Aga kas sina siis informeerisid eelnevalt õpetajat sellest, et su laps mõõdab aeg-ajalt, sealhulgas ka tunnis, veresuhkrut ja samuti jagasid informatsiooni, mida teha, kui laps kokku kukub? On raske ette kujutada, et lapse tervisliku erivajadusega kursis olev õpetaja halvasti ütleks.
Mina näiteks käisin lasteaias pikalt ja põhjalikult lapse haigusest rääkimas. Püüdsin selgitada just seda osa, kuidas lapse enesetunnet ja söömist jälgida. Süstimised tegime nagunii nii palju kodus ära kui vähegi võimalik.
Kasvatajad nagu ei kuulnudki mu juttu. Meil lihtsalt vedas, et midagi tõsist lasteaias ei juhtunud, sest kasvatajad ei täitnud mitte ainsatki soovitust, mida palusin. Isegi siis, kui lapsel alles esimesed haigustunnused tekkisid, ei vaevunud nad last jälgima. Ehkki mul endal oli kahtlus juba olemas ning ma spetsiaalselt palusin jälgida ja mulle teada anda, kas ja kui palju laps joob ja pissib. Kui seda neilt küsisin, kehitasid nad ükskõikselt õlgu ja ütlesid, et nemad ei ole midagi märganud. Mina aga kodus nägin selgelt, et midagi on väga valesti.
Diabeediühing korraldas tol ajal lasteaiakasvatajatele ja lasteaia med õdedele koolitusi. Just neile, kelle lasteaias ja koolis oli mõni selle haigusega laps. Osavõtt praktiliselt puudus. Minu lapse kasvatajad ei olnud ka nõus seal osalema.
Lasteaia juhataja oli vanem naisterahvas. Kui temale lapse haigusest teatasin ja palusin, et minu lapse erivajadusega arvestataks, siis hakkas ta minuga riidlema, et olen olnud lohakas ema ja last valesti toitnud. Olin väga noor ema ja inimene arvas tõsiselt, et ma olen laisk ema, kes pole oma lapsele täisväärtuslikku toitu pakkunud, vaid söötsin teda kommide ja limonaadiga (ikka see üldlevinud müüt, et suhkruhaigus saab alguse ju liigsest suhkru söömisest) ja sellepärast on nüüd laps haige. Samuti oli ta jäigal seisukohal, et kui ma oleksin õigel ajal lapse olukorda märganud ja sekkunud, siis ei oleks laps haigeks jäänud.
Minu lapse puhul oli ka kaalumisel laps lasteaiast välja arvata. Lõpuks teatas juhataja, et nad ikka pika arutelu peale otsustasid, et las ta siis jääb.
Nii et väga palju osavõtmatust ning vääriti mõistmist ja inetult ütlemist on küll selle haiguse puhul. Selgitused ei pruugigi eriti mõjuda, kui inimesel on mingi oma, väljakujunenud arusaam sellest haigusest.