Teema: Sõprade ja pere ühildamine

abielus oleme olnud ca 20 aastat. mina käin sõbrannade juures ja väljas 1-2 korda nädalas. ühe korra nädalas neist on ilmselt sama nagu sinul 1-2 pdl per nägu õhtu peale. mehel seevastu on hobi, mida ta harrastab oma sõpradega 1-2 korda nädalas. on olnud aegu, kui ma käisin väljas 3-4 korda nädalas. mitte kunagi pole mees teinud mulle etteheiteid, mina talle samuti mitte. koos käime väljas/külas nii 1-2 korda kuus. meil lapsed põhikooli ealised, seetõttu 2/3 väljaskäimistest teeme praeguses eluetapis eraldi. helistame, saadame sõnumeid ikka teemal, et hakkan nüüd tulema, tellisin takso vms. temale võib alati ka otse kirjutada, et joogid joodud, laekun koos sõbrannadega, kes ka kainenemist vajavad :). mul on samuti sellised sõbrannad, kellega elus kõigest läbi mindud, mingi suvaline mees mulle juba nendega suhtlemise arvu ette ei saa tulla ütlema (mees lihtsalt kaotaks oma koha minu elus). minu sõbrannasid, nende mehi ja lapsi tunneb minu abikaasa ka 20 aastat.

mulle paistab igati õige, et lahku läksid. mees, kes hakkab lugema sinu kokkusaamisi sõbrannadega ja ette kujutama, et võib teist täiskasvanut kontrollida-keelata-käskida-arvustada, see ei ole enam normaalne ega seksikas mees. see on mingi isakompleksiga napoleon.

Koos oleme olnud 13 aastat. Mina käin rohkem väljas kui mees. Kord kuus kinos, mõned korrad ka sõbrannadel külas või kohvitamas. Nii et keskmiselt tuleb ehk kord nädalas. Kuna meil on kaks last ja üks veel päris väike, siis alati proovin oma minekutest mehele võimalikult vara ette teatada. Siiani pole probleemi olnud, aeg-ajalt viskab mõne aasta ema nalja.

Ahjaa, korra või kaks käin kas üksi või sõbrannadega koos reisil ka. Need räägime ka muidgi mehega eelnevalt läbi, et mingeid pingeid ei tekiks.

Mees käib üksi väljas haruharva, vast paar korda aastas. Mina talle takistusi ei tee, pigem ärgitan käima, aga ta ise ei taha. Isegi siis, kui kahekesi kuskil oleme, eelistab öösel koju tagasi sõitmist.

Jaa, esimesed 5 aastat mäletan kaa seda, et kui üks oli väljas siis teine magada ei saanud. Mäletan veel hästi, kui mu mees kell 8 hommikul tuli prallelt oma 7 aastat tagasi ja ma kogu selle öö akna peal ootasin teda. Olid ajad. Täna magan nagu kuninga kass ja kui ta laekub maandub enamasti diivanile. Mees mul ikka ootab ja muretseb. Vaeseke, mul on vahest tast kohe kahju.

Abielu on meil pikk, mehel minu väljaskäimiste vastu midagi ei ole. Käin üksi sõbrannal külas või mõne sõbra või sõbrannaga kuskil söömas ligikaudu 2-3 korda kuus. Õhtusel ajal seda siis, lisaks päeval käin kellegagi söömas või dringil teist samapalju kordi. Kui kuskil istun kellegagi ja mingeid tööasju pole ette näha, siis võtan ikka mitu pokaali. Eks ta umbes pudel veini olengu kohta mul tuleb. Mees tuleb pärast järgi, õhtuste istumiste puhul siis. Ma umbkaudu ütlen talle aja ette ja täpsustan siis helistades, et nüüd võiksid hakata sättima ja täpsustan, kuskohas oleme, kui sihtkoht polnud ette teada. Probleeme ei ole. Tema ise eriti ei käi, ehk 5-6 korda aastas sõpradega sporti vaatamas ja õllel pluss siis firma suvepäevad ja mingid jõululauad. Ta ise ei taha, mina alati julgustan ja õhutan teda minema.

sõpradega ei käi eriti kumbki väljas, paar korda aastas ehk mingid tööüritused, aga meil tülid minu trennide pärast, õhtud täpselt loetud, pooled õhtud pean kindlalt kodus olema, muidu tuleb skandaal, väike laps ka

Mees ei käi üldse oma sõpradega väljas. Tal ei ole sellist kommet. Parimad sõbrad elavad tal kaugel ka, suhtlevad telefonis. Mis mind küll häirib, et need harvad korrad, kui siis kas tuleb mõni sõpradest meile külla või maal olles ise läheb sõbrale külla, et nagu nui neljaks peab viina võtma. Selline tunne, et ilma viinata ei ole nagu midagi rääkida, ei oska kuidagi olla. Ja viina kõrvale juuakse siis õlut ka. Olen küll üritanud talle selgitada, et joogu ainult ühte alkoholi, aga ikka vaja näidata , et on kange mees. muidu nagu pole üldse viinavõtja, aga ühe sõbraga justkui ei oska keelduda. Õnneks seda ei tule tihti ette, aga kui tuleb, siis ta norskab ööläbi (ja maal pole mul teda kuhugi mujale saata magama ka), tal on öösiti raskusi tualeti ülesleidmisega jne (õnneks seni olen alati ise ärganud ja talle õige teeotsa kätte juhatanud…).

Ma ise käin umbes kord ühe-kahe kuu jooksul sõbrannadega väljas. reeglina olen autoga ja seega ei joo. Ja kui joongi, siis ehk mõned pokaalid veini õhtu jooksul. Tavaline on, et kodus olen juba südaöö-01 paiku, me kuskil klubides ei käi vaid pigem kuskil kohvikus/restos istumas normaalsel kellaajal.

#3003308:

#3003279:

sõpradega ei käi eriti kumbki väljas, paar korda aastas ehk mingid tööüritused, aga meil tülid minu trennide pärast, õhtud täpselt loetud, pooled õhtud pean kindlalt kodus olema, muidu tuleb skandaal, väike laps ka

Sa oled mees, jah?

Nüüd kujuta palun endale ette, et sa oled ise väikese lapsega päevad läbi kodus ja su naine on tööl, käib õhtuti trennis. Kas nõudmine, et õhtud pooleks, tunduks sulle siis ka kuidagi ülekohtusena või oleks see pigem õiglane?

Normaalne töölkäiv lapsevanem pakuks ise kodusele vanemale selle välja, et õhtud pooleks, mitte ei ootaks, et sellest tüli tuleb.

ei ole mees, tööl käime mõlemad, ju ta on õiglane jah, lihtsalt ma ei saa niikuinii lastega hästi hakkama, mehel kukub paremini välja, nii et isegi kui ma olen kodus, siis niikuinii on laps põhiliselt mehega, seega jääb mulje, et ta kiusu pärast ei lase mind trenni

20 aastat abielu. Alguses sai rohkem väljas käidud – mina rohkem, mees vähem. Aga peamiselt ikka sõbrannade juures veinitamised, harva läksime baari. Nüüd enam ei viitsi käia, käime rohkem koos -sõidame nädalavahetuseks teise linna teatrisse, võtame hotellis toa või käime spades.