Teema: Sõprade toetus raskel hetkel.

Minu arust on lapse I tüübi diabeet täpselt selline haigus, millest kuuldes on kõige õigem öelda ‘sellega pead tegelema’.  Väga hästi öeldud. Mis see sõbranna oleks pidanud nutma hakkama või?

#4050323:

Sääsest elevant tehtud. Pealegi ei kujuta ette, et sõbrad šokki läheksid sellest, nagu kirjeldad. Ei näe diabeedis mitte midagi šokeerivat.

Oled sa kasvatanud diabeedihaiget last?

Niimoodi kipuvad arvama ja ütlema nii, kes ei tea, mida see haigus endast kujutab.

Väga jabur reaktsioon. Mõne diagnoosi, nt 1. tüübi diabeedi juures pole midagi häbeneda, aga võita küll, kui ümbritsevad inimesed sellest diagnoosist rohkem teavad. See võib mõnikord olla elulise tähtsusega. Pole kunagi varjanud ja minu lapsed ka, et neist mitu põevad diabeeti. Ja püüdnud ka oma sõpru ja laste sõpru harida selles osas, mida teha, kui kellelgi peaks hakkama ootamatult paha. Kuigi viimasel ajal tuleb vist pigem soovitada kiirabi kutsumist, sest väga raske on saada puude otsust, kui puudub kokkupuude kiirabiga ehk kui oma jõududega saad hakkama, siis ei jää digilukku märget. Riigipoolne puudetoetus on vajalik, et katta diagnoosiga kaasnevaid suuri lisakulutusi.

#4050512:

Väga jabur reaktsioon. Mõne diagnoosi, nt 1. tüübi diabeedi juures pole midagi häbeneda, aga võita küll, kui ümbritsevad inimesed sellest diagnoosist rohkem teavad. See võib mõnikord olla elulise tähtsusega. Pole kunagi varjanud ja minu lapsed ka, et neist mitu põevad diabeeti. Ja püüdnud ka oma sõpru ja laste sõpru harida selles osas, mida teha, kui kellelgi peaks hakkama ootamatult paha. Kuigi viimasel ajal tuleb vist pigem soovitada kiirabi kutsumist, sest väga raske on saada puude otsust, kui puudub kokkupuude kiirabiga ehk kui oma jõududega saad hakkama, siis ei jää digilukku märget. Riigipoolne puudetoetus on vajalik, et katta diagnoosiga kaasnevaid suuri lisakulutusi.

See minu kommentaar oli siis vastuseks inimesele, kes arvas, et lapse diabeedidiagnoos peaks olema saladus. Millegipärast ei tulnud tsitaat kaasa!

#4050521:

Et, kui oled näinud Instas ja FB-s sellistest lastest pilte, siis arvad end teadvat sellest haigusest kõike? Ühtlasi oled pädev andma hinnangut, et tegemist ei ole üldse raske haigusega?

Rind ees ja kohe ründan. Rahune maha, onjuu. Teemaalgatuses oleks võinud olla tegemist ükskõik millise raske haigusega. Ära luuluta, kummist rind tuleb nüüd tagasi tõmmata.

#4050526:

#4050521:

Et, kui oled näinud Instas ja FB-s sellistest lastest pilte, siis arvad end teadvat sellest haigusest kõike? Ühtlasi oled pädev andma hinnangut, et tegemist ei ole üldse raske haigusega?

Rind ees ja kohe ründan. Rahune maha, onjuu. Teemaalgatuses oleks võinud olla tegemist ükskõik millise raske haigusega. Ära luuluta, kummist rind tuleb nüüd tagasi tõmmata.

Mina reageerisin siis, kui oli selge, et tegemist on diabeediga. Mille peale sina ütlesid, et see haigus tuleb saladuses hoida. Samuti ütles keegi (sina?), et  sääsest on elevant tehtud. Diabeet ei pidavat üldse mingi raske haigus olema.

#4050486:

Oled sa kasvatanud diabeedihaiget last?

Niimoodi kipuvad arvama ja ütlema nii, kes ei tea, mida see haigus endast kujutab.

Ei, ma ei ole kasvatanud diabeedihaiget last, kuid ma ei eelda, et kui mul on diabeedihaige või muu haigusega laps, siis mingid tuttavad või teema kohaselt sõbrannad hakkavad siis sellest šokeeruma ja mind kuidagi toetama. Oluline on lihtsalt rääkida, mida võib lapsele anda, et ei annaks suvalist toitu, ma ei eelda, et nad oskavad insuliini manustada. Nad ei ole lapsega nagunii üksi, selleks on vanemad.

Mina näiteks ei teaks, mida ma tegema peaks. Ise ma olen selline inimene, kes raskel hetkel tahab, et mind rahule jäetaks, et ma ei peaks lisaks oma muredele veel teistele tähelepanu osutama. Ma kuulaks, kui sõber ise räägib, küsiksin mingi pinnapealse küsimuse, aga midagi rohkem teha ei oskaks, eriti kui endal igasugune kogemus selle teemaga puudub.

Mul on üks sõbranna, kes ka sooviks väga palju oma muredest rääkida. Algul kuulasin, rääkisin kaasa aga siis avastasin, et see hakkab minu tervisele, sest mul on ka enda mured, ma tunnen niisamagi end kogu aeg enda võimete piiril ja ma ei jaksa süviti kellegi teiste probleemidega tegeleda, isegi kui tahaksin. Ei jaksa selles mõttes, et tervis konkreetselt ei pea vastu, hakkan väga sageli haigestuma jne. Ma pean teiste inimeste ja teiste perede probleemidesse paratamatult üsna pinnapealselt suhtuma, teadlikult end distantseerima, et mu enda perele ka minu aega ja jaksu jaguks ja mu tervis vastu peaks. See ei tähenda, et ma ei hooli, aga ma teadlikult ei lase end liiga süvitsi teiste innimeste muredega kaasa viia. Sest kogemus ütleb, et siis istun muretsedes öösiti üleval, ei saa magada, ei saa tööd tehtud, ei saa oma laste eest hoolitsetud. Seega ei, kuigi teoreetiliselt tahaks aidata, jaksu mitme pere muredega tegeleda ei ole.

#4050545:

Kuniks ise ei ole sellises olukorras olnud, ei tea sa ka täpselt kuidas reageerid ja millist toetust lähedastelt ootad.

Täpselt sama on iseenda haigestumisega. Kuni oled terve ja rõõmus, tundub, et elu ilus ja seesugused teemad (millest teemaalgatus tehtud) täiesti arusaamatu pseudoteema. Kui aga kord oled olukorras, siis näed asju hoopis uue nurga alt. Ja täna sa ei oska arvatagi, millise nurga alt.

Kui oleks meditsiiniteadmistega inimene, kelle jaoks on see teema arusaadav, siis muidugi, aga ma ei eelda, et meditsiiniteadmistega inimene teeb tööd 24/7. Lapsed on eelkõige vanemate rida, vajadusel muude spetsialistide ja lasteaias-koolipäeval õpetajate ja teiste töötajate vastutada. Nemad peavad tõesti teadma selliseid iseärasusi. Sõbrad on eelkõige vaba aja veetmiseks, mitte perekonna rolli etendamiseks. Kui sõpradel on endal pered, kohustused, probleemid, lapsed, haigused jne. Ärakuulamisest piisab täiesti.

#4050545:

Oma sõbrannadele ja tuttavatele võiks kas või sellepärast asjast rääkida, et külla tulles teataks arvestada, et mingeid mõttetuid maiustusi ei toodaks. Või et lastele ei pakutaks/surutaks peale kaasatoodud maiustusi.

Just seda ma ütlesingi, et sõbranna roll pole mitte šokeeruda, vaid võtta teadmiseks faktid, mida võib jõulupakki panna.

šokeerudes ju ei saavuta absoluutselt mitte midagi. Lapsel on haigus, see on fakt ja nüüd tuleb teada, kuidas edasi, mitte muserduda. Eesti kuulsuste seas on samuti diabeedist räägitud ja mingit šokki pole küll saanud.

#4050564:

Sina vastasid siis, kui oli juba teada, et tegemist on I tüübi diabeediga. Väitsid, et oled ENDISELT arvamusel, et lapse diabeedist ei tohi kellelegi kõssata, see tuleb saladuses hoida.

Jumal hoidku pane oma laps ajalehte. Ära pärast imesta, et ta sinuga enam ei suhtle. Mida sa möirgad siin. Räägi oma suguelust ka teistele, kõiki huvitab, kujutad sa ette, mis nüüd sinuga juhtus. Täitsa lõpp ikka.

#4050562:

Just seda ma ütlesingi, et sõbranna roll pole mitte šokeeruda, vaid võtta teadmiseks faktid, mida võib jõulupakki panna.

Ahsoo, nüüd siis keerab jutt niipidi. Algul oli ju täiesti kindel veendumus, et sellest haigusest ei tohi üldse mitte kellelegi rääkida. Siis natukene leebusid ja leidsid, et õpetajad ja kasvatajad võiksid isegi teada. Ja nüüd siis lausa leiad, et sõbrannad ikka võivad ikka teada, aga nad ei peaks šokeeruma.

#4050580:

Ahsoo, nüüd siis keerab jutt niipidi. Algul oli ju täiesti kindel veendumus, et sellest haigusest ei tohi üldse mitte kellelegi rääkida. Siis natukene leebusid ja leidsid, et õpetajad ja kasvatajad võiksid isegi teada. Ja nüüd siis lausa leiad, et sõbrannad ikka võivad ikka teada, aga nad ei peaks šokeeruma.

Ei, mina olin see, kes rääkis, et tegid sääsest elevandi. Mina oleksin absoluutselt rääkinud sõbrannadele, et kuidas toituda, aga õlga ja šokeerumist oleksin oodanud lapse teiselt vanemalt kõige enam. Sõbrannadel on oma lapsed ja kujuta ette, võib-olla on sõbranna lapsel lausa surmahaigus. No ei ole siin kohta diabeedijuttudest šokeerumisele!

Minu komm oli sääsest elevandi ja see Postitas: Kägu14.09.2022 15:36
Ei usu, et asi on oskamatuses. Asi on lihtlabases faktis, et lihtsalt ei huvita. Solvuda on nõme, inimesed ongi nii ehitatud, et kõige rohkem puudutab see, mis oma tagumikku torgib. Kuid inimestele meeldib näidata oma nn kaastunnet. Nii ongi avalikult kõigile edastatud info alati suure reageeringuga, aga privaatselt inimestele edastatud uudis haigusest/surmast mitte. Lihtsam on smailike panna kui midagi rohkemat teha. Pealegi on inimestel oma elud ja probleemid, mis lahendatakse eelisjärjekorras.