Otsin uut tööd ja nõudmistes aina hea stressitaluvus, võimekas multitaskija, töötad hästi pingelises keskkonnas jne. Mis ameteid peate, kel mõistliku stressinivooga tööd?
Eelmiselt töölt tulin ära just liigse stressi tõttu. No peab ju leiduma ka minusugustele tööd?!
Otsin uut tööd ja nõudmistes aina hea stressitaluvus, võimekas multitaskija, töötad hästi pingelises keskkonnas jne. Mis ameteid peate, kel mõistliku stressinivooga tööd?
Eelmiselt töölt tulin ära just liigse stressi tõttu. No peab ju leiduma ka minusugustele tööd?!
Ma otsin sama. Olen 50+ ja viimased 20 aastat pidev võistlus, enesetäindamine ja vinguvad kliendid. Tahan teha mõnda lao- või kasvuhoonetööd, kus nokitsengi omaette ja mingeid igapäevaseid pingeridasid ja edetabeleid juhtkonna poolt ei saadeta.
Iga töö, mis ei ole südamelähedane, tekitab stressi. Ka kõige stressivabam töö muutub stressi tekitavaks, kui see ei sobi. Mõni läheb stressi sellest, et peab tegema üksluist tööd. Teine läheb stressi selle tõttu, et töös on vaja kiirest ümberlülitumist. Kui sa sobivat töökohta ei leia, loo see töökoht endale ise.
Ma olin kaks aastat koristaja ja see oli nii stressivaba, et ma ei vajanud isegi puhkust. Reaalselt puhkasin 2 nädalat kogu selle aja peale ja sedagi muude kohustuste tõttu. Oleneb loomulikult objektidest, klientidest ja tööandjast, mul vedas peaaegu kõigega.
Ma kujutan ette, et näiteks haljastaja töö võib olla päris. stressivaba. Istutad omaette kusagil pargis lilli vmt.
Stressivaba töö on töö mis sinu oskuste ja iseloomuga sobib. Kui kliendid ja plaanid ajavad stressi, pole mõtet ju teha tööd mis nendega seotud.
Ise töötan ühe finantsettevõtte nö backoffices ja pole mingit stressi. Alustasin klienditeenindajana samas firmas.
Ma kujutan ette, et näiteks haljastaja töö võib olla päris. stressivaba. Istutad omaette kusagil pargis lilli vmt.
A kui on külm tuul ja vihma ka hakkab sadama?
Iga töö, mis ei ole südamelähedane, tekitab stressi. Ka kõige stressivabam töö muutub stressi tekitavaks, kui see ei sobi. Mõni läheb stressi sellest, et peab tegema üksluist tööd. Teine läheb stressi selle tõttu, et töös on vaja kiirest ümberlülitumist. Kui sa sobivat töökohta ei leia, loo see töökoht endale ise.
Ma olen muidu nõus, aga minul näiteks tekitas stressi üks töökaaslane. Amet ka selline, et võiks olla koostööaldis, empaatiavõimeline, sõbralik, aga see teine oli üksik hunt ja töö tegemine oli väga häiritud, kannatasid ka lapsed, sest polnud ka üksmeelt reeglites, näiteks ühele lapsele lubas, teist keelas (kasvõi rühmatoas jooksmine).
Töökohta vahetades kadusid kõik mu tervisehädad, kadus 10kg kaalust, unehäired on minevik…
andmesisestaja? haljastaja? öine kaubapaigutaja? postiljon?
Minu meelest on tänapäeval igasugused tööd suudetud muuta selliseks, et tekitavad stressi.
Näiteks andmesisestaja puhul võib olla ette antud mingi norm, mille pead ära täitma, lisaks on seal mingid juba eeldatud tingimused, kui kiiresti sa neid andmeid sisestad. Siinsamas perekoolis oli kord üks teema, kus kirjeldati andmesisestamise tööd, mul ajas küll ihukarvad püsti. Varem ka mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, hea lihtne asi, aga kui üks kirjeldas konkurssi, mille ta pidi läbima, selleks et saada andmesisestaja kohta, no täielik hullumaja.
Haljastaja puhul võid mõelda, et küll on tore, võtab aga taimekesi ja istutab neid kuskil. Tegelikult on seal juures hunnik bürokraatiat ja sada takistust. A la et pead mingist napist eelarvest võluma välja terve metsa, kuigi raha jätkuks vaid paari põõsa jaoks, pinnas, kuhu tahetakse istutada mingit taime, ei sobi sellele taimele, sa tead seda, aga ikka öeldakse, et pane sinna jne.
Öine kaubapaigutaja olla on juba seetõttu raske, et see töö on öösel. Kui enam ei ole esimeses nooruses, siis öö läbi rassida on raske ja järgmisel päeval oled nagu pohmellis. Lisaks võivad sealgi olla mingid ettemääratud normid, pole õigeid töövahendeid, kondid valutavad, rotid jooksevad jne.
Postiljonist ei hakka rääkimagi, palk on seal täiesti olematu ja kõik kiruvad Eesti Posti, et nõme asutus.
Ma olen seni tõesti paljude ametite puhul naiivselt arvanud, et see või teine asi on lihtne teha, aga enamasti on seal juures mingi konks, mis asja ikkagi stressavaks muudab. Ise olen endale leidnud praegu enda jaoks ideaalse töö (õigemini, see töö leidis mind, tuttavad pakkusid). Töötan kodus, monitoorin uudiseid. Töö nõuab kiirust, kokkuvõtted peavad olema kellaajaliselt esitatud. Mulle sobib. Stressifaktor selle juures on see, et mõnikord tuleb vahetusi vahetada ja mõnikord see teine, kes ka teeb, ei saa asendada. Siis klapita. Aga see on väike asi. Samas ma soovisin vahepeal endale veel üht asendajat leida, ta tegi proovitöö ja ei saanud hakkama, ütles, et ei suuda nii kiiresti. Tegi sama asja, mida mina teen tunniga, kolm tundi. Nii et mis ühele sobib ja tundub lihtne, see teisele ei kõlba üldse.
Väga palju loeb ka õhustik. Mul ei ela praeguse töö tegemisel keegi kukil, keegi ei otsi vigu, ei nõua, et tee poole kiiremini või ei mõtle lisaülesandeid välja. Eelmisel töökohal oli probleemiks see, et ma tegin asjad kiiresti ära, aga siis hakati mulle aina ja aina veel lisaülesandeid välja mõtlema. Ülemusega ei olnud kappi, tema ei meeldinud mulle ja ilmselt mina ei meeldinud talle. Sellises olukorras võib töö meeldidagi, aga ikka on stress ja ei kõlba.
Teemaalgataja, sulle on raske mingit tööd üldse soovitada, kui pole aimu, milles sa võiksid osav olla. Klienditeenindamist ma kindlasti ei soovita, sest alati on kliente, kes lihtsalt karjuvad su peale või on niisama väga ebameeldivad. Ma arvan, et äkki oleks rahulik töö näiteks olla trammijuht. Rööpad ees, sõidad, reisijad uksest sisse tülitama ei pääse (vahetused võivad olla pikad). Trammi alla eriti keegi hüpata ei taha ka (erinevalt rongidest).
Minu põhitöö on kontoris, klientidele helistamine, vastamine e-kirja teel. Väga palju on närvilisi kliente ja lisaks juhtkond käib närvidel. Õhtuti pärast põhitööd teenin lisa koristajana. Väga hea meelega teen lisatööd, liigun hästi palju ja vastikke kliente pole. Oleks koriarajal normaalne palk, siis töötaksin täiskohaga.
Ma kujutan ette, et näiteks haljastaja töö võib olla päris. stressivaba. Istutad omaette kusagil pargis lilli vmt.
A kui on külm tuul ja vihma ka hakkab sadama?
Siis paned soojemad ja vihmakindlad riided. Ilm iseenesest ei tekita ju stressi.
Näiteks andmesisestaja puhul võib olla ette antud mingi norm, mille pead ära täitma, lisaks on seal mingid juba eeldatud tingimused, kui kiiresti sa neid andmeid sisestad. Siinsamas perekoolis oli kord üks teema, kus kirjeldati andmesisestamise tööd, mul ajas küll ihukarvad püsti. Varem ka mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, hea lihtne asi, aga kui üks kirjeldas konkurssi, mille ta pidi läbima, selleks et saada andmesisestaja kohta, no täielik hullumaja.
See ongi minu praegune amet. Konkurssi küll palkamisel polnud ja räägiti, et nii lihtne ja eksida ei saa ???? aga tegelikkuses elavad osad kliendid pidevalt seljas, et saada infot täpselt niisuguseks, nagu nemad tahavad, mitte tingimata selliseks, nagu tegelikkus on. Hästi umbkaudselt rääkides siis. Meie ei esita infot kliendi jaoks, vaid kolmanda osapoolena. Enamus kliente on toredad, aga paar musta lammast võivad päeva ära rikkuda.
andmesisestaja? haljastaja? öine kaubapaigutaja? postiljon?
Teemaalgataja, sulle on raske mingit tööd üldse soovitada, kui pole aimu, milles sa võiksid osav olla. Klienditeenindamist ma kindlasti ei soovita, sest alati on kliente, kes lihtsalt karjuvad su peale või on niisama väga ebameeldivad. Ma arvan, et äkki oleks rahulik töö näiteks olla trammijuht. Rööpad ees, sõidad, reisijad uksest sisse tülitama ei pääse (vahetused võivad olla pikad). Trammi alla eriti keegi hüpata ei taha ka (erinevalt rongidest).
Trammijuht stressivaba? Mul tuttav pidas seal vastu vaevalt kuu ja tuli ära, enne kui liikluse ja muude probleemide tõttu hulluks oleks läinud.
No võite mind nüüd risti lüüa aga minul on stressivaba töö ühes ministeeriumis.
Töötasin 20+ aastat väga mainekates erafirmades kus tööd oli üle pea, jõulude ajal oli ainult 2 vaba päeva, 28 päeva puhkust , palk oli ok aga mitte kõrge.
Nüüd on mul töö huvitav, mingit stressi ei ole, puhkus 35 päeva, aasta lõpp väga rahulik, kõik töötavad siis “kodukontoris”.
Tõsi, kolleegid ohivad et palju tööd, aga neile soovitan ma alati minna erasektorisse tööle ja siis vinguma hakata. Mis ärritab….vast osad kolleegid just oma hädaldamisega, tulevad tööle 9:30 ja ikka pole rahul…ja erasektoris olid kolleegid töökamad ja vastutustundlikumad.
Trammijuht stressivaba? Mul tuttav pidas seal vastu vaevalt kuu ja tuli ära, enne kui liikluse ja muude probleemide tõttu hulluks oleks läinud.
No ma räägin, eemalt vaadates tundub stressivaba, aga kui seda ametit lähemalt näed, siis selgub, et sada häda ja stressivabadusest on asi kaugel. Nüüd siis selgus, et isegi trammijuhil ei ole stressivaba töö.
Aga seda mul on küll raske uskuda, mida siin mitu inimest ütlevad, et koristada on hea ja stressivaba. Minus tekitab juba mõtegi sellest, et peaks midagi koristama, stressi.
Minu meelest on stressivaba siis, kui saad ise oma aega planeerida ja otsustada, mida ja millal teha. Kui ülemus hindab ja usaldab sind ja peab oluliseks, et töö on õigeks ajaks tehtud. Mul oli õnn töötada sellises kohas üle kümne aasta.
Ma kujutan ette, et näiteks haljastaja töö võib olla päris. stressivaba. Istutad omaette kusagil pargis lilli vmt.
Jah, sest sul on plaan ees, mille eelnevalt on teinud maastikuarhitekt.
Plaanil on kirjas lillede sort, istutuskaugused, arv jne.
No võite mind nüüd risti lüüa aga minul on stressivaba töö ühes ministeeriumis.
Töötasin 20+ aastat väga mainekates erafirmades kus tööd oli üle pea, jõulude ajal oli ainult 2 vaba päeva, 28 päeva puhkust , palk oli ok aga mitte kõrge.
Nüüd on mul töö huvitav, mingit stressi ei ole, puhkus 35 päeva, aasta lõpp väga rahulik, kõik töötavad siis “kodukontoris”.
Tõsi, kolleegid ohivad et palju tööd, aga neile soovitan ma alati minna erasektorisse tööle ja siis vinguma hakata. Mis ärritab….vast osad kolleegid just oma hädaldamisega, tulevad tööle 9:30 ja ikka pole rahul…ja erasektoris olid kolleegid töökamad ja vastutustundlikumad.
Ja mina olen praegu vastupidises seisus. Olen 15 aastat töötanud ühes ministeeriumi allasutuses ja aasta-aastalt on muutunud õhustik aina hullemaks. Juhid on närvilised, ajakirjanikud elavad seljas, kolleegid hädaldavad ja kiruvad. See ruineerib inimese. Ma praegu otsin tööd erasektorisse. Ma tahan teha tööd koos inimestega, kes on positiivsed, töökad ja sõbralikud.
No võite mind nüüd risti lüüa aga minul on stressivaba töö ühes ministeeriumis.
Töötasin 20+ aastat väga mainekates erafirmades kus tööd oli üle pea, jõulude ajal oli ainult 2 vaba päeva, 28 päeva puhkust , palk oli ok aga mitte kõrge.
Nüüd on mul töö huvitav, mingit stressi ei ole, puhkus 35 päeva, aasta lõpp väga rahulik, kõik töötavad siis “kodukontoris”.
Tõsi, kolleegid ohivad et palju tööd, aga neile soovitan ma alati minna erasektorisse tööle ja siis vinguma hakata. Mis ärritab….vast osad kolleegid just oma hädaldamisega, tulevad tööle 9:30 ja ikka pole rahul…ja erasektoris olid kolleegid töökamad ja vastutustundlikumad.
täpselt neil põhjustel ma ei suuda riigiasutuses töötada. olen olnud ühes suures ja prežiisikas riigiasutusess. sisuline töö kestis 4-5 tundi päevas. ülejäänud aja naised jutustasid kohvinurgas, šoppasid koos internetis, vingusid niisama kui raske on.
minu meelest tööd tehakse mingil eesmärgil, et midagi saaks tehtud, keegi teeniks raha, midagi muutuks. mina ei suuda nii tööl käia et sellel pole mingit mõtet ja aastast-aastasse käiakse istumas ja sõbrannatamas niisama.
minu jaoks see tektias rohkem stressi kui erasektoris kus kõigi, ka juhtide, tööaega mõõdetakse taimeriga ja paljud ei puhka aastate kaupa rohkem kui 2 nädalat.
iseloomude erinevused. ei mõista hukka kedagi – aga minule töö ja eesmärgi puudus töö juures tekitab stressi. tahan et lähen, teen midagi ja siis päriselt juhtub midagi. ma ei taha niisama istuda. sest ega töö juures mitte midagi tegemise asemel ei lastaks mul seal raamatut lugeda või sukka kududa ka. see peab olema selline ‘teeskeleme et teeme tööd’ laisklemine mis mulle isiklikult ei sobi.
aga kui intensiivne töö põhjustab stressi siis tasub riigiasutusi proovida. nt tuttav läks pärast rasket haigust statistikaametisse. palk on palju madalam kui erasektoris aga ta ütleb et seal saab ka osalise töövõimega inimene täiskoormusega töötada sest koormus on nii väike.
Ma tahaks väga teada, mis riigiasutustes te töötate. Ma ka ühes riigiasutuses ja õhkkond on jube. Töökiusamine, pidev seljas elamine, ebamõistlikud tööülesanded ja -tähtajad ülemuste poolt, ajakirjanikele vastaminr, riigi eelarved jne. Aga mul on ka väga halb juht, võib-olla mõistliku juhi alluvuses oleks lust töötada. Minu jaoks oli töö stressivaba ainult kõige madalamal spetsialisti tasemel, siis oli tõesti olukordi, kus nö mängisid töö tegemist.
Ma kujutan ette, et näiteks haljastaja töö võib olla päris. stressivaba. Istutad omaette kusagil pargis lilli vmt.
A kui on külm tuul ja vihma ka hakkab sadama?
Siis paned soojemad ja vihmakindlad riided. Ilm iseenesest ei tekita ju stressi.
Aga minul näiteks tekitab?
Ma jagan arvamust, et stressitekitajad sõltuvad väga paljust muustki, kui vaid töö sisu.
Näiteks mina töötan alal, mis nõuab meeletult vastutust, tähelepanelikkust, mõtlemisvõimet ja oskust haarata suurt pilti. Ma näen töö käigus palju viha, teen tihti 15-tunniseid tööpäevi, vastutan kohati ka väga suurte summade eest – olen õigusekspert. Ja vaatamata sellele ei tekita see töö minus mitte mingit stressi, sest ma naudin seda. Ma saan hulgaliselt positiivseid emotsioone, saades valmis väga hästi argumenteeritud menetlusdokumendi või olles uhke enda loodud argumentatsiooni üle, kui kohus sellele tugineb. Ei mingit stressi, ainult puhas rõõm on tööd teha, kuigi ilmselgelt minu alale inimesi otsides pannakse töökuulutusse kirja “eeldame kandidaadilt kõrget stressitaluvust” 🙂 . Muidugi on mul ka väga hea kollektiiv, töötingimused jne.
Samas jällegi tööd, mis mõne teise inimtüübi jaoks tunduvad stressivabad (andmesisestaja, koristaja), tekitaksid päris kindlasti minus stressi. Ma ei suudaks päevast päeva teha sellist tööd ning tõenäoliselt oleksin juba esimese töönädala lõpus emotsionaalselt läbi nagu tühjakspigistatud sidrun ja mõtleskin, et no kurat, kui kaua veel ma pean neid numbreid toksima või põrandaid pesema. See ei pakuks mulle mingit pinget ja tunduks (minu jaoks) väga tühi ja mõttetu töö (subjektiivselt minu jaoks, nb, ma objektiivselt ei arva mingil juhul, et andmesisestaja ja koristaja oleksid vähemväärtuslikud vms).
Inimesed ongi erinevad. Nii et teemaalgataja – otsi töö, mis SULLE sobib. Ära lähtu ainult töökuulutuse sõnadest, vaid mõtle, kas see töö sinus tekitab stressi või ei. Ja kui töö tundub mõnus, siis anna minna.
Ükski töö iseenesest stressi ei tekita. Stressi tekitab töö organiseerimatus.
Mina töötasin eelnevalt erasektoris klienditeenindajana. Äärmiselt stressirikas ja halb kogemus. Otsene ülemus(keskastme juht siis) reaalselt jälgiski kaameratest mida ja millal ma teen ja kuulas mis klientidega räägin. Tööaeg oli rangelt piiritletud nagu sellel alal ikka, aga kõige ebameeldivam oli see, et ühtegi asja ei saanud ma E-R 8.00-18.00 vahemikku panna kuna olin ainus töötaja seal piirkonnas ning polnud asendajat võtta keda asemele panna. Samuti oli rangelt soovitatav kõik tööga seotud asjad teha enne ruumide avamist-kinni panekut. Ehk siis näiteks printeri kasseti täitma viimine, pangas rahaasjade ajamine- kõik need pidin enne-peale ruumide sulgemist tegema ja kusjuures tööaja arvestusse see ei läinud :). (Lõpuks võtsin ettevõtte omanikuga ühendust ja tema lubas ikkagi teha neid asju töö ajal ka, kuigi keskastme juht jätkuvalt raius mulle et ei! Ja siis ma paningi sildi uksele tõesti läksin kassetti täitma või kontoripaberit töö ajal ostma sest need väikesed sutsakad peale tööaega 15, 30min jne andsid kuu lõikes ikka väga suure aja kokku minu oma vabast ajast).
Ja lõuna pidin ka kohapeal taga ruumis ruttu ära sööma sel ajal kui kliente ei olnud aga jah alati pidi uks lahti olema.
Puhkust mulle ei antud vaid öeldi, et kui teiste osakondade probleemid lahendatud saab siis ehk saab vaadata minu puhkuse asja ja äkki järgmine aasta mulle nädal-kaks välja pigistada 🙂 Igastahes kõige selle piiritlusega, ebapiisava puhkeajaga ja kaamerast jälgimisega ma läksin nii stressi et see oli kohutavaim aeg mu elus, eraelu läks ka täiesti metsa, tulevikus ma valgust ei näinud.
Õnneks sain sealt töölt ära ja sattusin kohalikku omavalitsusse. Ma ei jõua ära tänada ennast, et ma otsustasin viimasel hetkel kandideerida. Võrreldes eelmise töökohaga öö ja päev. Ainuke stressiallikas on see kui ise jätan mõne asja viimasele minutile, aga kõik tundub nii hea. Juba see et keegi ei jälgi minuti pealt tulekut-minekut, ei ole mingeid kaameraid kes sind jälgivad, saad korralikku lõunat süüa ega pea alla kugistama, et äkki klient tuleb. Ma saan puhata ka lõpuks! Äärmiselt rahul olen ja teen tööd ka palju entusiastlikumalt ja rõõmsamalt.
Eks igaühele sobib oma 🙂
Aga tõesti on väga palju kinni ülemustes. Või minu kogemuste puhul isegi pigem keskastme juhtides, omanikud mul alati vahvad sattunud, aga neist tase allapool need kes mulle otseseks ülemuseks on sattunud…. noh..jah 🙂
Ma võin öelda, et see eemalt vaadates mõnus laotöö on tegelikult väga intensiivne ja on n-ö normid, mitu kasti kaupa on soovitav tunnis ära paigutada/ette valmistada ja alati leidub noori, kes teevadki ja ajavad tempo kiireks üldpildis. Kaua sa vastu ei pea sellises arulagedas rabelemises, kui su soov on mõnusalt nokitseda omaette.
Andmesisestuses sama lugu. Lihtsalt sind ei soovita peale mõnda aega enam hoida palgal. Sest sa võid ju teha vähe ja aeglaselt, kui sul endal pole palju vaja teenida, aga firma seda ei soosi. Neil on vaja kiireid käsi.
Raamatukogudes on vist uina-muina uimerdamine
Raamatukogudes on vist uina-muina uimerdamine
Raamatukogudes ei ole ammu enam mingi uinamuina, sest nad seal peavad pidevalt erinevaid üritusi organiseerima.
Mis ameteid peate, kel mõistliku stressinivooga tööd?
Tõlkija olen.
Vedelen kodus, teen nii, nagu ise meeldib, kas hommikul või õhtul, kui just pole kiireloomuline tähtaeg kätte jõudmas.
igapäevaseid pingeridasid ja edetabeleid juhtkonna poolt ei saadeta
Sa mõtled nagu töötajate pingeridasid ja saavutuste edetabeleid?
Ehk siis näiteks printeri kasseti täitma viimine, pangas rahaasjade ajamine- kõik need pidin enne-peale ruumide sulgemist tegema ja kusjuures tööaja arvestusse see ei läinud 🙂
See on ju ebaseaduslik.
Puhkust mulle ei antud vaid öeldi, et kui teiste osakondade probleemid lahendatud saab siis ehk saab vaadata minu puhkuse asja ja äkki järgmine aasta mulle nädal-kaks välja pigistada ????
Ka see on ebaseaduslik.
