Kuidas saada juuksevärv kodus ühtlaseks (järgmisel ülevärvimisel või toonimisel), kui juuksed on pikkuses erineva kahjustusastmega?
Nimelt on mul õlgadeni juuksed, mille ajaloos on otstes 10 cm ulatuses triibutamist, blondeerimist, punast värvi, värvieemaldust jne – seega kahjustatud ja pisut kahused. Neist ülespoole jäävad kergvärvidega heledamaks värvitud täitsa terved juuksed, ja lõpus on paari cm ulatuses väljakasvanud kartulikoort, mis värvidest täiesti puutumata.
Nädalavahetusel otsustasin oma heleda üldmuljega juustel proovida moekat hõbedast/halli toonijat kerge roosa aktsendiga (Inebrya Kromask tooniv palsam), kuid tulemus oli lilla ja ebaühtlane: kahjustatud otstel roosa, värvitud osal intensiivne lilla ja värvimata juurtel ei midagi.
Pesin mõned korrad soodaga ja niisutasin hoolega, tulemus: endiselt lilla pealagi, peaaegu valged roosakad otsad. Kamm läheb hästi läbi, ses mõttes pole kahjustus hull, nad ei murdu ega veni.
Et julgeda täna tööle tulla, panin lõpuks pähe sama sarja (Inebrya Kromask) šokolaadipruuni, mida mu ema kasutab, ja tulemus oli imeilus, aga ikkagi ebaühtlane – töödeldud ajalooga otste osa mitu tooni heledam, pealael tänu all olevale lillakale väga kena, isegi eriline toon. Krunniga saab ära oldud.
Kas keegi oskab soovitada, mis strateegiat kasutada, et need rohkem kahjustatud otsad saada sama intensiivselt toonituks kui tervemad juuksed, ilma salongi minemata? Mõni toode, mõni nipp? Sedasama šokolaadipruuni igal pesul lisada? Olen selleks peaaegu valmis, kui teaks, et sellest abi on. Samas tahaks midagi püsivamat, pealegi on mul harjumus oma õhukesi juukseid hommikuti enne tööd pesta ja tean juba ette, et käiksin siis pigem kuude kaupa krunnis ja pesemata juustega kui viitsiksin püsivalt hommikul pool tundi kauem ärgata.
Kuna mul viimasel aastal isiklik ihujuuksur puudub ja pole seni ühtegi uut „oma“ leidnud, siis ärge salongi minekut soovitage – viimase aasta otsingud on niigi piisavalt stressi tekitanud, sest kuigi mul olid eelnevalt tõesti salongis hoolitsetud juuksed (kuigi kahjustatud, st blondeeritud, triibutatud, punaseks värvitud, värvi eemaldatud), on nad sünnipäraselt ikkagi peene karvaga ja õhukesed, aga kõigi kohatud juuksurite (kuus viimase aasta jooksul) suhtumine on olnud selline, nagu nad poleks eales õhukeste juustega kokku puutunud ja nende juures käiks ainult imeliselt paksude vööni juustega printsessid: „Hissand, ise värvisidvää?“, „Appi, mis siin tehtud on?“, “Nii õrnadel juustel värvipesu? Appikene!”jne. Samas kui olen öelnud, et lõikame siis kahjustatud osa maha, teeme korraliku ravi jne, on öeldud, et ei ole ju nii kahjustatud midagi, las olla.
Olengi viimasel aastal läinud juuksurisse just selle sooviga, et näe, juurtest kasvab välja mu oma värv, kas saaks sellest lähtudes kogu pea ühtlaselt sama tooni, sest olen tüdinud iga paari kuu järel juuksuris käimisest ja sellest, et väljakasv nii silmapaistev on. Sellegi poolest on eranditult kõik juuksurid väitnud, et ei, lausvärvimine pole see, mida vaja, vaid hoopis triibutamine: see teeb ka tulemuse ühtlasemaks ja väljakasvu talutavamaks. Hmm, okei siis.. ja nii väljungi jälle juuksurist heledamaks triibutatud juustega, mille väljakasvule hiljemalt paari kuu pärast taas lahendust otsima hakkan 😀
Jah, küsige, et kas mul pole suud peas, et juuksuritega rääkida, aga jumal ise näeb, et ma RÄÄGIN. Juba aega broneerides, kui võimalus, KIRJUTAN, mida ma soovin.. Aga kui seal toolis istun, siis esinevad nad kõik nii krdi veendunult, et kõik senised juuksurid on KÕIKE valesti teinud ja tema nüüd teeb seda, mis õige 😀
Tõepoolest jääb mulje, et on kaks liiki tegelasi siin ilmas, kes ei tunne end vist muidu oma töös pädevana, kui pole saanud oma ametivendi (-õdesid) maha teha: autoremondimehed ja juuksurid.
