Ma isegi ei oska millestki alusatda, igatahes minust siis natuke, et olen 20-aastane, käin ülikoolis ja tööl, tegelen oma hobiga. Olude sunnil elan veel emaga, ta on 54. Isa ei tunne. Inimesena olen rahulik, pigem tagasihoidlikum, samas rõõmus, jutukas, naeran palju, tahan teiste vastu olla sõbralik, tore, väldin konflikte ja tülisid, ei ole tülitseja inimene üldse, võib-olla võtan mõningaid asju liialt hinge vms. Aga samas üritan alati teise inimese poolt ka asja vaadelda ja ei suru enda arvamust peale.
Aga asjast siis, viimased aastad võib isegi öelda, et viimased 10 aastat on suhe emaga olnud pehmelt öeldes keeruline. Tõenöoliselt oli mul natuke raske pubekaaeg (samas, kui olen kuulnud teiste lugusid, siis oli mul väga leebe), ilmselt tuli ette vaidlusi/konflitke emaga, palju asju sellepärast, et tema sundis mind käima muusikakoolis, kus ma pole mitte kunagi tahtnud käia ja mis hakkas mulle väga vastu, tegi selliseid ultimaatume, kui muusikakooli ei lähe siis ratsutama ei saa (olen väga armastanud hobuseid pm sünnist saati). Muusikakooli jätsin katki peale põhikooli ja ja enam pole pilli kätte võtnud ega tunne, et see oleks mulle midagi elus juurde andnud. Võib-olla siis, kui mul oleks endal huvi olnud ja see oleks olnud minu kutsumus algusest peale.
Siiski praegugi, mitu mitu aastat hiljem toob ema ikka välja, kuidas mina olen temaga nii halvasti ja tänamatult käitunud viimased 10 aastat ja kui tema oleks teadnud, siis oleks üldse sünnitamata jätnud jne jne. Kui tal mingi järjekordne hoog peale tuleb, siis ma lihtsalt ignoreerin ega pane ta sõnu tähele.
Mis on hakanud häirima, kuid millest samuti üritan mitte välja teha, on see, et iga asja kohta on temal mingi negatiivne arvamus ja kindlasti on vaja see välja öelda. Ehk ta kritiseerib kõike, mis ma teen ja halvustavalt. Üritan siiski mitte tähele panna, kuid mõned näited : Olen kodus terve päeva koristanud, korralikult ja põhjalikult, sest mulle meeldib koristada (tema on väga lohakas inimene, näiteks võib mustad nõud vabalt kappi panna peale söömist jne ja ma ei ütle midagi selle kohta talle ammu enam) ja laual on närtsinud lilled siis tuleb tema, miks tuba nii must on mis sa teed siin päevad läbi, isegi lilli pole ära visand. Ma lihtsalt ignoreerin. Siis teine näide, sain uue töö, “issand see on nii nõme töö, niikuinii lähed sealt ka varsti ära sa ei püsi ju kuskil jnejne”. Siis lõpetasin oma ainukese eksiga suhtlemise, kellega ammu korduvalt lahku läksin ja kes mind ise maha jättis korduvalt, siis tuli selline jutt “sina ei oska suhteid hoida, sina oled nii selline ja selline suhe peab olema, peate kokku elama minema plaplapla ja toob näiteks mu sõbranna, kes tema sõnul oskab väga hoida mehi”(vahet pole et sel sõbrannal on seitsmes suhe minu vanusena ja esimene mis on kestnud üle aasta). Siis kui tahtsin hakata uuesti ratsutamisega tegelema, siis tui selline jutt, et see on mõttetu ja sellest pidin ammu juba välja kasvama ja ega see ei too raha sisse jnejnejne. Nagu inimene ei tohiks tegeleda millegagi, mida ta armastab, sest sinna kulub raha ja vahet pole , et ma finantseerin ennast ise 100%, lihtsalt olen sunnitud veel temaga koos elama. Lihtsalt paratamatult tekib tunne, et inimene otsib elu eest midagi, mida kritiseerida isegi kui see on absudrne.
Samas ma tean, et ta oskab olla normaalne inimene ja väidetavalt ka hoolib minust, aga ma ei saa aru, miks ta käitub minuga nagu mingi rämpsuga ja teeb lihtsalt maha kõike. Õnneks ma olen selles suhtes tugev inimene ja neid asju ma ei võta hinge. Ja ma üritan teda ka mõista samas, sest ta on elanud lastekodus sünnist saati ja kõik tema 5 õde-venda, ainult ühe lapse jättis tema ema omale alles. Ja ta on räägib kogu aeg, kuidas 16-aastasena anti aint tekk ja padi ja saadeti minema lastekodust ja et tema võiks olla l’ts ja joodik, aga pole. On mitme kõrgharidusega, praegu korralik töö ja sissetulek jne.
Tuli pikk ja võib olla ka seosetu jutt, aga mingeid mõtteid, kuidas elada või kuidas võiks paremini läbi saada temaga.
