Esileht › Pereelu ja suhted › Sõprade toetus raskel hetkel.
Miks küll. Kuidas see, kes kuulab aastaid ja ei paku lahendusi/leevendusi/abi on parem sellest, kes kuulab kuu aega ja küsib, kuidas saan aidata?
Siin oli kordi juttu, et ei soovita hala kuulata. Minu arust peaks tegema mõlemat, aitama nii praktilistes asjades kui ka hala kuulama, sest ega see mahamatmine ju ei muuda ju traumaatilist sündmust olematuks.
Miks küll. Kuidas see, kes kuulab aastaid ja ei paku lahendusi/leevendusi/abi on parem sellest, kes kuulab kuu aega ja küsib, kuidas saan aidata?
Siin oli kordi juttu, et ei soovita hala kuulata. Minu arust peaks tegema mõlemat, aitama nii praktilistes asjades kui ka hala kuulama, sest ega see mahamatmine ju ei muuda ju traumaatilist sündmust olematuks.
Täpselt, seda kirjutasingi. Kuulame, kuulame ja siis ootaks, et mureline sõbranna on valmis ka reaalseks abiks. Kui ta ei ole, siis see pole vist päris sõprus. Lõpmata kuulata hala, ilma et sealt tuleks konstruktiivset sisendit, ei jaksa keegi. Kasvõi teeb suu lahti ja ütleb, et ei jaksa lapse toas käia, aga mattub tolmu alla ning see on nii kurb ja lisastress. Kihutame kohale, harjad-lapid käes.
Kihutame kohale, harjad-lapid käes.
Rate this item:Submit Rating00
Ja pudel veini snäkkidega ka kaasas. Jutustamise ja pisarate osaks.
Kuulame, kuulame ja siis ootaks, et mureline sõbranna on valmis ka reaalseks abiks. Kui ta ei ole, siis see pole vist päris sõprus
Sina ei saa ju ette kirjutada, kuidas keegi leinab ja oma nägemust peale pressida. Kui sa ei ole teist inimest valmis mõistma, isegi kui ta on sinust erinev, ei ole see vist päris sõprus.
Jah, siin võibki vaidlema jääda. Minu jaoks tundub jõhker inimene, kes kuuldes sõbra lapse surmast, haarab labida, ja küsib, kuhu auk kaevata. Saan aru, et utreeritud näide, aga selline pilt silme ette tekib.
Jah, mõned inimesed vajavad matuse korraldamisel abi. Olen ise ka matuseid korraldanud, aga mina asjade ajamisel abi ei vajanud (mis ei tähenda, et seda pakkuda ei võiks), küll aga vajasingi sõprade emotsionaalset toetust, tahtsingi lihtsalt kellegi najal nutta, end tühjaks rääkida ja seda korduvalt, mitte nii, et nüüd on nutetud ja sellega on siis korras, lähme järgmise punkti juurde.
Aga selliseid sõpru, kes on nõus kuulama, on ülivähe. Enamasti inimesed ei oska kuulata, ja siit teemast loen ka välja, et nad ei soovi kuulata. Ära vingu! Ära hala! Kaua veel?! See nutt ja hala ju ei vii kuhugi! Ainus toetus ju saab olla vaid füüsiline tegevus, millel on mingi konkreetne tulemus, nagu näiteks hauakivi või haud ise.
Selliseid sõpru, kes reaalselt aitavad asju ajada, kui seda neilt palutakse, on ka vaja. Mõnikord aga nad ei mõista, et asjad on aetud, aga sõbrast, kes kuulaks, jääb puudu.
Ka HI-viirusest võiks teavitada lähedasi ja sõpru, et nad teaksid nakatumisest hoiduda.
Ma vaatan, et sa teed siin küll meelega trolli! Prognoosi kohaselt 40% HIV-nakkuse juhtudest tuvastamata. Testimine tasuta, tasut ravi olemas, aga näed ei huvita/julge/viitsi/ei taha ennast testida. Kes haigusest teadlik, on kitsi isegi hambaarsti teavitama. Kole ükskõiksus!
Küsimus ei ole mitte selles, kas haigustest peaks rääkima, vaid laps on ka inimene. Piirid igal asjal. Ema võib oma rasedustest, põiepõletikust või suguhaugustest näiteks vabalt mööda küla pläkutada. Lapsed võiksid ju tegelikult samuti oma koduseid asju või vanemate haigusi juttudega levitada. Oleks ju nunnult äge.
Ka HI-viirusest võiks teavitada lähedasi ja sõpru, et nad teaksid nakatumisest hoiduda.
Ma vaatan, et sa teed siin küll meelega trolli! Prognoosi kohaselt 40% HIV-nakkuse juhtudest tuvastamata. Testimine tasuta, tasut ravi olemas, aga näed ei huvita/julge/viitsi/ei taha ennast testida. Kes haigusest teadlik, on kitsi isegi hambaarsti teavitama. Kole ükskõiksus!
Küsimus ei ole mitte selles, kas haigustest peaks rääkima, vaid laps on ka inimene. Piirid igal asjal. Ema võib oma rasedustest, põiepõletikust või suguhaugustest näiteks vabalt mööda küla pläkutada. Lapsed võiksid ju tegelikult samuti oma koduseid asju või vanemate haigusi juttudega levitada. Oleks ju nunnult äge.
Muidugi võib laps rääkida. Näiteks Soome seriaalis “Pulss” kartis laps rääkida, et ema on hakanud kummaliselt käituma: urineerib põrandale, unustab asju. Õnneks siiski lõpuks rääkis ja lapsevanemal diagnoositi dementsus. Lapsevanem muidugi selle haigusega enam tavaellu tagasi pöörduda ei saanud, aga vähemalt sai lastekaitse sekkuda, sest selle lapse elu oli demetnse lapsevanemaga ohus (jätab näiteks gaasi lahti või teeb elutuppa lõkke keset ööd).
Haigustest rääkimine ongi oluline turvalisuse tagamiseks nii haigele endale kui ka lähedastele. Häbeneda pole siin midagi.
Jah, siin võibki vaidlema jääda. Minu jaoks tundub jõhker inimene, kes kuuldes sõbra lapse surmast, haarab labida, ja küsib, kuhu auk kaevata. Saan aru, et utreeritud näide, aga selline pilt silme ette tekib.
Jah, mõned inimesed vajavad matuse korraldamisel abi. Olen ise ka matuseid korraldanud, aga mina asjade ajamisel abi ei vajanud (mis ei tähenda, et seda pakkuda ei võiks), küll aga vajasingi sõprade emotsionaalset toetust, tahtsingi lihtsalt kellegi najal nutta, end tühjaks rääkida ja seda korduvalt, mitte nii, et nüüd on nutetud ja sellega on siis korras, lähme järgmise punkti juurde.
Teema on algsest püstitusest juba kaugele triivinud, aga minu meelest siin lähevad segamini kaks eri asja. Surm on lõplik, siin muidugi toetus saabki olla kuulamine, lihtsalt olemas olemine (ja miks mitte ka kasvõi küsida, kas oled söönud). Mingit reaalset praktilist abi pole olemas, et keegi oleks vähem surnud.
Kui me räägime ravimitega kontrollitud kroonilisest haigusest, siis on vara hakata kedagi veel maha matma ja minu meelest on toetavam olla lahendusele orienteeritud, mitte lihtsalt kaasa nutta.
Jah, siin võibki vaidlema jääda. Minu jaoks tundub jõhker inimene, kes kuuldes sõbra lapse surmast, haarab labida, ja küsib, kuhu auk kaevata. Saan aru, et utreeritud näide, aga selline pilt silme ette tekib.
Jah, mõned inimesed vajavad matuse korraldamisel abi. Olen ise ka matuseid korraldanud, aga mina asjade ajamisel abi ei vajanud (mis ei tähenda, et seda pakkuda ei võiks), küll aga vajasingi sõprade emotsionaalset toetust, tahtsingi lihtsalt kellegi najal nutta, end tühjaks rääkida ja seda korduvalt, mitte nii, et nüüd on nutetud ja sellega on siis korras, lähme järgmise punkti juurde.
Teema on algsest püstitusest juba kaugele triivinud, aga minu meelest siin lähevad segamini kaks eri asja. Surm on lõplik, siin muidugi toetus saabki olla kuulamine, lihtsalt olemas olemine (ja miks mitte ka kasvõi küsida, kas oled söönud). Mingit reaalset praktilist abi pole olemas, et keegi oleks vähem surnud.
Kui me räägime ravimitega kontrollitud kroonilisest haigusest, siis on vara hakata kedagi veel maha matma ja minu meelest on toetavam olla lahendusele orienteeritud, mitte lihtsalt kaasa nutta.
Jah, olen nõus, et olukorrad on erinevad ja minu näide ei haakunud teemaalgatusega täielikult.
Aga sinu postitustest käib läbi sõna “mina”: mina tahan tegutseda, mina tahan käed külge panna, mina tahan aidata asju ajada, mina tahan, et sõber ütleks, mida teha. Vahepeal võiks mõelda ja küsida, mida sõber tahab. Äkki tahabki lihtsalt ärakuulamist? Kui ta oma soovi edastaks, kas siis täidaksid selle? Või ütleksid, et nutulaulu kuulamiseks aega pole mõtet raisata, see nagunii kuhugi ei vii?
Tuleb teha selgeks, kas inimene soovib moraalset toetust, füüsilist abi või mõlemat. Kui ta tahab end lihtsalt tühjaks rääkida, siis ei ole mõtet teda lahendustega üle uputada – ta ei vaja seda.
Mõnikord ongi parim abi, mida pakkuda, see, et sulle saab kõik südamelt ära rääkida. Sina oled neutraalne kuulaja, kes ei mõista hukka, ei hurjuta, ei parasta, ei pisenda ega paisuta probleemi, kui selleks ilmselget põhjust pole. Kõigil pole muidugi sellist oskust ka tunnetada, kust jookseb piir. Nii võib asja hoopis hullemaks teha. Seejuures tasub kurtjal mõelda, kellele üldse sobib ja maksab südant puistata.
See on hoopis teine teema ja vajab erinevat lähenemist, kui keegi ongi sellist tüüpi, et lihtsalt halab kõigile kogu aeg ja lõpmatuseni. Ei rahulda teda ei ärakuulamine ega lahenduste pakkumine. Arvan, et igaüks meist teab mõnda niisugust.
Eks see ema jääb ikka emaks ja laps lapseks. Vahest on kummaline lausa kuulata, kuidas 65 aastane ema 40 aastase tütre ja lastelaste kaaluprobleeme või haigusi kommenteerib. Mis sa siin ikka kosta oskad, kui emal on mure ja laste jaoks küla peale rääkimine normaalne.
Tuleb teha selgeks, kas inimene soovib moraalset toetust, füüsilist abi või mõlemat. Kui ta tahab end lihtsalt tühjaks rääkida, siis ei ole mõtet teda lahendustega üle uputada – ta ei vaja seda.
Mõnikord ongi parim abi, mida pakkuda, see, et sulle saab kõik südamelt ära rääkida. Sina oled neutraalne kuulaja, kes ei mõista hukka, ei hurjuta, ei parasta, ei pisenda ega paisuta probleemi, kui selleks ilmselget põhjust pole. Kõigil pole muidugi sellist oskust ka tunnetada, kust jookseb piir. Nii võib asja hoopis hullemaks teha. Seejuures tasub kurtjal mõelda, kellele üldse sobib ja maksab südant puistata.
See on hoopis teine teema ja vajab erinevat lähenemist, kui keegi ongi sellist tüüpi, et lihtsalt halab kõigile kogu aeg ja lõpmatuseni. Ei rahulda teda ei ärakuulamine ega lahenduste pakkumine. Arvan, et igaüks meist teab mõnda niisugust.
Täiesti nõus. Nagu ka eespool öeldud, korra või paar on muidugi okei lihtsalt ära kuulata. Siis aga peaks juba tulema tegude aeg. Tegu võib ka olla kui mureline inimene küsib, et mida sina minu asemel teeksid või mis sulle kui kõrvaltvaatajale tundub, mida ma peaksin tegema, et mõistuse juures püsida. Sõbranna poolt soovimatuid juhiseid vahele surgata, kui ei küsita, on sobimatu. Õnnetus olukorras olev inimene aga peaks ka aru saama, et päevi, kuid ja aastaid ei taha keegi sama murejuttu kuulda. Saab ju pärast esmase ehmatuse üleminekut ka endaga tegeleda, oma vaimset tervist säilitada. Kurtmine, mis kordub ja kordub, ei panusta kurtja vaimsesse tervisesse.
Äärmiselt raske on taluda ka neid, kes küll küsivad nõu, aga mitte kunagi selle järgi ei toimi ning tulevad ikka ja ikka sama probleemiga tagasi. Lapse haigust see muidugi kunagi ei puuduta. Kes meist ei teaks naisi, kes kurdavad aastaid oma petva, peksva või joodikust mehe üle, aga soovitust, et mine tema juurest ära või pakkumist, et tule ela meil pool aastakest, kuni leiad uue elamise, ei kuula. Leiavad sadu põhjendusi, miks jääda ja edasi kurta. Äärmiselt tüütu.
Äärmiselt raske on taluda ka neid, kes küll küsivad nõu, aga mitte kunagi selle järgi ei toimi ning tulevad ikka ja ikka sama probleemiga tagasi. Lapse haigust see muidugi kunagi ei puuduta. Kes meist ei teaks naisi, kes kurdavad aastaid oma petva, peksva või joodikust mehe üle, aga soovitust, et mine tema juurest ära või pakkumist, et tule ela meil pool aastakest, kuni leiad uue elamise, ei kuula. Leiavad sadu põhjendusi, miks jääda ja edasi kurta. Äärmiselt tüütu.
Räägitakse ainult seda, mis edale kasulikum on. Mis tegelikult 4 seina vahel toimub, seda teavad ainult asjaosalised ise. Kui mees käib naistes ja naine on sellest teadlik ja lahku ei mida, ei ole see enam mingi petmine. See ei ole ka mitte kannatamine, sest kõik inimesed on vabad suhtes olema. Juu neile naistele siis sobib või meeldib. Siis pillutakse enesekaitseks uljas mõtted, kuidas kõik mehed petavad ja see nagu ongi normaalne. Täkud kargavad täpselt nii kaua kui neil karata lastakse.
Ega ei tea ju kuidas lohutada või toetada. Mõni inimene on ise vapram. Aga toetajate kohene lohutus või oi-kui-õudne tõmbab ka tema vaprust alla. Nii et esimese asjana ei oskagi kuidagi õigeid sõnu leida.
Näiteks diabeedi kohta lausa tungivalt soovitatakse jagada informatsiooni neile, kes diabeetikuga kokku puutuvad. Minu lapsele ütles õpetaja koolis ikka väga halvasti, nähes teda oma veresuhkrut mõõtmas.
Aga kas sina siis informeerisid eelnevalt õpetajat sellest, et su laps mõõdab aeg-ajalt, sealhulgas ka tunnis, veresuhkrut ja samuti jagasid informatsiooni, mida teha, kui laps kokku kukub? On raske ette kujutada, et lapse tervisliku erivajadusega kursis olev õpetaja halvasti ütleks.
Õpetaja oli kõigest teadlik ja informeeritud! Ent see ei takistanud teda mu lapsele halvasti ütlemast, paraku.
Aga vaat ei usu!
Aga vaat ei usu!
Keda huvitab, mida sina usud või ei usu. Mina jälle usun, et on selliseid õpetajaid, kes halba tuju (haige) lapse peal välja elavad, ja mitte imevähe.
Keda huvitab, mida sina usud või ei usu. Mina jälle usun, et on selliseid õpetajaid, kes halba tuju (haige) lapse peal välja elavad, ja mitte imevähe.
Kool on õppeasutus. Õpetaja ei ole hooldaja. Ka haige laps käib koolis selleks, et targaks saada.
Keda huvitab, mida sina usud või ei usu. Mina jälle usun, et on selliseid õpetajaid, kes halba tuju (haige) lapse peal välja elavad, ja mitte imevähe.
Kool on õppeasutus. Õpetaja ei ole hooldaja. Ka haige laps käib koolis selleks, et targaks saada.
Esmaabi vast ikka võiks osata. Elustamine lapsel vs täiskasvanul jne????
Esmaabi vast ikka võiks osata. Elustamine lapsel vs täiskasvanul jne????
Ikka oskavad ja 112 aitab alati.
Mina olen 35a ja ka ei kujuta eriti ette, mida diabeet täpsemalt tähendab. Kunagi arvasin, et diabeet tähendab ainult seda, et ei tohi suhkrut süüa (järeldasin sellest, et poes olid eraldi välja toodud tooted diabeedikutele).
Nii on! Ja tavaliselt sellised inimesed kehitavadki sellise diagnoosi peale õlgu – et ei tea, mida šokeerivat selles küll olema peaks.
Tegelikult on see siiski väga raske haigus, mis võib halval juhul invaliidistumisega või koguni surmaga lõppeda. See haigus pöörab terve pere elu pea peale. Haige enda omast rääkimata. Eriti keeruline, kui haigestub väikelaps.
Tegelikult on ka see müüt. Tänapäeval on head abivahendid, teadmised liidud, tugigrupid. Ei sure keegi sellesse, ei invaliidistu. Ei pöörata ka kellegi elu pea peale, kui just ise ei taha draamat teha.
Kas kommenteerid seda omast kogemusest? Jah, abivahendid on head, aga ka kallid. Isegi riigipoolse soodustusega kulub iga kuu üksjagu raha ainult abivahenditele. Lisaks veel spetsiaalset toitu ( enamasti mitte suhkruvaba, vaid just suhkrurikast – kõrrejoogid, müslid ehk sellist, mida oleks hea kotis või taskus kogu aeg kaasas kanda). Invaliidistuda on siiski võimalik, minu poeg sai nt trauma, kui kaotas madala veresuhru tõttu teadvuse. Praeguseks on talle tehtud mitu operatsiooni, et olukorda parandada. Kuna operatsioonist on veel vähe möödas, siis ei saa kindlalt väita, et õnnestus – kui ei õnnestunud, jääbki invaliidiks, st et jäsemed ei toimi 100 %-selt.
Tundub, et oled üks nendest ekspertidest, kes otsustavad diabeeti põdevate laste puude raskuse üle – ka nende arvates on kõik hästi, kui laps näeb välja terve. Milline töö aga vanemate poolt selle hea tervise tagamiseks tehakse, jääb mõnel ametnikul tajumata.
Keda huvitab, mida sina usud või ei usu. Mina jälle usun, et on selliseid õpetajaid, kes halba tuju (haige) lapse peal välja elavad, ja mitte imevähe.
Kool on õppeasutus. Õpetaja ei ole hooldaja. Ka haige laps käib koolis selleks, et targaks saada.
Mis see siia puutub? Lapsevanem saadabki oma (ka haige) lapse kooli selleks, et too targaks saaks, mitte aga selleks, et mõni pedagoog tema peal oma halba tuju välja elaks ja lapse puuet kogu klassi ees mõnitaks.
Mina olen 35a ja ka ei kujuta eriti ette, mida diabeet täpsemalt tähendab. Kunagi arvasin, et diabeet tähendab ainult seda, et ei tohi suhkrut süüa (järeldasin sellest, et poes olid eraldi välja toodud tooted diabeedikutele).
Nii on! Ja tavaliselt sellised inimesed kehitavadki sellise diagnoosi peale õlgu – et ei tea, mida šokeerivat selles küll olema peaks.
Tegelikult on see siiski väga raske haigus, mis võib halval juhul invaliidistumisega või koguni surmaga lõppeda. See haigus pöörab terve pere elu pea peale. Haige enda omast rääkimata. Eriti keeruline, kui haigestub väikelaps.
Tegelikult on ka see müüt. Tänapäeval on head abivahendid, teadmised liidud, tugigrupid. Ei sure keegi sellesse, ei invaliidistu. Ei pöörata ka kellegi elu pea peale, kui just ise ei taha draamat teha.
Kas kommenteerid seda omast kogemusest? Jah, abivahendid on head, aga ka kallid. Isegi riigipoolse soodustusega kulub iga kuu üksjagu raha ainult abivahenditele. Lisaks veel spetsiaalset toitu ( enamasti mitte suhkruvaba, vaid just suhkrurikast – kõrrejoogid, müslid ehk sellist, mida oleks hea kotis või taskus kogu aeg kaasas kanda). Invaliidistuda on siiski võimalik, minu poeg sai nt trauma, kui kaotas madala veresuhru tõttu teadvuse. Praeguseks on talle tehtud mitu operatsiooni, et olukorda parandada. Kuna operatsioonist on veel vähe möödas, siis ei saa kindlalt väita, et õnnestus – kui ei õnnestunud, jääbki invaliidiks, st et jäsemed ei toimi 100 %-selt.
Tundub, et oled üks nendest ekspertidest, kes otsustavad diabeeti põdevate laste puude raskuse üle – ka nende arvates on kõik hästi, kui laps näeb välja terve. Milline töö aga vanemate poolt selle hea tervise tagamiseks tehakse, jääb mõnel ametnikul tajumata.
Üle kümne aasta diabeetikuga koos elanud. Mis müslid? Glükoositabletid on taskus. Teadvusekaotus, ei kujuta ette, mis hobuseannus insuliini sisse suruti. Aga kukkuda võib igaüks, igal ajal.
Aga kust teabki tavaline terve inimene, kui raske on mõni haigus. Istud arsti ukse taga ja loed ajaviiteks infovoldikuid. Kõik tundub nii lihtne. Ainult tegelema peab. Ja ega haigusega inimesed ka üldiselt räägi raskustest vaid sellest kuidas nad toime tulevad.
Esimene küsimus sõbrannale: kas see on X-le ok, et sa tema asju räägid? Teine küsimus, mis mees sellest kõigest arvab? Kui seal peres toitumine ja hügeen on paigas, siis suunaksin nõustamiskabinetti. Kui on probleeme, peaksin loengu, nii ei saa jatkuda. Iga haigusega tuleb õppida elama nii lapsel kui vanematel.
Ma ei usu eladeski, et sinusugusel inimesel saab sõbrannasid olla. Milline kohutav küünilisus ja maailmanabandus.
Sõbrannale rääkimisest – minu lapsel on autismispektri häire. Ta on akadeemiliselt võimekas aga sotsiaalselt väga tugevate eripäradega, mis näiteks tähendas, et kui ta oli väike, siis oli temaga suhtlemine teistel lastel ülimalt keeruline, ja vastupidi muidugi ka. Oma lähedasele sõbrannale, kellel on ka samavanad lapsed, ma muidugi rääkisin diagnoosist, sest nt lasteaias, koolis, tänaval ja mänguväljakul oli minu lapse käitumine juba põhjustanud kummalisi olukordi. Ta ei olnud vägivaldne, kui te nüüd seda mõtlete, aga ta reageeris erinevates olukordades nii, nagu lapsed tavaliselt ei tee. Nagu mingi väike kuri vanainimene. Samuti esines tal nutuhooge, mis pani ümbritsevaid inimesi ennast ebamugavalt tundma.
Oli suureks lohutuseks, et sõbranna jaoks polnud see midagi pelutavat ega hirmsat ja ta oskas mulle alati öelda just seda, mida vaja. Ilma selleta oleksin ma kokku kukkunud.
Oma vanematele rääkisin ma muidugi ka, nad püüdsid olla mõistvad ja kaastundlikud, aga nad väga ei osanud.
Keda huvitab, mida sina usud või ei usu. Mina jälle usun, et on selliseid õpetajaid, kes halba tuju (haige) lapse peal välja elavad, ja mitte imevähe.
Kool on õppeasutus. Õpetaja ei ole hooldaja. Ka haige laps käib koolis selleks, et targaks saada.
Kas ükskõik millise lapse mõnitamine aitab ükskõik millisel lapsel targaks saada?
Äärmiselt raske on taluda ka neid, kes küll küsivad nõu, aga mitte kunagi selle järgi ei toimi ning tulevad ikka ja ikka sama probleemiga tagasi.
Tead mida? Väga loll talumatus sul, äkki otsid abi?
Ma kordama ei hakka, pead meelde jätma ühest korrast.
Minu jaoks keeruline aeg ja keeruline teema. Lapsel diagnoositi raske haigus. Saame hakkama, aga raske on. Tuge saan healt sõbrannalt ja lähedaselt sugulaselt, kes mõlemad elavad kaugel. Suure pettumuse on aga valmistanud minu pikaaegsed sõbrad, kellega perekonniti tihti suhtleme ja enda jaoks olulisi asju ka alati jagame ning toeks püüame olla. Seekord aga eriti mitte mingisugust reaktsiooni. Olen kurb ja kardan, et meie järgmisel kohtumisel ütlen midagi, mida pärast kahetsen.
Minu küsimus teile on, et kuidas sellises olukorras täiskasvanulikult käituda? Et ei kaotaks oma väga olulisi sõpru ja ka enda vajadused oleksid täidetud. Helistada ja oma tunnetest-vajadustest rääkida? Tundub kuidagi toetuse väljapressimisena. Ma ei vaja neilt tegelikult muud kui meeldetuletust, et ma olen neil meeles. Tean, et neil on hetkel ka kiire ja palju uut teoksil ja paratamatult kriibib hinge tunne, et nad minu peale ei mõtle.
Sõpradel ei ole kohustust toetada rasketel aegadel. Sellist kohustust ei saa panna inimestele, kellel puudub väljavaade. Üks reegleid on, et kui aidata ei saa, siis ära kahjusta. Sõbra panus võibki olla see, et ta ei tee su olukorda hullemaks oma sõnadega. Su olukord ei ole väga hull, kui suudad pidada veel nimekirja nendest, kes märkavad, et sul on raske ja kes ei märka. Äkki su sõbra elus on ka väga raske olukord ja ka tema vaatab, et näed sa isegi ei märka ja ei pea meeles ja ei küsi isegi, kuidas mul läheb? Tead kuidas su sõbral praegu olukord on? Mõni lähedane ehk surnud või …. Kas Sinul on hetkel aega teisi toetada ja hingelist jõudu toetada ? Miks sa eeldad, et sõpradel on. Kui vajad abi, mine psühholoogi või psühhiaatri vastuvtõtule, ära muutu oma sõpradele vampiiriks, kes ainult võtab ja midagi anda vastu ei suuda. See, et toetatakse, on väga vahva, aga kui nad pole õppinud, nad põlevad läbi ja kiiresti ja siis on juba sinu toetust vaja. Oled valmis toetama neid, kes sinu toetamisega endale oskamatusest liiga teevad ?
Räägitakse ainult seda, mis edale kasulikum on. Mis tegelikult 4 seina vahel toimub, seda teavad ainult asjaosalised ise. Kui mees käib naistes ja naine on sellest teadlik ja lahku ei mida, ei ole see enam mingi petmine. See ei ole ka mitte kannatamine, sest kõik inimesed on vabad suhtes olema. Juu neile naistele siis sobib või meeldib. Siis pillutakse enesekaitseks uljas mõtted, kuidas kõik mehed petavad ja see nagu ongi normaalne. Täkud kargavad täpselt nii kaua kui neil karata lastakse.
Sa tsiteerisid mind. Ei, ma rääkisin naisestest, kes sageli ähvardavad lahkuda, isegi pakivad kohvreid. Ei lähe aga mitte kuskile, halavad vaid ning küsivad nõu. Nõuande järgi aga ealeski ei toimi.
Ei, ma rääkisin naisestest, kes sageli ähvardavad lahkuda, isegi pakivad kohvreid. Ei lähe aga mitte kuskile, halavad vaid ning küsivad nõu. Nõuande järgi aga ealeski ei toimi.
Sest nad tegelikult ainult halavad ja EI küsi nõu, aga sa sellest peenest vahest lihtsalt ei saa aru ja hakkad neile tõsimeeli lahendusi pakkuma, mida nad ei kavatsegi kasutada. Jah, selliseid inimesi on ja jah, sedasorti hala kuulamine kurnab. Aga paljudel inimestel on vaja ennast vahel lihtsalt murest tühjaks rääkida ja usu, nt teemaalgataja vaevalt et võhikust sõbranna käest mingeid ekstralahendusi ja soovitusi kuulda tahab, vaid osavõtlikkust. Kuidas sul läheb? Kuidas sa hakkama saad? Kas on midagi, mida ma teha saan?
Esileht › Pereelu ja suhted › Sõprade toetus raskel hetkel.
