Teema: Sõprade toetus raskel hetkel.

#4051337:

See ei tähenda, et nendest ei või rääkida mitte iialgi mitte ühelgi juhul mitte kellelegi. Diabeet on üks äärmuslikumaid, mille puhul tõesti kõik peaksid teadlikud olema, millega tegu ja kuidas reageerida. Teine sarnane on epilepsia, mis on küll ravimitega kontrollitav, aga mitte alati. Ent on ka teisi tervisehädasid. Nt lapse õpetajad vähemalt peavad teadma, kui lapsel on mõni tugi-liikumisaparaadi häire, et kehalise õpetaja ei paneks last teda kahjustavaid harjutusi tegema, et lapse liikumisraskusi ei peetaks laiskuseks, et trepikäsipuust kinnihoidmist ei keelataks, jne. Ka autismispektri häirest võiks õpetaja enamikel juhtudel teadlik olla, sest lapse “imelik” käitumine või veider kõnemaneer võib muidu ärritada. Düsgraafia diagnoos on miski, mille kohta hea lapsevanem viibki kooli kantseleisse paberi. Ja nii edasi.

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

#4051467:

Sul  on üks suur viga- sa ei tea, millal oleks tark vait jääda, lased sama lollust lihtsalt edasi. Aju ja näppude vahel mingit filtrit pole?

Suumulk ongi enamasti söömise jaoks, mitte lapse alandamiseks.

#4051463:

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

Mõtle veel natuke – kui lapse ema sõbrannad lapse diabeedist mitte midagi ei tea, aga lapsel peaks terviseprobleem välja lööma ootamatult nende juuresolekul – nt lapsel on olnud seltskonnas liiga huvitav, et õigel ajal toitu suhu pista ja ema läheb korraks tualetti, nii et laps jääb sellesama sõbrannaga kahekesi – kas siis oleks oluline, et sõbranna on asjast teadlik või ei oleks?

#4051518:

#4051463:

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

Mõtle veel natuke – kui lapse ema sõbrannad lapse diabeedist mitte midagi ei tea, aga lapsel peaks terviseprobleem välja lööma ootamatult nende juuresolekul – nt lapsel on olnud seltskonnas liiga huvitav, et õigel ajal toitu suhu pista ja ema läheb korraks tualetti, nii et laps jääb sellesama sõbrannaga kahekesi – kas siis oleks oluline, et sõbranna on asjast teadlik või ei oleks?

Absoluutselt ei. Kui see ema just ei ole eelnevalt teadlikult lapsele hobuseannuse insuliini manustanud ja glükoosi ära peitnud. Tavatoit ei päästa.

Diabeetikust koolilaps peaks ilmselgelt kandma diabeetiku käevõru. Sest olukordi, kus ta võib abi vajada, võib piisavalt sageli ette tulla.

Huvitav kellele ma siis veel peaks lapse haigusest rääkima, kui mitte oma parimale sõbrannale? Eriti kui teisi lähedasi ei olegi. Ma läheks küll ise vist hulluks kui ei saaks oma muret mitte kellegagi jagada.

Ps! Ei ole teema algataja

Jäta oma loll möla ükskord.

#4051624:

#4051183:

Näiteks diabeedi kohta lausa tungivalt soovitatakse jagada informatsiooni neile, kes diabeetikuga kokku puutuvad. Minu lapsele ütles õpetaja koolis ikka väga halvasti, nähes teda oma veresuhkrut mõõtmas.

Aga kas sina siis informeerisid eelnevalt õpetajat sellest, et su laps mõõdab aeg-ajalt, sealhulgas ka tunnis, veresuhkrut ja samuti jagasid informatsiooni, mida teha, kui laps kokku kukub? On raske ette kujutada, et lapse tervisliku erivajadusega kursis olev õpetaja halvasti ütleks.

Õpetaja oli kõigest teadlik ja informeeritud! Ent see ei takistanud teda mu lapsele halvasti ütlemast, paraku.

Milleks teile siis pered on, kui neist kasu pole? Vahelduseks suhelge sünniperega, õdede ja vendadega. Ei mitteveresugulast asjasse pühendama nii täpselt, et hakata talle oma šokist rääkima. Otsige üles oma õed, vennad, vanaemad, vanaisad, isad, emad, äiad, ämmad, siis pole ka sõprade tuge nii palju vaja.

Lugesin esimest ja viimast lehekülge postitustest ning olen arusaamatuses. Mis värk nende haigustega on, et nendest rääkimine on tabu? Kardate, et saab nö stigma külge? Mida vähem me julgeme rääkida nendest asjadest, seda sügavamaks see stigma läheb. Alles paarkümmend aastat tagasi istusid ka ratastooliinimesed toas. Downi sündroomiga lapsi peideti ja nii edasi. Muidugi pole vaja asjatult kaastunne nuruda, aga miks peaks lähimate inimeste eest selliseid asju varjama? Ega see laps ju alkohoolik pole, et häbi on. Vaevalt LAPS selle haiguse endale ise külge laaberdas, sõi, jõi või seksis. Mida siin häbeneda? Asjassepuutumatutele isikutele pole vaja muidugi pasundada.

Teine asi, millest ma aru ei saa, on see kaastunde nurumine. Muresid ei vala kellelegi kaela lihtsalt kurtmise pärast. Räägime ikka siis, kui on probleem. Teeme nüüd ikka vahet murel ja probleemil. Keegi ei taha kuulata teise inimese pikki soigumisi murest.

Sõbrannalegi – esita probleem, kui saame, aitame. On vaja kuskile kedagi viia, last hoida, infot hankida, rahaga abistada, mida iganes. Püstitage oma probleem, mitte ärge soiguge niisama. See ei aita ei teid ega last. Pidev hala rikub suhteid. Keegi ei armasta kurtvaid, ebakonkreetseid inimesi, kes soovivad pikalt ja sageli kurta oma muret, otsivad tähelepanu…ja samas ei suuda selge sõnaga välja öelda, mis on probleem, ehk mis tegudega saaksime probleemi vähendada või lahendada. Kas te olete oma sõbrannadele öelnud, kuidas nad saavad aidata?

Pea viltu vesiste silmadega kuulamine….kas see on tõesti see, mida te tegelikult tahate? Sellest piisaks, et mure väheneks ja probleem laheneks, kui saaksite nii kord nädalas sõbranna õla najal nutta? Siis see pole mingi tõsine asi ju.

Ise ka olete valmis, kui keegi kasutab teid taskurätina, selle asemel et nagu inimene inimesele öelda: “Kallis sõber, mul on selline mure, et laps on selles ja selles haiguses. See toob endaga kaasa seda ja seda. Kas sa palun saaksid mind siis ja siis natuke aidata, selle ja sellega?” Siis ei tunne ka sõbranna, et teda lihtsalt ninarätikuna kasutatakse.

#4051740:

Selle nimi on psühholoogias veniteerimine ja see kergendab väga palju inimese enesetunnet.

Ventileerimine tahtsin muidugi kirjutada.

#4051740:

#4051732:

Ise ka olete valmis, kui keegi kasutab teid taskurätina, selle asemel et nagu inimene inimesele öelda: “Kallis sõber, mul on selline mure, et laps on selles ja selles haiguses. See toob endaga kaasa seda ja seda. Kas sa palun saaksid mind siis ja siis natuke aidata, selle ja sellega?” Siis ei tunne ka sõbranna, et teda lihtsalt ninarätikuna kasutatakse.

Kas siis lihtsalt kuulamine on nii üle mõistuse asi? Selle nimi on psühholoogias veniteerimine ja see kergendab väga palju inimese enesetunnet. Psühholoogid väga palju sellega tegelevadki, et lihtsalt kuulavad ja lasevad inimesel enda jaoks asju kõvasti arutada ja selgemaks mõelda. Ei ole vaja iga kord hakata lahendusi pakkuma, kuna paljudel probleemidel pole head lahendust. Kui inimene saab teada midagi, mis tema elu väga palju muudab, siis tal ongi esimene reaktsioon šokk ja ta soovib sellest asjast rääkida, seda arutada. Hiljem inimene harjub oma olukorraga ja see asi ei tundu enam nii hull. Minu arust pole lihtsalt ärakuulamine nii suur ja üleinimlik pingutus, et ma seda oma lähedase inimese jaoks teha ei võiks. Ma ei hakka ütlema, et mis sa virised nii palju, las inimene räägib. See teeb tema olukorda palju kergemaks.

Muidugi kuulan, kui see asi viib lõpuks ka välja tegutsemiseni. Kordi kuulan.

Niisama hala kuulata üles kahe korra a 3 tundi tõesti ei taha. Kriisiolukorras a la sain mehe käest peksa, palun varjupaika, alati, 100% aitan. Õnneks mul pole ka sõpru, kes ei oska end väljendada ja nt pärast suuremat kolakat tahaksid kordi mu rinnal nutta. Minu ainus küsimus on – miks sa sel ööl mulle ei helistanud või meile ei tulnud? Kui oleme sõbrad, sa tead, ma olen sinu jaoks olemas. Räägi asjast, ära hala niisama. Tule kohale või telli mind kohale. Nagu see sõbranna, kelle mees kogu raha maha mängis. Hala-hala-hala, aastaid, aastaid. Pakun raha – ei, uhkus ei lubavat. Pakun abi mehega rääkimisel – ei, mees juba tunnistavat probleemi. Pakun abi, et mees saaks sõltuvusravi, maksan kinni – ei. Pakun abi kasiinokeelu kehtestamisel -oi ei, see oleks mu mehele alandav. Küsin, mida sa siis tahad, vastuseks saan, et ma ei tea….äääää, ma lootsin, et sa toetad…ääää. Ei, keegi ei taha kuulata lõpmatut hala, mis ka kell 2 öösel ei päädi infoga, et kuidas ma saan aidata sul sellest sõlmest välja tulla või olukorda parandada. See, et nutad mu vasaku õla märjaks, on okei. Aga ma olen sõber. Kui sa mind austad, sa ütled vähemalt kolmandal nutupeol, kuidas ma praktiliselt saan aidata.

#4051822:

Sõbra toetamise kohta ka: mõni tahabki halada. Ta ei taha mingeid lahendusi (mis lahendust saaks pakkuda näiteks inimesele, kes on kaotanud oma lapse?), vaid sõbra õlga, millal nutta. Sellest pole midagi halba, laske tal end  tühjaks rääkida ja nutta, kui ta seda vajab.

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

#4051831:

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

No sa võid selle hauakiviga abistada, aga see ei lahenda ju inimese jaoks mitte midagi. Kui ta soovib lihtsalt halada, siis peaks selle ära kuulama. Kas sa reserveerid midagi või broneerid ei muuda fakti, et ta laps on surnud.

#4051835:

#4051831:

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

No sa võid selle hauakiviga abistada, aga see ei lahenda ju inimese jaoks mitte midagi. Kui ta soovib lihtsalt halada, siis peaks selle ära kuulama. Kas sa reserveerid midagi või broneerid ei muuda fakti, et ta laps on surnud.

Jah. Mina ei suuda ta last tagasi tuua. Küll aga saan aidata tal leinata, mitte et ta peaks pisarates oma lapse hauakivi tellima või peielauda bronnida. Öeldud – kuulama muidugi peab, aga kui asi ei jõua selleni, kuidas saan aidata tegelikult, siis 10 aastat kuulda, et laps on surnud ka ei soovi.

Kui matsin oma ema noores täiskasvanueas, oli kõige suurem abi ikka neist, kes aitasid paberimajandusega, võtsid osa toimetusi enda peale. Tegid puust ja punaseks ette, kuidas edasi elada praktiliselt. Sekeldasid hauaplatsiga. Rääkisid majaomanikega, aitasid esialgu maksetega, õpetasid kasvõi süüa tegema, sest enne ainult abistasin. Nutt käis ikka asja juurde, aga ainult nutu pealt ma oleks end juba surnuks nutnud või ammu raskelt psüühiliselt haige.