No aga siis on ju hea, kui sotsiaalpedagoog kui neutraalne kõrvalseisja tuleb ja vaatab kõrvalt neid olukordi ning annab oma hinnangu? Ja eesmärk ongi saada selgust, mis toimub ja vastavalt sellele teha edasine plaan, kuidas olukorda parandada (sh anda õpetajatele nõu ja käitumisjuhiseid, kui vaja)? Sest täiesti võimalik on ka see, et õpetajad ongi ebaadekvaatsed.
Kui lapsel on käitumisprobleemid lasteaias, siis koolis see vaid süveneb.
Minu lapse olid probleemid lasteaias, kahjuks sain alles viimases rühmas aru, et need tulenesid suuresti grupiviisilisest kiusamisest ühe lastegrupi poolt, millele õpetaja absoluutselt ei reageerinud, vaid süüdistas alati pigem minu last, kui see kiusamisele reageeris. Mis omakorda suurendas kiusamist veel – neil kiusajatel oli lahe näha, kuidas minu laps pahandada sai ja tema selgitusi absoluutselt ei kuulatud (nimetati ka valetajaks, sest kiusajad rääkisid teist juttu ja neid oli rohkem, õpetaja ei viitsinud lapsi ise jälgida). Koolis läks kõik kohe palju paremaks, sest seal kiusajaid polnud, õpetaja oli osavõtlik ning kuulas konfliktolukordades ka minu lapse ära. Aga selleks, et kaitseseisundist välja tulla ja teisi lapsi usaldama hakata, kulus ikka mitu aastat.