Teema: Südamevalu ja sellega toimetulek

Kui kahelda, siis minnakse lahku, koos tasub olla siis, kui mõlemad on kindlad ja tahavad suhtes olla.
Depressioon muidugi on haigus, mis muudab kõik head asjad elus halliks, inimene ei suudagi millestki enam rõõmu tunda ja ta ongi nii läbi põlenud, et enam armastada ka ei suuda ja võibki tõemeeli mõelda, et sul on ilma temata parem jne. Kas ta mingit ravi saab? Ja kui ta isegi mingite ravimitega alustas, siis selle mõju nägemiseks läheb veel u kuu aega. Depressioon ongi nagu must auk, mis imeb elust kõik hea olematuks ja see on väga vastik tunne.

Ma arvan, et sul kahjuks pole midagi teha kui leppida lahkuminekuga. Võib muidugi olla, et sa oled tugev ja “vead” ta välja sellest madalseisust jne, aga siis ongi nii nagu keegi ütles, mees lohiseb sul ilma entusiasmita kogu suhe kaasas ja sina oled see, kes kõike püsti hoiab. Ma kardan, et sa ei jaksa ja ei peagi jaksama, vt esimene lause. See pole õige, kui esimese raske aja järel kohe nelja tuule poole joostakse, poleks see raske aeg elus ja pikas suhtes ammugi viimane, neid tuleb elus palju ette- niisama kiiret ja suhtemõõnasid, õnnetusi, haigusi jne. Kas sina ei vääriks siis tuge? Tahaksid sellist kaaslast, kes kohe minema jookseb ja alla annab…

Deitimise asjus… ma arvan, et liiga palju on oht tekitada ellu rohkem segadust (lõpuks on deitimisel ka teine inimene, kes otsib omale armastust, valelootused, armub keegi ära, kuigi sina pole suhteks veel tükk aega valmis, eksi solvaks see deitimine tõenäoliselt südamepõhjani, mitte et see põhiargument oleks jne). Otsi parem üles sõbrannad ja kõik asjad, mis sulle elus meeldinud on, mida sa tahaksid teha, reisi, vaheta töökohta, tee makeover (soeng, stiil jms), muuda midagi oma elus paremuse poole, õpi midagi uut, lisaks annab ka tegevust mitte konutada ja ajule teisi mõtteid.

Kõik inimesed peavad kahjuks ühel või telsel viisil lähedase kaotuse üle elama. On tegu siis vanemate-vanavanemate surmaga ja/või lahkuminekuga kaaslasest.
Suhte purunemine on samasugune lein nagu kaaslase surm. Võib kõlada julmalt aga kuna surm on lõplik ja seda tagasi pöörata enam ei saa, oleks sellega justkui kergem leppida kui valusa lahkuminekuga kus olukorraga leppimist takistavad igasugused “võib-olla” mõtted…

Mina soovitan Sul esmalt leppida sellega, et praegu ongi raske aeg ja oledki leinas. Peabki selle raske aja läbi tegema, muidu ei saa edasi liikuda. (hea uudis on see, et see läheb kunagi mööda :). Googelda ise – leina kohta palju materjali netis. Ma leidsin nt sellise kust ühe lõigu siia kopeerisin : https://cancer.ee/wp-content/uploads/2018/03/L%C3%A4hemalt-leinast-ja-kaotusega-hakkama-saamisest.pdf

Mis mind kõige rohkem aitas: (et täita see aeg, mis sai eelnevalt sisustatud koos kaaslasega)
1. trenn – hakkasin pea iga õhtu spordiklubis käima, suvel rulluisutama jms…
2. nädalavahetustel vallaliste sõbrannadega kohtumised/ööklubid
3. koolitused, tööalaselt mingi väljakutsega tegelemine
4. kohtingutel käimine – nn kohustustevaba suhte eesmärgil. Oli vahva vahest lihtsalt lõbutseda ja käia restos, teatris ja muidugi ka seksida aeg ajalt 🙂 Mu enesehinnangut tõstis kõvasti kui ikka väga ägedad (vallalised loomulikult) mehed mu vastu huvi tundsid – no tänu kõvale trennile ja söögiisu puudumisele olin supervormis kah muidugi. Niiet julgen soovitada küll nö “plaaster-mehi” 😀

……..
Sinul või inimesel, kes kaotas lähedase, võib abi olla järgmistest näpunäidetest kaotusega
hakkama saamiseks:
 Luba endal kogeda nii valu kui ka kõiki teisi emotsioone. Ära ütle endale, mida sa pead
tundma ega lase teistel öelda, mida sa peaksid tundma.
 Ole kannatlik selle protsessiga. Ära survesta ennast ootustega. Lepi sellega, et sa pead
kogema valu, oma emotsioone ja sinu enda paranemisviisi- kõike sinu enda aja järgi. Ära
mõista kohut oma emotsioonide üle ega võrdle ennast teistega. Pea meeles, et keegi ei saa
sulle öelda, kuidas leinata ja millal lõpetada.
 Tunnista oma tundeid, isegi neid, mis sulle ei meeldi. Nuta kui tahad. Paranemiseks pead
sa neid mõlemaid tegema.
 Otsi tuge. Räägi oma kaotusest, mälestustest, oma kogemustest lähedase elu ja surmaga.
Ära arva, et oma kurbuse peitmisega sa kaitsed oma peret või sõpru. Palu teistelt, mida sa
vajad. Räägi inimestega, kes on samuti oma armastatu kaotanud.
 Püüa säilitada oma normaalne elustiil. Ära võta ette suuri muutusi oma elus (näiteks
kolimine, töökoha vahetus, tähtsate suhete katkestamine) leina esimese aasta jooksul. See
aitab sul püsida oma juurte juures ja säilitada teatud turvalisuse.
 Hoolitse enda eest. Söö hästi ja hoia keha vormis. Füüsilised harjutused on hea moodus
pinge maandamiseks. Luba endale füüsilisi naudinguid, mis aitavad sul ennast uuendada,
näiteks kuumad vannid, lõunauinakud ja lemmiktoidud.
 Väldi liigset alkoholi ja ravimite tarvitamist. Need võivad mõjuda kahjulikult nii sinu
kehale kui emotsioonidele. Tõenäoliselt aeglustavad need ka sinu taastumist ja
põhjustavad uusi probleeme.
 Anna endale andeks kõik, mida sa tegid, ütlesid või ei teinud. Kaastunne, andestus enda ja
teiste suhtes on tervenemiseks oluline.
 Anna endale puhkust leinast. Sa pead küll ennast leinast läbi töötama, kuid sa ei pea
sellele keskenduma kogu aeg. Leia asjad, mis su mõtted eemale tõmbavad, näiteks kinno
minek, väljas einestamine, pallimängudes osalemine, hea raamatu lugemine, muusika
kuulamine, massaaž või maniküür jne.
 Valmistu ette pühadeks, sünnipäevadeks ja aastapäevadeks, teades et tugevad emotsioonid
võivad tagasi tulla. Otsusta, kas sa tahad teatud traditsioonid säilitada või asendada
uutega. Planeeri juba ette, kuidas sa tahad oma aega veeta ja kellega. Tee midagi, millega
lahkunu mälestust austada.
 Ühine leina tugigrupiga. Teised inimesed võivad sind julgustada, juhendada ja lohutada.
Nad võivad pakkuda ka praktilisi nõuandeid ja infot ning aidata sul tunda end vähem
üksikuna.
 Kui sa tunned ennast selleks valmis olevat, tee midagi loomingulist. Mõned näited:
o Kirjuta lahkunule kiri, kus saad välja öelda kõik, mida tahaksid talle rääkida.
o Alusta päeviku pidamist.
o Koosta väljalõigete album.
o Hakka joonistama.
o Istuta lilli või puid

jooksma hakkasin. kuni pea tühi ja surmväsinud, et poleks jaksu kadunud elu taga nutta.

On rõõm, kui sulelistest ka vahel kellelegi abi on!

Ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik nii kiiresti üle saada? Paari aastaga?? Millest te räägite?
See on nali?
Vahel tundub, et inimesed lihtsalt hakkavad “kellegagi” koos olema, milleks? Kas te siis ei armastagi päriselt seda inimest, kui on võimalik kuidagi nö “üle saada”? Milleks siis üldse koos olema hakata?
Siin mainitakse ah mõni nädal v kuu läheb, siis juba läheb kergemaks 😀 ah?
Ma ei kujuta ette… ma saan juba aru kuidas minusse siin suhtuma nüüd hakatakse, aga pätiselt ka… nagu Piret Kalda kunagi ütles: miks ma üldse peaksin üle saama oma mehest, keda ma olen terve elu ja igavikuliselt armastanud, ma ei tahagi, ma ei saa üldse aru sellest ülesaamise jutust, see pole nagu õige.
No seal ma tundisn end ära. Minu meelest on täpselt samuti. Kaldal suri mees, selleks ajaks, kui ta seda rääkis, oli mees juba ka ma ei tea mituteist aastat või mitu aastakümmet surnud. Minu lahutusest on möödas 11 a ja no… ei tundu kuidagi õige.
Sellest sain aru, et tõesti, surm on kergem kui lahutus! See on nii tõsi. Olen ka muuhulgas mõlemat läbi elanud. Lahutus mehest/oma teisest poolest/oma südamest ei ole üle elatav. Ma ei hakanud temaga niisama koos olema, ma poleks üldse kellegagi koos hakanud olema, aga tuli see üks ja õige, igavikuline inimene. Sa tunned selle ära. Ja see pole siin mingi niisama kooliplika jutt.
Mis siin keegi rääkis, et igavikulist armastust v suhet pole olemas…ah, mis asja, ma ei tuleks selle pealegi, et ilma pärist tõelise igavikulise tundmuseta, hakkaks “kellegagi” koos olema. Mis mõttega, mul pole lihtsalt “mingit” suhet vaja, elu on väärtuslikum, kui üks rongi reis.
Jutt pole ju lihtsalt mingist romantilisest armastusest. On otsus.

Saan aru, teema algataja on kallimast vanem, minul oli mees vanem kui mina.
See mis suu poiss räägib, et mõttemustreid ei saa muuta…noh, kas ta arvab, et leiab elus teise enda või? Iga naisega tulevikus hakkab tal erimeelsusi v erinevaid arvamusi esinema. Mingit identset mustrit mõtlemiseks pole olemas. Sellepärast me üldse elamegi ju. Kõik mõtlevad erinevalt, see pole põhjus miks lahku minna. Inimlikkuse piires ongi ju huvitav neis küsimustes siis kompromiss leida. Otsustada tuleb. Tema enda mõttemustrid ka muutuvad elujooksul, you bet, või ta ei kavatse kuhugi areneda enam?
Ta võib oma helesinise unistuse maha matta, et ükspäev leidub naine, kellega tal on kõik mõtted ainult ühte moodi aegade lõpuni, sellist asja pole olemas, muidu meid poleks siia sündinudki. Võid talle midagi sama kulunut öelda, et erinevus rikastabki! Täpselt sama kaalukauss.
Koos minnakse läbi igaviku teineteist rikastades ja teineteise toel arenedes, mitte enda klooniga (keda polegi ju olemas) nagu robot ühte jalga käies.

Inimesed armastage üksteist.
Ärge mõelge.
Peikale võid öelda, et teooria ei rakendu alati praktikas ootuspäraselt, kui tal on tunded, siis lihtsalt armastagu ja lõpetagu jonnimine. Arusaadav, et deprekas on, aga sinu südame lõhkumine ei kaota seda. Kas ta tahab sulle üldse haiget teha?

No sa ei saand ikka üldse aru mis kirjutatud sai 😀

Surnud abikaasat igavikuliselt armastada ja pikalt leinata, mitte päriselt üle saada – täiesti mõistetav. Lahkuminek polnud ju kummagi valik.

Lahutuse puhul pole. Armastussuhe peaks ju olema kahesuunaline, kui üks pool pidas paremaks suhtest lahkuda, siis järelikult teine pool armastas mingil määral ikkagi pigem seda oma tunnet kui päris reaalset inimest; see päris inimene tegelikult polnud NII hingesugulane ja NII täiuslik paariline, nagu algul lootus oli. Ja ehkki lahutus toredast inimesest on kindlasti veel 10 000 x valusam kui mölakast, keda saadki ausalt ja rõõmsalt vihkama hakata, siis tegelikult on toredast kaaslasest lahku minnes tema külge jätkuvalt klammerdamine siiski niisama ebatervislik ja enda eluenergiat raiskav kui mistahes muu sõltuvussuhe.
Karm, aga seda suurt igavikulist armastastus lihtsalt pole enam, sest selle armastuse objekt ei olnud ikkagi päris see, kelleks sa ta oma hinges mõelnud oled.

#3253715:

No seal ma tundisn end ära. Minu meelest on täpselt samuti. Kaldal suri mees, selleks ajaks, kui ta seda rääkis, oli mees juba ka ma ei tea mituteist aastat või mitu aastakümmet surnud. Minu lahutusest on möödas 11 a ja no… ei tundu kuidagi õige.
Sellest sain aru, et tõesti, surm on kergem kui lahutus!

See on patoloogilise klammerduja jutt, et olgu parem surnud kui teise naise kaisus. JA mingist “igavikulisest armastusest” on lahutusega ühes lauses juba päris kummaline rääkida.
Aga nüüd sõidab jälle mingi hädaline oma asjadega teise inimese teemasse sisse nii, et lõpuks hakatakse talle vastama. Inimene, kes ei saa lahutatud suhtest üle 11 aastat või 17aastat on lihtsalt oma traumasse klammerdunud ja kinni jäänud, ja ei kavatsegi edasi liikuda (leebemal juhul ei oska, halvemal juhul tegelikult ei tahagi, kuigi rääkida võib vastupidist). Surm on iseasi, armastatud inimese ootamatust surmast ei pruugigi üle saada, sest see on paratamatus, lahutus on tiba teine asi.

#3253726:

Võibolla sellel mehel ongi sinuga sarnane vaatenurk ja helesinine unistus, et ta leiab ükskord selle (nagu ise ütlesid) “igavikulise armastuse”. Miks ta siis peaks koos olema “lihtsalt kellegagi” (jällegi sinu enda sõnad). ????

Aga seda, kas suhe oli “igavikuline” või ajutine, saab teada ja hinnata ainult tagantjärele ju, mitte otsekohe!

Arvan teadvat mida teemaalgataja tunneb. Minu suhe purunes 6 kuud tagasi. Ei olnud mängus kolmandad isikud. Lahkuminekut võtsin mõistusega-kui suhe ei toimi ja tundsin ennast suhtes õnnetuna, siis tuleb asi lõpetada. Üle sain kahe märksõna abil-eneseväärikus ja eneseaustus. Toetusin neile. Ühtegi pisarat ma ei valanud, lihtsalt ei tulnud. Elasin päev korraga oma tavapärast elu.Kuigi kartsin enne suhtest väljumist väga üksinda jäämist, olen hetkel palju palju kordi õnnelikum kui selles suhtes olles. Hetkel on mul arenemas uus suhe ja olen valmis uuesti alustama.

#3253715:

Ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik nii kiiresti üle saada? Paari aastaga?? Millest te räägite?

Ma ei kujuta ette… ma saan juba aru kuidas minusse siin suhtuma nüüd hakatakse, aga pätiselt ka… nagu Piret Kalda kunagi ütles: miks ma üldse peaksin üle saama oma mehest, keda ma olen terve elu ja igavikuliselt armastanud, ma ei tahagi, ma ei saa üldse aru sellest ülesaamise jutust, see pole nagu õige.

No seal ma tundisn end ära. Minu meelest on täpselt samuti. Kaldal suri mees, selleks ajaks, kui ta seda rääkis, oli mees juba ka ma ei tea mituteist aastat või mitu aastakümmet surnud. Minu lahutusest on möödas 11 a ja no… ei tundu kuidagi õige.

Kontrolli oma fakte. Kalda “mituteist või mitu aastakümmet surnud” mees Priit suri 6 aastat tagasi, aastal 2013. Kui Kalda seda juttu rääkis, siis oli ta lein veel verivärske, see on arvatavasti ka täna veel olemas. Tõenäoliselt mitte päris samal kujul, sest Kaldal ju vähemasti aasta tagasi keegi oli, kellega koos ei elatud, aga kes siiski olemas oli. Ka oma abikaasaga ei elanud ta ju lõpuaastatel pikalt koos, oli visiitsuhe, kus üks elas Tallinnas ja teine Saaremaal. Kindlasti oli nende suhtes armastust ja hingesugulust, aga oli ka keegi veel. Ühel neist, võimalik, et väga ajutiselt, ei oska ega tahagi täpsemalt kommenteerida.
Ei olnud nendegi elu seega puhas idüll ja seda ei tea keegi, kuidas see oleks lõpuks läinud, surm pani enne käe vahele. Mulle meeldisid nad mõlemad ja hinges tahaks ikka loota, et nemad oleksid alati kokku jäänud.
Kalda ei pruugigi leinast päriselt üle saada, mingil kujul jääb Priit alati temaga. See pole halb, seda enam, et Piret läheb eluga edasi. Kas või natukene. Temale jääb Priit alati selliseks, nagu mees enne oma surma oli.
Aga lahkuminekute ja lahutuste puhul on ju hoopis teisiti. Muidugi jääb see kogemus sinuga pikaks ajaks või lausa alatiseks, aga kuna teine inimene jääb alles, siis sul on võimalus kõrvalt näha, kuidas ta teeb tegusid, mis teievahelist lõhet veelgi süvendavad, sa koged temapoolset kaugenemist, jahenemist, äkki isegi sallimatust. See kõik peaks inimesele ju ometi äratavalt mõjuma, peaksid nägema, et armastatu polegi teab mis jumalus, ei olegi kõike su armastust väärt. Aga kui sa armastad ainult unistust, siis sa seal taga enam inimest ei näegi ja seega ei saagi taganutmisrattalt maha.
Sa mõtle oma endise mehe peale, kas sa armastad teda sellisena, kes ta oli 11 aastat tagasi? Või armastad sa seda meest, kes ta täna, ilma sinuta on? Mälestuse kalliks pidamine on vägagi normaalne tunne, aga võõra(ks jäänud) inimese meeleheitlik armastamine on siiski kõigest armastustundest kümne küünega kinnihoidmine, kartus lahti lasta.

peale lahkuminekut lubasin aasta otsa endale täieliku vabaduse ja kaose. jõingi tunduvalt rohkem kui tavaliselt, mõni päev ei suutnud tööle minna, nutsin patja, oli üheöö suhteid..aeg ajalt vintis peaga saatsin sõnumi teisele poolele, õnneks ta lihtsalt ignoreeris neid. kõike. mul olid väga head sõbrad, kes kätt hoidsid ja vaatasid, et ma ikka õnnelikult kindlasee kohta jõuaks ja linna peale vedelema ei jääks. ühel päeval, pea aasta hiljem, sai äkki valu otsa. käisin paar korda psühhiaatri juures, oli tore lobiseda ning hakkasin tegelema iseendaga- jooga, korvpall, akadeemilised vestlusringid. nüüdseks olen leidnud endale inimese, kes meeldib, aga võtan asja rahulikult. ei kiirusta suhtesse tormama.

ma pole eriti kannataja tüüp, pigem selline tegutseja. põletasin oma valu koos eluga. kahju sellest aastast pole, vastupidi, mu sõbrad on palju kindlamalt mu küljes, peale selle leidsin ellu päris mitu lahedat inimest, kellega suhtleme edasi.

lihtsalt jagasin oma lugu.kõigile see ei sobi, aga see ongi minu lugu.