Teema: Sotsiaalne ärevus

Jah, loomulikult saab sellest üle. Reegel on lihtne: tuleb püsivalt harjutada ja oma mugavustsooni piire kombata. Mida rohkem sa ärevust tõrjud, seda tugevamaks see muutub. Kui sa ärevusest hoolimata suhtled, tegutsed, liigud, ükskõik, mis tunne sul samal ajal sees on, muutud sa iga korraga tugevamaks ja ärevus taandub. Olen selle üle elanud. Muutus ei toimunud päevaga. Aga iga korraga, mis ma ärevusest ja hirmust hoolimata kodust väljumata ei jätnud, muutusin vägevamaks. Sellega on umbes nagu kehakaalu normi viimisega, päevapealt ei saa midagi, aga järjekindlad muutused väikestes asjades, väga pisikesed muutused, viivad viimaks sihile.
Terapeut ei ole kohustuslik, saad ise hakkama. Mina mõtlesin ka algul, et ei saa, aga kui psühhiaater teisel visiidil haigutas ega viitsinud mu juttu enam kuulata, vaid AD retsepti välja kirjutas, läksin ma koju vaatasin seda retsepti ja mõtlesin – ei, ma saan ise hakkama. Nüüd on sellest üle kümne aasta. Ma saingi ise hakkama.

Oh jah, armas teemaalgataja-ma ise suht samasugune. Aga ka mina ei usu ravimitesse-olen neid erinevaid võtnud ja ega erilist abi pole saanud peale meeletu ülekaalu. Ma tunnen ka ikka seda sotsiaalset ärevust pidevalt-õnneks asi nii hull ei ole, et toast välja ja kuskile minna ei julgeks aga suured rahvaüritused ja võõrad seltskonnad ei ole mulle meeltmööda. Proovin ennast olukorraga kuidagi kohandad kuid ei naudi seda absoluutselt.