Liiga hea eluga harjunud, mis muud. Kui inimesed ei meeldi, siis tuleb teistsugune töö otsida. Teine kõrgharidus siin ei aita, saad veel targemaks ja teised muutuvad veel lollimaks ja halvemaks. Mõni inimene kohe oskab teistes vaid halba näha ja keskendub sellele…
Sulle sobiks ehk koristamine teiste eramajades – sellel tööl on piisavalt aega (kui pererahvas tööl 8+ tundi, võid kõik see aeg liigutada nii aeglaselt kui soovid), suhtlema ei pea, kõik saab tähtajaks valmis ja koristajaid aetakse tikutulega taga. Palk ka ülihea. Võta endale 5-6 maja ja elad nagu kuninga kass, kellegagi suhtlema ei pea.
Sa vist ei tea sellest tööst midagi. Mina tean. Sul on antud näiteks 3-4h ja pead 300m2 maja korda tegema. Sa jooksed nii, et higi voolab. Sa puutud kokku inimestega, kes topivad igale poole diivani vahele mingeid asju ja vaatava, kas sa oled ikka kõik ära koristanud, kas iga telekatagune põtandaliist on ikka puhas jne.
Mul tuttav Soomes koristaja. Ma ei soovitaks sinu asemel isegi vaenlasele seda tööd. Kougid voodi alt kellegi proteese välja, teed põrandatrappe puhtaks, kus para elu keeb jne. Kiirus, meeletu kiirus taga. Mulle selline töö ei sobi.
Ma ei öelnud, et klientidega suhtlemine ei sobi. Ma võin müüja olla. Kliendid tulevad ja lähevad. Ma olen suhteliselt rõõmsameelne teenindaja. Nooruses olin aastaid klienditeeninduses. Ma ei taha lihtsalt klientide muresid lahendada nagu näiteks kõik klienditoespetsialistid teevad. Aga ma ei taha ka terve päev olla koos ebameeldivate kolleegidega või ülemusega. Selles on probleem. Ja ei tule sealt enam ühtegi naeratust, kui selja taga põrnitsetakse või tagaräägitakse.
Võin ühe näite tuua. Olin leti taga tööl. Töötajateks ümberringi rahvusvaheline seltskond. Suurem ülemus austerlane, minu otsene ülemus kreeklane. Tuli leti taha eesti mees ja suureks üllatuseks avastas, et ma ka eestlane. Jäime lobisema. Kliente teisi ei olnud. Hommikul ülemus küsis, no et kuidas öö möödus, oli siis tore selle mehega hullata, kellega ma eelmisel päeval vestlesin. Vot selline ongi suhtumine oma alluvatesse. Sellised asjad võtavad lihtsalt sõnatuks. Õnneks see oli palju aastaid tagasi ja siis sai selgeks, et välismaal ma enam elus ei tööta. Aga ega Eestis parem pole. Miks ometi ei suuda ülemused viisakaks jääda. Kui midagi on halvasti, siis tule ja räägi. Ma kannatan kriitikat küll ja õpin vigadest. Aga kui väljaõpe on kesine, ülemus saadab sõnumiga ülesande ja see on nii poolik, et midagi ei saa aru või saad valesti aru. Ja kui sa pole hiromant ja ülemuse mõtteis lugenud, siis oled lihtsalt mõttetu ohmu.
Ma teeks kodus hea meelega tööd, aga pole kohanud selliseid pakkumisi. Hoian kogu aeg silma peal ka kaugtöövõimalusega töödel. Telefonimüügiga ma elus ei tegeleks. Arvutit oskan keskpäraselt. Organiseerija tüüp ma ka pole.
Soovitus valvuriks minna on natuke ka naljakas. Ma ootaks ikka tööst veidi rohkemat, kui lihtsalt passimist. Ja palka tahaks ka saada. Ja ei ole nii, et ma ei taha suhelda. Ikka tahan. Lihtsalt omasugustega.
Eks peabki töökohta valima selle järgi, kuidas seltskond on. Töö võibolla ongi teisejärguline.
Ega sa juhuslikult ühes hotellis ei töötanud. Tuleb tuttav ette. Kui see on see kreeklane keda ma arvan olevat siis tema inglise keel on juba algusest peale puudulik. Kreekas töötas lennukite koristajana ise. Oli kunagi mu kolleeg, väga vastik seljataga tagarääkija oli.