Teema: Südame vahelöögid

VPE

Mul ka alati olnud päris karmilt need. Pole veel südant uuritud, tundub tõesti et kõik ok. Küll aga tõesti diagnoositi ärevushäire ja võtsin antidepressante ja pean tõdema, et siis need tõesti kadusid ära!

Minul on ka, abi sain antidepressantidest. Ei hakanud neid tegelikult vahelöökide pärast võtma, aga aitas ka selle vastu.

Mina elan nendega juba 24 aastat. Harjunud siiski ei ole. Iga kord tekkitavad hirmu, surmahirmu. Tean rütmihäiretest vist kõik. Olen ka aaswtaid psühhoteraapias käinud, AD tarbinud – ei aita. Näiteks täna – need on nii tihedad, et kaalun isegi EMOsse minekut. Hetkel veel kannatan. Analüüsin ennast, rahustan. Selline tunne et need tuled just kuskilt maost, kuid mul ei ole seotud häired sellega, kas olen söönud või mitte. Ja rindkeres on raske tunne.

Mingid nõmedad trollid on terviserubriigi ära rikkunud, nii et siit ei saa enam ühelegi küsimusele adekvaatset vastust, ainult mingi haige lõõp ja mõnitamine. Otsige endale uus hobi, napakad osatajad! Imelik, et mõnele pakub teiste inimeste tervisehädade üle irvitamine nii palju rõõmu. Tänaval panete lombakale ka jala ette ja itsitate pihku?

#3092256:

#3092237:

Mingid nõmedad trollid on terviserubriigi ära rikkunud, nii et siit ei saa enam ühelegi küsimusele adekvaatset vastust, ainult mingi haige lõõp ja mõnitamine. Otsige endale uus hobi, napakad osatajad! Imelik, et mõnele pakub teiste inimeste tervisehädade üle irvitamine nii palju rõõmu. Tänaval panete lombakale ka jala ette ja itsitate pihku?

Mitte trollid ei ole rubriiki ära rikkunud, vaid need peast soojad hüpohondrikud. Mis sa arvad, kust see VPE tuli? Ei tulnud lambist, ikka põhjus on sellel.

Täpselt nii. Sai siin küll ja veel lausa mitmete lehekülgede viisis head nõu antud rütmihäiretega kimpus olevatele inimestele. Kirjutasid ka need head nõu, kes nende käes vaevlevad. Kuna aga seda nõu ei nähtud, saigi nn “inside joke” viirpuuekstrakt.

#3092330:

Teemaalgataja olen…

Mõeldes eelmisele käole…

Peast soojaks hüpohondrikuks ennast siiski ei pea! Aga kui sa nii pädev oled äkki oskad siis öelda millest selline asi nii järsku tekkis? Veel mõni kuu tagasi ei tundudki ma enda südamelööke veel vähem neid jònkse.Miks on siis nii, et täna nende käes vaevlen?? Millest siis núúd äkki selline muutus?Olen uurind ka erinevat kirjandust jah tòesti, aetakse ka stressi sùùks, nagu enamik haigusi.Aga vot see ongi mùstika, et kus see stress siis nii äkki tuli kui ma ise seda ei taju.Jah, saan ka aru, et imerohtu pole olemas, peabki ilmselt õppima elama sellega.Aga need kellel need jõnksud käivad, teavad kui õudne tunne see on.Seepärast see teemagi siia, et äkki on kellegil mingeid soovitusi, sest rohtu selle häda vastu pole olemas.Kõike jah ei maksa siin ilmas naljaks pöörata!

Ärevushäire

#3092365:

Ma leian, et ka hüpohondrikul on terviserubriiki rohkem asja postitada kui sinutaolistel niisama mõnitajatel. Või sinu meelest ärevushäire ja hüpohondria ei käi tervise alla?

Tead, ma ei ole mingi niisama mõnitaja. Asjalikule tervisemurele olen püüdnud alati oma teadmiste ja kogemuse või lihtsalt arvamusega nõuks olla. Need hüpohondrikud aga jahuvad ja jahuvad siin lehekülgede kaupa, loe kõiki neid maovähi, ajuvähi, lümfoomide, nahaaluste munade, kopsuvähi (hiljutine mammutteema väikesest viiruslikust kopsupõletikust, mis võttis mitmeleheküljelised globaalsed mõõtmed, kuna teemaalgataja raius nagu rauda, et see peab ikka olema vähk), rütmihäirete, pearingluste jne jne teemasid.
Ühel hetkel saab normaalsetel inimestel kõrini ja nii tekkis ka VPE. Ja VPE ei sure, kestab edasi, niikaua kuni siin neid terviseärevikke jagub.

#3092732:

#3092501:

#3092365:

Ma leian, et ka hüpohondrikul on terviserubriiki rohkem asja postitada kui sinutaolistel niisama mõnitajatel. Või sinu meelest ärevushäire ja hüpohondria ei käi tervise alla?

Tead, ma ei ole mingi niisama mõnitaja. Asjalikule tervisemurele olen püüdnud alati oma teadmiste ja kogemuse või lihtsalt arvamusega nõuks olla. Need hüpohondrikud aga jahuvad ja jahuvad siin lehekülgede kaupa, loe kõiki neid maovähi, ajuvähi, lümfoomide, nahaaluste munade, kopsuvähi (hiljutine mammutteema väikesest viiruslikust kopsupõletikust, mis võttis mitmeleheküljelised globaalsed mõõtmed, kuna teemaalgataja raius nagu rauda, et see peab ikka olema vähk), rütmihäirete, pearingluste jne jne teemasid.

Ühel hetkel saab normaalsetel inimestel kõrini ja nii tekkis ka VPE. Ja VPE ei sure, kestab edasi, niikaua kuni siin neid terviseärevikke jagub.

Tead, ärevus ongi tänapäeva katk, väga-väga paljud meie ümber maadlevad sellega igapäevaselt. Mul on enda tuttavate seas mitu ärevuse ja depressiooni all kannatajat. Samamoodi on mul aga tuttavateringis ka migreenik, tõsine allergik, diabeetik … Ma ei leia, et ühtede haigust peaks vähemtõsisemalt võtma kui teiste oma, veel vähem nende üle ilkuma. Iial ei tea, millal ise millegi samasugusega silmitsi võid seista. Sa tõenäoliselt ei viskaks oma VPE nalja nt kma lapse üle.

Jah tõsi aga seda sellisel juhul, kui inimene endale seda diagnoosi tunnistab ja omaks võtab. Siin aga enamus, ka see pikaaegne vahelöökidega naine, aga raiub vastu, et tal ei ole ei stressi ega ka ärevus aga ometi kardab surra iga valukese peale ja iga natukese aja tagant teeb uue teema. Sellest ju aru saada, et sama inimene, sest kõik kirjeldus ja uuringud jne on läbivalt 1:1 samad.
Kui inimene endale ärevushäiret tunnistada ei taha siis on natuke jamasti. Mina leian, et see ei ole üldsegi häbiasi, kui inimene lõpuks võtab selle omaks.

Ma leian, et ka hüpohondrikul on terviserubriiki rohkem asja postitada kui sinutaolistel niisama mõnitajatel. Või sinu meelest ärevushäire ja hüpohondria ei käi tervise alla?[/quote]

Ja mina leian vastupidi-hüpohondria vastu tuleb võidelda. Neil ei ole mingit õigust teisi inimesi ära kasutada lihtsalt tähelepanu saamiseks. Nagu kaanid õgivad teiste kaastunnet ja aega. Ja samal ajal tõsised haiged kannatavad.
Seega on vpe ainus soovitus ja hasta la vista.

Mis värk teil selle ärevushäirega on?
Antud juhul teemaalgataja on endale küll ise ärevushäire tekitanud selles jõnksatuses kolli nägemisega. Teemaalgata, ürita endale mõistusega aru anda, et hirmu jms ei pea tundma selle jõnksatuse ees. See ei ole surmav ega ohtlik ega kuidagi muud moodi halb. Lihtsalt mõistusega tee endale selgeks, et see ei ole ohtlik ega halb ja sinu hirm ja muud emotsioonid ei ole põhjendamatud. Kui sa seda endale koguaeg pähe taod, siis hakkad lõpuks ka uskuma. Nii kaua, kui sa räägid, kui hirmutav ja õudne see on, läheb ka sinu hirm järjest tõsisemaks. Me tunneme ennast täpselt nii nagu me ütleme end tundvat. Kui ikka räägid ja mõtled ainult head, siis hakkad seda ka ise uskuma. VÕib jah mõnele naiivsena ja rumalana tunduda, kui ainult head kõiges näha, aga päris kindlasti teeb see enda elu lihtsamaks. Eriti arvestades asjaolu, et elus juhtub päriselt muretsema panevaid asju ka, millega tegelemiseks tasub energiat juba ette säästa

#3089276:

Aga see tunne, mis pärast neid suuri jõnkse tekib, ongi hirmutav….lausa kohutav. Südamearst ei oska minuga midagi ette võtta, sest süda paistab anatoomiliselt korras olevat ( koormus, ehho-ok) ainult Holteris tulid vahelöögid välja- 24h/1000 vahelööki. Aga see pidi veel väike arv olema, et neid üldse ravida…anti ka metropololi, et vajadusel võtta, aga no tundub, et pole sellest pole siiani kasu.

Kas keegi on selle hädaga kuidagi leevendust saand? Või päästavad ainult rahustid ja antidepressandid? Lihtasalt selle hirmutundega on nii vaevaline elada juba

Minul esineb südame vahelööke üsna sageli, eriti siis, kui töö juures või eraelus pingelisem periood on. Ootan ära, kuni üle lähevad ja teen oma tegemisi edasi. Mingit paanikat või hirmutunnet küll ei ole … võin ilma nendetagi homme auto alla jääda või kuriteo ohvriks langeda:)

Rahustite ja antidepressantide peale pole ma isegi mõtelnud. Aeg-ajalt olen linaseemneõli kapsleid söönud – pidid olema südamele kasulikud.

Teemaalgatajal tundub pigem mingi paanika- või psüühikahäire olevat. Ehk tasuks psühhiaatri vastuvõtul käia, mulle tundub, et tema puhul on asi rohkem peas kui südames.