Teema: Sotsiopaat

#2959153:

#2951745:

Kas keegi on sotsiopaadaiga koos elanud, või elab praegugi?

Olen oma mehele sellise diagnoosi muidugi ise pannud, sotsiopaadi tunnuste järgi. Tegelikult on ta mees, kes jube tujukas, enesekeskne, ilmselgelt seesmiselt ebakindel, selletõttu püüab väliselt muud näidata.

Jube raske on, vat ei suuda leppida pidevate nähvamiste ja tujudega.

Tean, et tuleb minna. Aga see selleks praegu. Sooviks, et keegi oma kogemusest kirjutaks.

See on heal juhul nartsissist, aga ma üldse neid diagnoose ei paneks. Tavaliselt käitutakse nii, kui midagi on korrast ära, kas suhetes või mujal. Kui ta varem selline polnud, siis vaevalt et sotsiopaadiks hakkas.

Muide, sotsiopaadid on just sellised, kes ei tunne eriti midagi. Erinevalt psühhopaatidest on neil see häire elu jooksul elutingimuste tõttu tekkinud. Näiteks külmavereline mõrvar, kes on üles kasvanud getos, kus ta sai peksa ja ahistati, võib olla nüüd sotsioopaat. Kindlasti ei tujutseks ta teiste ees ega elaks end välja nagu tüüpiline teismeline. Tal on tunnetest lihtsalt ükskõik. Selline tuima päti tüüp, kes asja aetud saab.

Psühho- ja sotsiopaadid pole üldiselt impulsiivselt tundeid välja elavad, vaid hoiavad neid enda sees ning kõik, mida nad ütlevad, on läbimõeldud ja manipuleeriv. Üsna vastand sellele, mida sina kirjeldad.

Ole nüüd! See spekter on üsna lai. Psühhopaat võib olla tundetu oma “ohvri” suhtes, aga tunded iseenesest tal kindlasti ei puudu ja samuti võivad nad mõnes situatsioonis käituda väga emotsionaalselt.

Psühhopaadil on raskusi empaatiavõimega. Neid jätab teise inimese kannatus külmaks, aga see pole ainus kriteerium, küll aga kõige läbivam joon neis.

#2960329:

#2958302:

Selliste meeste nimed tuleks tegelikult avalikuks teha. Kuna rikuvad lihtsalt naiste elusid.

Tean isegi ühte. Loodan, et elu üks kord tasub talle.

Riskantne. Selline psühhopaat kaevab su pikemata kohtusse ja teeb peenikeseks pulbriks.

Riski ei ole mingisugust-selline keerab ise oma elu tuksi (elu, karma, saatus- you name it!) teeb oma töö raudse järjekindlusega.

#2981614:

Kogemus: inimene, kui vihastab (või kui tahab sulle kohta kätte näidata), siis hakkab sind sõimama kõigi roppude nimedega, sõnadega. Totaalne sõim. Tema jaoks tavapärane suhtlusviis, mehhanism on umbes selline, et kuna tema on enda arvates väga haiget saanud või tajunud, et sa teed talle liiga, siis ütleb vastu nii, et on ikka öeldud ja maa must. Pärast ei vabanda. Üldse mitte kunagi ei vabanda, ka oma tegude eest mitte, sellest lihtsalt enam ei räägita. Kui tõstatad teema ja üritad rääkida, saab uuesti vihaseks ja hakkab sind süüdistama sinu tegudes, mis justkui põhjustavad tema omi, kuigi nii pole, vahel on ühe ja teise tegude vahel aastaid möödunud.

Väga hea manipuleerija. Nii hea, et vahel tunned, et hakkad hulluks minema, sa ei suuda enam infost tervikut moodustada: sulle teadaolev tõde, tema poolt räägitud tõde, tema valede registreerimine, sinu intuitsioon (kõhutunde pealt tõe aimamine), kõik need erinevad üksteisest ja räägivad kohati üksteisele vastu. Sa unustad isegi toimunud faktisündmused ära (mis peaks olema justkui kindel tõend) ja hakkad kahtlema enda kõrvaga kuuldus ja silmaga nähtus. Korduvalt tahaks aja peatada, et: oota, võtame algusest, kuidas see oli…

Lähedusvajadus puudub või aktiveerub ainult seksi tahtes või mõnel juhul seltskonna ees. Isegi kõige raskem probleem. Sinu päevast ei taheta kuulda, sinu emotsioone ei taheta, oma tegemistest ei taheta rääkida. Peaaegu üldse mingeid väikeseid eluhetki ei saa jagada, sest teisele poolele on see vastik või vastuvõetamatu (mis täpselt, ei saa aru, igatahes tekitab negatiivset reaktsiooni). Ligipääsmatu, külm.

Suurepärane oskus süüd teiste kaela ajada, põhimõtteliselt sa jäädki süüdi, et näiteks tema pettis, sest sa ei ole ju selline ja milline või just oled selline ja tollene. Teise leidis ta sellepärast, et too on nii suurepärane. Kõige puändiks: tema ei pea sulle midagi selgitama, see on tema isiklik elu, tema ei jaga seda teistega. Ja jutul lõpp. Pole midagi edasi vaielda. Sa jääd maha pettumusega ja segaduses ja süütunnetega.

Aga kõik ei ole lõpuni halb, tööd suudab palju ja tõhusalt teha, ainult seda teebki, tavaliselt mitut eri tüüpi tööd samal päeval. Ja vahel tulevad kahetsusilmingud, koos paksu depressiooniga, siis on justkui mõistev ja sinu poole pööratud ja isegi alandlik, siis saab rääkida, aga see kaob ja vana külm ligipääsmatu võituslik saavutustele rajanev muster läheb normolekus käima.

Vot minul oli selline perekonna liige, täitsa nagu esimeses lõigus kirjeldasid. Mina isiklikult kaitsesin ennast täieliku ignoreerimesega,sain sõimu kirju nii posti teel kui meili teel, samuti lasi oma tuttavatel ( kellele täielikult vale info edastatud) mulle helistada ( kõige parem hilja öösel). Varastas ja pettis oma lähedasi. Ütlen et absoluutselt parem kaitse on mitte reageerida, juhul kui asi läheb vägivaldseks või laimamiseks, säilitada kõik kõned, kirjad jne ja pöörduda politseisse ( tavaliselt see juba piirab nende jultumust).