Viimasel ajal on palju räägitud soorollidest ja sooneutraalsusest.
Tavaliselt on soorollid perekonnas jaotunud nii, et mees on peretoitja ja naine teeb majapidamistöid ning kantseldab lapsi. Ja üsna tavaline on see, et naine käib lisaks kõigele ka tööl. Nii oli see perekonnas, kus kasvasin ja nii on see ka kõikide mu tutvusringkonda jäävate perekondade peres.
Seejuures peetakse oluliseks, et mees on peamine perekulude kandja, eriti kui naine on väikelapsega kodune.
Täna tehes poolaasta kokkuvõtet avastasin, et lisaks toidule, kütusele-autole, lasteasjadele on minu kanda jäänud ka kõik kommunaalkulud. Kuna oleme mehega mõlemad eraettevõtjad ja sissetulekud olenevad projektidest, siis arveid tasub see, kellel parajasti raha on. Tuleb välja, et mehe elu minu kõrval on olnud lill. Ta ei ole eriti teinud tööd, ainult nii palju, et saada omale taskuraha ja mõned korrad poes leiba ja piima ostmas käia..
Kuna ma olen selline suur ja tugev, siis mind see eriti ei morjenda. Ei ole ju kuskil kirjas, et mees peab pere põhikulud kandma.
Ainus probleem on selles, et viimasel poolaastal ei ole mees mind erutanud. Ta on küll väga hoolitsev, õrn ja huvitav, aga minu ajus ei teki plahvatust, mul ei teki iha ega kirge.
Kuna mees ei täida nö ajaloolist soorolli ehk siis ei ole peretoitja, suur ja tugev, kõikvõimas isane:)ei tunne ma end alateadlikult õrna naisena?
Võtan meest kui sõpra või hoolealust?
Või on asi hoopis milleski muus?
Heameelega kuulaks nende naiste kogemusi ja tundeid, kes on samuti perepea rollis? Kuidas on teile soorollide peapeale pööramine mõjunud?