Ei teagi kohe, kust otsast alustada…olen jõudnud sinna punkti, kuhu ma kunagi mõtlesin, et kindlasti jõuda ei taha.
Pikk suhe, üks laps, lahkuminek päevakorras.
Suhte alguses tegin selle vea, et poputasin meest liialt, tegin kõik ette-taha ära. Temal huvid-hobid tulid kiirelt vahele. Kaasnes ka igapäevane õllejoomine. Ma pehmo nagu ikka, üritasin. Ei olnud liiga konkreetne ning mütlesin, et küll läheb paremaks. Meest pidi “kaikaga tuppa ajama” või meelitama, et intiimseid hetki oleks. Vahepeal oli juba kõik oki. Siis saime lapse…huvid-hobid muutusid taas väga tähtsaks…ma lapsega enamuse ajast üksi. Intiimelu oli jälle pekkis, kutsusin meest voodisse magama, magas diivanil(esialgu leppusime kokku, et vaatsme..aga kuna laps ärkas väga tihti, polnud ma vastu).Rääkisin, et ilma vahekorrata varsti suhe läbi…rääkis, et saab aru, aga ei miskit. Õllejoomine tugevalt päevakorras. Nüüd siis kui ütlesin, et kõik, enam ei jaksa nii, sis tahtis hirmsasti seksi…kohe üldse ilma selleta ei saa olla…kui polnud valmis nii tihedaks, olid halvad sõnad mu vastu kiired tulema. Minul muidugi kadus sellega ainult isu…sest magama ei tohtinud ka pm siis jääda, kui ise tahtsid. Siis ma “vältisin” tema arvates. Sellest aru ei saa kui mulle haiget teeb ja sunniviisiliselt ma midagi tegema pole nõus.
Lahku ta minema pole nõus, pausiks pole nõus. Kompromisse raske teha, näha, et soovib vaid, et tema tahtmist mööda asjad käiksid. Üks tsirkus käib muudkui, sest ma olen perelõhkuja????
Tahtsin lihtsalt vist kurta????