Minul küll eelnevast sünnitusest üle saamist ei olnud tarvis, aga enne rasedust oli siiski meeletu hirm.
Soov last saada oli suur, aga kuna olen suhteliselt halva tervisega, süda nõrk ja valulävi täiesti olematu, siis kartsin meeletult, et ei ela sünnitust üle. Oli peas valmis mõeldud juba, kuidas argumenteerida, et vajan psühholoogilistel põhjustel keisrit jne.
Kuskil poole raseduse peal hirmud aga lihtsalt kadusid. Eks aitas kaasa ilmselt ka see, et terve rasedus oli meeletu raskuste kadalipp, üks haigus teise otsa, meeletu oksendamine, kaalukaotus, nõrkus… Olin lihtsalt nii läbi sellest jamast, et tundus, et aitab küll nüüd. Igal juhul kadusid meeletud hirmud sünnituse ees ja sisetunne kuidagi ütles mulle, et kõik läheb hästi.
Kõik läkski hästi. Olin küll meeletult nõrk sellest, et 9 kuud olin praktiliselt voodihaige olnud, kuid õnneks oli suht normaalne ämmakas ja mees oli suureks abiks. Olin enda jaoks ka teinud otsuse, et ei soovi epiduraali (tervikel põhjustel), mis justkui nagu andis mingit sisemist jõudu juurde, et ma ise ju tegin selle otsuse, peab ära kannatama.
Minu puhul aitas siis nii öelda sisemine endasse uskumine väga palju. Kui seda ise ei oska tekitada, siis vast aitaks psühholoogi vms spetsialisti poole pöördumine, kellega saaks asjad läbi arutada. Ühtlasi kindlasti soovitan eraämmaka võtta, kuna see, et tuleb hea ämmakas ei ole kahjuks kunagi kindel.