Olen uue töö otsingul. Mul juba selline tunne, et ei sobi mittemillekski.
Mul on kõrgharidus, aga sellest pole kasu. Erialal töötanud pole ja haridus saadud ikka väga palju aastaid tagasi. Niisiis otsin lihttööd. Võib ka olla vahetustega.
Aga probleemiks olen mina ise. Inimestega suhtlemine tekitab stressi. Lihtsalt normaalseid inimesi on nii vähe. Üks hullem kui teine. Ma ei kannata vingujaid, purulolle, kahepalgelisi inimesi. Ma ei taha teiste inimeste probleemidega tegeleda ega seda, et mind valatakse pasaga üle, kui kellelgi halb tuju. Ma tahan häid ja sõbralikke töökaaslasi, aga lihttöödega kipub see olema, et kaaslasteks on väikese haridusega turumutid, kes naeratavad sinu ees, aga selja taga räägivad taga.
Ma ise olen introvert. Suhtlen vabalt ainult nendega, keda tõesti huvitab minu arvamus ja kes ainult ei patra endast.
Mul on olnud väga häid ülemusi ja väga halbu. Tundub nii, et ülemuseks pürgivad võimuahned inimesed, kes siis komposteerivad töötajate ajusid. Ma ei julgegi enam kuskile kandideerida. Olen inimeste suhtes väga kriitiline ja mida vanemaks saan, seda paremini inimesi läbi näen ja kriitilisem olen. Kui miski ikka väga närvidele käib, siis lõpetan töölepingu ära. Ja ütlen ka ausalt, mis valesti läks.
Teiseks olen selline rahulik ja veidi aeglane inimene. Kui kuskil nõutakse mega kiirust ja tähtajad on ülemõistuse lühikesed, siis ma lähen närvi. Jälle stress. Kui hakatakse pisiasjades norima, vigu meeletult otsima, sest muidu ülemus pole end tõestanud, siis see jälle mulle ei meeldi. Mulle meeldib ütlemine, et ela ise ja lase teistel ka elada. Ma olen ise pedant, armastan täpsust, olen isegi lollimoodi aus inimene. Olen sularahaga tegelenud ja mind on jäägitult usaldatud.
Mul pole töökohti palju valida. Elan maapiirkonnas keskmise suurusega alevikus. Olen vallaametnikuks kandideerinud, aga oli paremaid kandideerijaid. Olen oma õpitud erialale kandideerinud, aga ikkagi ei osutunud valituks. Minna poodi tööle? Minna kuskile tanklasse tööle? Jälle ei tea, kuidas neis see sisekliima on. Kui töötajad tihti vahetuvad, on see minu jaoks ohumärk.
Eelviimases töökohas jõudsin olla 3 nädalat. Töökoormus ja palk polnud vastavuses. Muidu oli ok, aga leidsin omast arust parema pakkumise. Nüüd ma ägan selle “parema pakkumise” otsas ja ootan, millal see õudus läbi saaks. Mul tekib juba ärevushäire sellest, kui ülemus helistab ja teatab, mis kõik valesti on, milline lammas ma olen jne. Ma ei pea seda jama taluma. Ma ei kannataks seda ka siis, kui saaks 20euri tunnis.
Ma olen aastaid lastega kodus olnud ja nüüd tööturule sisenemine on vaevarikas. Ma nagu ei kohane nende nõudmistega, nende minust nii erinevate inimestega.