Mul on küsimus just nendele naistele, kes on spermadoori abiga lapse saanud. Kuidas raseduse, sünnituse ja väikese beebiga alguse vaimselt läbi elasite? Kuna vanus surub peale, siis olen kaalunud antud võimaluse kasutamist, küll hirmutab natuke emotsionaalne pool. Rasedus möödub üksi, sünnitama minnes pole lapse isa toeks. Kas olete ka kunagi oma otsust kahetsenud? Soovitusi, mida peaks teadma ja millega arvestama sellele teele asudes?
Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )
Teema: Sperdmadoonori abil emaks
17.02.2019 11:41
To report this post you need to login first.
17.02.2019 13:33
mina olen hetkel lapseootel ja minust saab üksikema. teadlik valik, vanust 36.
minu jaoks lapseootus ei ole raske olnud, olen selleks väga valmis olnud.
oluline roll on muidugi siin nn tugigrupil. sõpradel, perel ja lähedastel inimestel. kõik väga ootavad koos minuga, toetavad. samas olen ma ise olnud väga iseseisev inimene, materiaalselt end ära kindlustanud. pikk suhe on ka selja taga, 12 aastat. Koos lapsi ei saanud. kellelgi ei ole seega kahtlust, et ma hakkama ei saaks. usaldavad minu otsuseid.
hetkel vaikselt valmistun sünnituseks. plaanin võtta endale tasulise sünnitoetaja, kes aitab valmistuda, on sünnitusel olemas ja aitab hiljem kodus sisse elada. Kunagi ei tea, kuidas laps käes emotsionaalselt asi kulgeb. ma ei karda, aga samas see abituse tunne, et äkki ei oska rinda ikka anda jms olukorrad. siis hea, kui on keegi, kes on tugina olemas. Just praktiliste asjade poole pealt. üritan sellega ennetada, et üksi olles emotsionaalselt auku ei kukuks koos lapsega, et ma ei saa hakkama tunde pärast.
To report this post you need to login first.
17.02.2019 15:19
Mul on kaks doonoriga saadud last. Mina üksindust karta ei osanud, sest ma ei ole eriti kunagi tundnud, et mul peaks õnnelikuks eksistentsiks mees kõrval olema. Küll aga kartsin seda, kuidas lastele selline olukord mõjub. Siiani on nad küll õnneks kõike üsna enesestmõistetavalt ja suurema põdemiseta võtnud, ma ei ole midagi varjanud ka, aga raske teismeiga on mõlemal alles ees. Ning eks üldse oli esimese raseduse ajal hirme, kas saan ikka hakkama, kas otsustasin õigesti jne. Pärast vanema lapse sündi pole seda enam olnud.
Reaalseid võimalusi tuleks siiski hinnata. Oluline on toetava tugivõrgustiku olemasolu — ikka on teinekord vaja minna kasvõi juuksurisse, hambaarstile, lapse lasteaiakooaolekule vm kohta, kuhu väikelast kaasa võtta ei saa, ema võib ise jääda haigeks nii raskelt, et ei suuda mõnda aega lapse eest hoolt kanda — isegi tühine jala- või käeluumurd teeb võimatuks beebi eest hoolitsemise. Jne. Mõni lähedastest peaks olema nõus sellistes olukordades (ja vajadusel ka muul ajal emotsionaalselt) toeks olema. Ning mingi mõistlik majanduslik kindlustatus on ka muidugi tarvilik. Eriti kriitiline on aeg pärast VH lõppu — kas siis tahad kohe lapse aeda panna ja tööle tormata? Ning isegi kui vastus on jah, siis esimesel aastal on lapsed lasteaias enamasti pool aega haiged, hooldushüvitist saab aga miinimumi järgi — väikese palga puhul väga keerukas.
Kui tugivõrgustik, majanduslik turvatunne, endal tervis ja soov on olemas, siis mina oma kogemuse põhjal julgustaksin.
To report this post you need to login first.
17.02.2019 16:38
Loomulikult saa laps doonori abiga, mitte ära ole see kägu, kes võõrasse pessa muneb.
To report this post you need to login first.
17.02.2019 20:52
Tugivõrgustiku olemasolu on väga tähtis. Mõtlesin sellele lapse esimesel kuuel kuul väga tihti, sest mehe praktilist abi läks üsna palju vaja (õnneks on mees olemas). Imetamine oli üle kuu aja väga valulik, alles seejärel läks paremaks. Rinnapõletikku ja piimapaisu tuli tihti ette, mõlemad väga valusad, paar korda kõrge palavikuga. Laps nuttis palju ja magas väga vähe. Seda ahastust, mis tuleb keset ööd kui pole juba nädalate kaupa magadanud, laps karjumist ei lõpeta ja läbi piimapaisu imetamine täielikku piina tähendab, ei kujutanud ma enne ette. Neil hetkedel päästis nii minu enda kui ka lapse ainult see, et mees beebi võttis ja ma end tühjaks nutta sain ning seejärel paar tundi magasin, et olla võimeline enam-vähem normaalselt funktsioneerima.
Kõrval ei pea tingimata mees olema, paljudel ei olegi. Aga paar head sõbrannat või ema oleks suureks abiks. Keegi, kes laseks sul natuke magada, tooks vajadusel poest süüa ja elaks mõned päevad sinu pool kui sa ise kõrges palavikus hõõgud ja liigutadagi ei suuda.
To report this post you need to login first.
10.03.2019 14:51
Mina sain ka doonori abil lapse, olemas oli tugivõrgustik kahe noore täiskasvanud lapse ja ema-isa näol. Muidu ei oleks hakkama saanud. Hea töökoht ja ootas tagasi. Lasteaia-aastad ja esimese kooliaasta aitas ema, hiljem kui vaja, on ka vanemad lapsed ja minu vanemad abiks olnud. Emotsionaalselt ei ole kordagi raske olnud, sest mõtlesin otsuse hoolikalt läbi ja mingeid takistusi ei olnud – vastupidi – oli suur õnnistus niimoodi veel emaks saada kellelegi. Lapsega tundsin kohe lähededust, kui ta sündis ja olen saanud targa ja kena lapse.
To report this post you need to login first.
Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
