riisi ja hautatud köögiviljaga.

Mul oli omal ajal veel üks nipp, kui söök lähedal oli. Ma läksin iga jumala päev kell 20 voodisse. Mees veidi imelikult vaatas esimesed 6 kuud, aga siis harjus ära. Lugesin, vaatasin videoid. Mingeid keeeletunde võtsin virtuaalselt. Kord juba voodis, mina isiklikult ei viitsinud enam allkorrusele külmkappi minnagi ja mehe nähes kell 22 õgima hakata.
Lapsed sai mees magama pandud. Radikaalne, tean. Mitte ühtki õhtut abikaasaga teleka ees. No tema muidugi käis mind üleval vaatamas ja …patsutamas.

Aga no mis teha. Narkomaan on narkomaan, sööginarkomaan on ka narkomaan. Vähemalt mina olin. Ükski meede pole liiga järsk, et narkomaaniast võõrutuda. Tänini lähen ma 5 päeva nädalas kell 20-20.30 teisele korrusele “magama”, uinun kella 22.30 ajal. Välja arvatud R ja L – sest siis ma joon veini ja tunnen end hästi.

Lugemusele mõjub ka hästi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul tekkis hoopis selline mõte, et kas sa oled päris põhjalikus arstlikus kontrollis ka käinud (ikka sellises, kus kõik asjad, mis vähegi võimalik kontrollida)? Lasknud teha analüüsid, et välistada igasugused veresuhkruga seonduvad probleemid, vererõhk, kolesterool jne. Äkki ei olegi põhjus peas vaid on hoopis füüsiline, miks ajab sööma. Selles mõttes ehk on selles lauses tõetera sees, et ajukeemia on sassis. On mingi hormonaalne häire hoopis? Või veel midagi kolmandat, mida ainult arst põhjaliku analüüsi tulemusena suudaks kindlaks teha.

Ja siis viimase võimalusena kirurgilist sekkumist ei ole kaalunud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tean, mida sa läbi elad. Minul läheb sellega juba 20+ aastat. Päris lahti ei ole veel saanud, sest mul on tõsisemad ajendid. Aga usun ja teen selle nimel tööd, et asja saaks paremaks.

Kui sa oled psühholoogi juures käinud (eeldan, et ikka söömishäiretele spetsialiseerunud terapeudi juures), siis kas ta pole sulle õpetanud tehnikaid, kuidas hooge saaks ennetada, mida teha hoo alguses jne? Tean, et hood toimuvad justkui autopiloodil, aga on võimalik harjutada esimeste märkide ilmnemisel oma tähelepanu millelegi muule keskenduma. Raske, aga tehtav.

Ajend on alati olemas. See, et sööd õhtuti, näitab, et ajendiks võib olla pingelangus. Kui oled päeva jooksul rakkes olnud, siis pole aega hakata igasugustele probleemidele mõtlema. Õhtuti aga, kui kõik on tehtud, siis tekib selline näriv tunne, mille põhjustest ei saagi eriti hästi aru (väsimus võimendab kõike) aga mida üritad siis toiduga leevendada. Siin tulevadki käiku need tehnikad, mida saaks kasutada.

Minul on aidanud toitumiskava jälgimine. Perega on see muidugi raske, sest teised söövad mida ja millal tahavad ning mõnikord peabki lihtsalt punktihaaval päevaplaani järgima. Kuna toitumine on tasakaalus ja ära planeeritud, ei teki enam selliseid tohutuid isusid. Aga alati, kui tarbin midagi kavavälist ja suhkrurikast, enne päevade algust, või lasen end lõdvemaks, on ka söömishood kohe tagasi. Õhtud ongi hullemad, siis peab eriti teadlikult oma mõtteid ja tundeid analüüsima, et asi käest ei läheks. Kahjuks peabki pidevalt nö. joont mööda käima, et asjad kontrolli all oleks.

Ehk aitaks oma päevaplaani analüüsimine ja paika seadmine. Et kui seal on mingeid asju, mida saaks välja jätta või teistele delegeerida, siis oleks sinul üks asi vähem, mida teha ja saaksid muudele asjadele keskenduda. Toitumine peab paigas olema, liikumine peab paigas olema ja pere toetus annab palju juurde, siis on lihtsam hakkama saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kas selles ei või siis asi olla, et sa päeva esimeses pooles tarvitad liiga vähe, ent töö tõttu kulutad rohkem energiat?
Ega ometi poodi tühja kõhuga ei lähe?
Mina olen küll aru saanud, et mida rohkem ennast päeval tagasi hoian toiduga, seda suurem on isu õhtul. Siis võiks KÕIKE süüa, aga eriti isutab muidugi rämps.

Kui kõhu korralikult täis söön, siis ei taha küll midagi muud lisaks enam..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Psühhiaatri sõnul ajend puudub.

Imelik jutt psühhiaatri suust. Igal asjal on põhjus, ja see, et tema seda üles kaevata ei suuda, ei tähenda, et seda poleks! Jah, osad häired on endogeensed, ehk tekivad “iseenesest” ja ilma põhjuseta, õigemini öeldes neid põhjusi ei suudeta tuvastada.
Ja kui tõepoolest on asi ajukeemiast(nt mingi füsioloogiline häire isukeskuse töös ja tagasisidesüsteemi rike), siis selle jaoks on rohud (kuigi Eestis laialtkasutatavaid isupärssijaid peale Reductili polegi). Retseptiravimid võivad aidata nõrgad ad-d Zyban ja Wellbutrin, aga seda kõike reguleerib ja teab paremini arst, kes sind ravib (ja ei kehita vast õlgu). Oled sa midagi ravimitest proovinud või oled siiani ainult teraapiaga üritanud hakkama saada?
Kui asi on naissuguhormoonides(eriti kui ka menopausile lähened), siis nt apteegis proBalance toidulisand.
Maovähendamise op ei mõju psühhaatrilistele häiretele, inimene peab enne ikkagi suutma kaalu alandada ja elustiili muuta, muidu pole mao kokkutraageldamisest pikas perspektiivis abi.
/psühholoog/

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte söömine pole su põhiprobleem, vaid mis sind sööma AJAB? Kas sa sellega oled tegelenud?

Vaat siin ongi konks. Psühhiaatri sõnul ajend puudub. Mul pole stressi, lapsepõlvetraumasid, rahaprobleeme, madalat enesehinnangut ega muud mõistusega võetavat. Viimane arst kehitas õlgu ja ütles, et ju siis ajukeemia on sassis… Nojah, aga see ei aita mind.

Peaks ju aitama, kui ajukeemia on sassis, siis saab ajukeemiat tablettidega tasakaalustada. Ajukeemia puudujääk – kui see on õigesti diagnoositud – on tegelikult kergemini, kindlamalt ja kiiremini lahendatav, kui trauma, stress, madal enesehinnang ja muu mõistusega võetav.

Nt mul kirjutati lapsele epileptiliste hoogude ennetamiseks ühte retseptirohtu, mille kõrvalmõjuks pidi olema söögiisu langus. Aga mitte ilmtingimata.

Sa pead ennast motiveerima söömist õigel ajal järele jätma. Ma tean, et seda on lihtsam öelda, kui teha. Kui sul aga enese motiveerimisega on probleeme, siis võivad aidata mingid preparaadid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et mingit suuremat muutust oleks vaja. Arvatavasti see igapäevane rutiin ei sobi , lisaks organism on harjunud neid toidukoguseid saama. Kui rahaliselt võimalik sõida kuhugi India laagrisse kus päevad läbi jooga/ paast (mingi lihtne toit). Kõlab vb äärmuslikult/naiivselt aga ma usun, et see aitaks kehakeemiat muuta. Lisaks hangi mingi tervislik sõltuvus (sport), sest vb sul on seda tüüpi aju, et peab kuskilt selle kaifi saama.

Please wait...
Postitas:
annamaal

Saan aru küll, kuidas see kõlab, aga päris lõplikult ei aita miski. See aga ei tähenda, et asjaga tegelema ei pea.
Koostöö arstide, rohtude, terapeutidega, annab mõneks ajaks siiski leevendust ja see on rohkem, kui mitte midagi. Kui usaldad perearsti, alusta temast. Mina alustasin psühhiaatrist ja Söömishäirete keskusest.

50ne aastase kogemusega ülesöömishäirik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

palun

PALUN kas mõnel teist, kel REAALSELT väga palju ülekaalu/või see seljatatud, pole aega teha virtuaaltugigruppi? (meililist? FB salagrupp?)
Maadlen ise kõige sellega ja suur tugi oleks samade kogemustega inimestega samas paadis olemine (no ikka virtuaalselt- ükski paat ei peaks seda ülekoormust vastu).

Please wait...
Postitas:
Kägu

kui laps oli sõbra juurde ja mees trenni läinud, tõin endale Hessist 1 hesburgeri, 2 juustuburgerit, suured friikad. Kõrvale tegin kausitäie dipikastet ja paki krõpse. Lõpuks 0,5 L jäätis (kõike korraga ei jõudnud, poole tunni pärast sõin viimase osa)

Aga kui läheks koos mehega trenni? Mõte läheb mujale ja figuur aina ilusamaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Käivitav tegevus – mõiste, mis on mind aidanud

Igal ebasoovitava (või soovitava) tegevuse eelduseks on omakorda mingi muu pisike tegevus. See on “käivitav tegevus”, millest saab alguse kogu ülejäänud tegevuste või sündmuste ahel.
Näiteks söömist käivitavad pisiasjad: kööki minemine, külmkapi ukse avamine, borši soojendamine, taldriku või kulbi võtmine. Jope selga panemine, et minna Hessi. Vale asja ostmise käivitab käe sirutamine poes selle asja järele. Proovi mõelda, mis on need käivitavad tegevused, neid teadvustada ja vältida kui need viivad ebasoovitava sündmuste ahelani. Leida neile asendustegevus.

Teisest küljest, mingid tegevused käivitavad ka soovitavad sündmused. Kui õues on vilets ilm ja pime, siis ei teki tahtmist minna tunniks ajaks õue kõndima. Aga kui mitte seadagi sellisel päeval endale tunniajalise higistamise eesmärki, vaid mõelda nii, et ma panen dressid selga ja lähen hingan välisukse juures lihtsalt värsket õhku? Lihtsalt teha see väike käivitav tegevus, ja olla viie minuti pärast õues. Kui sa oled juba dressidega õues, siis on palju lihtsam otsustada väike tiir teha, kui seda teha diivanil istudes.

Psühholoogilisest abist: kui psühhiaater ei aita, siis see veel ei tähenda, et mitte keegi või mitte miski ei saa aidata. Proovi näiteks holistilist psühhoteraapiat.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mine toitumisnõustaja juurde, kes ōpetaks sind õigesti sööma, et veresuhkur oleks tasakaalus. Kui sa sööd hommikuks kodujuustu-köögiviljasalatit ja lõunaks kana köögiviljadega näiteks, siis sul jääb puudu süsivesikutest ja õhtuks nõuabki aju ja keha juba suuremas hulgas süsivesikuid ja sa ei suuda lõpetada. Iga toidukorra juures peab olema süsivesikud! Ja vahepalad on üliolulised. Aga et sellest täpsemalt aru saada, mine toitumisnõustaja juurde. Lisaks on sul juba ajus välja kujunenud see nn õgimistee – sa ei suuda lõpetada. Sellega peaks ikka psühhoterapeut tegelema. Soovitaks ka teadliku muutuse kunsti (TMK). Minul aitas ärevushäire puhul, on tõesti efektiivne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli/on sama mure nagu sul. Mul on olnud ka aegu, kus ma millegist muust ei mõelnud, kui ainult toidust. Sõin ja tundsin end halvasti, et ma sõin. Üritasin pidada piire ja see tegi asja veel hullemaks. Need ajad olid õnnetud, ma vihkasin seda, mida ma peeglist nägin.
Ma sõin koguaeg magusat, nagu koguaeg. Mul ei saanud kodus olla ühtegi magusat asja, kõik sõin kohe ära. Mul oli isegi mehega probleeme sellepärast, sest ta ei saanud aru, kuidas see võimalik on.
Aga ma mingi hetk avastasin, et mul on ka teised tervise probleemid. Äkilised püstitõusmised ajasid silme eest virvendama, jalad-käed koguaeg külmad, kuklapeal tuhm valu jne. Mul oli väga madal vererõhk ja see oli ka põhjus, miks ma sõin palju. Ma vajasin energiat. Nüüd mul on vererõhk enamvähem korras ja isusi pole.
Minu kogu jutu mõte on see, et lase oma tervist kontrollida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin teismelisena anorektik (pikkus 167, käisin 32 kilo peal ära 15aastaselt), noore täiskasvanuna buliimik (sõin kümneid tuhandeid kaloreid päevas aga oksendasin need tagasi välja, tänu sellele püsis kaal ok aga hambad lagunesid)
Nüüd olen 30ndates ja tunnen et olen *vist* korras juba tubli 8-9 aastat.

Minul nii kaua asi korda ei saanudki kuni ennast piirasin toidu osas -st sundisin tervislikult sööma ja läksin iga libastumise peale enda peale vihaseks.
Praegu elan nii et söön kõike ja ei lähe vihale kui söön palju või ebatervislikult.
Ma võin süüa hommikuks jäätist ja saiakesi kui tahan ja et ma endale seda ei keela, siis tegelikult väga tihti ei tahagi, võibolla korra kuus tekib isu.
Ma luban endale võtta teist ja kolmandat ja neljandat tükki kui ikka tõesti hea kringel on, ei vihasta enda peale selle pärast. Aga mõttes pean arvestust et iga maitsetu sopa peale oma kaloreid raiskama ei hakka – see millega patustan peab ikka tõesti seda väärt olema.

Teine asi mis paika pani peas ajsa oli see kui sain nii palju suureks et sain aru et mul on see üks keha, ja ma ei saa seda lõpmatuseni tappa – ma suren ise ära kui ma oma keha katki teen. Või veel hullem, ei sure ära aga pean sant olema elu aeg. Teoreetiliselt teadsin seda kogu aeg. Aga see pidi rängalt ja raskelt kõikidesse mu ajurakkudesse jõudma et päriselt ma lõhun enda ära ja pean siis terve elu sant olema ja ma ei saa teha kõiki neid asju mida ma armastan ja mu sõbrad ei taha minuga suhelda kui sant olen ja olen oma perele koormaks kui nad mind hooldama peavad ja ma ei suuda tööl käia ja mul pole hambaid suus ega juukseid peas jne jne. Ja et see kõik juhtub 100% kindlasti kui sama moodi jätkan.
Selline jõhker ’see on minu üks ja ainus elu ja kui selle nüüd pekki keeran siis ongi kõik pekkis’ jõudis kohale järsku ja andis rohkem vaimujõudu.
Aga sellega koos oli ka see et ma lõpetasin perfektselt söömise ja ma ei üritanud enam ka kellelegi tõestada et ma söön perfektselt.
seadsin eesmärgiks hoopis kaalu suhteliselt stabiilsena hoidmise, isegi kui ma ei söö tervislikult. sealt edasi kulus veel tubli mitu aastat kuni hakkasin enamvähem tervisliku toitumise reegleid järgides sööma. kõike korraga ei saa, hakka väikeste samude kaupa minema ja kuni suund on õige siis ära liiga kaua libastumste üle pahanda enda peale.

Sinu menüüd lugedes tundub et murudmine toimubki selle pärast et sa sunnid ennast nii puhtalt sööma nagu pühak. Iga inimene murdub selle peale varem või hiljem. Eriti kui üritad laste ja pere eest olla perfektne toituja ja siis salaja mugid. Söö ebatervislikult pere ees, las nad saavad teada et sulle burger maitseb, sellest pole midagi. Sööd ühe korra ja saad teada et keegi ei vaata viltu tegelikult. Ja kui päeval juba üks burger hinge all on siis õhtul äkki, loodetavasti ei teki seda isu burgeri järgi.

Isu aitab veidi kontrollida inositool ja tsink. Need tasakaalustavad veresuhkru taset ja pole tohutut kõikumist mis iga languse ajal hundiisu tekitab. praegu on su keha harjunud iga päev räige litaka veresuhkrut saama ja sellest üle saamine võib aega võtta. Nt on müügil INOVO nimeline asi mis neid sisaldab, võta 2x päevas tühja kõhu peale ja vaata kas püsib isu stabiilsemana.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mine toitumisnõustaja juurde, kes ōpetaks sind õigesti sööma, et veresuhkur oleks tasakaalus. Kui sa sööd hommikuks kodujuustu-köögiviljasalatit ja lõunaks kana köögiviljadega näiteks, siis sul jääb puudu süsivesikutest ja õhtuks nõuabki aju ja keha juba suuremas hulgas süsivesikuid ja sa ei suuda lõpetada. Iga toidukorra juures peab olema süsivesikud! Ja vahepalad on üliolulised. Aga et sellest täpsemalt aru saada, mine toitumisnõustaja juurde. Lisaks on sul juba ajus välja kujunenud see nn õgimistee – sa ei suuda lõpetada. Sellega peaks ikka psühhoterapeut tegelema. Soovitaks ka teadliku muutuse kunsti (TMK). Minul aitas ärevushäire puhul, on tõesti efektiivne.

See “aju ja keha nõuab” on minu arvates rohkem psühholoogiline kui füsioloogiline. Olen pidanud ketogeenset dieeti ja spordiga kombineerituna pean seda ülimalt efektiivseks, nii rasvapõletuse kui ka enda distsiplineerimise seisukohast. Patustamise-näksimise võimalused kukuvad enamvähem nulli kui süsivesikutele liginulltolerants kehtestada (“liginulltolerants”: keeldusin kõikidest toitudest ja toidukordadest mis sisaldasid rohkem kui 5g süsivesikuid 100g kohta). Enne lugesin 3x läbi ka raamatu Andreas Eenfeldt “Toidurevolutsioon” (leiab raamatukogust).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh kõigile vastajatele. Nii kurb, et nii paljud peavad selle s…-ga silmitsi seisma.
Kusjuures psühhiaater saatiski mind otse sama raviasutuse toituminõustaja juurde. Too oli 100+ kilone proua, kes andis mulle järgimiseks menüü, mis oli ülikaugel tervislikkusest. No mis vahepala on šokolaad või rohke suhkruga tee.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kusjuures psühhiaater saatiski mind otse sama raviasutuse toituminõustaja juurde. Too oli 100+ kilone proua, kes andis mulle järgimiseks menüü, mis oli ülikaugel tervislikkusest. No mis vahepala on šokolaad või rohke suhkruga tee.

Oh jeerum…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mine toitumisnõustaja juurde, kes ōpetaks sind õigesti sööma, et veresuhkur oleks tasakaalus. Kui sa sööd hommikuks kodujuustu-köögiviljasalatit ja lõunaks kana köögiviljadega näiteks, siis sul jääb puudu süsivesikutest ja õhtuks nõuabki aju ja keha juba suuremas hulgas süsivesikuid ja sa ei suuda lõpetada. Iga toidukorra juures peab olema süsivesikud! Ja vahepalad on üliolulised. Aga et sellest täpsemalt aru saada, mine toitumisnõustaja juurde. Lisaks on sul juba ajus välja kujunenud see nn õgimistee – sa ei suuda lõpetada. Sellega peaks ikka psühhoterapeut tegelema. Soovitaks ka teadliku muutuse kunsti (TMK). Minul aitas ärevushäire puhul, on tõesti efektiivne.

See “aju ja keha nõuab” on minu arvates rohkem psühholoogiline kui füsioloogiline. Olen pidanud ketogeenset dieeti ja spordiga kombineerituna pean seda ülimalt efektiivseks, nii rasvapõletuse kui ka enda distsiplineerimise seisukohast. Patustamise-näksimise võimalused kukuvad enamvähem nulli kui süsivesikutele liginulltolerants kehtestada (“liginulltolerants”: keeldusin kõikidest toitudest ja toidukordadest mis sisaldasid rohkem kui 5g süsivesikuid 100g kohta). Enne lugesin 3x läbi ka raamatu Andreas Eenfeldt “Toidurevolutsioon” (leiab raamatukogust).

Ma olen ka viimasel nädalal seda palju uurinud ja ilmselt proovin ka järgi. Sain aru, et Rootsis on see lausa arstide poolt suunatud ja tunnustatud toitumine minusuguste jaoks…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind on aidanud söögiaegade (mitte söökide) piiramine. Söön magusat, sööb burgerit, söön krõpse, aga ma söön neid päeva esimeses pooles. Päeva teisest poolest hommikuni paastun. Soovitatakse teha 16-tunniseid paaste, aga mina teen veel pikemaid. Ja kui kõht hakkab korisema, siis ma naudin seda, kuna kujutan ette, kuidas keha omaenda rasva hävitab. Algus oli raske, ma pidin palju pingutama ja tugev olema, et mitte õhtul millegi maitsva järele kätt sirutada, libastusin ikka mitmeid kordi ja ka nüüd aeg-ajalt libastun, aga löön käega ja alustan järgmisel päeval uuesti. Trennis käia mulle ei meeldi, aga käin niisama jalutamas, see aitas ka, sest samal ajal ma ei saa süüa. Tõmbasin äpi, mis paastumist kontrollib (tunde arvutab). See ka aitab, et panen äpi tööle ja TEAN, et nüüd ma ei söö hommikuni, sest äpp juba käib. Paastumise üks pluss on see, et magu tõmbub kokku ja näiteks ma ei jõuagi enam nii suuri portsjoneid süüa nagu varem. Ma ei tea, kas see sind ka aitaks, teemaalgataja, aga soovitan proovida. Lisaks on paastumine üleüldse tervisele ja ajule hea!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Trennis käia mulle ei meeldi, aga käin niisama jalutamas, see aitas ka, sest samal ajal ma ei saa süüa.

No ma valetan kodus, et lähen jalutama, tegelikult suskan kaardi taskusse ja lähen kiirkõnnil lähimasse putkasse burksi või krõpse ostma. Nii et saab küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 80 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Söön ennast surnuks