Esileht Pereelu ja suhted Sõprade toetus raskel hetkel.

Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 233 )

Teema: Sõprade toetus raskel hetkel.

Postitas:
Kägu

See ei tähenda, et nendest ei või rääkida mitte iialgi mitte ühelgi juhul mitte kellelegi. Diabeet on üks äärmuslikumaid, mille puhul tõesti kõik peaksid teadlikud olema, millega tegu ja kuidas reageerida. Teine sarnane on epilepsia, mis on küll ravimitega kontrollitav, aga mitte alati. Ent on ka teisi tervisehädasid. Nt lapse õpetajad vähemalt peavad teadma, kui lapsel on mõni tugi-liikumisaparaadi häire, et kehalise õpetaja ei paneks last teda kahjustavaid harjutusi tegema, et lapse liikumisraskusi ei peetaks laiskuseks, et trepikäsipuust kinnihoidmist ei keelataks, jne. Ka autismispektri häirest võiks õpetaja enamikel juhtudel teadlik olla, sest lapse “imelik” käitumine või veider kõnemaneer võib muidu ärritada. Düsgraafia diagnoos on miski, mille kohta hea lapsevanem viibki kooli kantseleisse paberi. Ja nii edasi.

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

+5
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul  on üks suur viga- sa ei tea, millal oleks tark vait jääda, lased sama lollust lihtsalt edasi. Aju ja näppude vahel mingit filtrit pole?

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul  on üks suur viga- sa ei tea, millal oleks tark vait jääda, lased sama lollust lihtsalt edasi. Aju ja näppude vahel mingit filtrit pole?

Suumulk ongi enamasti söömise jaoks, mitte lapse alandamiseks.

 

0
-15
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

Ja mis püha lehm see õpetaja on, et just temale on kohustus usaldada oma lapse kõige suuremad saladused? Näiteks minu lapse praegune klassijuhataja näeb oma klassi lapsi kõigest kaks tundi nädalas. Mida imet nendes kahes tunnis juhtuda saab, et just talle peab kõigest tingimata laterdama, ta ju sisuliselt ei tunnegi mu last nagunii.

Tegelikult tuleks rääkida lapse mingist erivajadusest, nt diabeedist, nendele isikutele, kes puutuvad lapsega kokku kõige tihedamalt. Olenemata sellest, kes nad on! Nt kui last hoiavad vanavanemad, siis oleks täiesti mõeldamatu, et vanavanemad midagi ei tea – nad ju peavad olema kursis, mis toite lapselapsele pakkuda võib, vajadusel oskama ka mõõta veresuhkrut, tundma ära hüpot jne.

Kui laps suhtleb palju minu sõbrannaga ja me käime koos nt reisimas, ööbimistega külas, veedame üldse koos palju  aega, siis oleks lapsele kasulik, kui sõbranna oleks ta erivajadusega kursis. Sel juhul oleks täidetud lausa kaks eesmärki: inimene, kellega pere tihedalt suhtleb, saab vajalikku infot ega tee midagi valesti (nt ei paku lapsele suures koguses kommi), lapse ema saab aga ennast sõbrannale tühjaks rääkida. Kasud sees.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

Mõtle veel natuke – kui lapse ema sõbrannad lapse diabeedist mitte midagi ei tea, aga lapsel peaks terviseprobleem välja lööma ootamatult nende juuresolekul – nt lapsel on olnud seltskonnas liiga huvitav, et õigel ajal toitu suhu pista ja ema läheb korraks tualetti, nii et laps jääb sellesama sõbrannaga kahekesi – kas siis oleks oluline, et sõbranna on asjast teadlik või ei oleks?

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtle veel natuke – kui lapse ema sõbrannad lapse diabeedist mitte midagi ei tea, aga lapsel peaks terviseprobleem välja lööma ootamatult nende juuresolekul – nt lapsel on olnud seltskonnas liiga huvitav, et õigel ajal toitu suhu pista ja ema läheb korraks tualetti, nii et laps jääb sellesama sõbrannaga kahekesi – kas siis oleks oluline, et sõbranna on asjast teadlik või ei oleks?

Mõtlesin, ja tekkis küsimus, mida lapse ema tualetti tegema läks, kas uinus tualetis, üritab sms laenu võtta või ujus kempsuveega minema? Ema läheb korraks tualetti ja laps unustab õigel ajal toitu suhu pista??? Ma arvan, et see ema ei käi tualetis, 18 aastat vähemalt mitte, sest laps võib jätta õigel ajal toitu suhu pistmata.

+6
-7
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Teemaalgatuses ei olnud jutt sellest, kas õpetajat peaks informeerima, vaid sõbrannadega pläkutamisest. Ka alaealisena on õigus privaatsusele ja terviseandmete kaitsele. Kas lapse HI-viiruse olemasolust peaks ka teadma terve küla või piisab ainult õpetajast. Mõttekoht, suur ja lai.

Mõtle veel natuke – kui lapse ema sõbrannad lapse diabeedist mitte midagi ei tea, aga lapsel peaks terviseprobleem välja lööma ootamatult nende juuresolekul – nt lapsel on olnud seltskonnas liiga huvitav, et õigel ajal toitu suhu pista ja ema läheb korraks tualetti, nii et laps jääb sellesama sõbrannaga kahekesi – kas siis oleks oluline, et sõbranna on asjast teadlik või ei oleks?

Absoluutselt ei. Kui see ema just ei ole eelnevalt teadlikult lapsele hobuseannuse insuliini manustanud ja glükoosi ära peitnud. Tavatoit ei päästa.

0
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näiteks diabeedi kohta lausa tungivalt soovitatakse jagada informatsiooni neile, kes diabeetikuga kokku puutuvad. Minu lapsele ütles õpetaja koolis ikka väga halvasti, nähes teda oma veresuhkrut mõõtmas.

Aga kas sina siis informeerisid eelnevalt õpetajat sellest, et su laps mõõdab aeg-ajalt, sealhulgas ka tunnis, veresuhkrut ja samuti jagasid informatsiooni, mida teha, kui laps kokku kukub? On raske ette kujutada, et lapse tervisliku erivajadusega kursis olev õpetaja halvasti ütleks.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diabeetikust koolilaps peaks ilmselgelt kandma diabeetiku käevõru. Sest olukordi, kus ta võib abi vajada, võib piisavalt sageli ette tulla.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

päästis vähemalt korra

Palun hari teisi, mida siis peab tegema. Jatka palun. Igal inimesel on abivajajat kohustus aidata.

Diabeetikud lapsed kukuvad enamasti kokku kuna veresuhkur langeb väga järsku madalale. Sellisel juhul on esmaabiks magusa põske pistmine. Mu vennale nt naaber toppiski suhkrut suhu, kiirabi jõudis alles 40 min pärast. Kui naaber ei oleks teadnud et vennal see haigus, ei oleks ta osanud ka suhkrut anda ning asi oleks võinud lõppeda väga halvasti (oli muidugi ka veel nõuka aeg ja polnud õigeid ravimeidki)

+13
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Huvitav kellele ma siis veel peaks lapse haigusest rääkima, kui mitte oma parimale sõbrannale? Eriti kui teisi lähedasi ei olegi. Ma läheks küll ise vist hulluks kui ei saaks oma muret mitte kellegagi jagada.

Ps! Ei ole teema algataja

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui naaber ei oleks teadnud et vennal see haigus, ei oleks ta osanud ka suhkrut anda ning asi oleks võinud lõppeda väga halvasti (oli muidugi ka veel nõuka aeg ja polnud õigeid ravimeidki)

Tänapäeval vist hädaabinumbrile oskab igaüks helistada. Aga tahaks ju tegelikult kõiki haigeid aidata, mis me selle andmakaitseseadusega üldse mängime. Kõik avalikuks.  Nüüd hakaku kõik abivalmid ennetustöösse ennast pühendama, tõrjume üheskoos laste ülekaalu, hoolitseme suuhügeeni eest, õpetame ja kutsume korrale ka nende vanemaid. Emale tuleb poes kohe julgelt teha häbi-häbi kui lapsele limpsi või burksi ostab. Nii ei tohi lapsele elu ohustada.

+3
-12
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Jäta oma loll möla ükskord.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jäta oma loll möla ükskord.

Tähelepanu juhtimine on osa ennetustööst. Täiesti õige teema, tasub peatuda ka elustiilihaigustel. Õpi ja mõtle kaasa!

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näiteks diabeedi kohta lausa tungivalt soovitatakse jagada informatsiooni neile, kes diabeetikuga kokku puutuvad. Minu lapsele ütles õpetaja koolis ikka väga halvasti, nähes teda oma veresuhkrut mõõtmas.

Aga kas sina siis informeerisid eelnevalt õpetajat sellest, et su laps mõõdab aeg-ajalt, sealhulgas ka tunnis, veresuhkrut ja samuti jagasid informatsiooni, mida teha, kui laps kokku kukub? On raske ette kujutada, et lapse tervisliku erivajadusega kursis olev õpetaja halvasti ütleks.

Õpetaja oli kõigest teadlik ja informeeritud! Ent see ei takistanud teda mu lapsele halvasti ütlemast, paraku.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vean kihla, et enamikul siin vastanutest pole haiget last. Kindlasti mitte nendel, kes ükskõikselt viskavad, et eks pead sellega tegelema või see ka mõni haigus.

Ei tasu tundmatus kohas kihla vedada. Aga räägi parem sina, kuidas sina telefoni otsas abistaksid teemaalgatajat. a) nutaksid kuude kaupa. b) hakkaksid rahusteid tarbima. c) õpiksid arstiks. Mida sa teeksid?

EQ’ga on sul kehvasti, ma vaatan, nii lapsikud vastusevariandid. Otse loomulikult küsiksin ma sõbranna käest, mida selline diagnoos tema pere jaoks tähendab, milliste märkide alusel nad haigust kahtlustasid, ja muidugi kuulaks. Küsiks küsimusi vastavalt sellele, mida sõbranna räägib. Sul pole üldse kunagi lähedasi inimesi olnud? Või kust muidu selline must-valge lähenemine, et kui aidata ei saa, siis on alternatiiviks hakata rahusteid tarbima või “kuude kaupa” nutta?

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milleks teile siis pered on, kui neist kasu pole? Vahelduseks suhelge sünniperega, õdede ja vendadega. Ei mitteveresugulast asjasse pühendama nii täpselt, et hakata talle oma šokist rääkima. Otsige üles oma õed, vennad, vanaemad, vanaisad, isad, emad, äiad, ämmad, siis pole ka sõprade tuge nii palju vaja.

+4
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Otse loomulikult küsiksin ma sõbranna käest, mida selline diagnoos tema pere jaoks tähendab, milliste märkide alusel nad haigust kahtlustasid, ja muidugi kuulaks. Küsiks küsimusi vastavalt sellele, mida sõbranna räägib.

Esimene küsimus sõbrannale: kas see on X-le ok, et sa tema asju räägid? Teine küsimus, mis mees sellest kõigest arvab? Kui seal peres toitumine ja hügeen on paigas, siis suunaksin nõustamiskabinetti. Kui on probleeme, peaksin loengu, nii ei saa jatkuda. Iga haigusega tuleb õppida elama nii lapsel kui vanematel.

 

0
-11
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Lugesin esimest ja viimast lehekülge postitustest ning olen arusaamatuses. Mis värk nende haigustega on, et nendest rääkimine on tabu? Kardate, et saab nö stigma külge? Mida vähem me julgeme rääkida nendest asjadest, seda sügavamaks see stigma läheb. Alles paarkümmend aastat tagasi istusid ka ratastooliinimesed toas. Downi sündroomiga lapsi peideti ja nii edasi. Muidugi pole vaja asjatult kaastunne nuruda, aga miks peaks lähimate inimeste eest selliseid asju varjama? Ega see laps ju alkohoolik pole, et häbi on. Vaevalt LAPS selle haiguse endale ise külge laaberdas, sõi, jõi või seksis. Mida siin häbeneda? Asjassepuutumatutele isikutele pole vaja muidugi pasundada.

Teine asi, millest ma aru ei saa, on see kaastunde nurumine. Muresid ei vala kellelegi kaela lihtsalt kurtmise pärast. Räägime ikka siis, kui on probleem. Teeme nüüd ikka vahet murel ja probleemil. Keegi ei taha kuulata teise inimese pikki soigumisi murest.

Sõbrannalegi – esita probleem, kui saame, aitame. On vaja kuskile kedagi viia, last hoida, infot hankida, rahaga abistada, mida iganes. Püstitage oma probleem, mitte ärge soiguge niisama. See ei aita ei teid ega last. Pidev hala rikub suhteid. Keegi ei armasta kurtvaid, ebakonkreetseid inimesi, kes soovivad pikalt ja sageli kurta oma muret, otsivad tähelepanu…ja samas ei suuda selge sõnaga välja öelda, mis on probleem, ehk mis tegudega saaksime probleemi vähendada või lahendada. Kas te olete oma sõbrannadele öelnud, kuidas nad saavad aidata?

Pea viltu vesiste silmadega kuulamine….kas see on tõesti see, mida te tegelikult tahate? Sellest piisaks, et mure väheneks ja probleem laheneks, kui saaksite nii kord nädalas sõbranna õla najal nutta? Siis see pole mingi tõsine asi ju.

Ise ka olete valmis, kui keegi kasutab teid taskurätina, selle asemel et nagu inimene inimesele öelda: “Kallis sõber, mul on selline mure, et laps on selles ja selles haiguses. See toob endaga kaasa seda ja seda. Kas sa palun saaksid mind siis ja siis natuke aidata, selle ja sellega?” Siis ei tunne ka sõbranna, et teda lihtsalt ninarätikuna kasutatakse.

+9
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ise ka olete valmis, kui keegi kasutab teid taskurätina, selle asemel et nagu inimene inimesele öelda: “Kallis sõber, mul on selline mure, et laps on selles ja selles haiguses. See toob endaga kaasa seda ja seda. Kas sa palun saaksid mind siis ja siis natuke aidata, selle ja sellega?” Siis ei tunne ka sõbranna, et teda lihtsalt ninarätikuna kasutatakse.

Kas siis lihtsalt kuulamine on nii üle mõistuse asi? Selle nimi on psühholoogias veniteerimine ja see kergendab väga palju inimese enesetunnet. Psühholoogid väga palju sellega tegelevadki, et lihtsalt kuulavad ja lasevad inimesel enda jaoks asju kõvasti arutada ja selgemaks mõelda. Ei ole vaja iga kord hakata lahendusi pakkuma, kuna paljudel probleemidel pole head lahendust. Kui inimene saab teada midagi, mis tema elu väga palju muudab, siis tal ongi esimene reaktsioon šokk ja ta soovib sellest asjast rääkida, seda arutada. Hiljem inimene harjub oma olukorraga ja see asi ei tundu enam nii hull. Minu arust pole lihtsalt ärakuulamine nii suur ja üleinimlik pingutus, et ma seda oma lähedase inimese jaoks teha ei võiks. Ma ei hakka ütlema, et mis sa virised nii palju, las inimene räägib. See teeb tema olukorda palju kergemaks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle nimi on psühholoogias veniteerimine ja see kergendab väga palju inimese enesetunnet.

Ventileerimine tahtsin muidugi kirjutada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Haigustest peakski rääkima ilma valehäbita. Ka HI-viirusest võiks teavitada lähedasi ja sõpru, et nad teaksid nakatumisest hoiduda. Diabeedist, epilepsiast rääkimata.

Siiani mõtlen ühele juhtumile, kus skisofreeniahaige saadeti oma sugulaste juurde teise riiki ning ta tappis terve selle pere ära. Kui sugulased oleks teadlikud olnud sellest haigusest, poleks nad  võibolla seda skisofreenikut enda juures majutanud ning praegu elus olnud. Aga seda haigust hoiti nende eest saladuses. Ema, isa, kaks poega – terve pere tappis see skisofreenik ära ja lõpus poos end vanglas üles.

Sõbra toetamise kohta ka: mõni tahabki halada. Ta ei taha mingeid lahendusi (mis lahendust saaks pakkuda näiteks inimesele, kes on kaotanud oma lapse?), vaid sõbra õlga, millal nutta. Sellest pole midagi halba, laske tal end  tühjaks rääkida ja nutta, kui ta seda vajab.

Aga seda trolli siin ärge toitke. Troll saab kõige rohkem energiat, kui talle vastatakse ja üritatakse vaielda. Jätke see ära ja kaua ta ikka iseendaga rääkida viitsib.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise ka olete valmis, kui keegi kasutab teid taskurätina, selle asemel et nagu inimene inimesele öelda: “Kallis sõber, mul on selline mure, et laps on selles ja selles haiguses. See toob endaga kaasa seda ja seda. Kas sa palun saaksid mind siis ja siis natuke aidata, selle ja sellega?” Siis ei tunne ka sõbranna, et teda lihtsalt ninarätikuna kasutatakse.

Kas siis lihtsalt kuulamine on nii üle mõistuse asi? Selle nimi on psühholoogias veniteerimine ja see kergendab väga palju inimese enesetunnet. Psühholoogid väga palju sellega tegelevadki, et lihtsalt kuulavad ja lasevad inimesel enda jaoks asju kõvasti arutada ja selgemaks mõelda. Ei ole vaja iga kord hakata lahendusi pakkuma, kuna paljudel probleemidel pole head lahendust. Kui inimene saab teada midagi, mis tema elu väga palju muudab, siis tal ongi esimene reaktsioon šokk ja ta soovib sellest asjast rääkida, seda arutada. Hiljem inimene harjub oma olukorraga ja see asi ei tundu enam nii hull. Minu arust pole lihtsalt ärakuulamine nii suur ja üleinimlik pingutus, et ma seda oma lähedase inimese jaoks teha ei võiks. Ma ei hakka ütlema, et mis sa virised nii palju, las inimene räägib. See teeb tema olukorda palju kergemaks.

Muidugi kuulan, kui see asi viib lõpuks ka välja tegutsemiseni. Kordi kuulan.

Niisama hala kuulata üles kahe korra a 3 tundi tõesti ei taha. Kriisiolukorras a la sain mehe käest peksa, palun varjupaika, alati, 100% aitan. Õnneks mul pole ka sõpru, kes ei oska end väljendada ja nt pärast suuremat kolakat tahaksid kordi mu rinnal nutta. Minu ainus küsimus on – miks sa sel ööl mulle ei helistanud või meile ei tulnud? Kui oleme sõbrad, sa tead, ma olen sinu jaoks olemas. Räägi asjast, ära hala niisama. Tule kohale või telli mind kohale. Nagu see sõbranna, kelle mees kogu raha maha mängis. Hala-hala-hala, aastaid, aastaid. Pakun raha – ei, uhkus ei lubavat. Pakun abi mehega rääkimisel – ei, mees juba tunnistavat probleemi. Pakun abi, et mees saaks sõltuvusravi, maksan kinni – ei. Pakun abi kasiinokeelu kehtestamisel -oi ei, see oleks mu mehele alandav. Küsin, mida sa siis tahad, vastuseks saan, et ma ei tea….äääää, ma lootsin, et sa toetad…ääää. Ei, keegi ei taha kuulata lõpmatut hala, mis ka kell 2 öösel ei päädi infoga, et kuidas ma saan aidata sul sellest sõlmest välja tulla või olukorda parandada. See, et nutad mu vasaku õla märjaks, on okei. Aga ma olen sõber. Kui sa mind austad, sa ütled vähemalt kolmandal nutupeol, kuidas ma praktiliselt saan aidata.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõbra toetamise kohta ka: mõni tahabki halada. Ta ei taha mingeid lahendusi (mis lahendust saaks pakkuda näiteks inimesele, kes on kaotanud oma lapse?), vaid sõbra õlga, millal nutta. Sellest pole midagi halba, laske tal end tühjaks rääkida ja nutta, kui ta seda vajab.

Jah, paljud probleemid ongi ju sellised, et ei ole mingit head lahendust. Ja siis sa pigem solvad seda hädas inimest sellega, et hakkad pakkuma oma triviaalseid lahendusi, mida inimene ju isegi teab ja on juba kaalunud, aga need ei paku tegelikult mingit lahendust. Kui näiteks praegusele teemaalgatajale hakatakse targutama, et selle haigusega inimesed elavad ju kõrge vanuseni, mine nõustamiskabinetti, mõtle läbi, mida laps võib süüa, siis see on solvav, sest pead inimest lolliks, kes ise ei ole selliste asjade peale tulnud. Tema jaoks on šokeeriv teadmine, et ta lapsel on midagi viga, peab muutma elustiili, tegemist on potentsiaalselt ohtliku haigusega, mida ei saa ravida. Et on olemas nõustamiskabinetid, inimesed kohanevad, teistel on sama haigus jne ei ole tema jaoks hetkel lohutavad või asja lahendavad teadmised, kõike seda ta teab ju isegi.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõbra toetamise kohta ka: mõni tahabki halada. Ta ei taha mingeid lahendusi (mis lahendust saaks pakkuda näiteks inimesele, kes on kaotanud oma lapse?), vaid sõbra õlga, millal nutta. Sellest pole midagi halba, laske tal end  tühjaks rääkida ja nutta, kui ta seda vajab.

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, paljud probleemid ongi ju sellised, et ei ole mingit head lahendust. Ja siis sa pigem solvad seda hädas inimest sellega, et hakkad pakkuma oma triviaalseid lahendusi

Ei, igal probleemil on leevendus või lahendus. Igal murel on probleem. Kuulame mure ära ja siis hakkame probleemi lahendama. Ja ütleb seda, mida ta vajab, õige sõbrasuhte puhul TA või probleemiomanik. Pärast mõningast nuttu.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

No sa võid selle hauakiviga abistada, aga see ei lahenda ju inimese jaoks mitte midagi. Kui ta soovib lihtsalt halada, siis peaks selle ära kuulama. Kas sa reserveerid midagi või broneerid ei muuda fakti, et ta laps on surnud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

Ja sellised sõbrad arvavad, et on väga tublid, kui lahendasid aeg-kriitilised probleemid. Aitasid matustega, laps sai kenasti maha maetud. Aga lapse ema jaoks see pole mingi lahendus, ta laps on surnud. Ja poole aasta pärast arvavad sõbrad, et ema peaks olema endine, kõik on korras ju, laps on maha maetud ja aeg mööda läinud. Aga inimene on murtud kogu eluks, selles osas enam tuge ei ole mitte mingisugust.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mitmeid. Kui mu õetütar kaotas lapse, siis parimad sõbrad küsisid, kas saavad midagi teha, kas vajan midagi, kuidas laps sängitatakse. Kas on vaja midagi kuskil reserveerida-broneerida, kas on vaja dokumentidega midagi asjatada. Ka seda, kas ma tooksin sulle ehk ühe õhtusöögi või viin su kuskile. Kas thad, et tulen sul öösel seltsiks. Kas tuled minuga jalutama. On sul vaja abi hauakiviga. Muidugi kaasneb sellega ka nutt ja pisarad, päris sõps soovib siiski ka midagi reaalset ära teha. Siin ongi see, et inimesed ei tee mure ja probleemi vahet.

No sa võid selle hauakiviga abistada, aga see ei lahenda ju inimese jaoks mitte midagi. Kui ta soovib lihtsalt halada, siis peaks selle ära kuulama. Kas sa reserveerid midagi või broneerid ei muuda fakti, et ta laps on surnud.

Jah. Mina ei suuda ta last tagasi tuua. Küll aga saan aidata tal leinata, mitte et ta peaks pisarates oma lapse hauakivi tellima või peielauda bronnida. Öeldud – kuulama muidugi peab, aga kui asi ei jõua selleni, kuidas saan aidata tegelikult, siis 10 aastat kuulda, et laps on surnud ka ei soovi.

Kui matsin oma ema noores täiskasvanueas, oli kõige suurem abi ikka neist, kes aitasid paberimajandusega, võtsid osa toimetusi enda peale. Tegid puust ja punaseks ette, kuidas edasi elada praktiliselt. Sekeldasid hauaplatsiga. Rääkisid majaomanikega, aitasid esialgu maksetega, õpetasid kasvõi süüa tegema, sest enne ainult abistasin. Nutt käis ikka asja juurde, aga ainult nutu pealt ma oleks end juba surnuks nutnud või ammu raskelt psüühiliselt haige.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja poole aasta pärast arvavad sõbrad, et ema peaks olema endine, kõik on korras ju, laps on maha maetud ja aeg mööda läinud.

Miks küll. Kuidas see, kes kuulab aastaid ja ei paku lahendusi/leevendusi/abi on parem sellest, kes kuulab kuu aega ja küsib, kuidas saan aidata?

+3
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 233 )


Esileht Pereelu ja suhted Sõprade toetus raskel hetkel.