kuidas saada arstiga kokkuleppele, et ma ei taha ise sünnitada, vaid tahan kindlasti keisrilõiget? millele peaks rõhuma?
Mis põhjusel sa keisrilõiget tahad?
Vabandust, aga ei saa aru nendest naistest, kes tahavad keisrilõiget. Keisrilõige pole lihtsalt niisama, see on ikkagi operatsioon ja iga operatsiooniga kaasneb rida riske. Milleks seda naljalt teha, kui pole otsest meditsiinilist näidustust? Kas sa oled kursis keisrilõike võimalikest riskidest?
Milleks endale vabatahtlikult keisrit soovida? Sünnitus on nii mitmes mõttes oluliselt turvalisem, loomulikum ja lapsele vajalikum protsess. Muidugi kui lapse heaolu ei ole argument, siis kujuta ette enda elu pärast keisrit. Kõhuhaav valutab päris pikalt, liigutada on raske, kuid lapse eest tuleb hoolitseda, teda tõsta, rinda anda… Mul tõusevad ainult sellele mõeldes kuklakarvad õudusest püsti. Pärast tavalist sünnitust lippad üldjuhul enamasti juba päeva-paari pärast ringi ja tunned end mõnusalt. Isegi kui on õmblusi, on ikkagi vähem ebameeldiv kui läbilõigatud kõhulihastega. Lähen ise varsti neljandat sünnitama ja loodan hingepõhjast, et ei tekiks mingeid näidustusi keisri jaoks. Nõelad, tuimestus, operatsioon, pikalt haiglas passimine, pärastine hädine olek…jube!
Kui sul on hirm sünnituse ees, siis selle nimi on Horror Partus.
Tsiteerin ämmaemandat artiklist: “Ka absoluutne soovimatus sünnitada = võtta vastutust oma sünnituse eest ja meeletu põhjendamatu kabuhirm sünnituse ees, võivad olla keisrilõike planeerimise põhjuseks. Kui naisel puudub emotsionaalne küpsus ja valmidus sünnitamiseks, siis on olemas isegi diagnoos: Horror partus – sünnitushirm, mis võibki olla keisrilõike näidustuseks.”
Lisaks sellele on muidugi erinevaid meditsiinilisi näidustusi. Aga kui sul on ikka kõva hirm või vastumeelsus loomuliku sünnituse ees, siis peaks olema loomulik jada selline, et käid psühholoogi/psühhiaatri juures, kes seda hirmu kinnitab. Ühtlasi kui sul on soov sünnitada keiserlõikega, siis Tallinnas pigem väldi Pelgulinna sünnitusmaja, seal pannakse ka kaksikute emad loomulikul teel sünnitama ja selleks, et plaanilist keisrit saada, käivad seal ka tõsiste meditsiiniliste näidustustega inimesed komisjoni ees tõestamas, et ikka oleks keisrit vaja.
Keiserlõige ei ole nii õudne kui eelmine vastaja kirjeldab. Valutu see pole, kuid valu on paremini kontrollitav ja ei tekita sünnitushirmuga naisel niisugust kabuhirmu kui loomuliku sünnituse puhul. Loomuliku sünnituse puhul on valus enne lapse sündi (pärast ka mõnda aega, oleneb, kuidas see sünnitus läheb, võid ikka väga katki sealt alt olla), keiserlõike puhul on valus pärast lapse sündi, aga mitte oluliselt kaua. Pärast keiserlõiget sa lippad juba mõned tunnid pärast operatsiooni ringi ja tunned end mõnusalt, naerda ja köhida paar päeva ei tasu, kakamisega võib olla probleeme, aga see on ka tavasünnitajatel. Keisriga ei passi tänapäeval midagi kaua haiglas, ok samal päeval just koju ei lasta, aga ega eriti üle kolme päeva seal haiglas ei kulu kui laps terve, enamasti saab 48 tunniga välja.
jah, pärast keiserlõiget kaks kuud pead kehale aega andma, et kõhulihased taastuksid, raskeid asju ei tohi tõsta, ei tohi pingutada liiga palju, aga see aeg möödub ruttu ja ega sul ei ole tegelikult kaht kuud mingeid valusid. Minul oli väike sikutamise tunne kui liiga palju midagi teha püüdsin. Pärast oppi tõusevad naised püsti keskmiselt 4-8 tunniga, see on individuaalne, aga kindlasti ei ole pärast oppi mingit pikka valudes oigamist kuskil voodis. Mida kiiremini pärast oppi ise jalule saad ja ringi liikuma hakkad, seda kergem on. Raske on ainult see esimene püstiajamine, kui sellega oled hakkama saanud, siis edais läheb juba ladusalt. Tuimestus enne oppi ei ole hullem kui süst hambaarsti juures. Tundub, et eelmisel vastajal, kes läheb neljandat last sünnitama, on paaniline hirm keiserlõike ees 🙂 Novot, nüüd kujutagu endale ette, et see hirm ei ole mitte opi, vaid sünnituse ees ja korrutagu veel millegagi. On naisi, kellel tõusevad kuklakarvad õudusest püsti kui mõtlevad loomulikule sünnitusele. Ja nende naiste seas on selliseid, kellel see hirm on tekkinud pärast loomulikku sünnitust. Ei ole nii, et ainult need, kes kunagi ei ole sünnitanud, kardavad. Lõpetuseks – öelda, et loomulik sünnitus on kindlasti lapsele vajalik ja turvaline protsess – see on bullshit. Paljud lapsed on loomuliku sünnituse jooksul surnud, saanud eluaegseks sandiks, jubedaid kahjustusi, mida oleks saanud ära hoida kas plaanilise või erakorralise keisriga. Mis omakorda ei vähenda fakti, et paljude laste jaoks on loomulik sünd hea ja ilus. Lihtsalt mõnel puhul on keiserlõige õigustatud ja alati ei saa loomulikku sünnitust peale pressida ja seda nimetada ainuõigeks ja kindlasti paremaks variandiks. On olukordi, kus keiserlõige on parem variant ega ole see kindlasti mitte kuidagi lihtsalt ema kergema vastupanu teed minek… Sünnitus on igal juhul riskantne, olgu siis loomulik või keiserlõige. Kuritegelik on aga keiserlõiget maha teha ja sundida naist loomulikul teel sünnitama, kui naisel on sellele vastunäidustus (olgu siis kasvõi pelgalt naise peas kinni).
Minul on jällegi vastupidi, mina kardan keisrilõiget ja nii ootan juba märtsikuist ultraheli, et teada saada kas platsenta on emakakaela eest ära liikunud 🙁
Mina kardan mõlemat 🙂 Olen kaks korda sünnitanud ja õudusjudin tuli peale kui selle peatsele uuesti kogemisele mõtlesin. Nüüd aga käimas 35.nädal ja selgus, et laps on tuharseisus. Aga vot nüüd on nii, et keisrit ka ei taha. Lapse pärast ja enda hilisema taastumise pärast. Olen näinud keisri üle elanud sõbrannasid.. Ikkagi loodan iga päev, et tibu ümber pöörab, et pakkuda endale, issile ja talle seda valusvõimast loomulikku kogemust.
Mis mõttes mis põhjusel soovin? Sellel põhjusel lihtsalt, et ei soovi sünnitada, ei taha tundide kaupa valust karjudes peast lolliks minna. Soovin keisrilõiget päris kindlasti kohe, küsimus lihtsalt kuida see Eestis käib, kas selleks peaks miski näidustus olema, või piisab, kui soovi avaldada, et ei taha sünnitada ise.
Lihtsalt sooviavaldamisest ei piisa. Sul peab olema diagnoos. Kui sul on hirm, siis seda saab arst diagnoosida. Aga kui sul hirmu ei ole, kõik on korras, pole mingeid meditsiinilisi probleeme ette näha, siis sulle Eestis kuskil lihtsalt niisama ei tehta keiserlõiget. Ei tasuta ega raha eest.
Ma arvan, et lihtsalt kokkuleppele sa ühegi arstiga siiski ei saa. Keiserlõikeks on Eestis kindlasti näidustust vaja ning eeldus, et sünnitad mitu tundi valust karjudes ja selle tagajärjel lolliks lähed, ei kvalifitseeru näidustuse alla.
Kui vastata üldiselt, siis on väga kahju, et sünnitust kuvatakse kui õudset piina ja tohutut valude käes vaevlemist. Jah, sünnitus on valus, ma sellele ei vaidle üldse vastu ent sünnituse juures on nii palju muud, millele keskenduda, mis aitab kogu protsessiga väga hästi toime tulla.
No nii see asi ka ei käi. 😀 Mina näiteks olen ise pisike, 153 cm pikk. Hetkel rasedust 38+2, varsti tehakse uus UH, et kui laps liiga suur peaks olema, siis kutsutakse hiljemalt 40 nädalal esile, et saaks ISE sünnitada. Just sellepärast, et keisrit arstid ei poolda. Ainult juhul, kui tavasünnitus ema või lapse tervisele ohtlikuks peaks osutuma.
Ei taha inetult öelda, kuid üsna isekas on sinust keisrit soovida ainult sellepärast, et ei taha tunde piinelda vms. 😀 See peas kinni, hakka parem ennast ette valmistama ja rahune maha. Asi ei lähegi hästi kui sa juba ette nii negatiivselt häälestatud oled. Lapsele ON parem loomulik sünnitus ja ega see keiser nüüd endale ka alati kõige parem ole. Põletike oht suurem.
Noh eks ajad muutunuvad ja sellega koos veendumused. Tegelikult pole absoluutselt põhjust naisel sellisel viisil piinelda, kui on olemas oluliselt lihtsam lahendus. Olen korra keisrilõike abil lapse saanud (mitte Eestis) ning oli ikka väga kurb vaadata neid emasid, kes wc-s potil karjusid valust, kuna olid kokku õmmeldud sealt alt ja piinades, veel hulk aega peale sünnitust. Polnud neil jaksu, et lapsega tegeleda ega midagi, lapsed olis eraldi toas. Samal ajal, kui mina olin krapsti oma lapsega ja järgmise päeva õhtul kodus, nagu poleks midagi olnudki.
Olen sinuga nõus. Ise olen läbi teinud tavasünnituse ja sõbrannad/tuttavad kirjeldavad just tavasünnitust ,kui õudust, mida nad on läbi teinud. Peaaegu nad kõik on pikalt piinelnud, kes 20 tundi, kes 24 tundi, kes 13 tundi. Kel tehti lahklihalõige tagumikuni jne. Kõik need tuttavad, kellel on olnud keiser, ei kurda midagi. Ei tea kedagi, kes oleks 5 päeva voodis olnud peale keisrit. Kohe järgmisel päeval on nad püsti aetud ja liikunud ringi. Kõht teeb mõnda aega valu, aga ma tean omast käest peale tavasünnitust, et milline põrgu oli peale altotsa õmblust. Siis oli kõndimine, istumine ja kõik raskendatud. Võibolla ma natuke saan võrrelda altotsa õmblusi ja kõhu õmblusi, sest olen ka opil käinud(mitte küll keiser), aga tehti üldnarkoosis laparoskoopia, kus siis kõhtu tehti 2 auku. Jah, valutasid küll need õmblused kuskil paar nädalat, aga altotsa õmblusega ei anna võrreldagi. Kõht on kõht, see paraneb ja ei hakka edaspidist voodielu segama ja ei riku midagi ära igaveseks.
No nii see asi ka ei käi.
Mina näiteks olen ise pisike, 153 cm pikk. Hetkel rasedust 38+2, varsti tehakse uus UH, et kui laps liiga suur peaks olema, siis kutsutakse hiljemalt 40 nädalal esile, et saaks ISE sünnitada. Just sellepärast, et keisrit arstid ei poolda. Ainult juhul, kui tavasünnitus ema või lapse tervisele ohtlikuks peaks osutuma.
Ei taha inetult öelda, kuid üsna isekas on sinust keisrit soovida ainult sellepärast, et ei taha tunde piinelda vms.
Arstid ei poolda seda väga lihtsal põhjusel – see on kallis. Kui naine ise sünnitab, siis on see arstide jaoks nö tasuta.
Ja miks, oh miks, arvad sa küll, et lapsele on parem loomulik sünnitus? Kas sellepärast, et arst nii ütles? Mõtle nüüd ise, kas on ohutum, et laps ilusasti vupsti välja tõstetakse hoolikalt, või et laps x-asendis peab röökimise taustal pressima väljapoole pidevas lämbumisohus?
Ja põletikeoht pole kuskilt otsast suurem. Keisrit võib pm võrrelda pimesooleopiga (mis on mulle ka muuseas tehtud ja peale mida samuti järgneval päeval koju marssisin).
Millalgi tuli telekast mingi dok.film, kus räägiti, et sünnitusteede läbimine ja seal olevate bakteritega kokku puutumine loob aluse lapse immuunsüsteemile ja mõjutab seda terve elu (ema sünnitusteedest saadud “sobivad” bakterid loovad aluse lapse enda bakterikooslusele). St terve lapse edasise elu tervis sõltub sellest. Kui laps tuleb ilmale keirilõikega, siis ta nende “õigete” bakteritega kokku ei puutu ja palju suurema tõenäosusega saab ta omale mujalt mittesobivad bakterid. Ise olen ühe lapse sünnitanud loomulikul teel ja teise lapse saanud peale pikka sünnitustegevust erakordse keisri abil. Ma ei ole keisrilõike vastane – olen kõige selle poolt, mis antud olukorras on lapsele kasulikum – kuid ei mõista ka neid, kes asja eest, teist taga TAHAVAD keisrilõiget. Arstide hinnangul pole keisrilõige mitte lihtsalt operatsioon, vaid suur operatsioon, sest paljud teised opid tehakse tänapäeval laparoskoopiliselt, antud juhul avatakse aga päris suurelt kõhuõõs. Nii et see pole ka ema seisukohalt kõige parem variant ja kaasnevad riskid on suured. Muidugi võib olla keisrilõike näidustuseks ka see, kui ema hirm on niivõrd suur ja ületamatu, et see lihtsalt takistab ise sünnitamast, aga sellisel juhul peab see tõepoolest olema diagnoositud arsti juures (mitte lihtsalt “ma ei taha”) ja proovitud eelnevalt selle hirmuga tegeleda.
Nii kahju, et sa sellisesse haiglasse pidid sattuma kus emad ja lapsed on eraldatud ning kokkuõmmeldud vastsed emad wc-s röökima on pidanud. Selline asi saab vist tõesti vaid välismaal juhtuda. Ma olen küll vaid kaks korda sünnitanud ja mitte kummalgi korral selliseid isendeid ei kohanud. Kuid see on tõepoolest minu isiklik tragöödia, et ma sünnituse ajal ja pärast seda tegelen vaid iseenda ja oma lapsega ja ei märkagi, milline õudus minu ümber tegelikult on.
Esimene sünnitus lõppes minu jaoks ka suurte rebendite ja pea tunniajase kokku õmblemisega. Kaks nädalat ei saanud korralikult istuda ent see ei takistanud krapsti püsti tõusmist ja oma lapse eest hoolitsemist. Mingisugust röökimist ka ette ei tulnud. Tõepoolest, oli ebamugav wc-s käia, ent seda kõike oli võimalik leevendada ja lõppude lõpuks kestis see vaid paar nädalat. Teine sünnitus lõppes paari ilupistega ja olin kohe jalul. Mäletan veel seda suurt rõõmu kui vabalt istuda sain, sest olin eelmise korra ebamugavusest pääsenud. Ent siiski ei tulnud mulle kordagi pähe hakata keisrit nõudma. Olin väga õnnelik, et sain oma teise lapse ikkagi ise sünnitada.
Väide, et keiser on kallis ja seepärast seda ei tehta, on ikka püha lihtsameelsuse ilming. Kõik kulud kompenseeritakse niikuinii Haigekassa poolt ja seega ei oma see mitte mingisugust tähtsust. Ja keiser on lapsele parim, sest sõbranna väidab seda?
Meiega juhtub kõik see mida me endale ette kujutada suudame. Miks mitte kujutada siis ette sünnitust kui üht suurt ja õnnelikku kogemust mille läbi oma lapsega eriline side saavutada? Nagu keegi juba mainis, kõik on peas kinni. Ja kui sa ikka nii väga keisrit soovid siis rakenda oma hüsteerilist meelelaadi ning sea sammud psühhiaatri ukse taha näidustuse saamiseks. Või mida siin veel arutada?
Kummaline põhjendus tõesti, et “ei taha tunde valudes olla ja lolliks minna”. Lapse jaoks on igal juhul parem sündida loomulikul teel. Igaüks, kes väidab vastupidist, elab mingis kummalises paralleelmaailmas. (Ei räägi hetkel juhtumitest, kus lapse ja ema elu pärast on keiser vajalik või vältimatu.)
Aga kui laps juba käes, mis siis?
Millisel hetkel need lapse huvid mängu tulevad? Millal TEMA peale mõeldakse? Selle peale, mis TALLE parim on?
Imetama ka ei hakka, sest “see on ju alguses valus ja ei viitsi inimlutt olla” või “see võtab nii palju aega ja ei saa oma asju teha ja lapse juurest ära käia”?
Kui laps öösiti nutab, siis võtad hoidja, kes teda lohutamas käib, sest “tahaks ju magada ka”?
Nii kahju, et sa sellisesse haiglasse pidid sattuma kus emad ja lapsed on eraldatud ning kokkuõmmeldud vastsed emad wc-s röökima on pidanud. Selline asi saab vist tõesti vaid välismaal juhtuda. Ma olen küll vaid kaks korda sünnitanud ja mitte kummalgi korral selliseid isendeid ei kohanud. Kuid see on tõepoolest minu isiklik tragöödia, et ma sünnituse ajal ja pärast seda tegelen vaid iseenda ja oma lapsega ja ei märkagi, milline õudus minu ümber tegelikult on.
Esimene sünnitus lõppes minu jaoks ka suurte rebendite ja pea tunniajase kokku õmblemisega. Kaks nädalat ei saanud korralikult istuda ent see ei takistanud krapsti püsti tõusmist ja oma lapse eest hoolitsemist. Mingisugust röökimist ka ette ei tulnud. Tõepoolest, oli ebamugav wc-s käia, ent seda kõike oli võimalik leevendada ja lõppude lõpuks kestis see vaid paar nädalat. Teine sünnitus lõppes paari ilupistega ja olin kohe jalul. Mäletan veel seda suurt rõõmu kui vabalt istuda sain, sest olin eelmise korra ebamugavusest pääsenud. Ent siiski ei tulnud mulle kordagi pähe hakata keisrit nõudma. Olin väga õnnelik, et sain oma teise lapse ikkagi ise sünnitada.
Väide, et keiser on kallis ja seepärast seda ei tehta, on ikka püha lihtsameelsuse ilming. Kõik kulud kompenseeritakse niikuinii Haigekassa poolt ja seega ei oma see mitte mingisugust tähtsust. Ja keiser on lapsele parim, sest sõbranna väidab seda?
Meiega juhtub kõik see mida me endale ette kujutada suudame. Miks mitte kujutada siis ette sünnitust kui üht suurt ja õnnelikku kogemust mille läbi oma lapsega eriline side saavutada? Nagu keegi juba mainis, kõik on peas kinni. Ja kui sa ikka nii väga keisrit soovid siis rakenda oma hüsteerilist meelelaadi ning sea sammud psühhiaatri ukse taha näidustuse saamiseks. Või mida siin veel arutada?
See pole ju ometi ühe haigla kogemus ja mitte ainult väljaspool Eestit. Ilmselt lugesid ka siitsamast ühe eelkirjutaja sõnavõttu wc-s nutvatest naistest jne.
Kas sa päriselt ka ei tea, et sünnitusmajades on ruumid, kuhu emad “saavad” lapsed hoiule viia nö? Ainult, et jah, lõhkirebitud naiste lapsed ongi seal, sest emad pole suutelised laste eest hoolitsema.
See on tore, et sul röökimiseta sünnitus möödus, aga sa oled ilmselgelt harv erand.Haigekassa maksab kinni? Ja siis sinu meelest see pole kallis, pole kallis haigekassa jaoks, kui üle ühe hakkaksid naised nõudma keisrit?
Mõtle enne natuke ja siis kirjuta.
Ma saan aru, et sa oled üks neist, kelle jaoks on ainuõige ja üllas ja emalik laps ise sünnitada, aga sa püüa mõista, et on ka teisi, neid, kes ei soovi sünnitada ja ei pea seda ka vajalikuks.
Aga sa proovi ka vahelduseks mõelda, enne kui kirjutama hakkad 😉
Ilmselgelt on sinu ainus ambitsioon lasta end lõhki lõigata ning laps välja võtta lasta ja ülejäänuid metslastest kangelasemadeks sõimata. Kui sa nüüd loodad, et saad meeletu toetuse osaliseks ja nõuandeid keisri välja rääkimiseks hakkab lademetes sadama siis oled ikka väga valel teel.
Ükski vaginaalset sünnitust eelistav naine ei mõista hukka keisrit kui hädavajalikku võimalust ema ja lapse elu päästmiseks. Millegipärast aga kipuvad kõik keisri nõudjad loomulikku sünnitust millekski täiesti ebanormaalseks ja ebainimlikuks pidama.
Saage siis endaga hakkama ja kisage ning röökige endale raseduse kestel see pagana näidustus spetsialistide ja komisjonide ees välja. Ikka parem kui sünnitusel röökida, sest laps saab ju sellest sünnitrauma ja ema rämedad rebendid ning peab lapse ära andma “tuppa” millest mestslastest sünnitajatel õrna aimu ka ei ole, et siis wc-s edasi röökida ja oma lapse eest mitte hoolitseds, sest lapse sünnitamine ja tema eest hoolitsemine on kaks iseasja. Tulge mõistusele!
Ma päris hästi ei saa aru miks väidetakse, et sünnitus on alati päevade- või tundidepikkune piinlemine ja ränk valu. Mina julgen enda kogemuste põhjal öelda, et ei pruugi. Ja mul ei olnud meditsiiniliselt “kerge” sünnitus. Valutamise ajal oli kerge tuikamine nagu vahel päevade ajal, valusat aega oli mingi 15-20 minutit, pea lõikumine ega presside aeg minul valusad polnud. Kusjuures valuvaigisteid ei kasutanud, täiesti loomulik sünnitus.
Miks ette paanitseda ja sisendada endale, et eesootav sünnitus on ülivalus ja põrgupiin? Niimoodi ette paanitsedes ajadki end krampi, ei suuda lõdvestuda ja kogemus tuleb ebameeldiv.
Kui lolliks annab tänapäeval tibimimmidel minna?
“Mina ei taha ja mina ei tee.”
Mõistust pole enam absoluutselt ollagi enam. Siis poleks pidanud rasedaks jääma, eriti veel sinusugune.
Eelkõige tuleb ikka lapse peale mõelda, mitte et ennast etteotsa seada.
Kahjuks on tõesti nii, et sünnitamine on lapsesaamise juures kõige väiksem ja lihtsam asi. Kui juba see ületamatuid psühholoogilisi probleeme tekitab, mis siis edasi saab? Rinnaandmine võib samuti valus olla, lõpmatutest magamata öödest ja tunde lohutamatult nutvast lapsest rääkimata. Ja kui juhtub veel mingi puue või erivajadus olema, mis need psühholoogiliste kujuteldavate hirmuhäiretega vaimselt ebastabiilsed emmed siis teevad? Ok, rinna asemel minnakse ilma pikema jututa mugavama, kuid lapsele üldse mitte parema variandina pudelisöögile üle, aga edasi? Laps karjub, raputame? Ei maga öösiti, anname natuke unerohtu? Sest loomulikult peab enda elu ikka võimalikult mugav olema, tühja neist lapse vajadustest. Sõbranna ju ka ütles, et kui rinda andes alkot tarbida, siis laps pärast mõnusalt tudub. Ega me metslased ei ole, et lõugavaid tittesid peame taluma. Ikkagi 21. sajand!
Rahune nüüd maha, vanaema.
Kuule, mitte paha pärast, aga sul on mingi tõsine psühholoogiline probleem. Selle asemel, et siin niiviisi haukuda, äkki otsid abi. Soovitaks näiteks raseduskriisi nõustajaga rääkida.
Rahune nüüd maha, vanaema.
Kuule, sa võta ennast nüüd kokku. Tee harjutusi, näiteks katseta kuidas võiks paanikahoog välja näha. Proovi ka hüsteerilist nuttu. Äkki üritad ka hingamispuudulikkust tekitada ja veel midagi, mis võiks kaasneda hüsteerilise ja paanilise sünnitushirmuga. Kujutlusvõimet tundub sul jaguvat nii, et kindlasti suudad seda loetelu ka täiendada 🙂
Ja kui oled kõik hoolikakt ära õppinud, saad seda kõike ka arstide juuresolekul praktiseerida kui endale keisrit välja nõudma lähed. Järjekindlust sul jagub ja küllap sa saatekirja välja “räägid”.
Ja ma ikka veel küsin, et mida sa loodad siit saada? Lõpeta räuskamine ja mine organiseeri endale näidustus sealt, kus seda ka antakse. Siin foorumis ei saa seda sulle keegi anda.
Sooviks ka teada, missuguses Eesti sünnitusmajas on need “ruumid”, kuhu saab oma lapsed hoiule anda. 😀
Uskumatu, ausalt!
Kui oma esimest ootasin, siis rääkis üks juba sünnitanud naine, et tema sünnitas valudeta. Ja keegi ämmakas selgitas juurde, et on teatud väike osa naisi, kes tõesti valudeta sünnitavad. Mina siis mõtlesin, et tahan ka selle väikse hulga hulka kuuluda. Esimesega ei õnnestunud, ikka päris valus oli, aga kaua ei kestnud see valu, mõned tunnid ainult ja peast segi ei läinud sugugi. Isegi väga ära ei väsinud, sünnitasin öösel ja enne hommikut und ei tulnudki, imetlesime titat.
Teise lapsega aga just valutu sünnituse saingi, täiesti loomulikul teel. Sünnitusvalusid lihtsalt ei olnud ega tulnud, ainult paar pressi olid valusad ja pea lõikumise hetk. Juba ainuüksi kateetri panek oleks raudselt ebameeldivam olnud kui need mõned lühikesed hetked. Ja pärast võisin istuda ja astuda nagu tahtsin, ei saanud isegi rebendeid. Pelgulinnast oleks mind vist ka täisavatusega tagasi saadetud, sest ma polnud “sünnitaja nägu”. Väikehaiglas olin parasjagu ainus sünnitaja ja meil oli tore vestlus naistearsti ja ämmakaga. Nood iga mõne aja tagant küsisid, et kas mul toimub ka midagi või mitte, sest polnud midagi ei üle hingata ega ära kannatada, lihtsalt olid toonused iga 15 või rohkemagi minuti tagant ja sellest piisas, et umbes 12-13 tunniga ära sünnitada. Haiglasse sisse võeti 5 tundi enne tita sündimist, siis oli 6 cm avatust ja mingit sünnitustegevuse intensiivistumist ei tulnudki.
Oma kogemustele tuginedes peaks ikka päris hull olema kui näidustuseta keisrit tahaks. Kui on tuharseis või mõni muu konkreetne näidustus, siis muidugi nõustuksin keisriga, aga mul on loomulikul teel kindlasti lihtsamad sünnitused olnud kui keisriga oleksid olnud.
Keisrilõikes ei ole midagi sellist, et “laps ilusasti välja tõstetakse hoolikalt”, laps põhimõtteliselt kistakse välja, kusjuures nö une pealt, sest laps ei ole selleks valmis.
Eestis on see häda, et emadele räägitakse palju tavasünnitusest (millest teemaalgataja küll midagi ei tea), aga keisrist ei räägita eriti ja emal puudub võimalus kaaluda erinevaid riske. Keiser on kõhuõõne operatsioon ja nii tuleb seda ka võtta. Emade sünnitusjärgne suremus riikides, kus keisrid on ülekaalus, on suurenenud. Levinuim tüsistus on emakapõletik ja kahjuks see on ka Eestis reaalsus. Ka lapsele ei ole keisrilõige ohutu, aga kui on põhjusega tehtud keiser, siis lihtsalt tuleb riskida. Isiklikult tean kahte juhtumit, kus on lapsele sissegi lõigatud, õnneks küll mitte oluliselt, aga kujutan ette, mida ema süda küll tunda võis. Kirjanduses leiab eelkõige ära märkimist bakterite teema ja nn märja kopsu sündroom (keisri ajal ei suruta lapse kopsudest vedelikku välja nagu see toimub loomuliku sünnituse korral).
Minul oli teisest keisrist taastumine väga raske. On rõõm olnud tõdeda, et olen vähemuses, aga selles loteriis ei tea ette, mis pileti tõmbad. Et keisrilõige päästab valust, on väga suur müüt. Valu tuleb hiljem ja esimene püstitõusmine on päris kole. Kui on veel õnnistatud emaka sünnitusjärgsete kokkutõmmetega (mida võimendab ka oksütotsiin, mille manustamine pärast keisrit on tava), siis need segatuna haavavaluga on õudus kuubis. valuvaigistid aitavad vähe ja võimenduvad nad imetamise ajal. Õnneks küll on see rohkem korduvsünnitajate teema, ehk pääsed.
Eesti tingimustes ei jää teemaalgatajal muud üle, kui hakata mõnelt näitlejalt tunde võtma. Horror partusega küll nime poolest tegeletakse, aga mitte sisulise nõustamisega, nii et sellega saab keisri küll, kui osav oled. Üldiselt keisrikaid Eestis sünnitusjärgselt väga ei hellitata ja erakliinikud ka sünnitusteenust enam ei paku, seega ma soovitaksin kuhugi välismaale sünnitama minna. Sest Eestis alates teisest päevast pead põhimõtteliselt hoolitsema oma lapse eest ise, oled keisrikas või tavasünnitaja, vahet pole. Perepalati võtmine natuke päästab, aga ette broneerida seda ei saa.
Endal on kõik kogemused olemas- esimene keiser, teine keiser, loomulik sünnitus.
Mina kardan mõlemat
Mul oli ka laps tuharseisus (poiss ja veel segatuharseisus) ja tehti ettepanek kehaväliseks pööramiseks. Kuna raseduse ja lapsega oli kõik ok, lootevett piisavalt, siis tegin ära, et pääseda enam-vähem kindlast keisrist. (variant, et laps oleks end ise veel pööranud, oleks olnud üsna vähetõenäoline, seevastu pööramise õnnestumise protsent on ca 50%) Igatahes meil vedas: kohe esimese korraga sai ümber pööratud ja saingi ise sünnitada.
Endale tundub kohutav ja õudne mõte, et kõhulihased lõhki lõigatakse (samas pr Beckham on seda juba 4 korda üle elanud, ma ei kujuta ette, mis tal seal kõhus toimub … ???? Ega teda palja kõhuva keegi vist näinud ka pole kunagi? Teisalt jälle, temaga on tegelenud ka tippkirurgid.).
Samuti ei meeldi üldse mõte, et laps pole ise tegelikult valmis sündima ja seda pole ka mu keha. Kui on hädaolukord või muud näidustused, siis loomulikult. Kui siit lugeda, et tõesti kuni 2 kuud peab olema ettevaatlik – kui on vähemalt üks väiksem laps ees, siis on see üsna keeruline täita: ikka peab teda ju vahel sülle võtma vms.
Operatsiooni puhul oled puhtalt arstide meelevallas, see mõte mulle ka ei meeldi – ma ei saa seda olukorda ega neid inimesi kuidagi mõjutada, olen lihtsalt üks objekt, millega võib vabalt midagi ka nihu minna, sõltuvalt arsti-abiliste tujust või veel sajast muust faktorist.
Loomuliku sünnituse puhul on naisel endal pearoll, olgugi, et sünnihetkel võtab enamasti keha ise juhtimise enda kätte, aga vähemalt on naine nö disainitud sünnitamiseks.
Valu valuks, aga süsteemid toimivad enamasti iseenesest, samuti paranemise protsess (kui üldse on midagi väga paraneda, erinevalt keisrist, kus kindlasti on! rääkimata armidest, mis jäävad igaveseks).
Endal 2 loomulikku sünnitust seljataga ja muidugi ma neid mõlemaid kartsin, aga tegelikult läks hästi. Polnud mingit mõistusevastast valutamist, tuhud olid talutavad, kõige õudsem minu jaoks ikkagi väljutamise sh lõikumise periood, aga see kestis max 40 min ja kui veel ainult konkreetseid valuhetki lugeda, sest vahepeal ju sai vabalt puhata, siis ju ainult loetud minutid! Taastumine oli samuti kiire. Veidi ebamugav, aga istuda sain mõlemal korral kohe ja üldse – paari päevaga oli suurem häda möödas ja paari nädalaga oli juba täiesti vinks-vonks.
See üks kägu, kes kirjutas, et “oli ikka väga kurb vaadata neid emasid, kes wc-s potil karjusid valust, kuna olid kokku õmmeldud sealt alt ja piinades, veel hulk aega peale sünnitust. Polnud neil jaksu, et lapsega tegeleda ega midagi, lapsed olis eraldi toas.”
Mõlemal korral sünnitades ei kuulnud küll mitte kusagil emasid wc-s röökimas. Kindlasti on neid, kes on rohkem katki, aga samamoodi on neid, kel pärast keisrit on väga valuline paranemine. Siin pole mingeid garantiisid. Lihtsalt ühel juhul teeb siiski naine asja, milleks ta on loodud, teisel juhul on tegemist kirurgilise sekkumisega. Miskipärast on mulle jäänud ka PK kommentaare lugedes mulje, et isegi suuremate lõigete/rebendite ja õmbluste puhul naised taastuvad lõpuks väga hästi, nii et hiljem sisuliselt mingit jälge ei jää? Seda ise ei tea kommenteerida, kuna endal olid väiksemat sorti rebendid, sain mõned ilupisted ja praegu ei tea neist tõesti midagi, ei tea ega tunne.
Keiser või mitte, sünnitus ei ole iial midagi väga toredat (v.a mõned eriti õnnelikud loomulikud sünnitajad, kes lapse kergelt väljahingavad ja ilma valudeta). Kui endal kolmas sünnitus peaks kunagi tulema: kardaks väga, ilmselt veelgi rohkem, kui teist kartsin, aga vabatahtlikult keisrit ikkagi ei valiks. Senine kogemus on andnud kindlustunde, et mu keha saab hakkama, edukalt.
Seda ka veel kommenteeriks:”See on tore, et sul röökimiseta sünnitus möödus, aga sa oled ilmselgelt harv erand.” Aa… mis see hääletegemine sünnituse ajal üldse praegu asjasse puutub?
No mina küll röökisin, mõlemal korral igatahes – või õigem on seda nimetada karu hääleks :DD (ropendasin vist ka natuke, see fucking press tuleb jälle, näiteks ütlesin), no ja siis? Kisad seal mõned minutid viimaste tuhude ja siis juba lapse tuleku ajal, kah mul asi, täiesti loomulik protsessi osa ja täiesti ebaoluline. Tähtis on, et sünniks terve laps ja oleks terve ema. Aga muidugi, kui peab olema terve sünnituse vältel fotoshuutiks valitud näoilme ees ja nägu 24/7 peenes selfie-naeruvines, siis tõesti – keeruline. Siis tasub ikka keiser muidugi valida!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
