Esileht Sünnitus soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 67 )

Teema: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]…Milline normaalne mees on nõus ootama aasta-kaks kuniks naine jälle normaalne on? Ma ise ka poleks. Üks asi sünnitusest taastumine aga no kui mul mehel oleks kusepidamatus, mina ka ei tahaks temaga seksida ega pikemas perspektiivis koos olla.

[/tsitaat]
Nii heas kui halvas, tervises kui haiguses….
Iga NORMAALNE mees on nõus kui seda on vaja lapse sünniks.
Pigem pole väga normaalsed ju need, kes naise väsides-vananedes või ajutise terviserikke puhul kähku jalga lasevad. Või mis?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

PS! Et keegi end riivatuna ei tunneks, ma ei arva, et keiser on naljamäng, siiski lapse ise välja punnitamine on natuke midagi muud.
[/tsitaat]
Vabandust, aga just seda sa teedki – riivad neid, kellel teatud näidustustel on vaja keisrit, tahavad naised seda või ei.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vähestes on seda ürgnaist ja kui see oleks lihtsalt isikliku hüve nimel, siis vaevalt, et paljud viitsiksid pingutada. Küsimus on siiski selles, mis on lapsele kõige parem. Just tahe valida lapsele kõige pehmem ja vähem traumaatiline sündimisviis ongi see, mis sunnib nii paljusid naisi üheksa kuud sünnituseks keha ja vaimu ette valmistama.
Sageli unustatakse ära, et sünnituse juures on kõige olulisem ikkagi laps. Meie oleme täiskasvanud, me oleme tugevad ja meie oleme selle vastutuse võtnud, et uus elu siia ilma tuua. Laps on abitu ja tal pole kellegi peale loota peale meie.[/tsitaat]

Ei, tegelikult on sünnitusel kõige tähtsam sünnitaja, ema. Pole ema, pole ka last. Ja sünnitus on lapse jaoks muidugi suur trauma (kõhust välja, turvalisest keskkonnast välja), aga TÖÖD teeb sünnitusel naine. Minu jaoks on alati olnud kõige ärritavam see jutt sellest, kuidas \”meie oleme tugevad\”, \”kõik on sünnitanud\” jne.

Mina käisin rasedusaegses joogas, ujumises ja võimlemises sellepärast, et MINU keha ja hing vajasid seda. Mul ei ole illusioone, et kui on joogatatud, ujutud jne, siis sünnib laps kindlasti pehmelt ja vähe traumeerivalt. Lapse sündi ja sünnituse kulgu on võimatu ette prognoosida. Ükski jooga ega miski muu ei garanteeri mitte mingisugust pehmet sünnitust või tervet last. Neid asju ei garanteeri üldse mitte miski.

Jooga on kasulik, sest õpetab lõdvestuma, rahunema, ennast rahustama, oma keha vähemalt mingil määral juhtima (kui palju seda suudetakse, ei saa ette prognoosida). Kui seal piisavalt palju käia, siis mõni asi tuleb sünnituse ajal automaatselt ka meelde.

Ma olen sünnitanud kolm last, kõik loomulikul teel, kõik täitsa normaalselt, heade mälestustega. Esimeseks sünnituseks valmistusin ülipõhjalikult, enne teist käisin ka ikka paar kuud joogas, enne kolmandat paar korda. Teate isegi, kui on juba kaks väikest last, siis ei saa päris iga päev nende kõrvalt teha ainult seda, mida tahaks.

Välja hingasin ma kolmanda lapse ja sellel ei ole mingit pistmist ürgnaiseks olemise või mingi tohutu ettevalmistusega. Lihtsalt presse tunnetasin katkendlikult, ei saanud aru, millal pressida, ja ämmaemand juhendas hingamise abil last \”edasi lükkama\” ja nii ta siis sündiski. Valus oli pea lõikamine ikka ja katkendlikud pressid olid ka valusad. Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas keha paremini oma töö ära teeb (MINU keha).

Minu meelest sünnituseks ettevalmistumisel kõige tähtsam asi on siiski mõista, et kõike võib juhtuda ja et ei saa endale tellida mingit kindlat stsenaariumit Ülle Liivamäe raamatu lugemise ja joogas käimisega. Peale selle arvan ma, et nii palju on iga keskmine sünnitaja valmistunud. Mis see siis lõppude lõpuks ära ei ole? Väike broshüürike läbi lugeda ja mõned harjutused läbi teha, ükskõik kas trennis või youtube’i abil. See ei tee kellestki ürgnaist. Samamoodi nagu pole keegi ei parem ega halvem ema, kui ta pressib või siis hingab väljutusperioodis, ja ei sõltu ema headus ka sünnitamis- ega keisrikogemusest.

Sünnituse juures on kõige olulisem ema emotsionaalne turvatunne. Samamoodi nagu lennukis paneb ema endale enne hapnikumaski pähe ja alles siis lapsele. Pole ema või pole emal ressursse, ei ole ka lapsel midagi. See asi käib ikka niipidi.

Please wait...
Postitas:
Teresa

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Teemaalgataja – püüa nüüd rahuneda ja otsi abi. Eelkõige psühholoogilist, sest mulle tundub, et kõikide nende tervisejamade foonil (mis on tihti peale sünnitust tavalised v.a silmade asi) on sul ka süvenev sünnitusjärgne masendus. Mis ei tulene otseselt terviseprobleemidest, kuid need kindlasti võimendavad seda.
See viha ja iseenda haletsemine ei aita sind mitte üks raas. Mis tehtud, see tehtud – ja nüüd tuleb edasi elada.
Ütlen veelkord, silmade teemat ma ei kommenteeri, sest ei tea sellest midagi, aga kõik su ülejäänud probleemid lahenvad aja jooksul iseenesest või on neid võimalik ravida.
Sa pole kindlasti esimene ega viimane naine, kellel peale sünnitust elu just roosamanna ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Ma isiklikult ootaks veidi selle silmade opiga. Sest raseduse järel vahetevahel silmanägemine taastub iseenesest. Ma arvan, et ma ootaks vähemalt 9 kuud uue opiga. Samas eks spetsialistid muidugi teavad paremini, võibolla see taastumine kehtib ainult siis, kui varem pole silmaopi olnud.

Su üldise meelestatusega ma soovitaks psühholoogi abi kasutada. Sa elad minevikus, st kahetsed seda, mida ei olnud. Ok, tegid siia teema teistele, et soovitada – kuulake oma sisetunnet. Väga hea. Aga püüa nüüd ise oma sünnituse juurest edasi astuda. Sa ei tee sellega head ei endale, oma lapsele ega ka oma ülejäänud perele, et jäädki arste kiruma.

Sul on õigus – arstid on/olid sinu suhtes hoolimatud. Kui soovid midagi selles suhtes teha, siis võid \”kaevata kuhu vaja\”. Samas ma ei usu, et see eriti aitab, sest mulle tundub, et on väga raske tõestada, et keegi neist oleks mõne regulatsiooni vastu eksinud. Aga tee seda, mida sulle vaja. Kas esitad kaebuse või mitte, igal juhul tegele oma tunnetest üle saamisega kuidagimoodi. Kui jätadki oma sapised tunded enda sisse, siis see teeb halba sulle ja sinu perele, mitte arstidele. Otsi endale abi!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
sonmum

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Minul oli sünnitus kestnud 8h kui hakkasin nõudma keisrit. Avatust oli 1cm, tehtud 2x epiduraali, pandud mitu korda tilka. Valud olid tohutud. Kõik arstid proovisid ümber veenda ,aga mina NÕUDSIN. Laps oli 5nädalat enneaegne, nabanöör oli tugevalt olnud ümber kaela(sünnitusloost lugesin) minul oli aktiivne herpes (mis hiljem avastati,arstid ei märganud ja pidasid punniks seda) Keisrist taastusin 2päevaga, välja saime 6 päevaga. Laps terve kui purikas arvestades enneaegsust. Elu kõige õigem otsus oli keiser MINU jaoks ja ma kuulasin OMA sisetunnet. Tahtsin sünnitada loomulikult ,oli sünnitusplaan jne. Ei propageeri keisrit,loomulikult on loomulik sünnitus kõige õigem. Lihtsalt kahjuks ka arstid teevad vigu ja hiljem ka tunnistati ,et tänu aktiivsele herpesele oleks pidanud koheselt keiser olema. Läks nagu läks, mina oma otsust ei kahetse .
Ja teemaalgataja ,ära ka sina kahetse, laps on sul käes , kõik läheb mööda. Ole tubli ja pikad paid sulle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vähestes on seda ürgnaist ja kui see oleks lihtsalt isikliku hüve nimel, siis vaevalt, et paljud viitsiksid pingutada. Küsimus on siiski selles, mis on lapsele kõige parem. Just tahe valida lapsele kõige pehmem ja vähem traumaatiline sündimisviis ongi see, mis sunnib nii paljusid naisi üheksa kuud sünnituseks keha ja vaimu ette valmistama.
Sageli unustatakse ära, et sünnituse juures on kõige olulisem ikkagi laps. Meie oleme täiskasvanud, me oleme tugevad ja meie oleme selle vastutuse võtnud, et uus elu siia ilma tuua. Laps on abitu ja tal pole kellegi peale loota peale meie.[/tsitaat]

No lapsele on ikka vaja ema ka, kes on nii vaimselt kui füüsiliselt terve. Emaarmastus on ikka kõige suurem ja tugevam armastuse liik ja selle olemasolu ei lõpe sünnitusel, vaid sealtmaalt alles algab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No lapsele on ikka vaja ema ka, kes on nii vaimselt kui füüsiliselt terve. Emaarmastus on ikka kõige suurem ja tugevam armastuse liik ja selle olemasolu ei lõpe sünnitusel, vaid sealtmaalt alles algab.[/tsitaat]
Otse loomulikult. Aga keisrilõikel ongi emale palju suuremad riskid kui loomulikul sünnitusel. Sellest on palju räägitud, et juba suremusrisk on kordi kõrgem (peatamatud verejooksud või opijärgsed trombid), aga suuremad riskid on ka vaimsele ja füüsilisele tervisele. Näiteks sünnitusjärgne depressioon on keisrilõike järel tunduvalt sagedasem, rinnaga toitmise õnnestumise tõenäosus on väiksem jne. Miskipärast levitatakse foorumites sageli arvamust, et see on kerge ja puhas väljapääs, aga tegelikke riske ei teadvustata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Kullakene, Sinu elu EI OLE rikutud, seda kohe 100¤, usu mind! Kaks kuud peale sünnitust on ikka väga lühike aeg. Las läheb vähemalt pool aastat. Minul seesama põiejama peale keisrit ja mul ühel tuttaval samamoodi, seega koormus on vaagnapõhjalihastel nii ehk naa ja ei loe, kas sünnitus v. keiser. Oohh, mul oli see põievärk veel eriti komplitseeritud, kardeti fistulit jms. Õnneks polnud, aga opist ei olnud juttugi, kirjutati megakanged rohud, mis pidamatuse puhul aitavad. Arst veel ütles, et nooremad naised (no alla 40 või nii) saavad sest ajapikku kindlasti lahti. Mul oli siis laps juba 10-kuune, aga mõtlesin, et ok, kui enam rinda ei anna, siis hakkan neid tablette sööma, aga võtmata nad jäidki, kuna 10,5 kuud peale sünnitust lõppes see jama nagu noaga lõigatult ja ma ei teinud harjutusiga erit, vahel harva kodus, kui meelde tuli 🙂 Osalt põhjus kah kindlasti psühholoogiline, tahtsin hirmsasti ise sünnitada, aga vägisi juhtus keiser 🙁
Silmi ei teagi, need mul lapsest saati -7 kandis, ei ole aru saanud, kas on 2 sünnituse ja 1 keisriga muutunud v. mitte.
Lõpeta muretsemine ja (enese)süüdistamine, kalli ja edu Sulle, varsti on kõik jälle tibi-tobi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Hi-hii, nalja kah, 100% muidugi, eurodesse ei ole vaja konverteerida 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Otse loomulikult. Aga keisrilõikel ongi emale palju suuremad riskid kui loomulikul sünnitusel. Sellest on palju räägitud, et juba suremusrisk on kordi kõrgem (peatamatud verejooksud või opijärgsed trombid), aga suuremad riskid on ka vaimsele ja füüsilisele tervisele. Näiteks sünnitusjärgne depressioon on keisrilõike järel tunduvalt sagedasem, rinnaga toitmise õnnestumise tõenäosus on väiksem jne. Miskipärast levitatakse foorumites sageli arvamust, et see on kerge ja puhas väljapääs, aga tegelikke riske ei teadvustata.[/tsitaat]

Mis siin salata, tegelikult on ju nii sünnitusel kui keiserlõikel on omad plussid ja miinused. Kõik on väga individuaalne. Antud teemas oli ju tava sünnitajal negatiivsd kogemused ja mälestused ja tal on õigus seda tunda ja väljendada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mis siin salata, tegelikult on ju nii sünnitusel kui keiserlõikel on omad plussid ja miinused. Kõik on väga individuaalne. Antud teemas oli ju tava sünnitajal negatiivsd kogemused ja mälestused ja tal on õigus seda tunda ja väljendada. [/tsitaat]
Nõus jah, et kõik on väga individuaalne ja kindlasti on olukordi, kus keiser on parim lahendus (näiteks seesama herpese juhtum). Teemaalgatajal on muidugi ka õigus oma tundeid väljendada, kuid ta eksib, kui väidab veendunult, et tema vaevused on just sünnituse tagajärg. Silmade osas ma ei vaidle (kuigi mainin, et see võib väidetavalt taastuda), aga põieprobleemid (kusjuures mitte ainult pidamatus, vaid ka infektsioonid, liited jne) ja hemorroidid on küll ka keisrilõike võimalikud tüsistused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Tegelikult saab küll ise keisrit paluda. Olen kaks last ise sünnitanud, kuid nüüd, kui läksin end kolmanda rasedusega arvele võtma, ütlesin kohe, et sel korral soovin keisrit. Keegi mind ümber veenda ei üritanud. Ma ei hakka siin välja tooma oma põhjuseid, miks ma sel korral enam ise ei sünnita, kuid tean, et see on ainus võimalus, et veel ühele pisikesele elu kingiksin.
Teemaalgatajale soovin südamest kõike head ja loodan, et saad peagi oma probleemidele lahenduse ja tubli, et sellise teemaga välja tulid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Tegelikult saab küll ise keisrit paluda. Olen kaks last ise sünnitanud, kuid nüüd, kui läksin end kolmanda rasedusega arvele võtma, ütlesin kohe, et sel korral soovin keisrit. Keegi mind ümber veenda ei üritanud. Ma ei hakka siin välja tooma oma põhjuseid, miks ma sel korral enam ise ei sünnita, kuid tean, et see on ainus võimalus, et veel ühele pisikesele elu kingiksin.
Teemaalgatajale soovin südamest kõike head ja loodan, et saad peagi oma probleemidele lahenduse ja tubli, et sellise teemaga välja tulid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Sina oleksid valinud keisri, sest Sinul oleks olnud lihtsam. Kas sa sellele ka mõtled, et mis lapsele parem`? Vaata keisrilõike videosid . Keisrilõikel võivad olla samamoodi tüsistused. Eestis ei tehta keisrilõiget, kui selleks ei ole mõjuvat põhjust, sest igale beebile on ju vähem traumeerivam loomuliku teed pildi välja tulla 🙂
Nagu ennem öeldi, siis tee aktiivselt vaagnapõhja lihaseid. Sünnitusest taastumine võtab kaua aega ning mõni naine ei taha isegi pool aastat seksida 🙂 Ära muretse liiga palju. Lase oma kehal taastuda 🙂 Päikest 😉

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mul oli horror partuse diagnoos 🙁
aga ikka veendi ümber, öeldi, et otsustame sünnituse käigus. No ja kui siis avastati, et võiks – enam ei saanud teha, laps oli sünnitusteedes. [/tsitaat]

Tegemist vist Pelguga?
Minul ka põhjuseks horror partus ja pelgus öeldi kohe, et kui sünnitus hakkab ise varem pihta, võib juhtuda, et pean ise sünnitama. Ei hakanud riskima ja läksin Fertilitasse.
Jäin väga rahule.
Olen varem sünnitanud ja minu jaoks oli keisrilõige tühi asi sünnitamise kõrval. Reedel oli keiser ja juba pühapäeval kapsasin ringi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
katikene24

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Täpselt nii palju kui on erinevaid synnituskogemusi on ka erinevaid keisrikogemusi. Olen yle elanud kolm keisrit ja vahel ajab mind lausa kurjaks see, et keisrit peetakse mingiks lihtsaks variandiks. Keiser ei ole yks-kaks-kolm ja tita käes ning edasine elu on lill. Keiser tähenda tundvalt suuremat verekaotus, trombiohtu, haav on ja jääbki valusaks, alakeha tundetus, mis algab juba nabast ja lõpeb põlvede juure jne.jne. Viimasest keisrist on möödas 7,5 kuud, haav on valus, vastik, tuntav, ykski värvel ega kumm seda soonida ei tohi, sigavalus on, nabast kuni häbemeluuni on kõik täiesti tuim ja tundetu v.a haavaarm, kontroll põie yle taastus 4-5 kuud peale oppi, enne seda käisin kella järgi pissil, sest ma ei tunnetanud põie täitumist ning oli oht et põis hakkab yle ääre ajama, hemorroidid olid nii valusad et vetsus nr. kahte tehes hammustasin oma sõrmenukke, et ei peaks taluma seda kohutavat valu, seksist ma ei hakka rääkimagi, normaalne mees mõistab ja ei hakka punnitamagi, lähedust saab ajutiselt pakkuda ka teistmoodi. Seega kõik mida sa praegu tunned oleks tabanud sind ka siis kui sa oleksid keisri saanud, keiser ei ole mingi imerohi millega tita plaks väljas on ja kõik on unustatud, keiser on väga vastik ja väga valus protseduur, kyll aga soovitan sul pöörduda nõustaja poole, sest suurem segadus valitseb sul peas, kehaga toimuv on täiesti normaalne olukord peale synnitust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

No ei saa oelda, et yks v6i teine asi on kohutav. K6ik s6ltub isiklikust kogemusest. Kellele keiser jube, kellele synnitamine. Minu keisrikogemus nt oli valutu ja tysistusteta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tegemist vist Pelguga?
Minul ka põhjuseks horror partus ja pelgus öeldi kohe, et kui sünnitus hakkab ise varem pihta, võib juhtuda, et pean ise sünnitama. Ei hakanud riskima ja läksin Fertilitasse.
Jäin väga rahule.
Olen varem sünnitanud ja minu jaoks oli keisrilõige tühi asi sünnitamise kõrval. Reedel oli keiser ja juba pühapäeval kapsasin ringi.[/tsitaat]

Kaua sees pidid olema ja kas mees oli kogu aeg sinuga või kuidas asi käis peale lõikust?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Otse loomulikult. Aga keisrilõikel ongi emale palju suuremad riskid kui loomulikul sünnitusel. Sellest on palju räägitud, et juba suremusrisk on kordi kõrgem (peatamatud verejooksud või opijärgsed trombid), aga suuremad riskid on ka vaimsele ja füüsilisele tervisele. Näiteks sünnitusjärgne depressioon on keisrilõike järel tunduvalt sagedasem, rinnaga toitmise õnnestumise tõenäosus on väiksem jne. Miskipärast levitatakse foorumites sageli arvamust, et see on kerge ja puhas väljapääs, aga tegelikke riske ei teadvustata.[/tsitaat]

näita mulle ühte teadusuuringut, kus oleks kõrvutatud kaht valimit, kus ühes on TÄIESTI TERVED naised, kes on saanud keisri (sh psühholoogiliselt terved) ja teine grupp, kus on täiesti terved sünnitanud naised ning siis vaadeldud nende tüsistusi!!!
Kõik need keiser vs loomulik sünnitus uuringud hõlmavad keisri grupis kõiki keisreid, nii neid, kus on keiser tehtud omal soovil (ilma psüh. näitustusteta sh), kui neid, kus on keiser tehtud kas erakorralisena või med-näitustusel (sh psüh. näitustus=´). Seega rääkida, et keiser on oluliselt ohtlikum on pullikaka, see naine, kes keisril suri, oleks loomuliku sünnituse käigus surnud ka, tõenäoliselt veel koos lapsega, keisri puhul suudetakse sageli laps vähemalt päästa! Pole mõtet tsiteerida asju, millest aru ei saa, teadusuuringute puhul tulebki natuke teada ka tausta, mitte lugeda vaid lühikokkuvõtet tulemustest!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

näita mulle ühte teadusuuringut, kus oleks kõrvutatud kaht valimit, kus ühes on TÄIESTI TERVED naised, kes on saanud keisri (sh psühholoogiliselt terved) ja teine grupp, kus on täiesti terved sünnitanud naised ning siis vaadeldud nende tüsistusi!!!
Kõik need keiser vs loomulik sünnitus uuringud hõlmavad keisri grupis kõiki keisreid, nii neid, kus on keiser tehtud omal soovil (ilma psüh. näitustusteta sh), kui neid, kus on keiser tehtud kas erakorralisena või med-näitustusel (sh psüh. näitustus=´). Seega rääkida, et keiser on oluliselt ohtlikum on pullikaka, see naine, kes keisril suri, oleks loomuliku sünnituse käigus surnud ka, tõenäoliselt veel koos lapsega, keisri puhul suudetakse sageli laps vähemalt päästa! Pole mõtet tsiteerida asju, millest aru ei saa, teadusuuringute puhul tulebki natuke teada ka tausta, mitte lugeda vaid lühikokkuvõtet tulemustest![/tsitaat]
Just nimelt vastuseks sellele probleemiasetusele tehti selline mahukas uuring:
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/17296957
Ehk siis valim koosnes tervetest naistest, kelle keisrilõige oli planeeritud, ehk siis kõige madalama riskiga keisrilõike variant, võrdluseks planeeritud loomulik sünnitus. Keisrijärgsed riskid osutusid siiski suuremaks.
Ma olen nõus, et Eestis tehakse üldjuhul vajalikke keisreid ning tõenäoliselt on sul õigus, kui ütled, et tegemata jätmisel oleks riskid emale/lapsele suuremad. Kui aga keiser muudetaks vabatahtlikuks, siis võib küll juhtuda, et naine, kes oleks võinud loomulikul teel edukalt sünnitada, sureb operatsioonijärgsetesse tüsistustesse (verejooksud, trombid). See on reaalne probleem nendes riikides, kus keiser on vabalt valitav. Näiteks tekib selliseid olukordi:
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/amanda-holden-oleks-sunnitusel-surnud-beebiga-on-koik-korras.d?id=63830676

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kaua sees pidid olema ja kas mees oli kogu aeg sinuga või kuidas asi käis peale lõikust?[/tsitaat]

Kuna minul oli plaaniline keiser, siis kokku olime haiglas 6 päeva.
Mees võib soovi korral opitoas olla. Peale oppi viiakse intensiivi, kus hoitakse 24 tundi. Järgmisel hommikul saab juba perepalatisse.

Mina jäin väga rahule. Kaalusin tükk aega, kas minna Pelku või Ferti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kuna minul oli plaaniline keiser, siis kokku olime haiglas 6 päeva.
Mees võib soovi korral opitoas olla. Peale oppi viiakse intensiivi, kus hoitakse 24 tundi. Järgmisel hommikul saab juba perepalatisse.

Mina jäin väga rahule. Kaalusin tükk aega, kas minna Pelku või Ferti.[/tsitaat]

6 päeva on päris pikk aeg…Ma ise lähen ka sinna kohe varsti plaanilisse, ITK olin ma ainult vist 3 päeva, miks sa nii kaua?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kahvel

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Pelgus erakorraline keiser, sees 3 päeva, peale oppi peale mõnda tundi mehe ja lapsega nö ärkamistoas, viidi kohe perepalatisse 🙂
St. sai lapse ja mehega kogu aeg koos olla.
Pelgus plaanilise keisri juurde lubatakse eelneval kokkuleppel meest ka, erakorralisega mitte.

Please wait...
Postitas:
katikene24

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Minul oli kolmas keiser selline, et verejooks ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, arstid muudkui käisid ja vangutasid pead, lõpuks jäi ise järgi, aga verekaotus oli suur. Ühel tuttaval juhtus peale keisrit sama, verejooks ei tahtnud kuidagi lõppeda, kahjuks unustati ta lõpuks üldse ära. Kui uus vahetus ta avastas oli verekaotus juba 2,5 liitrit, ülikiiresti viidi ta uuesti opituppa, tehti vereülekanne, lõigati uuesti lahti, puhastati ja õmmeldi uuesti kokku. Minu esimese keisri ajal oli haiglas üks noor neiu, kes keisri tüsistuse tagajärjel oli haiglas olnud juba 1,5 kuud.
Kunagi ei tea kuidas sünnitused lõppeda võivad, on neid, kel loomulik sünnitus on kiire ja lihtne ja on ka neid kellel kujuneb sünnitus ülimalt keerukaks ja lõpeb väga halvasti, täpselt sama on ka keisriga, on nii õnnelikke kui ka õnnetuid lõppe.
Aga seda nüüd küll väita ei saa, et oleks ma keisri saanud, oleks muud jamad olemata olnud.

Please wait...
Postitas:
SunnyD

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Teemaalgataja on ilmselgelt masenduses ja depressioonis. Selle vastu tuleks kiiremas korras abi otsida. Kõik muud probleemid on ka kindlasti lahendatavad. Mis puutub kogu sellesse sünnitusteemasse, siis siin ma ütleks sedasi, et ümber lasid ennast veenda Sina ise. Ei olnud nii, et arst oleks lubanud keisrit ja siis täiesti ootamatult oleks öelnud, et suprais, sünnita aga ise. Seega Sinu enda otsus. Ja üleüldse, Sa ei tea, mis komplikatsioonid oleksid võinud keisriga kaasneda, see on ikkagi operatsioon. Mis tehtud, see tehtud ja enda viha, pettumuse jne. vastu oleks nüüd aeg profesionaalset abi otsida igatahes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

6 päeva on päris pikk aeg…Ma ise lähen ka sinna kohe varsti plaanilisse, ITK olin ma ainult vist 3 päeva, miks sa nii kaua?[/tsitaat]

Fertis peab haiglasse minema eelmisel õhtul, mille eest maksad 100 eurot. Siis on keisrilõike hind vastavalt hinnakirjale ja voodipäevad.
Mina läksin neljapäeva õhtul haiglasse, reedel oli keiser ja teisipäeval saime umbes kell 13 koju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

näita mulle ühte teadusuuringut, kus oleks kõrvutatud kaht valimit, kus ühes on TÄIESTI TERVED naised, kes on saanud keisri (sh psühholoogiliselt terved) ja teine grupp, kus on täiesti terved sünnitanud naised ning siis vaadeldud nende tüsistusi!!!
Kõik need keiser vs loomulik sünnitus uuringud hõlmavad keisri grupis kõiki keisreid, nii neid, kus on keiser tehtud omal soovil (ilma psüh. näitustusteta sh), kui neid, kus on keiser tehtud kas erakorralisena või med-näitustusel (sh psüh. näitustus=´). Seega rääkida, et keiser on oluliselt ohtlikum on pullikaka, see naine, kes keisril suri, oleks loomuliku sünnituse käigus surnud ka, tõenäoliselt veel koos lapsega, keisri puhul suudetakse sageli laps vähemalt päästa! Pole mõtet tsiteerida asju, millest aru ei saa, teadusuuringute puhul tulebki natuke teada ka tausta, mitte lugeda vaid lühikokkuvõtet tulemustest![/tsitaat]

Teadusuuring teadusuuringuks. Aga mõtle ise ka. Keiser on avatud kõhuõõnega op. Ei olegi nii kaua aega möödas aegadest, kus keiser tähendas automaatselt ema surma, sest verejooksu ei suudetud peatada. Tavasünnituse korral ei lõigata kõhuõõnt lahti ja juba need riskid jäävad ära.

Ma ei taha keisrivõimaluse olulisust siin alahinnata. Loomulikult on keiser vahel ema või lapse päästmiseks vältimatu. Eks konkreetselt selguvad riskid igaühe jaoks individuaalselt. Aga kõhuõõne avamise riskantsust ma siiski ei alahindaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Ma ei saa aru sellest masohhismist, et naise elu peabki raske olema. Ja et hemorroidid, põiepidamatus ja nägemise nõrgenemine ongi lapse saamise LOOMULIKUD tagajärjed. Milleks hakata kohe emaks saades märtriks? Usukuge,lapse elu jooksul jõuab end ohverdada, vaeva ja muret tunda veel küll ja küll, miks peab see algus siis juba nii vaevaline olema? Kurb, kui lapse saamise rõõm mattub ema ihuhädadesse.

Mina olen kogenud nii loomulikku sünnitust kui keisrit ja küll ei saa öelda, et see esimene oleks nii eriliselt ülendav ja väärtuslik kogemus olnud ja end selle läbi ürgnaisena oleksin tundnud. Olemine ja tuju olid sünnitusjärgsete komplikatsioonide tõttu umbes samad nagu teemaalgatajal (tüsistused olid küll teist liiki, aga vahet pole). Taastumine (st vaevuste kadumine) võttis aega mitu kuud.

Keisriga seevastu olin järgmine päev jalul, nimetamisväärseid valusid polnud ja sain kohe hakata aktiivselt lapsega askeldama. Kogemus ise oli rõõmus ja helge ja kergendustunne, et pääsesin esimese korra vaevast ja viletusest, oli tohutu.

Ühtemoodi armsad on mõlemad lapsed, nii \”ise sünnitatud\” kui ka kaiserilaps. Ainult et viimasel oli kohe algusest peale rõõmus ja stressivaba emme.

Ausalt, ma ei saa aru, miks peaks keisriema end \”vähem naisena\” või \”vähem emana\” tundma. Sünnitusega ju emadus ei lõpe, vaid alles algab.

Siin lingitud uurimuses oli juttu keisriemade suremusest ja tüsistustest. Kas laste kohta on ka selliseid uuringuid? Kui kuskilt on kuulda laste sünnitraumadest (hapnikupuudus, nabanöör ümber kaela, lausa luumurrud, infektsioonid, lootevee sissehingamine jms), siis mulle on jäänud mulje (võimalik, et ekslik), et tegemist on enamasti loomuliku sünnitusega. Ka ülekantus võib probleeme tekitada (rohelised looteveed), keisriga seda ohtu pole.
Ma ei taha midagi kategoorilist väita, kuna ma pole meedik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

Mis puutub silmanägemisse, siis on tavaline, et osadel rasedatel nägemine halveneb umbes poole raseduse pealt. See on hormonaalne nähe ja nägemine läheb taas paremaks, umbes 6-12 kuud pärast sünnitust. Nii et ärge laske ennast lõikuda enne selle aja möödumist (mitte et mind suudaks miski veenda, et on olmas nii lolli silmaarsti, kes äsja sünnitanul hakkaks silmaopi tegema). Sorry kui keeg selle simaasja juba varem ära kirutas, ma ei oma aega selle teema põhjalikule lugemisele kulutada.
Aga seda ei saanud mitte endale hoida, et kõik teemaalgataja loetletud tüsistused (ka silmadega seonduv) on loomulikud nähtused ja ajaga taanduvad. Miks on vaja loomulike asjade ümber sellist kära teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 67 )


Esileht Sünnitus soovisin keisrilõiget, mind veendi ümber ja nüüd ei jõua ära kahetseda.

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.