Mul on üldpinda üle 300 m2 ja elatavat pinda 180 m2 ning koristan üksi paari tunniga selle.
Kui pead asjades järjekindlalt korda, siis pole see tõesti mingi kunst. Oma elamises teen suurpuhastust kaks korda aastas (siis pesen aknad ja kardinad), muul ajal on selline kerge koristus, mis konti ei murra ja kõik on tippen-toppen.
Teemast välja ja mööda – ka mina olen laupäevane koristaja – paar tundi tööd ja elamine on korras. Nimelt kiputakse muidu tööst kõrvale viilima, et jah, jah, teen küll jne ja lõpuks on ikkagi tegemata. Igal mehel (mul on 2 poega + abikaasa) on kindel töölõik teada ja laupäeval tehakse need tööd ära.
meil on täpselt sama – kella 10-12 ja siis on kõigil mõnus nädalavahetust nautida.
meile lihtsalt niimoodi meeldib. pärast koristamist reeglina välja – loodusesse või kunstisaali, poodi ja sööma jne. ja kui siis koju saabud, siis kõik on korras ja puhas – mõnus.
Eks see ikka ealine iseärasus ole. Noorelt ikka ei raatsi elu maha molutada, energiat jagub piisavalt, kohustusi ka. Elu tung, suured eesmärgid, ideaalid. Aga üle 40-50 vanuses siis tekibki tunne, et tahaks ainult õunapuu all raamatut lugeda, pool päeva voodis vedeleda, ehk õhtul heal juhul 10 000 sammu teha. Muid eesmärke nagu polegi enam.
Siis muidugi jälle need 70+ inimesed, kelle jaoks on loomulik sund kogu aeg toimetada.
Mina jälle rumaluke mõtlesin, et arvestan vanemate inimeste jutuga, sest nood teadsid kõnelda, mida vanem inimene seda vähem magab, ja kõik on unetud seega ka kohvikeetjad kella 5 ao ajal. Minu vanavanemad olid kõik enne kukke ja koitu juba toimetamas, lehmad lüpstud, kohvikann tulele aetud, piimasupp keedetud, pannkoogid virnasse laotud, kui siis lõpuks 12 paiku tõusin. Aga lõpuks sain aru, kui mitte miski ei sunni inimest varem tõusma ja toimetama, siis nii laisaks ta ka jääb
Kohutav elu su vanavanematel.
Jaa, see tundubki natuke hirmutav, kui vanana nii veel elu on. Kuid seda näinuna tahaks lohutuseks öelda neile, kes arvavad roosa mulli põhjal, et see ongi kogu tõde. Et on ühed, kes teiste heaolu nimel ka vanuigi sedasi rügavad ja teised, kes seda kunagi et tee, kuna “need rügajad” ju ise tahtsid seda…Minu ämm ja äi ja vanaema olid sellised rügajad, kuna nemad olid omal ajal nii kasvanud ja elanud rasket elu, ja kui on loomad, siis neid toimatataksegi varakult ja kui oled harjunud ärkama, siis kipudki (ka kohusteundest/ ärkama varakult jne.
Kuid nüüd sellest teisest poolest. Need inimesed, kes nii elasid ja toimetasid, tegid seda jah tõesti, aga nad olid ka peale tööinimeste hommikuinimesed, eriti vanana. Minu äi, kes oli enne kukke ja koitu üleval, tegi ka kõik asjad ära. Ka seakartulid olid saunas õhtuke keedetud, et siis saaks ämm neid loomadele söögiks teha ja isegi süüa. Ja keetis see äi ka pudru hommikul valmis või praadis neidsamu seakartuleid munaga ja pann seisis pliidiservas. Kuid peale lõunat tema enam tööd ei teinud ega jaksanudki teha. Ta andis esimese päeva poolega kõik ära. Ja selle eest läks varakult õhtule. Kell 8 õhtul ta juba magas ja viiest luges lehte või raamatut. Ja hea, et nii oli, sest inimene peab ise oma piire tundma, kuna teised näeksid vaba käega, kuidas inimene ainult rügaks, kuni kokku kukub. Ämm oli sama toimekas, kui äi, kuid tema toimetas siis õhtul ja hiljemgi. Talitas õhtul loomad ja tegi söögi.
Ja mille poolest on au äi väärtuslikum inimene kui õhtune toimetaja? Ma üldse ei saa aru selle varase ärkamise fenomenist.
