Esileht Tööelu, raha ja seadused. Sotsiaalmajas elamine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 93 )

Teema: Sotsiaalmajas elamine

Postitas:
Kägu

Kas teie arvates oleks ok elada sotsiaalmajas, munitsipaalkorteris, kui sul on tavaline palgatöö, kus teenid keskmisest suuremat palka? Ütleme nii, et sul ei ole ka puuet või muud häda, mis eeldaks sotsiaalmaja kliendiks olemist.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes elab?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean kahte naist, kes on üksikemad ning elavad sellistes korterites. Mina ei saa aru, miks keegi, kes käib tööl ja teenib, tahab elada lastega sellises majas.

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean kahte naist, kes on üksikemad ning elavad sellistes korterites. Mina ei saa aru, miks keegi, kes käib tööl ja teenib, tahab elada lastega sellises majas.

No küsi siis nende käest, kui aru ei saa. Kes sulle siin täpselt  seletada peaks oskama, miks just need su tuttavad naised  seal elada tahavad?

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõbranna elab munitsipaalmajas. Ei saa aru miks see peaks halb olema? Maja uus ja korras, naabreid ei kuule. Paaris kõrvalmajas on probleeme, aga nendega, kes olid kodutud. Ja on ka “tava” majades probleemseid naabreid

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

sotsiaalmajas, munitsipaalkorteris

Need on ju kaks täiesti erinevat asja. Sotsiaalmaja on hättasattunud inimeste abistamiseks mõeldud sotsiaalabi elamispinna näol. Munitsipaalkorter on tavaline üürikorter, mille omanikuks linn, kes tegeleb korterite üürimisega kahele elanikkonna grupile, kelleks on noored pered ja linnale vajalikud töötajad (õpetajad, päästetöötajad, arstid jne).

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean kahte naist, kes on üksikemad ning elavad sellistes korterites. Mina ei saa aru, miks keegi, kes käib tööl ja teenib, tahab elada lastega sellises majas.

No küsi siis nende käest, kui aru ei saa. Kes sulle siin täpselt seletada peaks oskama, miks just need su tuttavad naised seal elada tahavad?

Nad ei ole mu tuttavad. Lihtsalt tean neid.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need on ju kaks täiesti erinevat asja. Sotsiaalmaja on hättasattunud inimeste abistamiseks mõeldud sotsiaalabi elamispinna näol. Munitsipaalkorter on tavaline üürikorter, mille omanikuks linn, kes tegeleb korterite üürimisega kahele elanikkonna grupile, kelleks on noored pered ja linnale vajalikud töötajad (õpetajad, päästetöötajad, arstid jne).

Pean silmas munitsipaalmaja, aga mitte selliseid, kus elavad õpetajad ja päästetöötajad. Neile on vist siiski täitsa eraldi, kindlad majad. Olen aru saanud, et ka munitsipaalmajades elab kahtlane kontingent.

Miks inimene ei taha omale soetada enda isiklikku kinnisvara, kui ta käib tööl ja tal on sissetulek?

+4
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks inimene ei taha omale soetada enda isiklikku kinnisvara, kui ta käib tööl ja tal on sissetulek?

Aga kõigile ei ole see ju sugugi jõukohane. Võib tahta küll, aga näiteks Tallinnas ei saa igaüks endale kinnisvara osta, sest see on nii kallis. Kahekesi ehk saab ka keskmise palgaga, aga üksi mitte. Lisaks kui oled juba keskealine, näiteks on juhtunud midagi elus vms, siis on see veelgi raskem. Kõigil ei ole ju paarilist.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kõigile ei ole see ju sugugi jõukohane. Võib tahta küll, aga näiteks Tallinnas ei saa igaüks endale kinnisvara osta, sest see on nii kallis. Kahekesi ehk saab ka keskmise palgaga, aga üksi mitte. Lisaks kui oled juba keskealine, näiteks on juhtunud midagi elus vms, siis on see veelgi raskem. Kõigil ei ole ju paarilist.

Kui inimene teenib keskmisest suuremat palka, siis ei ole isikliku kinnisvara soetamine jõukohane?

Hetkel, kui inimene tegi otsuse sinna majja elama asuda oli ta ca 30-aastane. Lastel on isa olemas. Kas elatist maksab, seda ei tea.

+2
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene teenib keskmisest suuremat palka, siis ei ole isikliku kinnisvara soetamine jõukohane?

Varem oleks ehk olnud, aga hetkel ei ole enam keskmise või natuke sellest suurema palgaga tõesti kinnisvara ostmine Tallinnas jõukohane.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene teenib keskmisest suuremat palka, siis ei ole isikliku kinnisvara soetamine jõukohane?

Varem oleks ehk olnud, aga hetkel ei ole enam keskmise või natuke sellest suurema palgaga tõesti kinnisvara ostmine Tallinnas jõukohane.

Jutt käibki varasemast ajast.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jutt käibki varasemast ajast.

Oli ka enne neid piisavalt, kes sissemaksu raha kokku ei saanud oma palga kõrvalt.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jutt käibki varasemast ajast.

Oli ka enne neid piisavalt, kes sissemaksu raha kokku ei saanud oma palga kõrvalt.

See küsimus ongi, kuidas mõni saab oma keskmise sissetuleku kõrvalt sissemakse raha koguda ja mõni mitte? Asi on pigem vast mõtteviisis, mitte selles, et ei saa. Ja see ongi mõttekoht, et miks mõni inimene eelistab elada pigem mingil munitsipaalmaja üüripinnal, taludes kahtlast kontingenti enda ümber, selle asemel, et natukene vaeva näha ja endale oma hankida?

+2
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

miks mõni inimene eelistab elada pigem mingil munitsipaalmaja üüripinnal, taludes kahtlast kontingenti enda ümber, selle asemel, et natukene vaeva näha ja endale oma hankida?

Kõik munitsipaalmajad ei ole ometi kahtlase kontingendiga. On olemas täiesti eraldi majad õpetajatele, arstidele jne. On ju ka normaalse palgaga ometi. Aga ju siis on mõttekam üürida, eriti kui üür mõistlik. Mõnel võib olla isiklik kinnisvara kusagil maakohas ja ei kavatsegi linna veel üht osta.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas teie arvates oleks ok elada sotsiaalmajas, munitsipaalkorteris, kui sul on tavaline palgatöö, kus teenid keskmisest suuremat palka? Ütleme nii, et sul ei ole ka puuet või muud häda, mis eeldaks sotsiaalmaja kliendiks olemist.

Ega munitsipaalkorterit igale küsijale ei anta, peab ikka põhjendatud vajadus olema. Ja kui inimene täidab need nõuded ja saab korteri, miks siis ei peaks olema ok? Keskmisest suurema palgaga üksik inimene vaevalt et kvalifitseerub, vaid ju tal on ikka ülalpeetavaid lapsi ka. 2-toaline vabal turul Tallinnas (täna uut lepingut tehes) koos kommunaalidega on nii 700 eur kuus väljaminek.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean kahte naist, kes on üksikemad ning elavad sellistes korterites. Mina ei saa aru, miks keegi, kes käib tööl ja teenib, tahab elada lastega sellises majas.

Sina ei saagi, ega peagi saama.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

See küsimus ongi, kuidas mõni saab oma keskmise sissetuleku kõrvalt sissemakse raha koguda ja mõni mitte?

Sest mõnel aitavad vanemad, on paariline, on päritud korter kuskil maal vms. Ei ole kunagi olnud sellist aega, et näiteks üksielav müüja või kasvõi õpetaja kahe lapsega saaks endale kinnisvara osta, kui keegi ei aita.

+21
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina eelistaksin elada isiklikus korteris, juhul kui see on võimalik. Ja ma arvan, et suurem osa inimestest eelistab seda, eriti kui on ka lapsed.

Munitsipaalkorter ja sotsiaalkorter on kaks eri asja nagu varem juba öeldud. Sotsiaalmajas ma elada ei tahaks, kui palk juba võimaldaks mujale kolida. Munitsipaalmajas elaksin rahulikult, kui selline võimalus oleks. Üür peaks seal olema mõnevõrra madalam kui kommertsturul, seal elades ehk isegi õnnestuks mingit raha koguda, et mingil hetkel isiklik pind osta. Kui korter on seotud töökohaga, siis peabki mingi varu igaksjuhuks olema.

Mina olen endale korteri ostnud pangalaenuga, üksi, keskmist palka teenivana. Aga selleks sai vanemate korter tagatiseks pandud. Ilma selle võimaluseta ma ei oleks mingit laenu saanud.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See küsimus ongi, kuidas mõni saab oma keskmise sissetuleku kõrvalt sissemakse raha koguda ja mõni mitte? Asi on pigem vast mõtteviisis, mitte selles, et ei saa. Ja see ongi mõttekoht, et miks mõni inimene eelistab elada pigem mingil munitsipaalmaja üüripinnal, taludes kahtlast kontingenti enda ümber, selle asemel, et natukene vaeva näha ja endale oma hankida?

Mida asja on sul võtta inimeste kallal, kelle elust sa midagi ei tea? Sul omal pole elus ühtegi raskust või muret, millest teised (eriti veel sinu jaoks võõrad!) inimesed ei tea? Kui oled mingisugune 17a hellik, kes elust ega inimestest midagi ei tea ja mingit kogemust elust ei ole, siis on ehk arusaadav, aga kui täiskasvanud inimene, siis ausalt, väga-väga piinlik suhtumine. Kasva suureks ja muretse omale süda ja mõistus.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina eelistaksin elada isiklikus korteris, juhul kui see on võimalik. Ja ma arvan, et suurem osa inimestest eelistab seda, eriti kui on ka lapsed. Munitsipaalkorter ja sotsiaalkorter on kaks eri asja nagu varem juba öeldud. Sotsiaalmajas ma elada ei tahaks, kui palk juba võimaldaks mujale kolida. Munitsipaalmajas elaksin rahulikult, kui selline võimalus oleks. Üür peaks seal olema mõnevõrra madalam kui kommertsturul, seal elades ehk isegi õnnestuks mingit raha koguda, et mingil hetkel isiklik pind osta. Kui korter on seotud töökohaga, siis peabki mingi varu igaksjuhuks olema. Mina olen endale korteri ostnud pangalaenuga, üksi, keskmist palka teenivana. Aga selleks sai vanemate korter tagatiseks pandud. Ilma selle võimaluseta ma ei oleks mingit laenu saanud.

Vabandust, kogemata läks miinus. Nii ongi. Enamus inimesi, keda mina tean, sh nii üksikud inimesed kui ka keskmist palka teenivad paarisuhtes olijad kui ka kõrgemat palka teenivad, on vähemasti oma esimese kinnisvara soetamisel millelegi-kellelegi toetuda saanud. Kes saavad elada nt vanavanematest jäänud pinnal ilma üüri tasumata ja rahus raha koguda. Kel vanemate kinnisvara tagatiseks. Kellel aidatakse sissemakse rahaga, kellel pereliikmed-sõbrad saavad aidata maja ehitamisega, kellel veel mingi kolmas-neljas-viies tugi võtta. Tihti tagantjärele enam ei peeta oluliseks meeles pidada või mainida, kui palju tegelikult mujalt abi saadi, loetakse oma saavutused kõik oma tarkuse ja töökuse tulemuseks. Aga on paraku ka neid, kellel pole vanematest ja perest tuge, või veel raskem vastupidi – peab ise oma vanemaid või muid hädas pereliikmeid toetama (võõras inimene kõrvalt seda sageli ei näe!), kellel on omal mõni füüsiline haigus või vaimne probleem, millega maadeldakse. Võibolla on mingi tibatilluke hulk ka neid, kes tõesti ei viitsi ja ei taha oma elamispinda, ju isegi neil on tegelikult põhjendus olemas, miks. Nõme nokkimine siin teemas võõraste inimeste eluvalikute ja võimaluste üle, millest midagi ei aima.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina eelistaksin elada isiklikus korteris, juhul kui see on võimalik. Ja ma arvan, et suurem osa inimestest eelistab seda, eriti kui on ka lapsed. Munitsipaalkorter ja sotsiaalkorter on kaks eri asja nagu varem juba öeldud. Sotsiaalmajas ma elada ei tahaks, kui palk juba võimaldaks mujale kolida. Munitsipaalmajas elaksin rahulikult, kui selline võimalus oleks. Üür peaks seal olema mõnevõrra madalam kui kommertsturul, seal elades ehk isegi õnnestuks mingit raha koguda, et mingil hetkel isiklik pind osta. Kui korter on seotud töökohaga, siis peabki mingi varu igaksjuhuks olema. Mina olen endale korteri ostnud pangalaenuga, üksi, keskmist palka teenivana. Aga selleks sai vanemate korter tagatiseks pandud. Ilma selle võimaluseta ma ei oleks mingit laenu saanud.

Vabandust, kogemata läks miinus. Nii ongi. Enamus inimesi, keda mina tean, sh nii üksikud inimesed kui ka keskmist palka teenivad paarisuhtes olijad kui ka kõrgemat palka teenivad, on vähemasti oma esimese kinnisvara soetamisel millelegi-kellelegi toetuda saanud. Kes saavad elada nt vanavanematest jäänud pinnal ilma üüri tasumata ja rahus raha koguda. Kel vanemate kinnisvara tagatiseks. Kellel aidatakse sissemakse rahaga, kellel pereliikmed-sõbrad saavad aidata maja ehitamisega, kellel veel mingi kolmas-neljas-viies tugi võtta. Tihti tagantjärele enam ei peeta oluliseks meeles pidada või mainida, kui palju tegelikult mujalt abi saadi, loetakse oma saavutused kõik oma tarkuse ja töökuse tulemuseks. Aga on paraku ka neid, kellel pole vanematest ja perest tuge, või veel raskem vastupidi – peab ise oma vanemaid või muid hädas pereliikmeid toetama (võõras inimene kõrvalt seda sageli ei näe!), kellel on omal mõni füüsiline haigus või vaimne probleem, millega maadeldakse. Võibolla on mingi tibatilluke hulk ka neid, kes tõesti ei viitsi ja ei taha oma elamispinda, ju isegi neil on tegelikult põhjendus olemas, miks. Nõme nokkimine siin teemas võõraste inimeste eluvalikute ja võimaluste üle, millest midagi ei aima.

Tahtsin sama kirjutada. Ma tõesti ei tea oma tutvusringkonnas ühtki inimest, keda esimese oma kodu muretsemisel poleks lähedased kuidagi aidanud. Kõik on loomulikult ise ka vaeva näinud ja pingutanud, aga ikka on toeks olnud mingi väikegi rahasumma või on päranduseks saadud kinnisvara maha müüdud ja lapselaste vahel jaotatud.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahtsin sama kirjutada. Ma tõesti ei tea oma tutvusringkonnas ühtki inimest, keda esimese oma kodu muretsemisel poleks lähedased kuidagi aidanud. Kõik on loomulikult ise ka vaeva näinud ja pingutanud, aga ikka on toeks olnud mingi väikegi rahasumma või on päranduseks saadud kinnisvara maha müüdud ja lapselaste vahel jaotatud.

Mina olen ilma igasuguse toetuseta oma elu alustanud. Mu vanemad olid küll üle keskmise järjel, aga see nagu ei tulnud jutukski, et nad peaksid oma mingi kinnisvara maha müüma ja mulle raha andma.

Alustasime mehega täiesti nullist. Teda kasvatas ema, kellel ei olnud mitte midagi edasi pärandada.

Oma vahenditega üürisime linnas esimesed üürikodud. Oma vahenditega ostsime omale auto. Oma vahenditega kogusime pangalaenuks sissemakse raha. Ja mitte 10% nagu tänapäeval saab, vaid 30%.

Praegu siin tõsiselt imestan, et peetakse elementaarseks, et vanemad annavad raha või ostavad lastele korterid.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ilma igasuguse toetuseta oma elu alustanud. Mu vanemad olid küll üle keskmise järjel, aga see nagu ei tulnud jutukski, et nad peaksid oma mingi kinnisvara maha müüma ja mulle raha andma. Alustasime mehega täiesti nullist. Teda kasvatas ema, kellel ei olnud mitte midagi edasi pärandada. Oma vahenditega üürisime linnas esimesed üürikodud. Oma vahenditega ostsime omale auto. Oma vahenditega kogusime pangalaenuks sissemakse raha. Ja mitte 10% nagu tänapäeval saab, vaid 30%. Praegu siin tõsiselt imestan, et peetakse elementaarseks, et vanemad annavad raha või ostavad lastele korterid.

Ei pea ilmtingimata elementaarseks. Mina ei tunne end ütlejana, mis on elementaarne ja mis mitte. Küll aga mul on silmad peas ja ma näen, kuidas asjad käivad. Oma piiratud tutvusringkonnas loomulikult, ja ainult sellest ma räägingi. Üleriigilist statistikat ei tea. Oma tuttavate pealt, et täiesti nullist ise kinnisvara muretsemine on pigem erand ja pereliikmete (päris tuntav) tugi pigem tavaline. Ühte paari tean, kes keskmise palga teenijatena on ise omale korteri ostnud, oma kogutud raha sissemaksust ja minu teada ilma muude tagatisteta (kindel ei ole, pole uurinud). Kolmetoalise paneelelamu korteri said endale ja oma kahele lapsele lubada.

Ka see, kui vanemad on üle keskmise järjel, on päris suur asi, kas sa ei arva. Isegi kui nad otseselt rahaga ei toeta, ei vaja nad ka abi. Ja nad on ikkagi olemas, midagi on turvavõrguks olemas, kas või ajutiselt, kui kõik läheb nässu. Usu mind, üsna erinev tunne on võtta pangalaenu teadmisega, et häda korral saab keegi sind kuidagigi aidata, võrreldes olukorraga, kus hädas ei saa mitte kellegi abile loota, või veel raskem – tead, et hoopis sinule loodetakse ja kui hätta jääd, jäävad mitmed teised koos sinuga.

Tubli, et sa saad hakkama ja eriti veel, kui tunned, et oled ennekõike ise oma õnne sepp. Tubli, et sul on olnud elus inimene, kellega ühiselt kinnisvara soetamiseks raha koguda. Tubli-tubli-tubli.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole vanemate abi elementaarne, ei ole. Aga paljudel siiski on mingi abi olnud. Muidugi on ka suur vahe, kas kinnisvara on ostetud Tallinnas või selle lähipiirkonnas või kuskil mujal. Kilingi- Nõmmele saab päris oma säästude eest kinnisvara osta ka õpetajatest abielupaar, Tallinnas peaksid nad ennast sotsiaalkorteri järjekorda panema või üürikas elama.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole vanemate abi elementaarne, ei ole. Aga paljudel siiski on mingi abi olnud. Muidugi on ka suur vahe, kas kinnisvara on ostetud Tallinnas või selle lähipiirkonnas või kuskil mujal. Kilingi- Nõmmele saab päris oma säästude eest kinnisvara osta ka õpetajatest abielupaar, Tallinnas peaksid nad ennast sotsiaalkorteri järjekorda panema või üürikas elama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alustasime mehega täiesti nullist.

Nagu juba enne ütlesin, ongi kahekesi asi teine, mehed teenivad ka üldjuhul rohkem. Kaks palka perekonnas on midagi muud, kui üksikema lastega. Kahele inimesele antakse ka paremini laenu, sest risk on hajutatud. Seega ära hüppa siin midagi. Paljud on koos mehega endale eluaseme ostnud.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks kõik ei ela nagu mina ega ole nii targad kui mina, kas see oli su küsimus? Mõned on lollimad, mõned on laisemad, mõnel on halvemad võimalused, mõned on ka virgemad ja targemad, aga neil on halb õnn.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen TA. Ma olen seal mun korterites elavate inimstega samaealine ja sama taustaga. Meie stardikapital on sama. Üks naistest on terve elu elanud suhtumisega – kus kott, seal kodu. Endal on mitu last, kõik erinevate meestega. Teine on tark ja tasakaalukas inimene, kellel on hea töökoht ning minust palju suurem sissetulek. Mõtteviis aga selline, et tuleb ikka laenu võtta, et pesumasin osta, tuleb laenu võtta, et süüa osta.

Mina oma keskpärase palgaga olen ostnud kaks isiklikku kinnisvara Tallinnas ja oman veel erinevaid kinnisvarasid mujal Eestis ning sääste, millega saaks osta midagi juurde.

Tõsi, pole minu asi, kuidas keegi oma elu elab. Lihtsalt püüan mõista, miks mõni inimene teeb imelikke valikuid, kui saaks oma võimete ja sissetulekute juures elada kordi paremat elu.

+1
-10
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 93 )


Esileht Tööelu, raha ja seadused. Sotsiaalmajas elamine