Teema: soovitusi sünnitusest üle saamiseks

Olen sinuga samas paadis. Laps on 2a ja ma olengi valmis selleks, et sünnitusvalu tapab mu ära, sest esimene kord oli lihtsalt nii õudne. Valuvaigisteid ei antud ka siis kui olin valust kokku kukkunud. Siiski, tean et see on vaid üks päev põrgupiina lapse nimel ja seetõttu otsustasingi selle teekonna uuesti vastu võtta. Hetkel olen 38 nädalat rase ja tean juba ette seda, et sünnitama pean ilma kaaslaseta. Hirm on aga kahetsus oleks tulevikus suurem kui oleksime teise lapse plaani ära jätnud.
Siin hakkavad nüüd kõik sulle raseduskriisi nõustajaid jms pakkuma aga reaalselt sellest ju abi pole, tean seda omast kogemusest.

Tasuline ämmaemand. Teine haigla.

Minul aitas aeg.

Teise lapse sünnitusest jäi halb tunne ja hirm. 6 aastat hiljem tuli aga nii suur  “titeisu” peale, et kõik hirmud ununesid.

Kusjuures 3. lapse sünnitamine läks palju kergemalt ja kiiremalt. Mul oli siis ka tuttav ämmaemand abiks.

Üldiselt ei ole sünnitused samasugused ja nagu öeldud, enamasti on teine sünnitus ka kiirem ja kergem. Ise lähekski lihtsalt selle teadmisega.

Mul oli ka meeega valus ja läks erakorraliseks keisriks, õnneks sain ise epiduraali ja sel hetkel juba mõtlesin, et kui vähemalt epiduraali saab siis võiks teist korda veel sünnitada. Vastasel juhul ma ei teakski – muidugi on alati võimalus, et järgmine kord ei saa epiduraali vmt, aga lihtsalt lohutabki ennast see, et mõtestatud valu ja see õnneks on mööduv. Sai esimene kord üle elatud, sai ka teine.

Mind huvitab, miks ei antud epiduraali? Kas seda siis ei põhjendatud kuidagi? Mina arvasin, et seda antakse, kui patsient on soovi avaldanud ja pole mingit konkreetset vastunäidustust. Muidu võivad epiduraalil olla oma tüsistused, aga üldjuhul peaks see ikka patsiendi otsus olema. Küll aga on vaja seda õigel ajal manustada, kui sünnitus juba liiga kaugele on arenenud, siis ei pruugi see mõjumagi hakata, enne kui sünnitus arstide arvates lõpeb, ja seetõttu ei pruugi seda saada, kui õigel ajal pole küsinud. https://www.itk.ee/patsiendile/patsiendi-infomaterjalid/protseduurid/epiduraalanalgeesia-sunnituse-valutustamiseks

#3958908:

Mind huvitab, miks ei antud epiduraali? Kas seda siis ei põhjendatud kuidagi? Mina arvasin, et seda antakse, kui patsient on soovi avaldanud ja pole mingit konkreetset vastunäidustust. Muidu võivad epiduraalil olla oma tüsistused, aga üldjuhul peaks see ikka patsiendi otsus olema. Küll aga on vaja seda õigel ajal manustada, kui sünnitus juba liiga kaugele on arenenud, siis ei pruugi see mõjumagi hakata, enne kui sünnitus arstide arvates lõpeb, ja seetõttu ei pruugi seda saada, kui õigel ajal pole küsinud. https://www.itk.ee/patsiendile/patsiendi-infomaterjalid/protseduurid/epiduraalanalgeesia-sunnituse-valutustamiseks

Ei põhjendatud. Kui anusin juba epiduraali, siis ämmaemanda arvates oli ikka vee liiga vara. Viimati lahkus ruumist lubades 2 tunni pärast tagasi tulla uut KTGd tegema. Pool tundi hiljem vedas mees ta uuesti kohale ja 15min hiljem oli laps käes. Kokkuvõttes ei olnud eriti kiire sünnitus, vaid 8h regulaarseid tuhusid, neist 6h haiglas. Ma ei saagi aru, miks mind ei peetud epiduraali vääriliseks. Poleks meest olnud kaasas, oleks olnud oma paanika ja valuga täiesti üksi ja sünnitanud ka üksi, sest häirenuppu üles otsida ma poleks suutnud enam. Tagantjärele tundis ka imelik vōi tänamatu minna urgitsema, miks tehti nii või ei tehtud naa, omal Apgar 9/10 terve tita ja null rebendit.

Olen eelmine kirjutaja, lisan veel juurde, et sõbranna nõudis endale järgmiseks sünnituseks keisri, kuna see trauma oli nii suur ja ta pidi peaaegu surema ning tema sõnul on lause, et sünnitusvalu ununeb täiesti mõnitav. Võimaldati keiser. Loomulikult on kõik individuaalne, aga kindlasti ei tohiks halvustada neid, kellel on olnud väga hirmus , halvustada ses mõttes, et ju nad ei suuda kannatada vms. Ja ei tohi halvustada neid, kes epiduraali paluvad.

Minul oli esimene sünnitus ka pikk ja valus. Kuigi tagantjärgi tookord ikkagi niiiii valus ei olnud.

Aga teine sünnitus oli küll kiirem, aga valusam. Ma reaalselt mõtlesin lõpu poole, et minestan ära. Nii meeletult valus oli, et mingist ülehingamisest polnud juttugi. Kiljusin lausa. Ma värisesin üle keha. Püsti ei saanud ka toe najal seista kuna jalad olid all nõrgad. Kui arstile ütlesin, et järgmist tuhu ma üle ei ela, ütles arst vaid, et küll elad ja kõik.

Pressid tulid ka nii, et mees läks arsti kutsuma. Ei kujuta ette, et oleks pidanud hakkama nuppu otsima. Ma ei suutnud ennast õieti liigutadagi.

Minul küll eelnevast sünnitusest üle saamist ei olnud tarvis, aga enne rasedust oli siiski meeletu hirm.

Soov last saada oli suur, aga kuna olen suhteliselt halva tervisega, süda nõrk ja valulävi täiesti olematu, siis kartsin meeletult, et ei ela sünnitust üle. Oli peas valmis mõeldud juba, kuidas argumenteerida, et vajan psühholoogilistel põhjustel keisrit jne.

Kuskil poole raseduse peal hirmud aga lihtsalt kadusid. Eks aitas kaasa ilmselt ka see, et terve rasedus oli meeletu raskuste kadalipp, üks haigus teise otsa, meeletu oksendamine, kaalukaotus, nõrkus… Olin lihtsalt nii läbi sellest jamast, et tundus, et aitab küll nüüd. Igal juhul kadusid meeletud hirmud sünnituse ees ja sisetunne kuidagi ütles mulle, et kõik läheb hästi.

Kõik läkski hästi. Olin küll meeletult nõrk sellest, et 9 kuud olin praktiliselt voodihaige olnud, kuid õnneks oli suht normaalne ämmakas ja mees oli suureks abiks. Olin enda jaoks ka teinud otsuse, et ei soovi epiduraali (tervikel põhjustel), mis justkui nagu andis mingit sisemist jõudu juurde, et ma ise ju tegin selle otsuse, peab ära kannatama.

Minu puhul aitas siis nii öelda sisemine endasse uskumine väga palju. Kui seda ise ei oska tekitada, siis vast aitaks psühholoogi vms spetsialisti poole pöördumine, kellega saaks asjad läbi arutada. Ühtlasi kindlasti soovitan eraämmaka võtta, kuna see, et tuleb hea ämmakas ei ole kahjuks kunagi kindel.

Minul läks esimese sünnitusega üle 24h, mingil hetkel pakuti ka epiduraali, aga see minu meelest ei aidanud üldse, pigem aeglustas sünnitegevust.  Toredad ja toetavad ämmaenandad olid ja mees ka aitas.

Teine laps sündis umbes tunniga, mees viis mu autoga haiglasse ja siis vanema lapsega koju, ema pidi tulema last vaatama ja mees minu juurde haiglasse. Sünnitus oli küll kiire, aga väga palju valusam kui esimene, mõtlesin veel sünnituse ajal, et miks me pidime ikka teise lapse veel saama. Seekord oli sünnituse juures arst, kes minuga riidles, et mis sa karjud, sul pole ju praegu valus. No oli küll, nii tuhude ajal kui ka nende vahepeal. Ämmaemand mingit sõnaõigust ei omanud.

Iga sünnitus võib olla eelmisest täiesti erinev. Kui teise, kiire ja palju valusama sünnituse juures oleks kurja arsti asemel olnud toetavad ämmaemandad, siis valiks vist edaspidi ka selle variandi.

Mõlema sünnituse puhul ütlesin sünnitusmajja jõudes kohe, et soovin epiduraali ja tehtagu see siis, kui ajaliselt õigeks peetakse. Kõige muu osas mul nõudmisi/soove polnud ja eelistasin ise olla sünnituslaual pikali, mitte ringi trampida, järil või vannis/duši all olla.

Kogemused olid head (nii loomuliku kui esilekutsumisega sünnituse korral), sest epiduraal kiirendas sünnitegevust väga palju, ja mõtlesin veel sünnituslaual olles, et võiksin kasvõi kohe veel sünnitada. Kahjuks on tervis muus osas alt vedanud ja ei tea, kas pesamuna kunagi saan 🙁

Ei tea kes seda poliitikat dikteerib, et peab nui neljaks loomulik sünnitus olema. Maailmas on ju palju riike, kus loomulikku sünnituse planeerijat jõllitatakse nagu pooletobist, sest enamvähem kõik lapsed saadakse keisriga ja see on riiklik poliitika. Jah see on veidi teine äärmus, aga me võiks midagi vahepealselt harrastada, et kellel olid esimesega jubedad üleelamised, siis need saavad järgmiseks keisri ise valida. Teoorias peaks iga järgmine lihtsam olema, aga ajaloost teame, et naised surid sünnitustel olenemata sellest mitmenda lapsega tegu.

Ei saanudki üle – ja seepärast jäimegi ühe lapsega.

Jah just. Mida te piinlete, aasta 2022 on.

Mul kõik kolm last kokku lepitult keisriga ja kokku lepitud arstiga. Ei ühtki traumaatilist mälestust.

Terved traumavabad lapsed ja terve traumavaba ema.

Sama siin! Kaks plaanilist keisrit omal soovil (kuigi pidin nende eest omajagu võitlema siiski) ja ülirahul. Lapsed on rahulikud ja rõõmsad kui inglikesed sünnist saati. Ise stressi- ja traumavaba ja imetamisega probleeme pole. See on mingi Eesti teema ainult, et sunnitakse vaginaalselt sünnitama. Mujal maailmas on elektiivne keiser täiesti norm ja keegi ei mõista hukka. Kui ei oleks siin saanud, oleks välismaale läinud. Kui ainult eesti emadele ka jõuaks ükskord ajudesse, et vaginaalne sünnitus ei ole mingi kangelastegu keisri ees – olulisem on ikka oma lastest normaalsed kodanikud kasvatada, mitte see, kes mis viisil sünnitas. Kellel on vaginaalsed sünnitused hästi läinud, siis tore, ausalt! Aga siuke traumeerimine ja sundimine pole normaalne aastal 2022. Eriti arvestades meie väikest rahvaarvu. Kui kasvõi üks laps sünniks rohkem seetōttu, et ema sai keisri valida, oleks ju super. PS. Kes tahab ja otsib, leiab omal soovil tasulise keisri variandi meie lõunanaabrite erahaiglatest.

Loen juba mitmest teemast ja küsin, mida tähendab, et pidite keisri eest võitlema. Keegi kuskil lahti ei seleta, kuidas ja mida. Kas koguaeg ämmakaga oli see teemaks või kuidas.

Mina olen see eelmine kägu, kes kirjutas, et pidi võitlema. Minu puhul tähendas see siis seda, et pidin naistearsti (sünnitusarsti) juures selgitama, põhje dama, paluma, nutma (nutt tuli iseenesest niikuinii, kuna sünnitushirm oli nii suur). Ämmaemanda juures olin niikuinii ka veel eraldi arvel, aga ämmaemand ei otsusta sünnitusviisi üle. Saatekirja keisrilõikeks annab ikkagi naistearst. Aga mulle jäid mõlemast operatsioonist ilusad mälestused ja võiks vabalt veel minna.