Olin raseduse ajal täielikult selle poolt, et saaksin keisrilõike. Kuna teadsin juba ette (ilmselt sisetunne), et loomuliku sünnitusega kaasnevad probleemid + sünnitushirm. Loomulikult veendi mind ümber ja kuigi jäi mingi võimalus, et teevad keisri, siis ei tehtud ikkagi, sest nö õige aeg läks mööda. Nüüd on 2 kuud möödas ja võin rääkida mis siis kaasnes: 1) silmad – näen topelt (ennemaltki silmadega probleeme)+ nägemine ‘-2.5lt kukkus -3.5le (enne on mul op tehtud), pimedas autoga sõita ei saa 2) hemorroidid 3) põiepidamatus – tänus sellele ei ole vankriga eriti väljaski käinud, püksid märjad 100 meetri peal ja tulen koju.Kuskil käia ei saa, midagi teha, tassida võimatu. 4) olematu seks ja ilmselt ei tulegi – sellisena võite arvata mis isu on. Ühesõnaga ühe operatsiooni keisrilõike asemel on mind ootamas 2-3 operatsiooni. Ja kui te arvate, et nüüd on need arstid ja ämmaemandad kuskil olemas ja nõu andmas, siis eksite. Sellest sünnituse käigust ei taha ma üldse rääkida – ütlesin raseduse ajal, et epiduraal ei mõju mulle (kogemus esimesest sünnitusest). Keegi ei uskunud. Pärast rämedalt valusat sünnitust lõid 2 arsti ja ämmaemand kahte kätt kokku ja konstanteerisid fakti, et ei mõjunud jah. Nii, et kõik kes on otsustanud keisrilõike kasuks, mõelge enne järgi kui lasete ennast ümber veenda.
Teema: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.
Eestis ei saa ise otsustada, kas soovid keisrilõiget või ei. See on arstide otsus, kas vajad sünnitamiseks keisrilõiget.
Kahju, et sul tavasünnitusega kompliktsioonid. Minul ka tavasünnitus ja ühtki neist probleemidest pole. Epiduraali ei tehtud, sest polnud vaja, seega ei tea, kas oleks mõjunud.
Ma saan sust täiesti aru! Väga kahju, et sul selline negatiivne kogemus nüüd :(,katsu leida hea arst, ksavõi erakas ja ehk saad siiski korda end.
Muuseas horror partuse pärast tehase ka eestis keisrilõige, see peab olema muidugi piisavalt põhejndatud ja otsus ei tohiks kunagi tulla kerekäeliselt.
Ma ei saa aru, mida sa vingud nüüd siin. Lasid ümber veenda, siis lasid, ise oled süüdi!
Keiser on siiski mõeldud teatud kindlate näidustuste korral, kui pole võimalik ise sünnitada. Sina ju said hakkama, see et nüüd igast hädad juures on, see on ju üsna tavaline, ka teistel sünnitajatel on samamoodi, aga nad ei vingu!
Sünnitusest taastumine võtabki rohkem kui 2 kuud.
Silmad – kui teadsid, et silmadega probleem, siis oleks pigem silmade pärast keiser pidanud tulema.
Põiehädad – tee vastavaid harjutusi ja kui üle ei lähe, pöördu arsti juurde. Mul läks pidamatus üle 3 kuud pärast sünnitust.
Seks – võtab ka mõned kuud aega, kuni asjad paika loksuvad.
Hemorroidid, põiepidamatus jne – see ongi loomuliku sünnituse tavaline tagajärg. Aja jooksul läheb üle.
Kuna sul oli see kõik teada (kui juba arutelu oli keiser vs loomulik sünnitus), siis tõesti, oleksid pidanud kõigele sellele varem mõtlema.
Ja hoolimata kõigist neist \”tüsistustest\” valiksin ma taas ja taas ja taas kord loomuliku sünnituse! Ei lasku arutellu, miks see kõik parem on, aga võtan jutu kokku nii, et mina naisena ei tahaks elada oma elu ära nii, et ma ei tea, mis tähendab lapse ilmale toomine – ja olgugi, et esimene sünnitus oli ka vääääääääääääääääga raske ja taastusin ikka pikalt, siis lohutuseks, just nädal tagasi sai teine sünnitatud ja teisega on juba oluliselt lihtsam.
Pea vastu, iga päev mõtled, et täna on parem kui eile ja nii sa sellest \”mustast august\” välja tuledki!
Ei ole ühelgi naisel see sünnitus lihtne ja komplikatsioonideta – need üksikud naised on väga õnnelikud ja tõenäoliselt teavad seda ise ka. 99%-l naistel tuleb ikka lapse ilmaletoomiseks ränka vaeva näha ja ole uhke, et kuulud selle protsendi sisse 🙂
PS! Et keegi end riivatuna ei tunneks, ma ei arva, et keiser on naljamäng, siiski lapse ise välja punnitamine on natuke midagi muud.
[small]Muhv28 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja hoolimata kõigist neist \”tüsistustest\” valiksin ma taas ja taas ja taas kord loomuliku sünnituse! Ei lasku arutellu, miks see kõik parem on, aga võtan jutu kokku nii, et mina naisena ei tahaks elada oma elu ära nii, et ma ei tea, mis tähendab lapse ilmale toomine – ja olgugi, et esimene sünnitus oli ka vääääääääääääääääga raske ja taastusin ikka pikalt, siis lohutuseks, just nädal tagasi sai teine sünnitatud ja teisega on juba oluliselt lihtsam.
Pea vastu, iga päev mõtled, et täna on parem kui eile ja nii sa sellest \”mustast august\” välja tuledki!
Ei ole ühelgi naisel see sünnitus lihtne ja komplikatsioonideta – need üksikud naised on väga õnnelikud ja tõenäoliselt teavad seda ise ka. 99%-l naistel tuleb ikka lapse ilmaletoomiseks ränka vaeva näha ja ole uhke, et kuulud selle protsendi sisse 🙂
PS! Et keegi end riivatuna ei tunneks, ma ei arva, et keiser on naljamäng, siiski lapse ise välja punnitamine on natuke midagi muud.
[/tsitaat]
Olgu muude asjadega kuidas on, aga no kui oleks risk, et nägemine pärast sünnitust kahjustub, siis sooviksin küll keisrit. Teemaalgataja, kas käisid rasedana silmapõhju ka kontrollimas. Mina käisin, sain rohelise tule, aga kui oleks väikegi võimalus, et nägemisega midagi juhtub(mul niigi -5), siis oleksin palunud keisrit, silmad on ikkagi väga olulised elukvaliteedi koha pealt.
Siinkohal oleks pidanud teemaalgataja ise, teades-tundes oma silmanägemist, paluma lisa tervisekontrolli ja paluma keisrilõiget silmade pärast – paraku/ÕNNEKS ei kaaluta väga tõsiselt keisrilõikele saatmist nende puhul, kes lihtsalt ütlevad, et neil on HIRM – kellel ei oleks?!? Seega ei näe ma arstidel mingit süüd, pigem üritasin teemaalgatajat lohutada, et ta on käinud läbi selle sama ränga tee, mida miljardid naised on maailmas pidanud tegema ja et küll ta sellest masendusest tasapisi üle saab!
Ka minul ei ole nägemine 100%, ka ei ole kuulnud, et silmaop automaatselt keisrit tähendab. Et ei tea, kas nende silmade pärastki oleks keisri saanud. Ammugi mitte põiepidamatuse või hemorroidide kartuse pärast. Olen siiski sedameelt, et keisri üle otsustavad arstid ja jumal tänatud, et selle otsuse tegemisel peetakse silmas olulisi terviseriske, mitte sünnituse puhul paraku nii tavalisi asju nagu rebendid, põiepidamatus või hirm. Nendest asjadest tuleb paraku üle saada!
Aga Tartus on võimalik tasu eest ka keiser saada. Tegelikult on võimalused ja valikud olemas. Tagantjärele kellegi süüdistamine (ega talle halba soovitud, kui soovitati loomulikku sünnitust) ja negatiivne suhtumine ei aita teemaalgatajal probleemidest üle saada.
Tuleb olla positiivne ja uhke ja nautida oma pisikest, küll läheb paremaks.
Sünnitus algab peas. Kui naine ikka ei ole valmis sünnitama, siis ei ole. Keisrijärgse sünnituse puhul peab naine olema valmis seda enam…
Mõlemad variandid peaksid kehtima- naine, kes väga soovib sünnitust, saaks sünnitada vabalt ja mitte ei peaks ennast tõestama kogu aeg ning naine, kes ei ole valmis sünnitusesks ja ei ole valmis oma keisrilõike kogemust nö läbi põletama, ei peaks seda tegema ka. Kahju ainult, et mida suuremaks muutub see teine grupp, seda raskem on esimesel.. ja suuremaks see muutub iga aastaga…
Ise ei vahetaks oma loomuliku sünnituse kogemust mitte millegi vastu. Ja taastumine oli kiirem, kui pärast keisrit. Silmad on -9.
Käin erahaiglas, kerge saada keisri. Vot aga ei ole nii kerge, oleneb arstist ka. Ämmakas hakkas kohe jubedusi rääkima jne.endal tal ilus kogemus ja surub peale tavalist sünnitus.
Hirme on tõesti palju ja mind ei saa veenda ümber.
Suure surmaga läksin raseduskriisi nõustamisele. Arvasin ,et kohe mõnitatakse jne, kuid väga positiivne oli. Küsis selliseid küsimusi, mis pani kohe mõtlema. Kuid siiski ei suuda ma isegi mõelda tavalisest sünnitusest. Loodan tõesti keisri peale, kuna kardan ,et hakkan last ja meest vihkama, kui pean ise sünnitama. (olen näinud 2 sünnitust pealt, kui poleks näinud, siis tõesti vist oleks ise sünnitanud rõõmuga, kuid..)
[small]Muhv28 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja hoolimata kõigist neist \”tüsistustest\” valiksin ma taas ja taas ja taas kord loomuliku sünnituse! Ei lasku arutellu, miks see kõik parem on, aga võtan jutu kokku nii, et mina naisena ei tahaks elada oma elu ära nii, et ma ei tea, mis tähendab lapse ilmale toomine – ja olgugi, et esimene sünnitus oli ka vääääääääääääääääga raske ja taastusin ikka pikalt, siis lohutuseks, just nädal tagasi sai teine sünnitatud ja teisega on juba oluliselt lihtsam.
Pea vastu, iga päev mõtled, et täna on parem kui eile ja nii sa sellest \”mustast august\” välja tuledki!
Ei ole ühelgi naisel see sünnitus lihtne ja komplikatsioonideta – need üksikud naised on väga õnnelikud ja tõenäoliselt teavad seda ise ka. 99%-l naistel tuleb ikka lapse ilmaletoomiseks ränka vaeva näha ja ole uhke, et kuulud selle protsendi sisse 🙂
PS! Et keegi end riivatuna ei tunneks, ma ei arva, et keiser on naljamäng, siiski lapse ise välja punnitamine on natuke midagi muud.
[/tsitaat]
Keda see huvitab mida sina valid võid tahad?
Silmade kohta ei oska ma tõesti midagi öelda, sest pole kunagi sellise asjaga kokku puutunud. Kindlasti on see väga tõsine asi ning sinu silmaarst oleks pidanud sellele enne sünnituse/keisri kasuks otsustamist oluliselt rohkem tähelepanu pöörama. Ning erinevad arstid omavahel konsulteerima (mida meil siin Eestis vist eriti ei tehta)
Aga need teised asjad … nagu siin nii mõnigi kirjutas – need käivadki üsna tihti sünnitusega kaasas.
Minul kadus põiepidamatus alles 6 kuud pärast sünnitust. Hemorroidid jäidki (õnneks ei teinud valu) ning need lasen eemaldada kui teine laps ka sünnitatud. Mingist seksist ei tahtnud kuuldagi veel 4-5 kuud pärast sünnitust, alles ca 7-8 kuu pärast hakkas endine tunne tagasi tulema.
Naiste elu ongi raske 🙂
Kui laps on terve, mees mõistev ja suhe kindel ja teadvustad endale, et ka teistel on probleeme, siis saab kõigest üle.
Ole tubli!
Mina ei saa aru, miks teemaalgatajat on miinustatud???? Kas selle pärast, et üks inimene on julgenud oma kogemust jagada ja siia kirjutada, et innustada teisi samasuguses olukorras olijaid mitte alla andma? Kuidas üldse võtab inimene endale julguse miinustada, kui teisel on olulised probleemid pärast arstide tähelepanematust??? See, et silmad on kehvemad … jube ju! Seda ei pea mitte inimene ise oskama nõuda, et tehke veel lisakontrolle, vaid arst!!! Kui inimene ise oskas juba tähelepanu juhtida, et on variant selliseks probleemiks, oleks tulnud kuulata! Kui kõik need miinustajad ise kaotaks oma silmanägemisest sellise osa, siis nad mõistaks…
Igatahes tunnen sulle, teemaalgataja VÄGA kaasa. Ja loodan, et sul paraneb kõik. Samas opid oleks sul nüüd küll õigus kõik tasuta saada, sest arstide vale otsuse tõttu tekkisid tüsistused.
Kurb, et selline negatiivne kogemus. Loodan, et kõik saab siiski korda ja saad taas normaalse elu juurde tagasi.
Kas oleks võimalik teada ka haiglat, kus said sellised kogemused?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olin raseduse ajal täielikult selle poolt, et saaksin keisrilõike. Kuna teadsin juba ette (ilmselt sisetunne), et loomuliku sünnitusega kaasnevad probleemid + sünnitushirm. Loomulikult veendi mind ümber ja kuigi jäi mingi võimalus, et teevad keisri, siis ei tehtud ikkagi, sest nö õige aeg läks mööda. Nüüd on 2 kuud möödas ja võin rääkida mis siis kaasnes: 1) silmad – näen topelt (ennemaltki silmadega probleeme)+ nägemine ‘-2.5lt kukkus -3.5le (enne on mul op tehtud), pimedas autoga sõita ei saa 2) hemorroidid 3) põiepidamatus – tänus sellele ei ole vankriga eriti väljaski käinud, püksid märjad 100 meetri peal ja tulen koju.Kuskil käia ei saa, midagi teha, tassida võimatu. 4) olematu seks ja ilmselt ei tulegi – sellisena võite arvata mis isu on. Ühesõnaga ühe operatsiooni keisrilõike asemel on mind ootamas 2-3 operatsiooni. Ja kui te arvate, et nüüd on need arstid ja ämmaemandad kuskil olemas ja nõu andmas, siis eksite. Sellest sünnituse käigust ei taha ma üldse rääkida – ütlesin raseduse ajal, et epiduraal ei mõju mulle (kogemus esimesest sünnitusest). Keegi ei uskunud. Pärast rämedalt valusat sünnitust lõid 2 arsti ja ämmaemand kahte kätt kokku ja konstanteerisid fakti, et ei mõjunud jah. Nii, et kõik kes on otsustanud keisrilõike kasuks, mõelge enne järgi kui lasete ennast ümber veenda. [/tsitaat]
Hea teeamalgataja,
Oled tubli, et oma murest räägid!
See näitab, et soovid probleemidega tegeleda ja eluga edasi minna.
Sisemise rahulolu saavutamine on igapäevaseks kulgemiseks vajalik. Soovitan Sul kõigepealt ikkagi spetsailisti poole pöörduda, kellel on aega ja tahtmist Sinu muresid lahendada. Ehk on abi raseduskriisi nõustajast?
Nii loomulikust sünnitusest, kui ka keisrilõikest taastumine võtab naisel aega. Öeldakse, et täielikult taastub naine alles 1,5 aasta pärast. Aeglane taastumine on seotud väga suure hormonaalse muutusega naise kehas.
Uriinipidamatuse puhul saab väga hästi kasutada, sellks otstarbeks valmistatud sidemeid (küsi apteegist nõu). Vaagnapõhjalihaste harjutuste mõju ei pruugi tõesti paari kuuga tunda olla, ära heitu sellest, tee ikka harjutusi edasi. Väga heaks abivahendiks on ka tupekuulid (müügil sekspoodides).
Kaks kuud peale sünnitust on hormoonid, mõtted ja tunded nii palju lapsega seotud, et seksile ei suudagi mõelda. Paarisuhtes on aga ka muud kui vaid see. Rääkige partneriga, kindlasti leiate viisid kuidas saab hellust, turvalisut ja rahulolu teineteisele pakkuda.
Jõudu taastumisel! Tubli oled!
Aga kui palju sa sünnituseks valmistusid? Sest korraliku ettevalmistusega on võimalik sünnitada ka ilma pressimata, mahedalt (eeldab väljutusel püstist asendit ning oskust väga hästi oma keha juhtida ja lõdvestuda, treenitav on see jooga abil). Ka psühholoogiliselt tuleb ennast vastava kirjanduse ja sünnituseelsete gruppide abil korralikult ette valmistada, sest hirm raskendab igati sünnituse käiku.
Ma arvan, et kui silmade tõttu ollakse riskigrupis, siis ongi kaks võimalust: keiser või hästi ettevalmistatud loomulik sünnitus. Ettevalmistamata ja hirmununa pressima minemine päädibki kõigi nende hädadega, mida loetlesid.
P.S. Elasin ise keisri üle ja mul võttis taastumine ikka väga kaua aega. Kaks nädalat oli meeletu haavavalu, kaks kuud soolestik põhimõtteliselt seisis, mis oli ülimalt piinav. Osad vaevused annavad veel siiamaani tunda. Nii et ei ole see keiser ka mingi lõbus asi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ei ole minust seda ürgnaist kes on jooga jms suuteline lapse välja hingama. Kui on selliseid, väga tore. Aga siin ongi see, et kui ma tunnen, et see pole minu jaoks siis tuleks mind kuulda võtta. Ütlen ausalt, et ma poleks sünnitanudki teades mis mind ees ootab. Mul on jõuetu viha kõigi nende tohtrite vastu kes ainult naersid \”oi kõik sünnitavad\” jne. Mis sellest sünnitama sundimisest kasu on kui mul on sellest psühholoogiline trauma (päeval magada ei saa, näen ainult õudukaid) + kõik need hädad. Teate ei ole väga tore käia lapp jalge vahel ringi ja mõelda kunas pissilõhn välja imbuma hakkab. Abielu on kriisis, lapsest rõõmu ei tunne (jah on tore väike küll). Arstid said ühe loomuliku sünnituse kirja minu elu hinnaga. Mul on elurõõm ja tahe kadunud. [/tsitaat]
Mõistan sind täiesti. Ka mina sünnitasin ise, kuid seda oma tervise hinnaga. Nüüd on omal tervisega enamvähem asjad korras ja ka lapsest rõõm tekkinud. Varem seda polnud, sest tõesti, ei ole normaalne saada laps ja ennast sellega invaliidistada.
Kallis teemaalgataja!
Sinu mure ei ole ju loomulikus sünnituses kui sellises, vaid selles, et õigel ajal jäi käimata/saatmata silmaarstile ja märkamata näidustus plaaniliseks keisriks ning ilmselt tegi ka hirm ja/või enese vaimne-füüsiline ettevalmistamatus asja hullemaks, kui see oleks võinud olla. Ilmselt on mingil määral tegu ka ebareaalsete lootustega (sünnitusest enne 9-12 kuud taastuda siis). Siinkohal tuleks tõesti ühendust võtta asjasse puutuvate asutustega ja selgitada, kelle süül see juhtus ja kas kellelgi üldse on süüd. Ei teeks paha ka raseduskriisi nõustajaga kohtuda – suhtlemine aitab! Sinu muredes pole süüdi loomulik sünnitus kui selline!
Kuigi silmaarstide uuema aja seisukoht on ka see, et oppi ei tehta enne kui laps ca 1.5 aastane ja imetamine on lõpetatud – paljudel siis nägemine uuesti paraneb ja olukorda tuleb uuesti hinnata. Seetõttu ei anta enam silmade tõttu väga kergekäeliselt keisrit, mis on kordades raskem operatsioon tüsistuste ohtudega, kui silmaoperatsioon.
Esimene sünnitus oli sul loomulik? Kuidas siis silmadega oli? Milline oli emotsionaalne kogemus esimesest sünnitusest?
Vaagnapõhjalihased ei pruugigi paari kuuga korda saada, enne 6 kuud nende opi vajalikkuse üle üldjuhul ei otsustata. Seni tuleb jätkata ka harjutustega. See on tavaline sünnituse komplikatsioon (tihti ka keisri puhul muide).
Ja mis puutub seksuaalellu, siis arstid hakkavad seda lubama kuskil 6-8 ndl peale sünnitust, õmblustega veel hiljem, keisriga 2 kuud peale oppi üldjuhul. See tähendab, et võib hakata vaikselt proovima, mitte et voodielu jätkub endisena. Endiseks ei saa see üldjuhul enne 8-9 kuud, kui siiki. Ka keisriga on hormoonidest tingituna probleeme kuivusega, isupuudusega, füüsilise tundetusega suguelundites, haava tunda andmisega isegi kuni aasta jne…
Mul 2 kuud peale keisrit – veel ei taha proovida – valus on + füüsiline tundetus.
Hemorroidid kimbutavad enamikku rasedaid juba ammu enne sünnitust (mind nt 3 viimast kuud suure valuga, aga kadusid peale lapse sündi ise) – täna õnne, et neist rasedana pääsesid… peale sünnitust on need ka tavapärased, aga palju kergema opiga eemladatavad, kui seda on keiser.
Epiduraal ei mõju kaugeltki kõigile naistele ka õigesti tehtuna (miks kahtlustad, et valesti tehti) – mina nende hulgas. Muuseas, ei pruugi mõjuda ka spinaalanalgeesia (eriti neile, kellele ka epikas ei mõju), mida kasutatakse plaaniliseks alakehatuimestusega keisriks ja sel juhul saad keset keisrit peale üldnarkoosi, aga selline asjade käik on juba lausa eluohtlik lapsele… Minul lõppes asi spinaali+üldnarkoosiga ja lapse sünnihinne oli 3, sest ta ei hinganud iseseisvalt mitu minutit tänu sellele, et sai narkoosi ja hiljem ei jaksanud veel mitu päeva imeda – olekski ainult maganud, kui oleks lastud!
Kui võrrelda tüsistuste ohtu TERVEL normaalse rasedusega naisel loomulikul sünnitusel ja keisril, siis on keiser igal juhul kordades ohtlikum, lausa sadades kordades, kui statistikat vaadata. Vabatahtlikult keisrit tahta oleks küll ülim naiivsus ja hoolimatus…
Sünnitusest taastumine võtab keskmiselt sama kaua kui rasedus (9 kuud kuni aasta), seda nii keisri kui loomuliku sünnituse puhul. Ma ei räägi siin haavadest ainult, vaid hormoonidest, kehast üldiselt. Oota see loomulik taastumise aeg ära, enne kui mingeid järeldusi tegema hakkad.
Mul on natuke üle kahe kuu möödas keisrist ja teist korda seda läbi teha ei tahaks – iga kell valiks loomuliku sünnituse. Olin end vaimselt ja füüsiliselt ette valmistanud loomulikuks sünnituseks, aga ei läinud kahjuks nii. Kopin siia teisest teemast:
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul oli 2 kuud tagasi keiser. Kahjuks polnud võimalik ise sünnitada, mis selgus alles peale 30h sünnitusvalusid. Esimene nädal oli põrguvalus, opi verekaotusest oli aneemia. Ise püsti seistes last hoida ei julgenud, sest pea käis tihti ringi – käis ja mähkis haiglas mees… Piim tuli rinda alles 6ndal päeval, mistõttu tuli anda alguses rpa, mistõttu ma ilmselt pean enne lapse 3ndat elukuud üldse rpa-le üle minema, mida ma oma lapsele üldse anda ei soovi, aga keisri tõttu sai imetamine parandamatult kahjustada…
Kõhulihaseid pingutades on kõht siiani hell. Kõhunahk on täiesti tundetu, sest keisriga lõigatakse läbi väiksed närvid ja need ei pruugigi kunagi taastuda… Siiani vaevab kõhukinnisus ja gaasid, mis algasid peale oppi ja esimese kuu ma lihtsalt ei tundnud isegi pissihäda ja käisin tualetis kella järgi… Jube meenutadagi…
Plaanis on veel 1-2 last… Kas ma valiksin järgmisel korral loomuliku sünnituse? Ilma igasuguse kahtluseta, aga kahjuks pean ka järgmised lapsed sünnitama keisriga! Kardan oppi meeletult, aga teisiti ei saa… Keiser on suur ja riskidega opp ja ma olen täiesti selle poolt, et peaks olema keelatud seda naise soovil teha. Loomuliku sünnituse komplikatsioonidest taastumine on naistesse looduse poolt nö sisse programmeeritud, med opist aga mitte… Kui naine nõuab iga hinna eest keisrit, pole ta ilmselgelt lapse saamiseks valmis. Sellele tuleks mõelda ikka enne rasestumist![/tsitaat]
Kui naine on otsustanud lapse saada, siis tuleks võtta ka vastutus. Keiser võib asjatundmatule tunduda kergem tee, aga see ei pruugi nii olla (kas või minu näitel) ja kohe päris kindlasti on operatsioon ohtlikum nii emale kui lapsele – see on põhjus, miks arstid pooldavad loomulikku sünnitust, mitte kiuslikkus. Keiser muide on haiglale kasumlikum kui loomulik sünnitus, aga mitte naisele kasulikum…
Miks sa siis lasid end ümber veenda? Ammu teada, et keisri suhtes tuleb endale kindlaks jääda. Kui arstid saavad vähegi aimu, et sind on võimalik ümber veenda, siis nad seda ka teevad. SEST see on nendele MUGAVAM ja LIHTSAM! Kui naine sünnitab vaginaalselt, siis teeb ta ise kõik töö ära ja arstid vaid passivad. Keisri puhul peab ju mitu arsti tööd tegema.
Ma saan aru, et arstid oleksid sulle olnud valmis keisri tegema kui sa poleks lasknud end ümber veenda?
See teema paneb mind vaid mõtlema, et mul on väga vedanud – sünnitus oli küll väga valus, kuid vaid 6 tundi ning nädalaga olin enam-vähem taastunud, õmblused vaid segasid vetsus paberi kasutamist.
Õudne on mõelda ja lugeda, kui raskelt mõnel teisel läheb.
Ja ometi, kuigi mul endal läks kergelt, ei arva ma erinevalt paljudest, et kõigil samamoodi oleks ning mõistan, et mõnel võib tõesti keiser oluliselt parem olla ka ilma väga kindlate näitajateta.
Teemaalgatajale – väga kahju ning loodan, et paraned. Tean, kui raske on arstidega suhelda, sest nad lihtsalt ei võta inimeste muresid tihti tõsiselt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ei ole minust seda ürgnaist kes on jooga jms suuteline lapse välja hingama. Kui on selliseid, väga tore. Aga siin ongi see, et kui ma tunnen, et see pole minu jaoks siis tuleks mind kuulda võtta. Ütlen ausalt, et ma poleks sünnitanudki teades mis mind ees ootab. Mul on jõuetu viha kõigi nende tohtrite vastu kes ainult naersid \”oi kõik sünnitavad\” jne. Mis sellest sünnitama sundimisest kasu on kui mul on sellest psühholoogiline trauma (päeval magada ei saa, näen ainult õudukaid) + kõik need hädad. Teate ei ole väga tore käia lapp jalge vahel ringi ja mõelda kunas pissilõhn välja imbuma hakkab. Abielu on kriisis, lapsest rõõmu ei tunne (jah on tore väike küll). Arstid said ühe loomuliku sünnituse kirja minu elu hinnaga. Mul on elurõõm ja tahe kadunud. [/tsitaat]
Vähestes on seda ürgnaist ja kui see oleks lihtsalt isikliku hüve nimel, siis vaevalt, et paljud viitsiksid pingutada. Küsimus on siiski selles, mis on lapsele kõige parem. Just tahe valida lapsele kõige pehmem ja vähem traumaatiline sündimisviis ongi see, mis sunnib nii paljusid naisi üheksa kuud sünnituseks keha ja vaimu ette valmistama.
Sageli unustatakse ära, et sünnituse juures on kõige olulisem ikkagi laps. Meie oleme täiskasvanud, me oleme tugevad ja meie oleme selle vastutuse võtnud, et uus elu siia ilma tuua. Laps on abitu ja tal pole kellegi peale loota peale meie.
Väga kurb lugeda ..lapsest rõõmu pole.Jh, mul polnud selliseid probleeme(pole)…2 kuud tagasi teine sünnitus.Püüa ikka tugev olla…üle saada kõigest.Laps vajab sind.Aega läheb aga küll kõik laabub.Ole tugev!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma olen seda meelt, et kõige tähtsam on inimesele tema ise – kui minuga on kõik korras siis on mul ka mida teistele niiöelda jagada. antud juhul nii ei ole ja lapsel on ka selletõttu kehvasti. ja kõigil ei ole aega 9 kuud valmistuda ja iga päev sellega tegeleda, vastasel juhul elaksin puu all ja oleksin näljas. sünnituse juures on kõige tähtsam naine ise – laps tuleb suureks ka kasvatada. sellest, et ta turvaliselt siia ilma sünnib, nii, et ema on põdur on vähe kasu. [/tsitaat]
asja ilu ongi selles, et hästi ettevalmistatud loomulik sünnitus on ka emale parim ja ohutuim variant.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]…Milline normaalne mees on nõus ootama aasta-kaks kuniks naine jälle normaalne on? Ma ise ka poleks. Üks asi sünnitusest taastumine aga no kui mul mehel oleks kusepidamatus, mina ka ei tahaks temaga seksida ega pikemas perspektiivis koos olla.
[/tsitaat]
Nii heas kui halvas, tervises kui haiguses….
Iga NORMAALNE mees on nõus kui seda on vaja lapse sünniks.
Pigem pole väga normaalsed ju need, kes naise väsides-vananedes või ajutise terviserikke puhul kähku jalga lasevad. Või mis?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
