Esileht Pereelu ja suhted Südamelt ära

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )

Teema: Südamelt ära

Postitas:
Kägu

Sees on raske. Miks?
Mehega koos elatud aastaid 14. Peres kasvamas 2 last. Oleme läbi elanud enam-vähem reaalse lahkumineku. Kuid siiski jäin lastega mehe juurde. Miks lahku? Petmise teema (tõendid puudusid), tunded mõlemal pika aja peale jahtunud. Olin siis kodune, pisema lapsega kodus ja arvasin selle teema ka sinna kraesse.Tänu mehe pingutustele elame tänase päevani koos. Sellesse aega on jäänud ka eredamaid ja toredamaid päevi, hoolivust senisest rohkem.
Jäin lootuses paremate päevade/parema ühise tuleviku nimel.
On teada, et lootus sureb viimasena.
Tänaseks on taas peas mõtted lastega oma iseseisva elu alustamiseks. Miks?
Käin tänaseks tööl. Ja kogu see vana teema hakkab korduma. Vaatamata sellele, et ma ei ole enam kodune.
Kurb on ka see, et terve perega ühiseks päevaks on meil nüüd vaid 1 päev nädalas. Võiks olla ka 2 aga mees peab väidetavalt tööl käima (tglt tuli tema jutust hiljuti välja, et vajalik ei olekski). See teada saamine tekitas aga suure pahameele.
Nii mina ise kui lapsed tunneme temast kodus puudust , tahaks ju rohkem koos olla ja nädalavahetused koos veeta. Ka vanem laps küsib isa kohta.
Ka oleme taas teineteisest kaugenemas. Ma olen tema jaoks paks, võiksin olla kordades kõhnem. Käingi ringi teadmisega, et ma olen kole ja paks. Tuttavad imestavad, et kust otsast ma paks olen.
Ka töökaaslasest meeskolleg ütles mööda minnes alles komplimendi, et ma olen ilus naine.
Küsin iseendalt, et miks ma pean elama koos inimesega, kellele jääb ette minu välimus (ei ole ka tema kõhna), peab mind ebastabiilseks (ei suuda trenni minna), ei väärtusta koosolemise aega. Mõtlen, mis võiks olla elu ilma temata. Kas lapsed väärivad sellepärast lahkuminekut?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Südamelt ära

Lapsed väärivad elutervet pereelu. Kui see on siis elutervem, kui elate ilma meheta, siis tuleks asjad ka nii korraldada.
Minu vanemad olid küll koos, kuid ei öelnud lõpuks enam teineteisele isegi tere hommikust. Elutervest keskkonnast oli asi ikka väga kaugel. Kui nad lõpuks lahutasid, muutus kõik paremaks. Suhtlesime edasi mõlemaga ja saime kõik elutervemad olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Südamelt ära

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapsed väärivad elutervet pereelu. Kui see on siis elutervem, kui elate ilma meheta, siis tuleks asjad ka nii korraldada.
Minu vanemad olid küll koos, kuid ei öelnud lõpuks enam teineteisele isegi tere hommikust. Elutervest keskkonnast oli asi ikka väga kaugel. Kui nad lõpuks lahutasid, muutus kõik paremaks. Suhtlesime edasi mõlemaga ja saime kõik elutervemad olla. [/tsitaat]

No meil on mehega kõik kõige paremas korras, aga Tere hommikust pole meil kunagi olnud kombeks teineteisele öelda olnud. Oleme hommikuti tavaliselt üliunised ja uimaselt vaiksed mõlemad 😀

Please wait...
Postitas:
Liri

RE: Südamelt ära

Olen elanud koos inimesega, kelle meelest olin kole, paks jne. Lisaks kiitis ta end, et kedagi teist ma nagunii ei leiaks peale tema, kuna ma lihtsalt olen niiiii kole. ja kes mind lapsega peakski tahtma, kui ma tema juurest ka minema peaks kolima.
Ja nii edasi.

Kui ära kolisin, oli jutt nagu ümber vahetatud – tema \”hingel oli raske\”, äkitselt oleks tal olnud aega endale võetud lisatööpäevadest ära öelda jne, need tema lahkusehood siiski vaheldusid tema vihapursetega, miks ma kohe tema juurde tagasi ei jookse – pesu pesema, süüa tegema, tasuta koristama. Pealegi – laps on ju tema oma. Kui ma ära kolin, ei osta ta enam lapsele mänguasju!! No need 2 mänguasja ei olnud määravad, irwww.

Väga tüütu.

Aga selgus, et maailm pole nii kole koht, ka elu lapsega, kuid meheta oli elatav, isegi nauditavam, sest jäid ära vanemate kraaklemise traumad lapsele (mehi ta küll kartis kohutavalt pool aastat veel) ja üleüldse, elu läks huvitavamaks.

Ma ei ytle, et raske polnud. Aga praeguseks olen 500% rahul, et lõpuks lahkuda julgesin. Tõenäoliselt oleksin edasi vaikseks kannatajaks jäänud, aga meie tülid läksid valjuhääsetest lahkarvamustest vaikseteks, \”minul ükskõik\”-tüüpi tülideks minu poolt.

Lahkusin, sest jõudis kohale, et aeg läheb, elame ja oleme, aga ainuke, kes meie mõlema käitumise pärast kannatab, on laps.

Ära tee seda enda lastele. Ära õpeta, et isa võib emale kõike öelda, tema tunnete otsas trampida, kõik kannatatakse ära. Keegi, kes suhtub sinusse lugupidamatult ja rikub su tuju, ei peaks olema osa sinu elust. Sa väärid tunnustust, mitte mahategemist.
Kallistused.

Please wait...
Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )


Esileht Pereelu ja suhted Südamelt ära

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.