Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Spermadoonori kasutamie

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Spermadoonori kasutamie

Postitas:
Kägu

Pärast mitmeid mehe uuringuid ja torkimisi jõuti järeldusele, et tegemist on azoospermiaga ning spermatotsüüdid ei arene edasi spermatosoidideks. Hormoonidega probleeme ei ole, testosteroon on laes. Haigusi, vigastusi, geenianalüüsiga tuvastatavaid geenidefekte ka mitte. Seega kokkuvõttes ilmselt sünnidefekt ning mitte midagi pole teha. Kasutasime spermadoonorit – ei tahtnud hakata ootama 10 aastat või kes teab kui kaua, kuni tüvirakkudest saadud geneetilise materjali abil viljastamine tavatarbijani jõuab.

Kas keegi on veel viljastamisel doonorspermat kasutanud? Ma ei ole üldse leidnud eestlaste kogemusi antud teemal – tahaksime koos mehega rohkem teada. Kuidas tullakse päriselt toime selle mõttega, et ei saagi kunagi oma geenidega lapsi, kuidas on “armastuse tekkimine” pärast sünnitust ja last nähes, kuidas lastele räägitakse või kas üldse räägitakse, et isa ei ole geneetiline isa jne jne.

 

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks see ilmselt sõltub mehest. Meil on palju kärgperesid, kus isad kasvatavad lapsi, kelle bioloogilised isad nad pole ning ei ole mingeid probleeme lapse omaks võtmisega ja armastamisega. Küll aga võib sisse jääda tühi tunne, et ise kunagi päris oma geenidega last ei saa, aga see ei pruugi kuidagi mõjutada tundeid spermadoonoriga saadud lapse vastu. Usun, et kui ikka väiksest peale on kokku kasvatud, siis võetakse laps ilusti omaks. Lõppude lõpuks ega naine ei ole ka ju oma veri, aga nii mõnigi mees on valmis surema oma naise kaitsmise nimel.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Veab inimestel, kelle geenid on nii head, et on seesmine vajadus näha neid edasi kandumas. Minu pereliinis laiutab skisofreenia ja rinnavähk, mehel leukeemia ja mingi veider ma ei saa arugi mis haigus, igal juhul enesega toime tulevaid inimesi on meil mõlemal peredes pigem vähemus. Hakkan nüüd juba endamisi mõtlema, et kas ei peaks kõige selle pärast muretsemise asemel lihtsalt kohe uurima hakkama, kas ei saaks kasutada nii sperma- kui ka munarakudoonorit, ja ise lihtsalt laps ilmale kanda. Ma ei tea, kui palju eestis sellist asja tehakse, on see üldse võimalik. Mitte et ma arvaks, et doonorite geenid on imeliselt täiuslikud, aga meel oleks kuidagi rahulikum tundmatute ettenägematute probleemide suhtes kui kogu aeg oodates, et millal siis nüüd lapsel see leukeemia ja vaimuhaigus avalduma hakkavad.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis kiiks see on, et oma geene nii ülimateks peetakse, et neid tingimata edasi kandma peab. Kui mehel on probleem, siis järelikult ei ole ju geenid ideaalsed.
Inimesed lapsendavad võhivõõraid lapsi või kasvatavad oma elukaaslase omasid, armastavad neid ja on nendega lähedased. Ja samas on suur hulk mehi (ning ka naisi), kellele oma lihased lapsed üldse korda ei lähe.
Armastus ei teki sellest, et keegi lapse eostas. Ja lapsed armastavad oma vanemaid, kes neist hoolivad ning see armastus ei lõppe, kui teatad, et pooled geenid on kellegi teise omad. Pane ennast sellesse olukorda (eeldusel, et sul on vanematega head suhted)- kui selguks, et su ema või isa pole su bioloogiline vanem, lakkaksid hoobilt teda armastamast?

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pärast mitmeid uuringuid saime meiegi arstilt täpselt sama vastuse. Endal oli juba tunne, et oleme ainukesed, sest infot ja kogemuslugusid taolise diagnoosi kohta Eestis pole. Aitäh, et siia kirjutasid!

Meie otsustasime ka spermadoonori kasuks. Enne IVF-ga alustamist tuli külastada psühholoogi. Sellega oli alguses suur segadus, sest aja psühholoogi juurde sain ainult mina. Meestele taolise abi pakkumise peale mõeldud ei ole ning lõpuks läksime koos minu visiidile. Ootused psühholoogi osas olid natuke liiga suured, sest tegemist oli üsna formaalse toiminguga.

Vahetult enne IVF lõppu andis arst nimekirja, kus oli u 15-20 doonorit. Doonorite osas oli teada vaid rahvus, silmade värv, juuste värv, pikkus, kehakaal, haridus veregrupp ja RH faktor. Meie kasutasime doonori valimiseks Euroopa Spermapanga kodulehte ja otsisime nimekirjas olevad kandidaadid üles. See oli üsna heinakuhjast nõela otsimine, sest doonoreid oli sadu, kuid otsingufiltri abi kasutades leidsime enamus doonorite profiilid. Kodulehel on olemas doonori lapsepõlvepilt, detailsemad andmed enda ja tema pere välimuse kohta, terviseandmed, helisalvestis intervjuust ja isegi foto käekirjast. Üllatav, et kliinikust seda võimalust ei reklaamitud. Soovitan kindlasti seda võimalust kasutada, see andis julgust juurde.

Hirmud ja küsimused on meilgi samad. Kõige suurem hirm on seotud sellega, milline laps välja näeb. Lapsele rääkimise osas pole me veel otsust teinud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pärast mitmeid uuringuid saime meiegi arstilt täpselt sama vastuse. Endal oli juba tunne, et oleme ainukesed, sest infot ja kogemuslugusid taolise diagnoosi kohta Eestis pole. Aitäh, et siia kirjutasid!

Meie otsustasime ka spermadoonori kasuks. Enne IVF-ga alustamist tuli külastada psühholoogi. Sellega oli alguses suur segadus, sest aja psühholoogi juurde sain ainult mina. Meestele taolise abi pakkumise peale mõeldud ei ole ning lõpuks läksime koos minu visiidile. Ootused psühholoogi osas olid natuke liiga suured, sest tegemist oli üsna formaalse toiminguga.

Vahetult enne IVF lõppu andis arst nimekirja, kus oli u 15-20 doonorit. Doonorite osas oli teada vaid rahvus, silmade värv, juuste värv, pikkus, kehakaal, haridus veregrupp ja RH faktor. Meie kasutasime doonori valimiseks Euroopa Spermapanga kodulehte ja otsisime nimekirjas olevad kandidaadid üles. See oli üsna heinakuhjast nõela otsimine, sest doonoreid oli sadu, kuid otsingufiltri abi kasutades leidsime enamus doonorite profiilid. Kodulehel on olemas doonori lapsepõlvepilt, detailsemad andmed enda ja tema pere välimuse kohta, terviseandmed, helisalvestis intervjuust ja isegi foto käekirjast. Üllatav, et kliinikust seda võimalust ei reklaamitud. Soovitan kindlasti seda võimalust kasutada, see andis julgust juurde.

Hirmud ja küsimused on meilgi samad. Kõige suurem hirm on seotud sellega, milline laps välja näeb. Lapsele rääkimise osas pole me veel otsust teinud.

Me oleme tänaseks 7 kuud lapseootel – tegime ka korraliku doonori researchi ja tundub, et sai täitsa tore valik tehtud. Ootame põnevusega, milline tore segu siis välja tuleb ka. Aga kuidas meespool selle teadmisega toime tuleb / tuli? Või see ei ole enam eriline teema kodus? Mina ei hakka ju kunagi oma meest mõistma täielikult, sest minu geenid on edasi antud. Norigu kui paljud tahavad, et “mis vajadus on neid enda geene edasi anda” – ei olegi otseselt vajadust, sest muidu me ju poleks doonorit kasutanud.

Meil on 7 kuuga nii palju muutunud, et esmane kerge ahastus, et nüüd on nii, on möödas, laps on väga oodatud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pärast mitmeid uuringuid saime meiegi arstilt täpselt sama vastuse. Endal oli juba tunne, et oleme ainukesed, sest infot ja kogemuslugusid taolise diagnoosi kohta Eestis pole. Aitäh, et siia kirjutasid!

Meie otsustasime ka spermadoonori kasuks. Enne IVF-ga alustamist tuli külastada psühholoogi. Sellega oli alguses suur segadus, sest aja psühholoogi juurde sain ainult mina. Meestele taolise abi pakkumise peale mõeldud ei ole ning lõpuks läksime koos minu visiidile. Ootused psühholoogi osas olid natuke liiga suured, sest tegemist oli üsna formaalse toiminguga.

Vahetult enne IVF lõppu andis arst nimekirja, kus oli u 15-20 doonorit. Doonorite osas oli teada vaid rahvus, silmade värv, juuste värv, pikkus, kehakaal, haridus veregrupp ja RH faktor. Meie kasutasime doonori valimiseks Euroopa Spermapanga kodulehte ja otsisime nimekirjas olevad kandidaadid üles. See oli üsna heinakuhjast nõela otsimine, sest doonoreid oli sadu, kuid otsingufiltri abi kasutades leidsime enamus doonorite profiilid. Kodulehel on olemas doonori lapsepõlvepilt, detailsemad andmed enda ja tema pere välimuse kohta, terviseandmed, helisalvestis intervjuust ja isegi foto käekirjast. Üllatav, et kliinikust seda võimalust ei reklaamitud. Soovitan kindlasti seda võimalust kasutada, see andis julgust juurde.

Hirmud ja küsimused on meilgi samad. Kõige suurem hirm on seotud sellega, milline laps välja näeb. Lapsele rääkimise osas pole me veel otsust teinud.

Me oleme tänaseks 7 kuud lapseootel – tegime ka korraliku doonori researchi ja tundub, et sai täitsa tore valik tehtud. Ootame põnevusega, milline tore segu siis välja tuleb ka. Aga kuidas meespool selle teadmisega toime tuleb / tuli? Või see ei ole enam eriline teema kodus? Mina ei hakka ju kunagi oma meest mõistma täielikult, sest minu geenid on edasi antud. Norigu kui paljud tahavad, et “mis vajadus on neid enda geene edasi anda” – ei olegi otseselt vajadust, sest muidu me ju poleks doonorit kasutanud.

Meil on 7 kuuga nii palju muutunud, et esmane kerge ahastus, et nüüd on nii, on möödas, laps on väga oodatud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige suurem hirm on seotud sellega, milline laps välja näeb.

Mis mõttes, milline välja näeb? Miks see välimus teid nii hirmutab?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige suurem hirm on seotud sellega, milline laps välja näeb.

Mis mõttes, milline välja näeb? Miks see välimus teid nii hirmutab?

Mind küll hirmutaks kole välimus – ise oleme kenad inimesed, teame, mis võlud sellega elus kaasnevad. Eks oma last armastad ikka ja tundub armas, aga sellegipoolest, aga koledatel on kohe keerulisem siin maailmas. Sorri, aga nii on ju..

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kuulnud, et väga omapärase välimusega inimesi ei võeta sugurakudoonoriteks. Pidavat olema ikka välimuselt kenad inimesed, keda võetakse. Kui on nt silmapaistvalt suur nina või muu veidrus, ei saa sõelast läbi 🙂 Viljatusravikliinikud on ise seda nii väljendanud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige suurem hirm on seotud sellega, milline laps välja näeb.

Mis mõttes, milline välja näeb? Miks see välimus teid nii hirmutab?

Mind küll hirmutaks kole välimus – ise oleme kenad inimesed, teame, mis võlud sellega elus kaasnevad. Eks oma last armastad ikka ja tundub armas, aga sellegipoolest, aga koledatel on kohe keerulisem siin maailmas. Sorri, aga nii on ju..

Koledaid või eriskummalisi inimesi ei võeta doonoriteks. Ja ka kahel ilusal inimesel võib sündida nn kole laps.

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pärast mitmeid mehe uuringuid ja torkimisi jõuti järeldusele, et tegemist on azoospermiaga ning spermatotsüüdid ei arene edasi spermatosoidideks. Hormoonidega probleeme ei ole, testosteroon on laes. Haigusi, vigastusi, geenianalüüsiga tuvastatavaid geenidefekte ka mitte. Seega kokkuvõttes ilmselt sünnidefekt ning mitte midagi pole teha. Kasutasime spermadoonorit – ei tahtnud hakata ootama 10 aastat või kes teab kui kaua, kuni tüvirakkudest saadud geneetilise materjali abil viljastamine tavatarbijani jõuab.

Kas keegi on veel viljastamisel doonorspermat kasutanud? Ma ei ole üldse leidnud eestlaste kogemusi antud teemal – tahaksime koos mehega rohkem teada. Kuidas tullakse päriselt toime selle mõttega, et ei saagi kunagi oma geenidega lapsi, kuidas on “armastuse tekkimine” pärast sünnitust ja last nähes, kuidas lastele räägitakse või kas üldse räägitakse, et isa ei ole geneetiline isa jne jne.

Huvitav, et teil sellised küsimused tekkivad alles siis, kui juba lapseootel olete. Kas siis ennem läbi ei mõelnudki üldse? Kas mees ei ole oma hirme väljendanud, sest se eon ju tema ise, kes iseenda geenidega lapsi ei saa?

Mis puutub lapsele tema päritoluloo rääkimist, siis kõik psühholoogid väidavad, et väga oluline on olla selles osas aus ja avameelne. Midagi lapse eest varjata küll ei tasu. Pigem on küsimus mil viisil seda rääkida ja millal laps sellest üldse aru hakkab saama ja siis kohe rääkidagi, ta küsimiste peale vastata. Kui liiga hiljaks jätta selle olulise info jagamine, siis võib juba arukas laps solvuda, et tema vanemad ei ole teda tõe vääriliseks pidanud.

Üldiselt muidugi peab paika see klišeelik tõde nii nagu paljudes teisteski situatsioonides – su pere ei ole su veresugulased vaid need inimesed, kes sind armastavad ja sinust hoolivad.

+3
0
Please wait...

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Spermadoonori kasutamie