Olen täitsa mures. Ma ei saa aru mis minu südame või siis mitte, toimub?
Kaks aastat tagasi sain väikese infarkti ja kaasnes südamelihase kerge kahjustus, parem vatsake tagasein. Põhjus ei olnud organis st. südamehaigust polnud. Arvati et jõusaal + liigselt trombotsüüde. Eks ma kogusin seda jõusaali pinget ka koguaeg endasse ja hinge lõõgastavaid asju elus jube vähe.
Diagnoositi tagantjärgi st. mingit konkreetset momenti polnud. Füüsiline kardio võimekus oli kuni selle aasta veebr hea, nagu poleks suurt midagi muutunud.
Veebr põdesin kangemat viirushaigust – kaks päeva palavik, siis kaasnes põskkoopa põletik(esimest korda elus) ja tohutu nohu – rohekas. Viitab suurele põletikule. Sain jagu ca nädalaga. Pea oli veel pikalt paks, väsimus kestis ka veel nädala. Kusagil märti keskeks oli enesetunne juba täitsa inimene. Jalutasin üsna palju ja ei tundnud midagi otseselt valesti. Panin aga tähele et mu jalgades pole üldse jõu võimekust. Nt kükid või välja ette sammud – jalad olid täitsa tühjad ja tahtsid krampi kiskuda. Kunagi pole kogenud sellist “tühjust” reites.
Alustasin samal ajal lihtsalt kerge toonuse trennidega – kätekad pargis ja kerge raskusega õlga, biitseps. Ei tundnud jõuetust ja sain üsna hästi hakkama.
Aprillis tekkis mõte et proovin kerget jooksu. Ja ca 500m peale tuleb sein ette…ei jaksa enam. Pean jalutama. Pulss ka hästi kõrge ja jalad täitsa tühjad. Nagu ei saaks energiat ja “õhk” ei käiks läbi. Taastumine oli ka pikk..st jalad andsid jälle mitu päeva tunda. Alles jaan veebr jooksin lindi peal 40min järjest ja kõik toimis kenasti.
Mai algus. Nii…andsin endale puhkust ja nädala pärast proovisin uuesti. Nüüd jaksasin vbl vaid 300m joosta kui sein ette ja jälle pulss tohutu aga tunne nagu süda töötaks tühja. Jalad jõuetud.
Mitte kunagi pole mul sellist asja olnud.
Öösel läks enesetunne nii kehvaks et kartsin südame pärast ja läksin EMOsse. Püsti oli jiba raske seista. Vereproov oli korras, südame kahjustuse markerid ka korras. Pulss kõrge 110 ja rõhk ka nats. Sain vaid beetablokaatori ja füsio lahust. Beetablokaator mõjus väga rahustavalt ja enesetunne paranes.
Sellele aga järgnes nädala jooksul aina suurenev väsimus. Täiesti jõuetus tekkis… pea paks, uimane, pilk aeglane, nagu poleks maailmaga selges ja teravas kontaktis. Kõndida oli uiatuia, nagu põrand veitsa kummist. Tohutu unisus ka. Õhtul väljas olles läksid käed jube külmaks. Mõnel päeval olin nii läbi et võisin olla terve päeva pmts pikali ja kätt ka ei jaksanud tõsta. Hea oligi ainult pikali olla. Täitsa elava laiba tunne oli. Sellist jõetust pole ka kogenud varem. Vbl midagi sarnast oli viirushaiguse ajal kui palaviku päev oli.
Peagi kaasnes emotsionaalne kokku varisemine. Kuna füüsili ma tundsin end täiesti jõuetuna ( see pole võrreldav nt trenni väsimusega. Täiesti teistmoodi oli) siis see kuidagi tekitas emotsionaalse kurbuse, ängi ja teadmatuse tunde et mis mul viga küll on. Ajas päris palju ka nutma. Aastaid pole nutnud. Kusjuures siis võisin end natuke kergemalt tunda ja hingamine rahunes. Nädal otsa iga päev korra kaks nutsin. Nagu miski emotsioon tahaks välja saada. Tahaks kõik müürid alla lasta ja hinges päriselt ka alasti olla. Tunne oli selline et “ma ei jaksa enam”
Käisin ära ka kardioloogi juures – sel ajal kasutasin veel ka beetablokaatoreid. Ehho leid oli et südame võimekus langenud EF 50 peale ( muidu mul 60). Koormistesti ma poleks suutnud vist üldse teha. Seda ei teinud. Rütmihäireid vähe, ka ekg sama nagu enne. Valusid südames ei ole. Küll aga võib olla valusad kohad peale trenni rinnaku või natuke kaenla aluse suunas närvipunktides. Kokkuvõttes arst midagi uut ei diagnoosinud. Jätkuvalt jäi ainsaks ravimiks aspiriin ja beetablok ei soovitanud kuna AV I astme blokaad. Huvitav kas EF langus võis ka tulla beetablokaatorist? Kasutasin neid vaid nädala ja ehho ehk ultraheli jäi sinna perioodi.
Teine küsimus mida ma ise kahtlustasin on südamelihase põletik. Kardio ära kukkumine ja jalgade jõuetus ning nende pikk taatumine sai alguse peale veebr viirust. Arst arvas et ilmselt mul ikka ei ole müokardiiti. Jooks on ikka välistatud – ei jaksa lihtsalt pikemat maad. Olen kunagi väga ok jooksja olnud. 10km alla 50min. Üleüldine jõuetus on tänaseks ca kaks nädalat peaaegu kadunud. Jalutan pikka maad nt 5-7km ja seda kannatan suht hästi. Ma lihtsalt kardan et kui ikkagi on salakaval südamelih põletik siis äkki teen südamele liiga kui kasvõi natuke rohkem pingutan. See totaalne jõuetus oli lihtsalt nii teistmoodi. Ja jalad jätkuvalt nõrgad. Hakkavad pinge alla kergelt tudisema, värisema.
Mida siiski arvata, kas võib olla südamelihase varjatud põletik mida arst ei suutnud diagnoosida?
Ja viimaks – mul kaasnes selle tohutu jõuetuse ajaga emotsionaalne tundlikkus. Äkki hoopis tegu depressiooniga, läbipõlemine? Olen tegelenud aastaid asjaga mis loob kerget üidevat stressi ja ärevust. Samas lõõgastavaid ja hinge liigutavaid tundmusi on jube vähe. Tuim olla ka kuidagi.
