Teema: Sotsiaalmajas elamine

#4031921:

#4029593:

Miks inimene ei taha omale soetada enda isiklikku kinnisvara, kui ta käib tööl ja tal on sissetulek?

Minul näiteks mees ei ole nõus laenu võtma ja mulle üksinda nii palju ei anta, et saaksin Tallinnasse korteri osta meie perele. Meil on viimased 20 aastat juba maal tilluke talu, mille ostmiseks talle vanemad raha laenasid ja see on tagasi makstud. Pangast ta laenu võtta ei taha ja praegu sinna maale päriseks elama ka kolida ei soovi. Seega elamegi Tallinnas üürikorteris.

Kui enda rahaga osta võimaldaksid, on mees kohe käpp. Üürikas on kallis elada, imelik mees.

#4031971:

Miks see küll “omapärane” peaks olema? Võibolla ei viitsi enam 75+ aasta vanusena ise asju ajada ja tahaks, et keegi teine läbitilkuva katuse või lõhkise kanalisatsioonitoru eest vastutaks. Küllalt seda juba ise tehtud. Mis selles imelikku? Jõuga peaks ikka oma majas edasi elama, kuigi enam ei jaksa kõigega hakkama saada? Miks küll?

Kui sul on oma maja ja oled üksi, siis loogiline ju, et vanas eas müüd selle maha ja kolid väiksemale ja kergemini hallatavale pinnale. Maja eest peaks nii palju raha küll saama, et omale korter osta. Ja kindlasti jääb raha üle ka, et vajadusel omale remondimees tellida.

Miks selle pärast, et oled vanaks jäänud peaks üürikorterisse kolima? Üürikorteris elamine on sama hea kui koti otsas elamine. Sa ei tea iial, millal omanik sisse astub ja lepingu üles ütleb. No küll oleks tore 75+ vanuses iga aasta-paari tagant uude korterisse kolida ja uuesti sisse elama hakata. Iga kord ehk ka maakleritasu maksta ja väriseda, et ei tea, mis hinda järgmine üürileandja küsib.

Täitsa loll mõtteviis ikka tõesti!

#4031971:

Jõuga peaks ikka oma majas edasi elama, kuigi enam ei jaksa kõigega hakkama saada? Miks küll?

Minust saab tulevikus ilmselt küll selline pensionär, keda peaks vägisi oma isiklikult pinnalt välja kandma. No kui tõesti näen, et jõud ei käi üle elamispinnast, laguneb ja liiga suur, siis ostaks endale isikliku väiksema, remonditud pinna, aga ma ei koliks üürikasse kohe kindlasti mitte.

Üürikas elamine ei sobi pensionärile. Kui saaks mingisse munitsipaalmajja, spets vanurite hoonesse, mis tõesti ka eakatele kohandatud, no siis oleks teine lugu, aga tavalisse üürikasse – ei!

Pealegi, kes seda pensionäri ikka üürile võtta tahab? Sureb maha sinna korterisse, siis omanik hakaku mingeid laibaautosid tellima (no veidi musta huumorit sekka, aga pole ka võimatu), toad imbuvad palderjanihaisust läbi ja muud sada häda. Üürijana ma tõesti ei tahaks ka enam tegeleda mingi kolimisega aastast aastasse oma eluõhtul, seda on nooremana juba küllalt tehtud, aga kui just mingile omavalitsuse pinnale ei saa, siis erasektoris paraku on üürnike sage kolimine pigem normaalsus. Jälle tõstetakse üüri, või siis tekib omanikul mõte, et nüüd on paras aeg see pind maha müüa ja lappad jälle kuulutusi.

Ma pigem pensionärina tellin ise selle torumehe kraani vahetama ja ka remonditeenuse tellimine ei käi üle mõistuse, eriti kui ma sellega juba kepsakamas eas tegelenud olen, aga vaat üürida küll enam ei taha midagi. Iseasi, kui see oleks sundseis, et mul pole iial oma pinda olnudki, aga oma eluase maha müüa selleks, et hakata üürikates elama – lollus kuubis.

#4031772:

No milleks sellist valet siia kokku luuletada. Munitsipaalmajadesse korteri saamiseks on kindlad tingimused ja järjekord pikk. Arvestatav pluss munitsipaalkorteris on sama, mis mujalgi maailmas: omanik ei paiska korterit ootamatult müüki või ei tõsta üleöö üüri. Samas üür võib eraisikult üürides odavamgi olla.

TA olen. Kahjuks ei ole vale.

Siis, kui naine oli mehega veel koos, pidasid nad koguaeg plaani, kuidas saaks paremini kõiksugu toetusi endale skeemitada. Ometigi, mõlemad olid (ja on) täies elujõus inimesed, käed-jalad küljes, mingit puuet pole, töökohad mõlemal olemas.

Ju siis naine suutis mingi mooduse välja mõelda, kuidas saaks ka kvalifitseeruda abivajajaks.

Mees on minu sugulane. Sellepärast teangi tausta nii hästi. Ja, kuna nad ühiste laste pärast kuigipalju suhtlevad, siis on kuigipalju teada ka naise elu.

#4031921:

#4029593:

Miks inimene ei taha omale soetada enda isiklikku kinnisvara, kui ta käib tööl ja tal on sissetulek?

Minul näiteks mees ei ole nõus laenu võtma ja mulle üksinda nii palju ei anta, et saaksin Tallinnasse korteri osta meie perele. Meil on viimased 20 aastat juba maal tilluke talu, mille ostmiseks talle vanemad raha laenasid ja see on tagasi makstud. Pangast ta laenu võtta ei taha ja praegu sinna maale päriseks elama ka kolida ei soovi. Seega elamegi Tallinnas üürikorteris.

Masendavas olukorras oled ja masendavas kooselus.

#4032722:

Elame veel. ????

Sel juhul tuleb mehele selgeks teha, et üürimine ei tasu ära.

#4032044:

Mis see sinu asi on, kuidas teised elavad, võib-olla on võlad, toetab vanemaid, vanavanemaid, kallid ravimid, misiganes kulutused, mõni kulutab kõik oma lastele – trennid, hobid, riided. Ela oma elu.

Et siis igati normaalne on oma sissetulek hilpude, hobide, trennide ja meelelahutuse peale maha laristada. Ja siis kurb nägu peas, käsi pikal minna toetusi küsima, kuna oled väga raskes olukorras?

Päris omapärane mõtteviis.