Olen kodune ema, ja pikka aega juba stressis. Ma ei tea kas ehk depresioonis juba.. Mind väga vaevab see, et perearst soovitas mul lihtsalt olla rõõmsameelsem ja mõtelda paremaid mõtteid, küll see üle läheb. Kuid ei lähe.. Ma kardan sellepärast mismoodi see mu lapsele võib mõjuda, ta saab kolmeseks. Ta on nii armas ja nii tubli laps, kuid praegu paneb ta mind eriti palju proovile just vaimselt, eks see on ealine iseärasus. Kuid ma ei jaksa… lihtsalt ei jaksa temaga koguaeg vaielda, tema järgi koristada, teda käskida ja keelata, tema jauramist kuulata, temaga mingeid võimumänge mängida.. 🙁 igasugune veiderdamine ja vingumine ajab mind nii endast välja et väga vähe on puudu, et ma lapsele liiga võiksin teha..ausalt..ma tunnen seda, õnneks pole veel asi nii kaugele läinud. Selle asemel ma karjun koguaeg tema peale (ta lihtsalt muudmoodi mind ei kuula). Selline minu närvitsemine ja karjumine ja kuri ja kurb olek on halb minu lapsele! Saan sellest kõigest aru, ma tean et ta on kõiest laps ja las ta siis jonnib ja teeb mis tahab, kuid ma ikkagi ei suuda nii mõtelda kui järgmine jauramine käes on. Mida peaksin tegema et naudiksin oma lapsega koos olemist? Ja mida teha, et oleksin rahulik? Tahan olla rahulik ja hea ema.. kuid sellise närvihaigena seda kindlalt ei ole.. palun andke nõu mis ma pean tegema, et sellest stressist üle saada? (heade mõtete mõtlemine kahjuks ei aita..)
Teema: stressist
alati, kui perekoolis soovitan pöörduda homöpaadi poole, saan miinuseid, seega hukkamõistu. aga see on just see, mida sulle soovitan. võid muidugi ka perearstilt nõuda antidepressante, aga on see siis targem. lihtsalt mõtlemisega ei päästa enam midagi, kui juhe juba koos. elad sa lapse isaga koos? on suhe ok?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Elame koos ja suhe on väga hea.. kuid mehel on rasked terviseprobleemid millest minu stress vist üldse alguse saigi.. asi on igtahes juba nii kaugel et kõik minu analüüsid olid korras kui arstil käisin (tehti väga põhjalikud), kuid juukseid langeb peast kohutavalt palju.. perearsti järeldus oligi et stressist. Ja ütles et ostaksin mingit shampooni apteegist, mis ei ole ilmselgelt aidanud..[/tsitaat]
no aga siis tee nii, nagu soovitasin. kui elad Tallinnas, võin soovitada ühte ja kui ei ela Tallinnas, siis teist homöopaati.
Lasteaiavõimalus? See oleks ülihea, kui saaksid omale päeva vabaks. Õhtul, kui lapse aiast võtad, tunned temast kohe rõõmu. Selge, et lähed hulluks sedasi, päevast päeva lapsega koos.
Kas mees on ka kodune muidu või?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuid ma ei jaksa… lihtsalt ei jaksa temaga koguaeg vaielda, tema järgi koristada, teda käskida ja keelata, tema jauramist kuulata, temaga mingeid võimumänge mängida.. 🙁 ‘[/tsitaat]aga miks sa seda siis teed??? lõpeta see, see ei vii sind nii ehk nii mitte kusagile.
on ilmselge, et teil pole kodus piirid paigas, sellest ka need lõputud vaidlemised ja võimumängud. ole ise konkreetsem ja sea kindlamad piirid- räägi lapsega, selgita olukorda (mida sa tunned, mida temalt ootad jne).
reeglite sisseviimisel ole rahulik, konkreetne ja kindel- vähemalt juurutamise perioodil, ei mingeid erandeid.
kui on lubamatu käitumine, siis 1x hoiatad ja järgmine kord järgneb karistus (järelemõtlemise \”tool\”, hüvedest ilma jätmine vms), nt kui asju kokku ei korja, siis 1x hoiatad ja edasi korjad asjad ära ja paned nt kapi otsa. üldse tasuks jälgida, et asju liiga palju ei oleks, pigem panna osa ära ja siis aeg-ajalt vahetada. ja loomulikult palju kiitust tubli käitumise eest- vältida tuleks preemiate maksmist, a la kui koristed asjad ära, saad kommi.
selles on perearstil siiski õigus, et stress on puhtalt meie mõtlemises kinni, iseasi muidugi, kas alati suudetakse ütlemise peale oma mõtteid pos muuta 😉 aga proovi, mine nt lapsega metsa ja märka ning tunne rõõmu pisikest asjadest- on ju kevad ja nii palju ilusat, lilled õitsevad, liblikad lendavad, linnud laulavad, sipelgad askeldavad pesa juures jne jne
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]pritnispeeers kirjutas:[/small]
Lasteaia kohta pole mul võimalik enne järgmist sügist kindlasti saada. Olen isegi mõtelnud et see oleks hea lahendus küll.. Kuid eralasteaiale maksta küll ei jaksaks. Mees käib tööl, e-r.ni
Ja võite soovitada küll kedagi mulle, olen nõus kõike proovima (muidugi mis palju raha ei nõua). Elan jah Tallinnas.[/tsitaat]
oot, mis sa arvad, et kulud lapsele tulevikus on väiksemad kui eralasteaia arved??? võin sulle täie teadmisega kinnitada, et lapsele kuluvad summad ainult suurenevad, oota veel aega, kui ta sul kooli läheb. mida sa siis teed? kui laps kooli läheb, siis elad ju üldse allapoole vaesuspiiri või kuidas sa üldse planeerisid oma lapse üleskasvatamist – toetusest toetuseni?
praegu peaks olema sul lust ja lillepidu neid eralasteaia arved maksta. ma ei saa aru, kas tõesti on inimestes nõukaaeg niivõrd juurdunud, et kõike soovitakse tasuta saada?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
oot, mis sa arvad, et kulud lapsele tulevikus on väiksemad kui eralasteaia arved??? võin sulle täie teadmisega kinnitada, et lapsele kuluvad summad ainult suurenevad, oota veel aega, kui ta sul kooli läheb. mida sa siis teed? kui laps kooli läheb, siis elad ju üldse allapoole vaesuspiiri või kuidas sa üldse planeerisid oma lapse üleskasvatamist – toetusest toetuseni?
praegu peaks olema sul lust ja lillepidu neid eralasteaia arved maksta. ma ei saa aru, kas tõesti on inimestes nõukaaeg niivõrd juurdunud, et kõike soovitakse tasuta saada? [/tsitaat]
Vabandage, kui ma eksin, aga selle postituse autor ei saanud vist aru, millest ta räägib. Mul käib laps tavalasteaias ja ma tean, mis hinda küsib meie linnas eralasteaed. Kui toiduraha juurde arvutada, siis see hinnavahe on vähemalt kolmekordne. Kui meil tavalasteaias kohta ei oleks , siis minu laps ei saakski lasteaias käia. Ja arvestades, et teemaalgataja on kodus 3-aastase lapsega, siis ma eeldan, et nende pere elab hetkel vaid ühest palgast. Kust siis on lust maksta eraalasteaia arveid? Iga kell on odavam last kodus hoida. Selleks ajaks kui laps kooli läheb ja tema kulud suurenevad, on eeldatavalt ka ema tööle läinud ning pere rahaline olukord juba hoopis midagi muud. Ma ei mõista, milleks oli vaja teemaalgatajat selliste süüdistustega rünnata?
Teemaalgatajale soovituseks, et kõige lihtsam on siiski endale mingi muu tegevus lisaks leida. Hobi, trenn või kasvõi tööle minna ning lapsele hoidja võtta või vaadata tutvusringkonnas ringi, kas keegi saab vahel lapsega veidi olla. Kui saad vahepeal lapsest eemal olla, suhtud ka neisse praegu stressitekitavatesse asjadesse kergemat ning saad jaksu juurde nendega tegelemiseks. Ise hetkel tegelen ka tööle naasmisega ja need paar päeva, mis juba eemal olen olnud, on mulle väga palju juurde andnud. Tean, et tuleb vabadest päevadest maksimum võtta ja naudin lastega koosolemist hoopis rohkem:) Seega leia endale tegevus, mis viib sind kodust ja kodustest mõtetest veidikeseks eemale ning annab võimaluse olla teiste inimeste keskel;)
[small]Ur St kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vabandage, kui ma eksin, aga selle postituse autor ei saanud vist aru, millest ta räägib. Mul käib laps tavalasteaias ja ma tean, mis hinda küsib meie linnas eralasteaed. Kui toiduraha juurde arvutada, siis see hinnavahe on vähemalt kolmekordne. Kui meil tavalasteaias kohta ei oleks , siis minu laps ei saakski lasteaias käia. Ja arvestades, et teemaalgataja on kodus 3-aastase lapsega, siis ma eeldan, et nende pere elab hetkel vaid ühest palgast. Kust siis on lust maksta eraalasteaia arveid? Iga kell on odavam last kodus hoida. Selleks ajaks kui laps kooli läheb ja tema kulud suurenevad, on eeldatavalt ka ema tööle läinud ning pere rahaline olukord juba hoopis midagi muud. Ma ei mõista, milleks oli vaja teemaalgatajat selliste süüdistustega rünnata?
[/tsitaat]
ei mõista, miks ei võiks ema kohe tööle minna? miks on vaja, nui-neljaks, istuda ära maksimaalne aeg kodus, et siis hiljem nutta, et tööle enam ei taheta võtta? minu enda laps on ka eralasteaias ja kui vähegi otsida, leiab ka mõistliku hinnaga hoidjaid, lastehoide kui ka eralasteaedu. peredes, kus ühe inimese palgaga vireleb ka kogu ülejäänud pere, tasub naisel tööle minna esimesel võimalusel. seda enam, kui kodus olemine tekitab stressi ja naisel on aega laialt käes, et genereerida endale uusi probleeme (selle asemel, et end vaimselt õhutada ja suhelda taas ka töökaaslastega).
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuidas sulle kohale ei jõua et ma ei saa minna tööle? Isegi kui tahaksin siis mul ei ole seda kohta naguinii kuhu minna tööle, ja lihtsalt selle nimel et kogu palk lasteaiale maksta ja ise igapäev tööl rügada mul kindlasti ei ole mõtet sinna tööle ronida. Ja teada on ka see et isegi eralasteaedades on järjekorrad. Endale lisa kohustusi võtta ja tööle minna ei ole kül mingi lahendus et stressist üle saada, tundub et sul puuduvad igasugused kokkupuuted sellise asjaga.[/tsitaat]
siis tulebki rääkida asjadest nende õigete nimedega. igal inimesel tekiks stress, kui neil ei ole tööd, oskusi, aga on laps(ed) ja kohustused. mul on elus olnud mitu kokkupuudet koduste emadega, kes on ka rääkinud samas stiilis juttu, üritanud endale õpitud abituse silti külge kleepida, et saaks ikka kauem ja kauem mehe rahakoti peal ja laste kasvatamise tähe all kodus oma tihti endale ise külge poogitud \”stressi\” ravida. pealegi, seni, kuni sul pole arsti poolt DIAGNOOSITUD stressi, on see kõik sinu hala ainult. otsid tähelepanu ja tunnustust, mida ilmselgelt sa kuskilt mujalt ei saa, sest sul oma elu tegelikult puudub.
usu mind, su enesehaletsus kaob hoobilt, kui hakkad otsima ka enese väljendusvõimalusi väljaspoolt kodu, näiteks haridusest, uuest töökohast, uutes tuttavates.
sa pead ju aru saama, et isegi su perearst ei võta sinu hala tõsiselt, kui annab selliseid soovitusi… stress ja depressioon on ikka väga tõsised haigused, nende ravi ei küsita kolmandatelt isikutelt suvalistest foorumitest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
1. Miks ma seda teen? -sest ma ei soovi et mu laps kasvaks üle pea, et ta ei austa oma vanemaid ja arvaks et võib teha kõike mida tahab!
2. Tal on selline vanus, kus on just tarvis et vanem paneks paika kindlad reeglid ja nõudmised. Oma virisemiste ja veiderdamistega ta lihtsalt paneb mind proovile.
3. Käitun ma oma lapsega täpselt nii nagu soovitasid hoiatan 1x ja edasi järgneb karistus. Kuid isegi need lihtsad asjad on minu jaoks ka juba rasked! Isegi need kõik väsitavad mind ja ma tunnen et ei jaksa! See ongi stress, tundub et ka kokkupuude puudub sellise asjaga, kui aru ei saada..[/tsitaat]
Ka su laps on ilmselgelt stressis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oi ma tänan! Sinu saadaksin küll hea meelega pikalt p***e!
Ma ei ole seda endale välja mõtelnud vaid mul ongi perearsti poolt päriselt ka DIAGNOOSITUD STRESS!
Mis ei ole tingitud kodus MEHE RAHAKOTI PEAL ISTUMISEST, vaid sellest et meil on perekonnas olnud väga rasked aastad, lähedaste kaotused pluss lapse haigus, pluss see et oleksin äärepealt jäänud oma mehest ilma tema haiguse tõttu, ta oli koomas kuuaega! Ja mina olin väikese lapsega.. üksi, valmistusin selleks et pean eluaeg oma meest hooldama hakkama, õnneks läks asi paremini. Kuid olen inimene kes hoiab oma emotsioonid kõik endas, ning kõik need asjad on lihtsalt kuhjunud, ja nüüd on tulemus käes! Tulin siia kirjutama selleks et mulle ei meeldi oma lähedastele või perearstile käia halamas kui raske mul on.. kuid mingi hetk lihtsalt tunnen et pean kellelegi sellest rääkima. Kui sa minu elust mitte midagi ei tea siis on tõesti väga inetu tulla siia mingit s***a pritsima! haige inimene..
Ma ei otsi siit kaastunnet või haletsust vaid häid nõuandeid kuidas ise sellest kõigest üle saada! Ja ma ei istu kodus sest oleksin laisk, mu mees on väga rahul sellega et olen kodune, tema teenib hästi! Seega me kumbki ei näe et mul on mõtet minna miinimumpalgaga orjama kui saaksin olla kodus oma lapse juures, sellepärast tahangi et meil läheks hästi ja oleksin oma stressist üle saanud, kuna tahan lapsega koosolemist nautida! Paraku on see hetkel lihtsalt raske.[/tsitaat]
no näed. siis ma muidugi vabandan, sest ma ei lugenud välja kuskilt, et sul oled diagnoositud stress. see seab asja hoopis teise valgusesse. küll aga olen hämmingus, et sellise tausta peale soovitab perearst lihtsalt paremaid mõtteid mõelda? miski info on ikka siit puudu, sest päris lambist perearstid selliseid lihtsaid lauseid ka ei loobi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
selles on perearstil siiski õigus, et stress on puhtalt meie mõtlemises kinni, iseasi muidugi, kas alati suudetakse ütlemise peale oma mõtteid pos muuta 😉 [/tsitaat]
Nonoh, stress, voi siis kui tahate täpsemalt depressioon on fysioloogiline (st kemikaalide tasakaal on paigast ära). Perearst ei saa aru asja tosidusest. Peavalu voib metsas käies ka ravida, aga migreeni mitte.
Ilmselt vajad sa antidepressante. Pöördu psühhiaatri poole.
Olen ise ka depressioonihaige ja võtan ad-sid. Mulle on nendest abi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
1. Miks ma seda teen? -sest ma ei soovi et mu laps kasvaks üle pea, et ta ei austa oma vanemaid ja arvaks et võib teha kõike mida tahab![/tsitaat]kui sa arvad, et pideva karjumise ja lapse kallal tänitamisega saavutad austuse, siis oled sa küll väga valel teel
[tsitaat]2. Tal on selline vanus, kus on just tarvis et vanem paneks paika kindlad reeglid ja nõudmised. Oma virisemiste ja veiderdamistega ta lihtsalt paneb mind proovile.[/tsitaat]minu mäletamist mööda oli juttu pea 3a lapsest- selleks ajaks peaks reeglid juba ammu paigas olema. kui olla oma nõudmistes piisavalt konkreetne ja järjekindel, siis hakkab asi enamasti paranema paari-kolme päevaga max nädal. kui see nii ei ole, siis ei suuda sa end piisavalt kehtestada- mõtle milles on viga. [tsitaat]3. Käitun ma oma lapsega täpselt nii nagu soovitasid hoiatan 1x ja edasi järgneb karistus. Kuid isegi need lihtsad asjad on minu jaoks ka juba rasked! Isegi need kõik väsitavad mind ja ma tunnen et ei jaksa! See ongi stress, tundub et ka kokkupuude puudub sellise asjaga, kui aru ei saada..[/tsitaat]ma olen sinust nii umbes 2x vanem, seega võid kindel olla, et ka minu elus on stressi olnud. mis puutub lapse peale vihastamisse, siis vana hea soovitus- loe kümneni ja rahune maha ning siis räägi lapsega tõsiselt- midav tunned, mida ootad jne
[tsitaat]4. Linnulaulud sellisel juhul tõesti ei aita, sellest ma siin üritangi rääkida. Ja seda ma üritan ka selgitada et rahulikuks ma lihtsalt ei suuda enam jääda, sa soovitad mul rahulik olla. Postitust ikka lugesid?[/tsitaat]mine psühholoogi või psühiaati jurde
[small]Tere Hommikus kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Nonoh, stress, voi siis kui tahate täpsemalt depressioon on fysioloogiline (st kemikaalide tasakaal on paigast ära). Perearst ei saa aru asja tosidusest. Peavalu voib metsas käies ka ravida, aga migreeni mitte.[/tsitaat]ma tean mis on stress ja mis on depressioon, aga väita, et neist ei ole mitte mingil juhul võimalik ilma ravimiteta vabaneda, on vale. see on küll mõnevõrra keerulisem, aga siiski võimalik
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuidas sulle kohale ei jõua et ma ei saa minna tööle? Isegi kui tahaksin siis mul ei ole seda kohta naguinii kuhu minna tööle, ja lihtsalt selle nimel et kogu palk lasteaiale maksta ja ise igapäev tööl rügada mul kindlasti ei ole mõtet sinna tööle ronida. Ja teada on ka see et isegi eralasteaedades on järjekorrad. Endale lisa kohustusi võtta ja tööle minna ei ole kül mingi lahendus et stressist üle saada, tundub et sul puuduvad igasugused kokkupuuted sellise asjaga.[/tsitaat]
eralasteaedades ei ole järjekorda. mul on eralasteaed, mul on lastest puudus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
no näed. siis ma muidugi vabandan, sest ma ei lugenud välja kuskilt, et sul oled diagnoositud stress. see seab asja hoopis teise valgusesse. küll aga olen hämmingus, et sellise tausta peale soovitab perearst lihtsalt paremaid mõtteid mõelda? miski info on ikka siit puudu, sest päris lambist perearstid selliseid lihtsaid lauseid ka ei loobi. [/tsitaat]
tola, depressiooni saab diagnoosida, stress on inimesel siis, kui ta ise tunneb, et on raske ja kõik on ülepea ja see ongi stress. arsti arvamus siin ei aita. kui inimene on stressis, siis arst ei saa öelda, et ega ikka ei ole küll.
soovitan Elery Tammemägi`t. raudselt saad abi, 100% saad :):
http://avitus.ee/tervisekeskus/homoopaatia
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
oot, mis sa arvad, et kulud lapsele tulevikus on väiksemad kui eralasteaia arved??? võin sulle täie teadmisega kinnitada, et lapsele kuluvad summad ainult suurenevad, oota veel aega, kui ta sul kooli läheb. mida sa siis teed? kui laps kooli läheb, siis elad ju üldse allapoole vaesuspiiri või kuidas sa üldse planeerisid oma lapse üleskasvatamist – toetusest toetuseni?
praegu peaks olema sul lust ja lillepidu neid eralasteaia arved maksta. ma ei saa aru, kas tõesti on inimestes nõukaaeg niivõrd juurdunud, et kõike soovitakse tasuta saada? [/tsitaat]
Kas sinusugune jõhkard üldse teab, kui palju läheb maksma lapse munitsipaallasteaias hoidmine Tallinnas? 80 euri kuus. Mis tasuta saamisest sa siin räägid.
Aga eralasteaed? 3-4 korda nii palju.
Õpi mõtlema, enne kui plärtsuma tuled.
Loen ja pean sel korral küll nõustuma nendega, kes näevad teemas halamist. Mitte et ma arvaks, et pole probleemi – kindlasti see on, väikese jonnipunniga, kellel juhtumisi on veel näiteks kange iseloom, ongi väga raske. Kuid tundub, et eesmärk pole otsida reaalset lahendust, vaid saada kinnitust, kui raske on elu. Ütled, et mees teenib väga hästi, aga lapsehoidjat palgata ei saa, eralasteaeda panna ei saa jne. Ühelt poolt on justkui väga kitsas, samas teiselt poolt, kui küsitakse, miks oled kodune, teenib mees väga hästi. Vastuoluline jutt.
Tahan teemaalgatajale tegelikult küll rohkem seda öelda, et ta oma töise elu peale väga tõsiselt mõtleks! Eriti tema olukorras.
Olen siin ka varem rääkinud kahest asjast seoses tööga – esiteks, see peab sulle meeldima, teiseks, sa vajad seda, sest mitte kunagi ei tea, mis elu toob. Halvimal juhul kaotad hästiteeniva kaasa ja sinul on see oht juba korra olnud. Seda enam tuleb nüüd tõsiselt mõelda enda harimisele, et tulevikus oleks võimalik teha tööd, mis meeldib ja millega ka teenib. Kui mees teenib hästi, siis ei tohiks see probleem olla. Veelkord – mõtle sellele tõsiselt, sest mis saab siis, kui mehega midagi juhtub? Boonusena saad ennast teostada ja ei suhtu tulevikus töösse kui stressiallikasse, vaid kui motivaatorisse.
Tegelikult jätad sa oma jutugu küll mulje, et ega sa ikka väga huvitatud ei ole, et su elu muutuks. Aga kui sa oma elu ei muuda, siis ei lähe ka sinu olukord paremaks. Olen ise sellise asjaga hädas olnud ja tekkis ka tunne, et lähen hulluks varsti või vähemalt kellelegi kallale….
Aga võtsin ennast kokku ja läksin trenni, keeltekooli ja ka tööle tagasi. Mul õnneks oli ennem töökoht olemas ja ka kõrgharidus omandatud. Ja piisas paarist kuust kui sain inimese tunde tagasi ja enesetunne ning ka enesehinnang tõusis ning suutsin kodus väga rahulik ja rõõmus olla (mul on kolm last kodus ja see hull probleem tekkis just viimasega). Enne mõtlesin ikka päris tõsiselt AD võtmise peale.
Mul on ka sõbranna, kes oli kodune 10 aastat lastega, mees teenis hästi ja nad arvasid, et nii on kõigile mugavam. Kodu korras, lapsed hoitud, rahamuresid ei ole. Kuni selle hetkeni kui naisel olid närvid nii pingul, et ei suutnud enam kellegagi rahulikult suhelda. Siis said aru, et midagi on valesti ja sõbranna läks eelmisel aastal kooli omale huvitavat eriala omandama. Nüüdseks siis esimene aasta seljataga ja hinded kõik viied ja ta naudib seda ikka 100 %. Ja arvas, et peale elle kooli lõpetamist läheb teeb bakalauruse ka ära. Inimene särab ja on õnnelik ja enam ei usu ta ise ka, mis elu ta aasta tagasi elas.
Pikk jutt sai, aga mõte oli selles, et püüa ka oma elu muuta ja tuua sinna sisse tegevust väljaspool kodu, eemal mehest ja lapsest. Sina tahad neist vahel puhata ja ka nemad sinust… Mina olen küll see ema, kes ei suuda üle kahe aasta lapsega kodus olla, sest siis olen ikka täiesti närvihaige valmis. Ja ka töö peale mõtlemine ei ole halb, saad oma taskuraha (isegi kui mees annab sulle piisavalt raha, on oma raha ikka oma raha) ja see tekitab sulle kindlustunde, et mis iganes ka elus juhtub, saad ikka ise hakkama.
Ei tea küll, kus sa täpsmalt elad, kuid Tallinna lähivallad maksavad väga suure osa eralasteaiast kinni ja ka eralasteaiad on väga erineva hinnaga. Kui sügisest riiklikku lasteaeda koha saad, siis ilmselt ei ole enam mõtet eraka peale mõelda kuna suvi kohe käes, aga kui ei saa ja ei tea, kuhu ja kuidas saaks, siis anna teada….. äkki oskan nõu anda, kuhu ja kuidas saab soodsamalt lapse panna. Ka laste päevahoiud on olemas, kuhu saad lapse kord-kaks nädalas viia, saad ise puhata ja tegeleda mõnusate asjadega. Räägid, et mees teenib korralikult, siis see ehk on rahakotile sobilik. Saab laps natuke kodust välja teistega mängima ja sina mõnuleda. Tallinnas on ka päris mitmed spordiklubid, kus saad lapse trenni ajaks hoiule jätta ja ise samal ajal trennis käia. Hinnad ei ole päevasel ajal väga hullud ja kui on kuukaart, siis võid seal igapäev endale sobival ajal käia ja kasvõi pool päeva seal erinevatel treeningutel veeta (käid nt jõusaalis ja veel mõnel rühmatreeningul) – seal neid sinusuguseid emasid küll ja küll :)))) Ja trenn on teada tuntud stressipeletaja…
Pea vastu ja murra välja sellisest elurütmist!!!!!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sinusugune jõhkard üldse teab, kui palju läheb maksma lapse munitsipaallasteaias hoidmine Tallinnas? 80 euri kuus. Mis tasuta saamisest sa siin räägid.
Aga eralasteaed? 3-4 korda nii palju.
Õpi mõtlema, enne kui plärtsuma tuled.[/tsitaat]
Ainuke, kes siin plärtsub, oled sina.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ja kes siin see tatipritsija on.
ise sa elad oma elu sellikseks, ei jookse mitte ükski perekoolikas su elu korda ajama, kui sa seda ise ei taha.
Oi ma tänan! Sinu saadaksin küll hea meelega pikalt p***e!
Ma ei ole seda endale välja mõtelnud vaid mul ongi perearsti poolt päriselt ka DIAGNOOSITUD STRESS!
Mis ei ole tingitud kodus MEHE RAHAKOTI PEAL ISTUMISEST, vaid sellest et meil on perekonnas olnud väga rasked aastad, lähedaste kaotused pluss lapse haigus, pluss see et oleksin äärepealt jäänud oma mehest ilma tema haiguse tõttu, ta oli koomas kuuaega! Ja mina olin väikese lapsega.. üksi, valmistusin selleks et pean eluaeg oma meest hooldama hakkama, õnneks läks asi paremini. Kuid olen inimene kes hoiab oma emotsioonid kõik endas, ning kõik need asjad on lihtsalt kuhjunud, ja nüüd on tulemus käes! Tulin siia kirjutama selleks et mulle ei meeldi oma lähedastele või perearstile käia halamas kui raske mul on.. kuid mingi hetk lihtsalt tunnen et pean kellelegi sellest rääkima. Kui sa minu elust mitte midagi ei tea siis on tõesti väga inetu tulla siia mingit s***a pritsima! haige inimene..
Ma ei otsi siit kaastunnet või haletsust vaid häid nõuandeid kuidas ise sellest kõigest üle saada! Ja ma ei istu kodus sest oleksin laisk, mu mees on väga rahul sellega et olen kodune, tema teenib hästi! Seega me kumbki ei näe et mul on mõtet minna miinimumpalgaga orjama kui saaksin olla kodus oma lapse juures, sellepärast tahangi et meil läheks hästi ja oleksin oma stressist üle saanud, kuna tahan lapsega koosolemist nautida! Paraku on see hetkel lihtsalt raske.[/tsitaat]
ja kes siin see tatipritsija on.
ise sa elad oma elu sellikseks, ei jookse mitte ükski perekoolikas su elu korda ajama, kui sa seda ise ei taha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
