Teema: Sõprus – kui palju nö andestada?

Et kas on sinu valik või tema. Et kas temal ei olegi õigeid valikuid, vaid on sinu “õige” valik ja tema omad on valed, nagu päriselt ka. Mina katkestaks oma sõbrannasuhte silmapilkselt, kui keegi tuleb oma põhimõtteid peale suruma.

Mis andestamisest sa räägid? Viga on ju sinu enda ootustest, et su sõbrannal oleksid samad väärtushinnangud nagu sul. Samamoodi võib sõbranna teha teema: kas andestada, et sõbranna minu valikuid ei toetanud.
Eks edasine suhtlemine sõltub sellest kui kallis see sõbranna sulle on? Kallile inimesele andestatakse rohkem ja püütakse toeks ja abiks olla, isegi kui ta teeb halbu valikuid.

#3165599:

Kui on niisama mingi armukeseteema, siis mina end sinna ei topiks, suured inimesed, ise teavad, mis teevad.

See jah. Häirib, et sõbranna ei tundu aru saavat, kuidas tema otsus mõjutab otseselt lisaks temale veel nelja inimest, kõigi elukorraldus muutub totaalselt. Otsus on tehtud (minu arust) kiirustades ja vaid emotsioonidel põhinevalt. Muidu üsna kainelt, konkreetselt ja realistlikult mõtlev inimene hõljuks justkui pilvedes ja ma ausõna ei tunne teda ära.

Kuida see siis nii ootamatu oli, kui eelnevalt tunnistad, et olete oma ellusuhtumiselt väga erinevad?
Minu meelest on nii,e tkui sinu jaoks su sõbrannat defineerib ainuüksi see, et ta on kellegi armuke ja see sulle ei meeldi, siis muidugi ära suhtle temaga. Aga kui sõbranna on sulle oluline, sest teil meelidb koos ratsutamas käia või raamatute üle arutleda või koos riideid disainida, siis kuidas puutub see siia, kellega su sõbranna vahel seksib?

Sõprus tähendab ju toetamist ja mõistmist. Ma ei saa aru, mida sul talle andestada on? Tema viga on see, et üldse sinule midagi isiklikku usaldas.
Mul on heade sõbrannadega kogemusi, et nende valikud ei meeldi mulle, korra avaldan arvamust ja siis olen tema jaoks ikka olemas. Kui tema valik ebaõnnedtub, siis lohutan ja olen toeks. Ega see pole ju sinu elu mida tema elab.

Mina saan küll aru, miks teemaalgatajat armukeseteema niivõrd häirib. Igaühel on omad asjad, mis on olulisemad, mis vähem, võib olla sõltub see omaenda elukogemustest. Mina, kes ma olen armukeseteema läbi elanud oma elus, ei suudaks küll naeratada ja sõbralik olla inimesega, kes sedasama valu kellelegi teisele teeb või õigemini muidugi mitte ei tee ise valu, vaid on valu tegemise vahend, tööriist. Ma võin teda ehk mõista, aga suhelda küll ei soovi, sest tõenäoliselt ta ju vatrabki muudkui sellest suhtest ja kallast.

Sa ei pea ju mingeid deklaratsioone tegema sõbrannale, lihtsalt hoia eemale. Arvata on, et temagi ei soovi sinuga eriti suhelda, kui teada sai, kuidas sa tema nunnusse uude suhtesse suhtud. Võimalik, et tal kunagi mõistus pähe tagasi tuleb, siis ilmselt soojendab ka sinuga suhted üles. Aga muidugi teda solvata või alandada või hinnanguid jagada sa muidugi ei tohi, piir läheb selle koha pealt, et sina ei soovi lihtsalt sellise inimesega suhelda. Ja kui ta küsib, et mis viga, miks sa ei suhtle, siis võidki öelda, et temaga suheldes on meeles kogu aeg see valu, mida ta teisele perele aitab teha ning see on talumatu.

Ma soovitaksin lähtuda sellest – seni kuni sõbranna otsused ei puuduta Sind ennast või sinu lähedasi isiklikult, siis seni on need TEMA otsused. See, millised on kellegi põhimõtted elus mingite otsuste tegemisel, ei tohiks sõbrasuhteid mõjutada. Loomulikult, kui ikka kuidagi ei ole võimalik edasi suhelda ning sõbranna tehtud otsused on tugevalt enda väärtushinnangutele vastu, siis tasub mõelda, kas sellist sõprust on mõtet üldse jätkata.

Võin enda kogemusest öelda, et minul endal on üks selline sõbrasuhe kestnud juba üle 20 aasta. Oleme täiesti erinevad inimesed. Jah, ka mina olen olnud olukorras, kus soovin sõbrannat keelitada tegema arukamaid otsuseid. Paraku neid ei võeta kuulda ning seetõttu olen võtnud edaspidiseks seisukoha, et ei sekku. Loomulikult avaldan oma arvamust, jagan hinnanguid ja on ette tulnud, et teen seda kohati ka liiga emotsionaalselt. Ma lihtsalt avan oma seisukoha, aga ma ei eelda, et selle järgi oma tegevust muudetakse, seda seda enamasti lihtsalt ei juhtu.

On olnud perioode, kus me lihtsalt ei suhtlegi, sest pole midagi rääkida, aga mingil hetkel siiski on jälle võimalus teineteisele toeks olla ja need on hetked, kus kõik eelnev tuleb alla neelata. Seni on see suhe nii toiminud ja ma ei näe põhjust, miks edaspidigi toimida ei võiks. Olen teinud rahu sellega, kes on minu sõbranna ja tean, et teda ei muuda – mõni inimene lihtsalt peab õppima oma vigadest.

Ma ei jõua ära kahetseda, et julgesin valida pooli ühe lahutuse pealtnägijana. Ausalt, nüüd aastaid hiljem võin ma käsi südamel öelda, et mees on oma toonase armukesega palju parem paar. Ja see lastega naine, keda kõik haletsesid, kellele kõik kaasa tundsid, et ta 30+ abielu lõppes, on lihtsalt üks õel meeste kulul elav, emotsionaalselt külm intriigitseja. See mõistuselt lihtsake sai oma lahutusest indu juurde, nüüd laseb edasi oma laste ja laste kaaslaste peal.

Ära vali pooli. Toeta oma sõbrannat ja ole tema kõrval nii tema õnnes kui (tulevikus võibolla ka) õnnetuses (või ka mitte) .

#3165746:

Olukord on veidi keerulisem. Nimelt on mõlemad osapooled abielus ja mõlemil on ka üsna väikesed lapsed. Sõbranna soovib lapsed ja mehe praegusse koju maha jätta (meespoolel oma naisega väidetavalt sama plaan) ja armukesega nö puhtalt lehelt üksinda alustada.
Vot see häirib kogu asja juures.

Olukord ei ole keeruline. Olukord on tavaline. Ja ületähtsustad oma rolli selles olukorras. Mida sa ei saa muuta.
Kui sõbranna peaks valima, kas sina või see suhe, siis ta valiks ju ikka selle suhte. (armukade oled ka veel?)

Sinu asi on talle öelda, et see pole ilus, mida ta teeb ja sa ei kiida seda heaks. Aga siiski igal juhul loodad, et tal kõik hästi läheks. (selle, mis see “hästi” on, võid ju lahtiseks jätta)
Nii käituks sõber.

Kõik muu on sinu jonn, lapsikus, armukadedus, nõmedus ja enda teiste armuelusse toppimine.
Ja isegi seda sa ei suuda iseseisvalt ära otsustada, mida teha, kas lõpetada suhtlus või mitte. Loomulikult ära lõpeta, sest kui sul oleks veel palju sõpru, siis sa poleks siia küsima tulnud.
Sul pole ju.

#3165809:

#3165790:

Olukord ei ole keeruline. Olukord on tavaline. Ja ületähtsustad oma rolli selles olukorras. Mida sa ei saa muuta.

Kui sõbranna peaks valima, kas sina või see suhe, siis ta valiks ju ikka selle suhte. (armukade oled ka veel?)

Sinu asi on talle öelda, et see pole ilus, mida ta teeb ja sa ei kiida seda heaks. Aga siiski igal juhul loodad, et tal kõik hästi läheks. (selle, mis see “hästi” on, võid ju lahtiseks jätta)

Nii käituks sõber.

Kõik muu on sinu jonn, lapsikus, armukadedus, nõmedus ja enda teiste armuelusse toppimine.

Ja isegi seda sa ei suuda iseseisvalt ära otsustada, mida teha, kas lõpetada suhtlus või mitte. Loomulikult ära lõpeta, sest kui sul oleks veel palju sõpru, siis sa poleks siia küsima tulnud.

Sul pole ju.

Ära aja jama. Kui su sõbranna teataks, et kavatseb oma mehe mõrvata, siis ka tuleks öelda, et pole ilus mis sa teed ja tegelt tahan, et sul hästi läheks?

Inimestes on tahke, mida me kohe ei näe. Mõne ebameeldiva tahu avaldumisel pole vähimatki sundust sõprust edasi teeselda – kui ma ei talu inimesi, kes armukeseks olemist või minugipoolest kasvõi maksavorsti söömist või laste peksmist õigeks peavad, siis nii on ja hea, et teada sain, siin pole midagi pistmist lapsikuse, jonni, kadeduse (?? ui kui tobe on teiste armusuhete mitte heaks kiitmise taga kadedust otsida) või nõmedusega. Inimestele ei pea kõik oma sõprade omadused ja teod meeldima – ja kui mõni omadus või tegu eriti ei meeldi või ootamatult räigelt avaldub, siis on normaalne suhtlemisest eemale hoida.

Sa nagu päriselt kõrvutad samas teemas mõrva armunute suvalise seksiseiklusega?

Jah, ka mind huvitab see, et miks sõbranna valik sind nii puudutab? Abiellus pätiga? No siis piiraks suhtlust, kohtuks kohvikus jne. Mina olen ise selline sõbranna (pätiga abielus ei ole), olin kaua vaba ja vallaine, pidasin pidu, sõbranna abiellus nagu taks nõudis 22 aastaselt, napsi ei võtnud. Oli ka kriitiline minu suhtes. Ei meeldinud minu mehe valik (oli abielumees), aga nüüdseks on ka leppinud. Minule ka mõned asjad ei meeldi, aga need on tema valikud.

Tore vaadata kohe, kui sallivad kõik käod järsku armukeste suhtes on 🙂 tavaliselt kaagutatakse sel teemal nii, et paha hakkab, nokitakse igal armukesel silmad peast, siin tahab pereema lapsi maha jätta ja kõik on nii sallivad ja mõistvad; eluarmastus! Seda ei saa käest lasta! Peaasi, et inimesed õnnelikuks saavad!

Ausalt, oksele ajate oma silmakirjalikkusega.

Oleks peategelane meesterahvas, oleks vastused ilmselt täpselt vastupidised.

Ei tahaks mina sellise mõrraga sõbratasandil edasi suhelda, kes oma lapsed maha jätab. Mu poolest teised võivad suhelda. Teine teema on, kui kaotab isaga kohtuvaidluses hooldusõiguse või lapsed soovivad isaga jääda, aga muul juhul oleksin ka nii palju kohtumõistja, et lõpetaks selle sõbrasuhte, mul ei oleks tema jaoks aega enam. Ei pea ikka iga võllaroaga suhtlema, kui ei taha.

#3165746:

Olukord on veidi keerulisem. Nimelt on mõlemad osapooled abielus ja mõlemil on ka üsna väikesed lapsed. Sõbranna soovib lapsed ja mehe praegusse koju maha jätta (meespoolel oma naisega väidetavalt sama plaan) ja armukesega nö puhtalt lehelt üksinda alustada.

Vot see häirib kogu asja juures.

Mulle tunduks selline käitumine oma pere reetmisena ja kindlasti ma seda heaks ei kiida.

Samas aga – kui on tegemist ikka väga hea sõbrannaga, kellele iga kell loota saad ja kes n.ö sinu inimene on, siis suhtlemist ei lõpetaks. Sõbranna elu, tema valikud ja otsused. Takka ei kiidaks, aga jääksin “loll oled, aga ise tead” seisukohale.