Ei tahaks mina sellise mõrraga sõbratasandil edasi suhelda, kes oma lapsed maha jätab.
Aga sellise härraga suudaksid?
Kaua see topeltmoraalitsemine teil kestab? Veel 200 aastat?
Suhe ei puutuks minusse, aga ei suuda mõista, et ema jätab oma lapsed sellisel põhjusel (mingi mehe pärast?)
Sellele tõesti ei suudaks kaasa elada.
On “au” tunda sellist inimest. Õnneks küll vaid kolleegi tasandil, mitte sõbrana.
Jättis samuti oma lapsed emale kasvatada ja kolis mehe juurde, kel temast tegelt suurt sooja/külma polnud. Siis saadi mehe kinnihoidmiseks “kogemata” laps jne
Nii et on küll selliseid naisi, paraku. Kurbkägu ei ole, aga lastest on tõesti kahju ja kurb on sellist asja pealt vaadata.
Aga sellise härraga suudaksid?
Mul on täielik sooline diskrimineerimine, nii et polegi härradest sõpru.
See “aru” ei tundu sul kõige vahedam just olema. Kas inimesed armastavad või inimesed tapavad, seal on suur vahe.
Mingit vahet ei ole, kas tapavad armastades või tapavad vihates.
Mina ei anna hinnanguid, kui sina oma armukesestaatuses sõbrannaga edasi itsitad. Sina ära anna hinnanguid, kui mina ei soovi oma armukesestaatuses sõbrannaga edasi suhelda.
Sõbrannad oleme olnud keskoolist saadik, üle 15 aasta juba. Oleme oma iseloomudelt üsna erinevad ja kohati on tema eluvalikud ennegi mind pannud kulmu kergitama, olen ka oma arvamuse ausalt ja otse välja öelnud, oleme ka tülitsenud, kuid tegu pole olnud väga suurte põhimõtteliste erimeelsustega ja oleme alati leppinud. Nüüd tegi ta eluvaliku, mida mina mitte mingil juhul ei suuda aktsepteerida. Olen temaga korduvalt sellest otsusest rääkinud, väljendanud oma arvamust ja palunud järele mõelda, kuid tema on kindel kui kalju. Olen tema käitumisest väga nördinud ning võib olla ehk ka veidi šokeeritud lausa.
Kuidas edasi? Hetkel tunnen, et ma nagu… Ei tunnekski seda inimest? Ei oleks elus temast sellist asja uskunud ja siis veel tema enda käitumine ja reaktsioon sealjuures. Tunnen, et see on minu jaoks liig mis liig. Siiamaani olen endale keerulistes situatsioonides korrutanud nagu mantrat, et inimesed ongi erinevad, tuleb leppida ja aktsepteerida, aga nüüd tunnen, et sellest ei piisa.
Katkestada sõprus? On ehk kellelgi taolisi kogemusi mõne sõbrannaga, kas surusite oma põhimõtted alla või lõpetasite suhtlemise?
Tänan igasuguste nõuannete eest.
Eks siin tuleks kainelt järgi mõelda, mida see elumuutus siis ikkagi tähendab. Kui see elumuutus tähendab ,et sõbranna tahab minu meest omale, siis ilmselt sõprust enam ei ole ega tule. Kas tema otsus puudutab sind isiklikult? Kas pannakse ohtu sinu enda isiklik vara või elu? Kas see on midagi kriminaalset? Sellisel juhul oled sa juba kaasosaline ja peaksid asjale andma ametiliku käigu. Kui see on aga maailmanägemuse põhine, siis tuleb anda teisele inimesele tema elu. Miks peaks sinul asja olema kuidas keegi teine oma elu elab, kui ta ei kahjusta sind ega riku seadust? Jäta temale tema elu ja mine tea, ehk on sellel mingi iva sees. Sa oled oma arvamuse väljaöelnud, aga elab ikkagi teine inimene ise.
See sõbranna ikka teab, et peab siis mehele laste eest elatisraha maksma hakkama? Ning tulevane mees siis enda laste eest samamoodi.
Võtab veidi ehk hoogu maha…
Olukord on veidi keerulisem. Nimelt on mõlemad osapooled abielus ja mõlemil on ka üsna väikesed lapsed. Sõbranna soovib lapsed ja mehe praegusse koju maha jätta (meespoolel oma naisega väidetavalt sama plaan) ja armukesega nö puhtalt lehelt üksinda alustada.
Vot see häirib kogu asja juures.
Sellest olekski võinud teemat alustada, oleksid kõik need teemamiinustamised ära jäänud.
Sattusin ka kunagi sarnast keissi lähedalt nägema, suure pere ema jättis oma pere maha ja tõmbas uue täkuga minema. Vahe oli vaid selles, et see uus oli vaba mees ja elumees. Kui naine sellest lõpuks aru sai, roomas andestust paludes koju tagasi. Juhtunu tagajärgedega tegelevad aga siiamaani, suuremate laste vaimne tervis ei taha paraneda.
Ma oletan, et sõbranna mõistaks, kui sa temaga enam suhelda ei taha, sõprade kaotamine lihtsalt käib selliste tegude juurde.
nimestes on tahke, mida me kohe ei näe. Mõne ebameeldiva tahu avaldumisel pole vähimatki sundust sõprust edasi teeselda – kui ma ei talu inimesi, kes armukeseks olemist või minugipoolest kasvõi maksavorsti söömist või laste peksmist õigeks peavad, siis nii on ja hea, et teada sain, siin pole midagi pistmist lapsikuse, jonni, kadeduse (?? ui kui tobe on teiste armusuhete mitte heaks kiitmise taga kadedust otsida) või nõmedusega. Inimestele ei pea kõik oma sõprade omadused ja teod meeldima
Nõus selle arvamusega. Sõprus ju selleks ongi, et nõu ja tuge leida. Teisele ei pea meeldima ühe arvamus. Päris hea on sellisel juhul nn kõrvaltvaataja ja “mõtestaja” arvamust kuulata või küsida. Ja tegelikult oleks hea(mitte halb), kui meil on elule ka “realistlikult” vaatavaid sõpru. Sest vahel on vaja tuua nn lillelt lillele lendlejaid ja pidevalt armujaid maa peale tagasi, taltsutada nende hetke emotsionaalsust, bipolaarsust.
Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise. Mitte iialgi ei oleks ma edasi sõber inimesega, kes oma lapsed hülgab. Okse tuleb kurku kui mõelda, et selliseid südametuid naisi on olemas. Mina isiklikult olen veel tühisemagi asja pärast sõpruse pikalt saatnud ja ei kahetse.
Ma arvan, et täiskasvanud inimeste vahel pole nn tingimusteta sõprust. Sõber on ikka inimene, kes sulle inimesena meeeldib, kellest pead lugu ja kellega vestlused ka midagi “annavad” ja see on vastastikune.
Kui ikka inimene tõestab ühel hetkel, et ta on täielik jobu ja tema jutt ja teod lähevad minu vaadetega räigesse vastuollu (nt petised, vargad, pahatahtlikud valetajad, armukesepidajad jms), siis ma ei soovi suhelda enam sellise inimesega.
Nimelt on mõlemad osapooled abielus ja mõlemil on ka üsna väikesed lapsed. Sõbranna soovib lapsed ja mehe praegusse koju maha jätta (meespoolel oma naisega väidetavalt sama plaan) ja armukesega nö puhtalt lehelt üksinda alustada.
Mina pole armastuse ministeerium ja ma ei võtaks endale kohtupidaja rolli, kas see armastus on ikka piisavalt armastus, et sellele järgneda.
See, et traditsioon on, et lahutuse korral elavad lapsed emaga, on ajast ja arust. Peaasi, et mitte koos elav vanem leiaks piisavalt ja pidevalt aega laste jaoks. See, millise lapsevanemaga nad ühe katuse all elavad, pole nii oluline kui see, et neil oleks nii ema kui ka isa, kelle tugi on alati saadaval.
Ehk siis mina ilmselt jätkaksin sõbrannaga suhtlemist, aga samas ka tema eksmehe ja lastega. Võimalusel teeksin ta sõbraks oma mehega ja korraldaksin koosistumisi. Uue mehega keelduksin kohtumast. Sõbrannale kindlasti ei meeldiks, et ma suhtleks tema eksmehega, aga ma teeksin seda nimelt. Lõpuks mina kui ta laste ema sõbranna saan ehk teinekord lastega aidata või niisama abistada näiteks poskäigu või millegi hankimisega – ega lastega üksi elaval vanemal pole lihtne.
Kui aga jutt sellest, et lapsed jäävad elama isaga pidi tegelikult tähendama seda, et mu sõbranna ütleks neist lahti, ei tegeleks, siis muidugi ta mu sõbranna ei ole.
See, et traditsioon on, et lahutuse korral elavad lapsed emaga, on ajast ja arust.
Ja ongi nii. Ehk on uuel paaril see plaan, et nad rohkemaid elusid just ei lõhuks, s.t. jääks ära tüüpiline ühe poole lapse isalt äravõtmine, laps ja isa saavad omas kodus edasi elada ja see, kes enam ei taha seal olla, lahkub?
Kui jutt käiks sellest meespoolest, kes ka plaanib lapse emaga jätta ja “puhtalt lehelt alustada”, siis siin me ju ei karju, et hülgab – miks nii?
Kui jutt käiks sellest meespoolest, kes ka plaanib lapse emaga jätta ja “puhtalt lehelt alustada”, siis siin me ju ei karju, et hülgab – miks nii?
Sa arvad, et siin teemas kommenteerinud naised oleks hea meelega selle mehega südamesõbrad edasi?
Ma pole kindlasti aasta ema. Mulle meeldib tegeleda oma asjadega ja mitte mängida oma lastega hommikust õhtuni.
Kui mu hea sõbranna teataks üks päev, et tal on armuke, kellega plaanib ühiselu alustada kahekesi, oleks mul seda väga raske mõista. Suure tõenäosusega oleks meie sõprusel kriips peal. Ma ei mõista selliseid inimesi ja ei tahagi.
Andestamise teema oleks mõistetav, kui sõbranna näiteks korduvalt ei pea kinni kokkulepetest, küsib pidevalt võlgu ilma eelmist võlga tagasi maksmata, teeb sinust tasuta tööjõudu, varastab paljaks, astub armusuhtesse sinu mehega jne. Sellised olukorrad muudavad tõepoolest sõpruse jätkamise küsitavaks.
Alustame sellest, kas keegi on su andestust üldse palunud… ela oma elu. Tema oma vigade tegemisel nagunii sinu nõu ei küsi ja kuulda ei võta.
Sina saad “andestada” ainult nii palju, kui sinusse puutub. Ehk – kui ta on tõesti sinu südamesõbranna, siis ta on ka edasi peale perest lahkuminekut sõbranna. Kui sa ei suuda selle teadmisega elada, siis ole nii hea inimene – ütle oma sõbrannalegi nii. Et sinu uskumused ei käi kokku sellise käitumisega ja sa ei suuda talle enam südamesõbrannaks olla, kui enam üldse suheldagi tahab. Usu mind, tal on palju kergem edasi minna kui ta teab, et sinule pole vaja hakata oma elust rääkima ja sina temale enam toeks ei ole. Leiab omale järgmise (ehk) südamesõbranna uues elus.
Sellele, kes siin aga kirjeldas, kuidas tema sellise asja peale just nimelt hakkaks sõbranna eksmehega sõbrustama ja nimelt sõbranna uut meest vältima… ei oska nagu midagi öeldagi. Ühest küljest on see nii silmakirjalik ja teisest küljest ei tahaks sinu sõbranna nahas olla. Mul üks tuttav elab praegu sama asja läbi, südamesõbranna, kellega sai omal ajal “sada kilo soola” koos ära söödud ja keda iadatud igasugustes asjades, pöördus peale lahutust täielikult eksmehe poolele ja ignoreerib nüüd naispoole igasugust kontakti. Madu, mitte südamesõbranna.
Selliste asjade pärast mul polegi mitte ühtegi südamesõbrannat ega lase endale ka kedagi ligi, sest kui neil on rasked ajad, siis oodatakse igakülgset tuge aga kui mina abi vajasin, olid needsamad “sõbrannad” kadunud seitsme tuule poole ja ei tee enam tundmagi.
Ehk et, kui sa ei suuda selle mõttega edasi elada, et sinu sõbranna omale uue mehe leidis ja lastelt kodu ära ei taha võtta, siis ole aus enda ja tema vastu.
Sõprus saab eksisteerida inimeste vahel, kes üksteist aksepteerivad sellistena nagu nad on. Ma ei pea oma sõprade valikuid heaks kiitma, see pole minu elu ju! Kui on midagi, millega Sina leppida ei suuda, siis on see sinu probleem (kui just pole tegu, nagu eespool juba mainitud kriminaalse tegevusega). Loomulikult võid sõprusest lahti öelda, kui sulle see inimene enam ei sobi, aga mis andestamisest siin rääkida?! Andesta, et elan oma elu nii nagu oskan ja mitte nagu Sina oled mulle planeerinud?!
Olukord on veidi keerulisem. Nimelt on mõlemad osapooled abielus ja mõlemil on ka üsna väikesed lapsed. Sõbranna soovib lapsed ja mehe praegusse koju maha jätta (meespoolel oma naisega väidetavalt sama plaan) ja armukesega nö puhtalt lehelt üksinda alustada.
Vot see häirib kogu asja juures.
Mulle tunduks selline käitumine oma pere reetmisena ja kindlasti ma seda heaks ei kiida.
Samas aga – kui on tegemist ikka väga hea sõbrannaga, kellele iga kell loota saad ja kes n.ö sinu inimene on, siis suhtlemist ei lõpetaks. Sõbranna elu, tema valikud ja otsused. Takka ei kiidaks, aga jääksin “loll oled, aga ise tead” seisukohale.
Sa usud, et saad iga kell loota inimese peale, kelle peale tema enda lapsed loota ei saa?
Ja kui sa tõepoolest usud, et sina oled talle tähtsam kui ta oma lapsed, siis ei teki sul ka mingit põhimõttelist ja maailmavaatelist vastuolu sellise inimesega sõbrutsemisel?
Selliste asjade pärast mul polegi mitte ühtegi südamesõbrannat ega lase endale ka kedagi ligi, sest kui neil on rasked ajad, siis oodatakse igakülgset tuge aga kui mina abi vajasin, olid needsamad “sõbrannad” kadunud seitsme tuule poole ja ei tee enam tundmagi.
Kas see on “raske aeg”, kui oled silmini abielumehesse armunud ning jätad pere maha???? Toetusena näen ma siin äärmisel juhul armuja manitsemist ning koduaresti panekut, mitte mingil juhul aga kaasa kiitmist, et oi, küll sa oled tubli, nii vapralt kannatad, et siga oled ja pere hülgad.
Eks kusagil on alati mingi piir, mida ületada enam ei saa. Kus see piir on – sõltub konkreetsest inimesest ja olukorrast.
Selliste asjade pärast mul polegi mitte ühtegi südamesõbrannat ega lase endale ka kedagi ligi, sest kui neil on rasked ajad, siis oodatakse igakülgset tuge aga kui mina abi vajasin, olid needsamad “sõbrannad” kadunud seitsme tuule poole ja ei tee enam tundmagi.
Kas see on “raske aeg”, kui oled silmini abielumehesse armunud ning jätad pere maha???? Toetusena näen ma siin äärmisel juhul armuja manitsemist ning koduaresti panekut, mitte mingil juhul aga kaasa kiitmist, et oi, küll sa oled tubli, nii vapralt kannatad, et siga oled ja pere hülgad.
Ma kirjutasin ka ülevalpool, et kui sa tunned, et sellisel hetkel ei suuda sõbranna kõrval rahulikuks jääda ja hakkad pooli valima, siis on targem talle öeldagi nii, et sa ei ole sellest hetkest alates enam tema sõbranna ja kõik.
Teema algataja poolt välja toodud olukord on selline, kus õige sõbranna kuulaks ära, annaks vajadusel nõu ja oleks vajadusel olemas. Kui seda teha ei suuda neutraalselt, siis tuleb tagasi astuda ja suhtlemine lõpetada.
Ja jah, raskelt armunud inimene ei saa reaalselt aru, mida ta teeb ja vajab sel hetkel tegelikult kaine inimese mõistust. Eriti siis, kui reaalsus pähe tuleb.
Kui aga jutt sellest, et lapsed jäävad elama isaga pidi tegelikult tähendama seda, et mu sõbranna ütleks neist lahti, ei tegeleks, siis muidugi ta mu sõbranna ei ole.
Sellest teemaalgataja targu vaikis.
Jutt oli laste “hülgamisest”, aga mitte laste ema teise kohta elama asumisest.
Millest lastel võiks isegi hea meel olla, sest ema on endiselt olemas, aga ei riidle hommikust õhtuni toa korrasoleku pärast. Isa tagab söögi, riided ja kallistuse ning elu on lill.
sõbrannaga on lihtne, võib ju mitte enam suhelda. aga kui aga tütar teeb nii, siis ema ei tohi isegi midagi öelda.
No mina ei tea, see jutt, et pole sinu asi… Ma olin ka kunagi noore abielunaisena suhtes mehesse armunud. Üks minu sõbranna ja veel üks väga hea sõber (igiammune eks tegelikult) küsisid üsna otseselt, kas ma olen lolliks läinud, ja tegid mulle väga emotsionaalselt puust ja punaseks, praktiliselt paberil, mille poolest mu abikaasa sellest teisest parem on ja miks võib liblikaid korraks nautida, aga mitte neile järgneda. (Mu mees ei tea õnneks kogu loost siiani midagi.) Siiamaani olen neile väga tänulik, et nad ei lasknud mul väga-väga suurt rumalust teha. Kui ma kuulutaks, et kavatsen lapsed mehega jätta ja ise minema tõmmata, mitte paariks kuuks Indiasse “ennast leidma”, vaid mingi mehe pärast, tean ka vähemalt kolme inimest (sh mu ema), kes väga jõuliselt hakkaks mind ümber veenma ja kindlasti keelduks minuga pärast seda suhtlemast. Ja ma olen väga-väga õnnelik, et minu elus sellised inimesed olemas on.
Kui minu sõbrannal katus niimoodi ära sõidaks, et kahe pere killud taga, siis ma teeks kõik endast oleneva, et ta järele mõtleks, sh hoiataks, et lõpetan suhtlemise. Kui sõbrannal on sellest ükskõik… no siis tal ongi ükskõik ja probleemi polegi.
ja probleemi polegi.
Teemaalgatajal ju on probleem.
Ega sõbranna ju millegi üle kurtma ei tulnud.
ja miks võib liblikaid korraks nautida, aga mitte neile järgneda. (Mu mees ei tea õnneks kogu loost siiani midagi.) Siiamaani olen neile väga tänulik, et nad ei lasknud mul väga-väga suurt rumalust teha.
See on mõtleva ja targa naise mõte, kes pärast ei pidanud ei enese ega oma laste ees häbi tundma.
Ta sai võitu hetkeemotsioonide ajel tegutsemissoovist. Tal olid sõbrad, kelle arvamust ta hindas ning tema enese iseloom oli paindlik, mis andis võimaluse järelemõtlemisele ja oma senise elu mõtestamisele.
Päris kole ja kahju on vaadata inimesi, kes kedagi, peale enese ja oma “mina” ning hetkeemotsioonide ei hinda. Lihtsalt ei arvesta teistega.
Kindlasti võiks leiduda keegi sõber või lähedane, kes sellisel juhul liblikana lendleja nn “maa peale” tagasi toob ja vähemalt oma arvamust julgeb avaldada.
Mina olen üks sellise pere “kild”, kus mees jättis minu ja lapsed maha, tema armuke jättis mehe ja samuti lapsed maha.
Juba varasemalt ei suutnud ma mõista, kuidas on võimalik omi lapsi niimoodi hüljata, aga nähes kaht pealtnäha terve mõistusega inimest seda tegevat, mõistsin seda veelgi vähem. Nad ei hoolinud ikka mitte millestki ega kellestki.
Minu murtud südame ravis nende kahe käitumine kiirelt terveks, sest nii padulolli meest polnud mõtet taga nutta. See oli olnud mehe idee, et jätavad vanad elud selja taha ja alustavad uut elu. No on ju loll mees? Kolme lapse emale sellist pakkumist saab teha ainult täielik sooda. Aga nagu näha, siis igale potile leidub kaas…
Aga ka ilma isikliku kogemuseta ei suuda selliseid inimesi austada. Tutvust ja suvalist suhtlust pean vägagi võimalikuks, sooja ja sügavat sõprust kindlasti mitte.
Teemaalgatajal ju on probleem.
Ega sõbranna ju millegi üle kurtma ei tulnud
Ma sain aru nii, et teemaalagataja küsib endalt, kas on õige sõbrannast loobuda asja pärast, mis teemaalgatajat otseselt ei puuduta. Vastus – kui sõbrannal ei ole sellest üldse sooja ega külma, mida ta arvab, siis on küll, see sõprus ei vääri küünlaid.
Aga see on ainult minu arvamus olukorra kohta, mida ma tegelikult ei tunne, teemaalgataja teab ise paremini, mis neid sõbrannaga seob ja mis järele jääks, kui sõbrannaga suhtlemisest loobuda.
Sa ei saa ju sõbrast loobuda sellepärast, et ta silmini armunud on. Kena, et ütlesid talle, mida loost arvad. Kui tegu su teise sõbranna mehe armukesega, siis teine teema. Siis ta ka ilmselt mõistab, kui sa suhted katkestad.
Mu sõbranna sõbranna lõi ka suhte minu rühma lapse isaga. Siis mõtlesin küll, et oi kui inetu temasy peret lõhkuda. Ei läinud kaua mööda, kui sama meest kolmanda naisega miilustamas nägin. Pahameel läks hetkega üle. Jobusid mehi ei takista miski. Ka mitte ühe naise korralikkus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
