Tüüpiline lihtsa inimese jutt on, kui peetakse Nike´i, Colombiat jt taolisi igapäevaseid kaubamärke bränditoodeteks. Loomulikult nad on bränditooted, kõik asjad ju on. Aga need meie Rademaris müüdavad asjad ei ole ju mingid peened disaineritooted.
Ma ka ei osta endale sellise firma tooteid, mida palju võltsitakse. Kuidagi halb maik küljes.
Kõik on ju suhteline. Öelda “eputab oma 2000 eurose palgaga” näitab, et ütleja ise peab väga väikese sissetulekuga olema. Keskmine palk täna Eestis on 1800, järelikult 2000 on natukene üle keskmise. Või kui Õhtulehes on pealkiri “Varastati luksusauto” ja loost selgub, et tegemist oli Toyota Avensisega.
Pole üldse vaja rääkida, mis kellelgi seljas või käes. Või kõige labasem küsimus “Palju maksis?”. Inimesed, kellel pole rahalisi probleeme, ei küsi selliseid asju kunagi.
Õnneks kui ma lähen oma 200 – eurose linase suvekleidiga jaaniõhtule, ei saa seal keegi aru, kui palju see kleit maksab. Kui nad ka näeks kaelusest silti, ei ütleks see teistele midagi. Kui ka keegi kiidab, et ilus ja hästi istub, kust said, siis tuleb öelda, et ah tellisin mingist netipoest ja oli suure allahindlusega! Kui pinnitakse hinda, siis üle 50 euro ei tohi kunagi öelda.