Esileht Pereelu ja suhted Suhe emaga

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 115 )

Teema: Suhe emaga

Postitas:

Päris ausalt, koli ühiselamusse. Enam pole tegu jubedate lobudikega, tingimused on head ja mis veel olulisem – leiad endale sõpru ja kaaslaseid, kes ei sae su kallal pidevalt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.03 08:24; 24.03 17:16;
To report this post you need to login first.
Postitas:

https://kroonika.ohtuleht.ee/865070/psuhholoogiline-vagivald-kehakeeleekspert-elina-nechayeva-suhtest-talt-on-voetud-inimoigused-ja-teda-presenteeritakse-kui-toukoera

Kui emana ei võiks midagi öelda, kui noored on õnnelikud, siis kehakeele ekspert võtab sõna kui seda pole palutud(või ajakirjanik palus) ja käitub kui muretsev ja hoiatav, negatiivne ema…/või spetsialist, kes jagab oma teadmisi.
Kas ema võiks öelda midagi, kui talle lapse pereelu tundub vale? Ei, ema ei võiks? Aga kehakeeleekspert, teised inimesed?

Minu arvates teema pole siin selles, kas ema võiks/tohiks/peaks ütlema, kui lapse perekonnaelu tundub vale. Otse loomulikult peaks ütlema, alati on oluline ka see, kuidas öelda:) Väga julge terapeut,kes julges need elementaarsed asjad artikli kaudu välja öelda, kõik tõsi!:)
Minu arvates on teema seoses sellega, kuidas vanem, kellest lapsel on absoluutne sõltuvus (isegi kui ta juba teenib, siis alateadlikult ootab laps ju vanemalt ikka juhiseid eluks, juhtnööre, kelle käest ta peaks siis küsima ? Siin tekib ka küsimus, et milline vanema panus on olulisem-et teeb igal hommikul lapsele söögi või on tema jaoks olemas kui n.ö. tarkuste/juhiste allikas, ilma hukka mõistmata) lihtsalt teadlikult/teadmata kuritarvitab räigelt enda võimupositsiooni. Kas see ema julgeks öelda enda töökaaslastele/tuttavatele/sõpradele täpselt samu asju, mida nii vabalt öeldakse enda lapsele, et Sa ei saa millegiga hakkama, Sa ei suuda töökohta pidada jne. Vaevalt! Aga oma lapsele võib? Miks? Levinuim vastus on, et laps on vanema oma jne. Aga ei ole!
Tulles tagasi selle emotsionaalse terrori juurde, mida see ema igapäevaselt läbi viib, siis ma ka kuulsin pea et iga jumala päev, et kuidas ma olen tahtejõuetu, iga üksik kolm tähendas, et “ma läksin tulevikus s* viskama” Tal oli minu hinnetele igapäevane juurdepääs ja ta kasutas seda täiega (kontekstiks, et õppimisvõimalused ja kogu elu-olu oli üsna õppimist mitte soodustav), olin nagu isa (aga isa oli meil värdjas, kelle üle kogu küla naeris). Mina olen see iga naise õudusunenägu, kui selgub, et Sinu laps on täiesti selle mehe karakteri pärinud, kes Sinust lahutas ja muidu käitus ka Sinuga halvasti. Mina olen enda isa tütar ja minu ema pole (vist) siiani sellega leppinud. Mingi arutelu, planeerimine ei olnud võimalik, kogu elu käis nii, nagu emal tuju tuli. Muusikakool ka, kus ma pidin käima, sest tema kunagi ei saanud. Ma, nagu ka teema alustaja pole kunagi pärast lõpetamist klaverit puutunud, tunnistuse andsin emale ja ma ootan seda aega, millal ma saan selle Riga pianiino kolmanda korruse aknast alla tükkideks virutada. Nii kaugele ja nii absurdseks võib minna täiskasvanuks saanud inimese viha, keda on lapsepõlves koheldud kui treenitud ahvi: mina vanemana annan Sulle süüa, Sina vastutasuks teed trikke. Kahjuks sellel ahvil ei ole tõepoolest kusagile minna ja ta allub ainult sellepärast.
Kusjuures, sellegipoolest, kuna lapsed armastavad enda vanemaid tingimusteta ( absurdseks teeb olukorra, et vanemad tihtipeale armastavad tingimustega), siis ka mina, hoolimata enda pidevast sildistamisest, toetasin teda nii palju kui võimalik, just emotsionaalselt. Lahendasin ta probleeme, kuulasin, hoidsin kätt jne. See ei takistanud tal minu üle emotsionaalselt ja vaimselt võimutsemast.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nüüd, kui olen 40.a olen sellega leppinud nii, et saangi aru, et midagi pole teha. Tagantjärgi, nüüd, kui mul on lapsed, mõistan eriti selgelt, kui jube mu ema tegelikult oli/on. Selleks on ka temal omad põhjused (tema lapsepõlv)

Jah, ma olen ka leppinud samas vanuses sellega, et kivist vett (st emaarmastust) välja ei pigista. Ta on selline nagu on, ei ta enam muutu ja temast rohkem ei maksa loota, on nii nagu on. Mulle on kunagi 6eldud, et kui sul on omal lapsed, küll sa siis saad aru. Vat nüüd on mul endal kolm last ja seda enam ei saa ma aru, kuidas ema oma last nii vähe armastada saab kui tema. Aga ega tal emaeeskuju ka polnud, õigemini oli halb ema. Ma teen kõik, et see emaarmastuses sündinud ja kasvanud laste ahel meie emaliinis lõpuks katkeks ja ma ise samasugune ei oleks, sest tean, mis tunne lastel on.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 15.03 18:23; 16.03 09:09; 16.03 14:51; 16.03 20:41;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nüüd, kui olen 40.a olen sellega leppinud nii, et saangi aru, et midagi pole teha. Tagantjärgi, nüüd, kui mul on lapsed, mõistan eriti selgelt, kui jube mu ema tegelikult oli/on. Selleks on ka temal omad põhjused (tema lapsepõlv)

Jah, ma olen ka leppinud samas vanuses sellega, et kivist vett (st emaarmastust) välja ei pigista. Ta on selline nagu on, ei ta enam muutu ja temast rohkem ei maksa loota, on nii nagu on. Mulle on kunagi 6eldud, et kui sul on omal lapsed, küll sa siis saad aru. Vat nüüd on mul endal kolm last ja seda enam ei saa ma aru, kuidas ema oma last nii vähe armastada saab kui tema. Aga ega tal emaeeskuju ka polnud, õigemini oli halb ema. Ma teen kõik, et see emaarmastuses sündinud ja kasvanud laste ahel meie emaliinis lõpuks katkeks ja ma ise samasugune ei oleks, sest tean, mis tunne lastel on.

Ma aplodeerin teile armsad naised, kes on kannatanud oma ema terrori all. Olen ise samasugune, sellest ennast välja võidelnud, oma lapsi armastan ja kallistan iga päev ja kinnitan neile, et ükskõik mida nad ka ette võtavad ja kas ma siis kiidan nende teod heaks või mitte, siis minu armastust nende vastu ei saa ära võtta mitte keegi.
Aitäh Teile, et oma kogemust jagasite – on hea teada, et ma pole üksi oma olukorras!

Ja ühele eelnevale vastajale – kui laps küsib, et miks tuba külm ja miks söök tegemata, siis ütledki, et ma tahtsin foorumis surfata ja mul ei jäänud nende asjade tegmiseks aega. Sa oled ometi täiskasvanud inimene ja võid teha oma elus selliseid valikuid nagu sulle meeldib. Kus on kirjas, et tuba peab olema teatud kellaks köetud või söök valmis?? Kui oled oma isu foorumis täis istunud ja SINA ISE tunned, et tuba on külm ja kõht tühi, SIIS on õige aeg neid asju tegema hakata. Või palud last, et teeme täna nii, et mina kütan ahju ja sina hakkad süüa tegema. Või sööte piimaga krõbinaid õhtusöögiks (see täidab kõhtu kahtlemata). Valikuid on palju.

Meie ise seame oma peas endale piirangud – PEAB seda ja teist. Tegelikult ei pea midagi elus. Ainult siis, kui tahan.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nüüd, kui olen 40.a olen sellega leppinud nii, et saangi aru, et midagi pole teha. Tagantjärgi, nüüd, kui mul on lapsed, mõistan eriti selgelt, kui jube mu ema tegelikult oli/on. Selleks on ka temal omad põhjused (tema lapsepõlv)

Jah, ma olen ka leppinud samas vanuses sellega, et kivist vett (st emaarmastust) välja ei pigista. Ta on selline nagu on, ei ta enam muutu ja temast rohkem ei maksa loota, on nii nagu on. Mulle on kunagi 6eldud, et kui sul on omal lapsed, küll sa siis saad aru. Vat nüüd on mul endal kolm last ja seda enam ei saa ma aru, kuidas ema oma last nii vähe armastada saab kui tema. Aga ega tal emaeeskuju ka polnud, õigemini oli halb ema. Ma teen kõik, et see emaarmastuses sündinud ja kasvanud laste ahel meie emaliinis lõpuks katkeks ja ma ise samasugune ei oleks, sest tean, mis tunne lastel on.

Ma aplodeerin teile armsad naised, kes on kannatanud oma ema terrori all. Olen ise samasugune, sellest ennast välja võidelnud, oma lapsi armastan ja kallistan iga päev ja kinnitan neile, et ükskõik mida nad ka ette võtavad ja kas ma siis kiidan nende teod heaks või mitte, siis minu armastust nende vastu ei saa ära võtta mitte keegi.
Aitäh Teile, et oma kogemust jagasite – on hea teada, et ma pole üksi oma olukorras!

Ja ühele eelnevale vastajale – kui laps küsib, et miks tuba külm ja miks söök tegemata, siis ütledki, et ma tahtsin foorumis surfata ja mul ei jäänud nende asjade tegmiseks aega. Sa oled ometi täiskasvanud inimene ja võid teha oma elus selliseid valikuid nagu sulle meeldib. Kus on kirjas, et tuba peab olema teatud kellaks köetud või söök valmis?? Kui oled oma isu foorumis täis istunud ja SINA ISE tunned, et tuba on külm ja kõht tühi, SIIS on õige aeg neid asju tegema hakata. Või palud last, et teeme täna nii, et mina kütan ahju ja sina hakkad süüa tegema. Või sööte piimaga krõbinaid õhtusöögiks (see täidab kõhtu kahtlemata). Valikuid on palju.

Meie ise seame oma peas endale piirangud – PEAB seda ja teist. Tegelikult ei pea midagi elus. Ainult siis, kui tahan.

Ja siis teevad sinu lapsed tulevikus foorumisse teema, kuidas ema ei hoolinud nendest üldse, vahtis ainult arvutis, polnusd süüa ega tuba köetud. Ja kuidas nad nüüdseks on juba leppinud, et neil selline ebaõnnestunud ema oli.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.03 21:53; 16.03 11:45;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teoorias on see suu kinni hoidmine hea mõte. Praktikas läheb keerulisesks. Saate oma lapsega õhtusöögilauas kokku. Tema räägib endast(kui räägib) ja su arvamust ei küsi. Sina räägid endast ja tema arvamust ei küsi. See on nagu 2 monoloogi. sest ka igasugune küsimine võib viidata teise teisele arvamusele.

Aga kas vestlus tähendabki ainult kritiseerimist?

Nii, kujutame vestlust ette:

Laps “ostsime/ostame endal emaja!”
ema: “ohhoo, milline uudis! Mitmetoalise?”
laps: x-toalise
ema: ahah, aga miks just nii palju tube? teil on ju n arv lapsi, ei ole lapsi vmt
laps: meil ei ole võimalik suuremat osta/meil on nii palju asju, et väiksemasse ei mahu ära/ meil käivad tihti külalised ja tahaks eraldi külalistetuba.
ema: no siis tõesti.

Saab ju ilma kritiseerimata? kas ema peaba lõppu lisama “mina oleksin küll ostnud nii ja nii suure,ja vaadake ikka veel ringi, äkki leiate midagi paremat jne”

Kõikidele teemadele on võimalik kaasa rääkida ilma kritiseerimata, sh saab ka arvamust avaldada ilma otseselt halvustamata.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.03 14:42; 16.03 12:25;
To report this post you need to login first.
Postitas:

https://kroonika.ohtuleht.ee/865070/psuhholoogiline-vagivald-kehakeeleekspert-elina-nechayeva-suhtest-talt-on-voetud-inimoigused-ja-teda-presenteeritakse-kui-toukoera

Kui emana ei võiks midagi öelda, kui noored on õnnelikud, siis kehakeele ekspert võtab sõna kui seda pole palutud(või ajakirjanik palus) ja käitub kui muretsev ja hoiatav, negatiivne ema…/või spetsialist, kes jagab oma teadmisi.
Kas ema võiks öelda midagi, kui talle lapse pereelu tundub vale? Ei, ema ei võiks? Aga kehakeeleekspert, teised inimesed?

Ema ei kritiseeri oma last, punkt. Teised tehku, mida tahes. Ema ülesanne on kaitsa, toetada ja suunata oma last.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 16.03 13:05; 24.03 16:53; 25.03 20:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ja ühele eelnevale vastajale – kui laps küsib, et miks tuba külm ja miks söök tegemata, siis ütledki, et ma tahtsin foorumis surfata ja mul ei jäänud nende asjade tegmiseks aega. Sa oled ometi täiskasvanud inimene ja võid teha oma elus selliseid valikuid nagu sulle meeldib. Kus on kirjas, et tuba peab olema teatud kellaks köetud või söök valmis?? Kui oled oma isu foorumis täis istunud ja SINA ISE tunned, et tuba on külm ja kõht tühi, SIIS on õige aeg neid asju tegema hakata. Või palud last, et teeme täna nii, et mina kütan ahju ja sina hakkad süüa tegema. Või sööte piimaga krõbinaid õhtusöögiks (see täidab kõhtu kahtlemata). Valikuid on palju.

Sellist emaduse kehastust jäävad lapsed kindlasti hea sõnaga mäletama. Sa üritasid irooniline olla? Muidugi tuleb mõnikord ette, et ema on ka laisk ja tulebki õhtuks kahekesi krõbinaid süüa ja on isegi põnev ja tore lapsel. Ja kõik ei peagi ette-taha tegema suuremale lapsele. Aga üldiselt peaks ema ikka teistmoodi käituma.

Kritiseerimisest- ema kriitika peaks alati olema konstruktiivne. Ja sellise ema kriitikat, kes enamasti on õiglane ja heatahtlik, võteakse palju enam kuulda kui sellist, kes nagunii kõige üle viriseb.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 15.03 18:23; 16.03 09:09; 16.03 14:51; 16.03 20:41;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nüüd, kui olen 40.a olen sellega leppinud nii, et saangi aru, et midagi pole teha. Tagantjärgi, nüüd, kui mul on lapsed, mõistan eriti selgelt, kui jube mu ema tegelikult oli/on. Selleks on ka temal omad põhjused (tema lapsepõlv)

Tänan toetuse eest! Sest tegelikult on päris raske kasvada ilma ema tähelepanu ja mõistmiseta. Peab päris palju endaga teadlikku tööd tegema, et psüühiliselt rajal püsida. Meie peres oli toit tehtud ja pesu triigitud, kuid see on lastekodu tasand tegelikult. Mul on samuti, nagu keegi eelpool kirjutas, et kui suureks saad, küll mõistad! täpselt vastupidi! olen suureks saanud, lapsed saanud, kuid aina vähem mõistan. Isegi siin foorumis on vahel kirjutatud, et te, tänamatud lapsed. Tegelikult, kui Sa ei tea, ära võta arvata. Minu teised vennad- õed on ka päris katkised inimesed, kõik küll olid potentsiaaliga, kuid elus nad hakkama saanud pole..pole õnnelikud..seda teeb lapsevanema külm suhtumine, maha tampimine, füüsiline karistamine jpm
Ja imestan alati, kui öeldakse, kõik kannavad seda edasi, mis nad kodust on saanud. Ma olen ikka täitsa vastupidi ja mitte trotsist, vaid tunnengi nii
Nii et teemaalgataja, lase lahti, ära ürita, ära tunne süüd. Hakka lihtsalt elama. Nii nagu Sina tunned ja soovid. Kindlasti teed Sa vigu, aga see on ok!
Jõudu! Tore oleks, kui leiaksid endale mõne endast vanema sõbranna, ema aseaine 🙂
Jah, ma olen ka leppinud samas vanuses sellega, et kivist vett (st emaarmastust) välja ei pigista. Ta on selline nagu on, ei ta enam muutu ja temast rohkem ei maksa loota, on nii nagu on. Mulle on kunagi 6eldud, et kui sul on omal lapsed, küll sa siis saad aru. Vat nüüd on mul endal kolm last ja seda enam ei saa ma aru, kuidas ema oma last nii vähe armastada saab kui tema. Aga ega tal emaeeskuju ka polnud, õigemini oli halb ema. Ma teen kõik, et see emaarmastuses sündinud ja kasvanud laste ahel meie emaliinis lõpuks katkeks ja ma ise samasugune ei oleks, sest tean, mis tunne lastel on.

Ma aplodeerin teile armsad naised, kes on kannatanud oma ema terrori all. Olen ise samasugune, sellest ennast välja võidelnud, oma lapsi armastan ja kallistan iga päev ja kinnitan neile, et ükskõik mida nad ka ette võtavad ja kas ma siis kiidan nende teod heaks või mitte, siis minu armastust nende vastu ei saa ära võtta mitte keegi.
Aitäh Teile, et oma kogemust jagasite – on hea teada, et ma pole üksi oma olukorras!

Ja ühele eelnevale vastajale – kui laps küsib, et miks tuba külm ja miks söök tegemata, siis ütledki, et ma tahtsin foorumis surfata ja mul ei jäänud nende asjade tegmiseks aega. Sa oled ometi täiskasvanud inimene ja võid teha oma elus selliseid valikuid nagu sulle meeldib. Kus on kirjas, et tuba peab olema teatud kellaks köetud või söök valmis?? Kui oled oma isu foorumis täis istunud ja SINA ISE tunned, et tuba on külm ja kõht tühi, SIIS on õige aeg neid asju tegema hakata. Või palud last, et teeme täna nii, et mina kütan ahju ja sina hakkad süüa tegema. Või sööte piimaga krõbinaid õhtusöögiks (see täidab kõhtu kahtlemata). Valikuid on palju.

Meie ise seame oma peas endale piirangud – PEAB seda ja teist. Tegelikult ei pea midagi elus. Ainult siis, kui tahan.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 16.03 07:35; 16.03 15:26; 16.03 15:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nüüd, kui olen 40.a olen sellega leppinud nii, et saangi aru, et midagi pole teha. Tagantjärgi, nüüd, kui mul on lapsed, mõistan eriti selgelt, kui jube mu ema tegelikult oli/on. Selleks on ka temal omad põhjused (tema lapsepõlv)

Tänan toetuse eest! Sest tegelikult on päris raske kasvada ilma ema tähelepanu ja mõistmiseta. Peab päris palju endaga teadlikku tööd tegema, et psüühiliselt rajal püsida. Meie peres oli toit tehtud ja pesu triigitud, kuid see on lastekodu tasand tegelikult. Mul on samuti, nagu keegi eelpool kirjutas, et kui suureks saad, küll mõistad! täpselt vastupidi! olen suureks saanud, lapsed saanud, kuid aina vähem mõistan. Isegi siin foorumis on vahel kirjutatud, et te, tänamatud lapsed. Tegelikult, kui Sa ei tea, ära võta arvata. Minu teised vennad- õed on ka päris katkised inimesed, kõik küll olid potentsiaaliga, kuid elus nad hakkama saanud pole..pole õnnelikud..seda teeb lapsevanema külm suhtumine, maha tampimine, füüsiline karistamine jpm
Ja imestan alati, kui öeldakse, kõik kannavad seda edasi, mis nad kodust on saanud. Ma olen ikka täitsa vastupidi ja mitte trotsist, vaid tunnengi nii
Nii et teemaalgataja, lase lahti, ära ürita, ära tunne süüd. Hakka lihtsalt elama. Nii nagu Sina tunned ja soovid. Kindlasti teed Sa vigu, aga see on ok!
Jõudu! Tore oleks, kui leiaksid endale mõne endast vanema sõbranna, ema aseaine ????
Jah, ma olen ka leppinud samas vanuses sellega, et kivist vett (st emaarmastust) välja ei pigista. Ta on selline nagu on, ei ta enam muutu ja temast rohkem ei maksa loota, on nii nagu on. Mulle on kunagi 6eldud, et kui sul on omal lapsed, küll sa siis saad aru. Vat nüüd on mul endal kolm last ja seda enam ei saa ma aru, kuidas ema oma last nii vähe armastada saab kui tema. Aga ega tal emaeeskuju ka polnud, õigemini oli halb ema. Ma teen kõik, et see emaarmastuses sündinud ja kasvanud laste ahel meie emaliinis lõpuks katkeks ja ma ise samasugune ei oleks, sest tean, mis tunne lastel on.

Ma aplodeerin teile armsad naised, kes on kannatanud oma ema terrori all. Olen ise samasugune, sellest ennast välja võidelnud, oma lapsi armastan ja kallistan iga päev ja kinnitan neile, et ükskõik mida nad ka ette võtavad ja kas ma siis kiidan nende teod heaks või mitte, siis minu armastust nende vastu ei saa ära võtta mitte keegi.
Aitäh Teile, et oma kogemust jagasite – on hea teada, et ma pole üksi oma olukorras!

Ja ühele eelnevale vastajale – kui laps küsib, et miks tuba külm ja miks söök tegemata, siis ütledki, et ma tahtsin foorumis surfata ja mul ei jäänud nende asjade tegmiseks aega. Sa oled ometi täiskasvanud inimene ja võid teha oma elus selliseid valikuid nagu sulle meeldib. Kus on kirjas, et tuba peab olema teatud kellaks köetud või söök valmis?? Kui oled oma isu foorumis täis istunud ja SINA ISE tunned, et tuba on külm ja kõht tühi, SIIS on õige aeg neid asju tegema hakata. Või palud last, et teeme täna nii, et mina kütan ahju ja sina hakkad süüa tegema. Või sööte piimaga krõbinaid õhtusöögiks (see täidab kõhtu kahtlemata). Valikuid on palju.

Meie ise seame oma peas endale piirangud – PEAB seda ja teist. Tegelikult ei pea midagi elus. Ainult siis, kui tahan.

andestust, mu tekst tuli nüüd kuskile vahele…aga kes tahab, leiab vast üles 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 16.03 07:35; 16.03 15:26; 16.03 15:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ütlen praegu väga ebapopulaarse seisukoha, millega paljud kindlasti ei nõustu ja mis tundub uskumatuna, aga just sedasi seletas aastakümneid tagasi mulle üks tuttav, kellele pihtisin oma probleemidest suhetes emaga. Siis ma sellest aru ei saanud, aga nüüd, ligi 50-sena, arvan, et sellel jutul oli tõepõhi all.

Sinu ema on jõudnud vanusesse, kus ta on sinu peale kade. Ta võib olla küll uhke enda saavutuste peale ja tunda kurbust sinu ebaõnnestumiste ja rõõmu sinu kordaminekute üle, aga samas tunneb, et ta ei ole enam pikalt n.ö juhtiv jõud perekonnas. Koos aastatega hakkab kaduma ka välimus, samas, kui sina oled praegu vanuses, kus välimus särab ja sinu elus on kõik veel ees. Ema on su peale alateadlikult kade naisena, samas tahaks ta olla sinu üle uhke emana. Kui sa ei ole oma tegude ja jutuga ja võib-olla ka välimuse poolest selline tütar, nagu tema oma ideaalides endale ette kujutab, siis tunneb ta ennast ebaõnnestununa ja maandab end sinu peal “Sul nagunii ei õnnestu” jms juttudega. Suletud ring, mille lõpetamiseks pead sa mingil hetkel emast eemale saama, iseseisvat elu alustama ja tõestama, et sa tegelikult saadki ise ja päris hästi kõigega hakkama.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ühesõnaga, minu kogemus näitab, et leia võimalused välja kolimiseks ja ära pinguta enam, et tema heakskiitu ära teenida.

Mina soovitan ka täpselt seda sama. Võimalik, et mõni aeg pärast eraldi kolimist hakkavad suhted tasapisi paranema. Aga võimalik, et ei hakka ka.

Teemaalgataja ema enda elus on väga palju asju korrast ära ja ilmselt on siin süüdi tema enda õnnetu lapsepõlv. Ema poolt hülgamine ja lastekodus kasvamine mõjub paljudele väga rängalt, nii et normaalselt suhelda oskavat inimest enam ei saagi. Kui inimesel pole iseendaga rahu, siis ei saa tal seda ka teistega olla.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma teen kõik, et see emaarmastuses sündinud ja kasvanud laste ahel meie emaliinis lõpuks katkeks

vabandust, emaarmastuseta sündinud lastest tahtsin ikka kirjutada!

Eeskuju on meile elus väga vajalik, ja rohkem kui me teadvusega suudame aru saada, kas siis niisugune nagu me olla tahaksime või niisugune, kellesarnaseks olemist teame vältida, positiivne või negatiivne. On väga-väga suur puudujääk, kui lapsel pole ema olnud, see on kindlasti üks põhipõhjus, miks su ema ei oska Ema olla. Ehk polegi teda ka elus tunnustatud, ta ei tea, mismoodi see käib ja kuidas see üldse tundub. On ju nii, et mõnigi kord ka ise ema olles tabad end käitumas nagu oma ema, kasutamas samu väljendeid (isegi kui mõne kohta vandusid varem, et sina küll nii nõmedasti ei hakka oma lapsele ütlema jne).

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 15.03 18:23; 16.03 09:09; 16.03 14:51; 16.03 20:41;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Emaarmastuse puudumine ei ole ju põhjus omakorda oma lapsega halvasti käituda. Minu ema kasvas ka kehvades oludes ning stressiolukorras nt äkki lõi mind või rebis juustest ja käratas, et ma värdjas ta silmist kaoks. Paari tunni pärast tuli nuttes andeks paluma ja rääkis sellest kuidas tema lapsepõlv oli kole ja temal üldse ei olnud ilusaid asju ja vanemaid ja ma peaks ikka talle tänulikum olema. Kohe mitte üheski mõttes ei ole OK oma negatiivseid mälestusi või ise välja mõeldud ootusi lastele üle kanda ning siis veel solvuda kui lapsed oma vanemate välja mõeldud standarditele ei vasta ning soovivad oma sihte ise valida.
Ka mina saan emaga märksa paremini läbi peale seda kui ülikooli läksin ja kodust välja kolisin.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hulka aega elasin samasuguse emaga. Niikui ema koju tuli töölt, siis tuli majja pinge sisse — mina ja mu kaks õde, isa ja vanaema. Ema kristiseerislõputult kõiki ja kõike. Kõik oli pahasti, ainult tema oli see, kes teadis ja oskas. Kui välja kolisin, hakkas teistsugune manipuleerimine — tema on nii vilets ja ei saa hakkama oma eluga, taevas kukub kaela ja maa hüppab näkku. Alguses käisin tihti kodus vanemate juures, kuid elukaaslane arvas, et selline asi pole päris normaalne. Mingil hetkel sain isegi aru, et asi on jama, sest kõik tuttavad ja sõbrad käisid vanemate juures hea meelega, aga minul tekitas see vastikustunnet. Nüüd eemal juba 15 aastat ja manipulatsioon on palju väikemaks jäänud. Eelkõige seetõttu, et mingil hetkel võtsin julguse rindu (kartsin meeletult tema kritiseerimist-mõnipust) ja hakkasin ütlema, et ei tule külla, on endal tegemist. Tembeldati häbematuks, naiivseks ja lihtsameelseks ning uuriti, mis asjad küll võtavad aega ja kui aega ei oel, sisi ei saa neid asju teha, kuid jäin endale kindlaks ja nüüd käin külas maksimaalselt 3 korda aastas. Kui külas olen, kallistatakse ja musitatakse, kuid räägitakse ikka, kuidas tervis on vilets ja seda ei saa ja teist ei saa seetõttu ja kui hea ikka, kui keegi abistaks. Eks seal võib tõepõhi all olla, kuid oma süveneva übernegatiivsusega ja kritiseerimisega on ta tänaseks päevaks eemale tõuganud enda lapsed (üks laps ei suhtle enam üldse, õde ja mina suhtleme telefonis kord kuus ehk ja külas 2-3 kordas aastas), enda õed-vennad (enne suhtlesid ja käisid külas, nüüd enam mitte) ja kunagised sõbrad. Ainuke, kes veel teda välja kannatab, on isa.

Minu soovitus — põgene! Vii suhtlemine absoluutsesse miinimumi ja kui võimalik, siis lõpeta suhtlus üldse! Enamasti on sellised inimesed nartsissistlikud ja nemad enda vigu ei tunnista, sest arvavad, et on kõige-kõige. Neid ei motiveeri kellegi õnn või õnnetus, vaid ainult iseeneda heaolulu ja see, kuidas nad teistele välja paistavad. Veelkord — põgene!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 16:01; 22.03 15:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Alguses käisin tihti kodus vanemate juures, kuid elukaaslane arvas, et selline asi pole päris normaalne.

Nii mõned elukaaslased arvavad jah.

Kui külas olen, kallistatakse ja musitatakse, kuid räägitakse ikka, kuidas tervis on vilets ja seda ei saa ja teist ei saa seetõttu ja kui hea ikka, kui keegi abistaks.

Loogiline ju. Ega keegi sellepärast nooremaks ei muutu, et sa teda harva näed.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui mõni üksik erand välja arvata, siis taas kuhjaga toredaid tütreid ja väga halbu emasid. Elu on ilus.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.03 01:11; 22.03 22:27; 27.03 22:26; 30.03 10:57; 30.03 15:25; 30.03 22:46; 31.03 00:19; 04.04 00:11; 11.04 18:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Braavo! Diagnooside panemine oma vanematele algas! See ju kõige lihtsam, kuid vastutustundetum viis neist lahti öelda.

Kui vanemad ise pole seda teinud, siis peab keegi seda ju tegema.

Ja miks vanematele diagnoosi panna ei tohi? Õppisime ju ikkagi parimalt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 16:01; 22.03 15:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui vanemad ise pole seda teinud, siis peab keegi seda ju tegema.

Ja miks vanematele diagnoosi panna ei tohi? Õppisime ju ikkagi parimalt.

Ja siin suurepärane näide miks suhted emaga ei parane nüüd ega tulevikus – süüdlase leidmine vabastab täiuslikult vastutusest. Elu on taas ilus.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.03 01:11; 22.03 22:27; 27.03 22:26; 30.03 10:57; 30.03 15:25; 30.03 22:46; 31.03 00:19; 04.04 00:11; 11.04 18:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Täiskasvanud tütre emana tänan ma saatust, et mulle on kingitud nii tore, ilus ja tark tütar. Kui ta väike ja teismeline oli, siis tuli mõnikord ette riidu ja sõnavahetust, aga praegu ei kritiseeri ma teda kunagi. Me ei ela koos, aga kui tal nõu vaja on, siis ta küsib alati ja ma püüan aidata ilma tänitamata. Siiani on see hästi toiminud.Aga teemaalgatajale soovitan samuti, et koli ära.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma isegi ei oska millestki alusatda, igatahes minust siis natuke, et olen 20-aastane, käin ülikoolis ja tööl, tegelen oma hobiga. Olude sunnil elan veel emaga, ta on 54. Isa ei tunne. Inimesena olen rahulik, pigem tagasihoidlikum, samas rõõmus, jutukas, naeran palju, tahan teiste vastu olla sõbralik, tore, väldin konflikte ja tülisid, ei ole tülitseja inimene üldse, võib-olla võtan mõningaid asju liialt hinge vms. Aga samas üritan alati teise inimese poolt ka asja vaadelda ja ei suru enda arvamust peale.

Aga asjast siis, viimased aastad võib isegi öelda, et viimased 10 aastat on suhe emaga olnud pehmelt öeldes keeruline. Tõenöoliselt oli mul natuke raske pubekaaeg (samas, kui olen kuulnud teiste lugusid, siis oli mul väga leebe), ilmselt tuli ette vaidlusi/konflitke emaga, palju asju sellepärast, et tema sundis mind käima muusikakoolis, kus ma pole mitte kunagi tahtnud käia ja mis hakkas mulle väga vastu, tegi selliseid ultimaatume, kui muusikakooli ei lähe siis ratsutama ei saa (olen väga armastanud hobuseid pm sünnist saati). Muusikakooli jätsin katki peale põhikooli ja ja enam pole pilli kätte võtnud ega tunne, et see oleks mulle midagi elus juurde andnud. Võib-olla siis, kui mul oleks endal huvi olnud ja see oleks olnud minu kutsumus algusest peale.

Siiski praegugi, mitu mitu aastat hiljem toob ema ikka välja, kuidas mina olen temaga nii halvasti ja tänamatult käitunud viimased 10 aastat ja kui tema oleks teadnud, siis oleks üldse sünnitamata jätnud jne jne. Kui tal mingi järjekordne hoog peale tuleb, siis ma lihtsalt ignoreerin ega pane ta sõnu tähele.

Mis on hakanud häirima, kuid millest samuti üritan mitte välja teha, on see, et iga asja kohta on temal mingi negatiivne arvamus ja kindlasti on vaja see välja öelda. Ehk ta kritiseerib kõike, mis ma teen ja halvustavalt. Üritan siiski mitte tähele panna, kuid mõned näited : Olen kodus terve päeva koristanud, korralikult ja põhjalikult, sest mulle meeldib koristada (tema on väga lohakas inimene, näiteks võib mustad nõud vabalt kappi panna peale söömist jne ja ma ei ütle midagi selle kohta talle ammu enam) ja laual on närtsinud lilled siis tuleb tema, miks tuba nii must on mis sa teed siin päevad läbi, isegi lilli pole ära visand. Ma lihtsalt ignoreerin. Siis teine näide, sain uue töö, “issand see on nii nõme töö, niikuinii lähed sealt ka varsti ära sa ei püsi ju kuskil jnejne”. Siis lõpetasin oma ainukese eksiga suhtlemise, kellega ammu korduvalt lahku läksin ja kes mind ise maha jättis korduvalt, siis tuli selline jutt “sina ei oska suhteid hoida, sina oled nii selline ja selline suhe peab olema, peate kokku elama minema plaplapla ja toob näiteks mu sõbranna, kes tema sõnul oskab väga hoida mehi”(vahet pole et sel sõbrannal on seitsmes suhe minu vanusena ja esimene mis on kestnud üle aasta). Siis kui tahtsin hakata uuesti ratsutamisega tegelema, siis tui selline jutt, et see on mõttetu ja sellest pidin ammu juba välja kasvama ja ega see ei too raha sisse jnejnejne. Nagu inimene ei tohiks tegeleda millegagi, mida ta armastab, sest sinna kulub raha ja vahet pole , et ma finantseerin ennast ise 100%, lihtsalt olen sunnitud veel temaga koos elama. Lihtsalt paratamatult tekib tunne, et inimene otsib elu eest midagi, mida kritiseerida isegi kui see on absudrne.

Samas ma tean, et ta oskab olla normaalne inimene ja väidetavalt ka hoolib minust, aga ma ei saa aru, miks ta käitub minuga nagu mingi rämpsuga ja teeb lihtsalt maha kõike. Õnneks ma olen selles suhtes tugev inimene ja neid asju ma ei võta hinge. Ja ma üritan teda ka mõista samas, sest ta on elanud lastekodus sünnist saati ja kõik tema 5 õde-venda, ainult ühe lapse jättis tema ema omale alles. Ja ta on räägib kogu aeg, kuidas 16-aastasena anti aint tekk ja padi ja saadeti minema lastekodust ja et tema võiks olla l’ts ja joodik, aga pole. On mitme kõrgharidusega, praegu korralik töö ja sissetulek jne.

Tuli pikk ja võib olla ka seosetu jutt, aga mingeid mõtteid, kuidas elada või kuidas võiks paremini läbi saada temaga.

Ema kaotanud inimesena ütlen – mine oma ema juurde, kallista teda, ütle, et sa armastad teda väga ja ta on maailma parim ema üldse ning siis tee talle selgeks, et te olete mõlemad täiskasvanud inimesed, kelle on õigus oma elule, arvamusele ja vaadetele.
Ütledki, et see jutuajamine ei ole lihtne, aga meil on vaja asjad selgeks kõnelda ning ega ilma asjata ei öelda, et sa pead asjaga tegelema. Jah, peadki – tegeled ära kõikide tunnete ja mõtetega, mis ajaga seoses tekivad ja liigud edasi.
Kui ema mainib, et oled halvasti käitnud, siis ütled, et võib olla tõesti, ma olin noor ja mõtlematu, ei osanud arvatagi, et üks või teine asi või nii või naa mõjuda.
Ütlen ausalt – ma annaks väga palju, et kasvõi korraks oma emaga vestelda, tema häält kuulda või nõu ja arvamust küsida.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 24.03 08:04; 24.03 13:00; 24.03 16:32;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ütlen ausalt – ma annaks väga palju, et kasvõi korraks oma emaga vestelda, tema häält kuulda või nõu ja arvamust küsida.

Minu meelest võiksid sa minna ja selle inimese ema kallistada, kellele sa vastad. Oleksite kõik kolm õnnelikud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 15.03 14:41; 24.03 09:40; 24.03 10:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kahtlen väga, et emad on lõputult halvad ja ainus viis asju lahendada on nende juurest põgeneda. Kas need soovitajad ei karda, et ühel hetkel käituvad nende oma lapsed sama moodi – põgenevad ?
Vaadake kasvõi loomariigis toimuvat – emad on on reeglina need, kes järeltulijate eest hoolitsevad. Ei ole olemas veatuid inimesi ja kindlasti teevad ka kõik emad elu jooksul vigu, aga reeglina emad armastavad oma lapsi – isegi siis kui nad alati neid mõista ei suuda. Või isegi suudavad ja just sellepärast hoiatavad lapsi selle eest, et nad ei teeks samu vigu, mida nad ise kunagi on teinud.
Põgenemine ja ignoreerimine ei ole lahendus, sest probleemid ei kao. Sellise käitumise juures võivad probleemid hoopis süveneda ja ma ei mõtle siin mitte ema ja lapse vahelisi probleeme, vaid sisemisi hingelisi vaevuseid. Kui tahetakse asju lahendada, siis kõige aluseks on empaatiavõime ja soov mõista, mida teine pool tunneb. Võiks proovida mõelda ennast teise poole olukorda ja mõelda, kuidas mina selles olukorras käituksin. Edasi tuleks rääkida, võib-olla alguses isegi karjuda, nutta, pahandada – aga probleem enda seest välja rääkida. Alles siis saavad asjad lahenduse poole liikuma hakata. Muide kõik klassikalises seebikad on üles ehitatud sellele, et keegi on midagi rääkimata jätnud ning selle tulemusena hakkavad varjamised ja segadused kuhjuma.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 24.03 10:31; 24.03 16:09; 25.03 13:12; 25.03 15:32; 01.04 13:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Vaadake kasvõi loomariigis toimuvat – emad on on reeglina need, kes järeltulijate eest hoolitsevad. Ei ole olemas veatuid inimesi ja kindlasti teevad ka kõik emad elu jooksul vigu, aga reeglina emad armastavad oma lapsi – isegi siis kui nad alati neid mõista ei suuda. Või isegi suudavad ja just sellepärast hoiatavad lapsi selle eest, et nad ei teeks samu vigu, mida nad ise kunagi on teinud.

Kui nüüd ikka tõesti vaadata, mis loomariigis toimub, siis sealsed emad lausa sunnivad omi lapsi täiskasvanuks saades omaette elama. Seda pole veel kuulnud, et mõni kassiema vanuigi oma poja üles otsiks ja talle halaks, kuidas enam ise hiiri püüda ei jaksa, ehk tooks lapseke selle kätte.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 15.03 14:41; 24.03 09:40; 24.03 10:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Braavo! Diagnooside panemine oma vanematele algas! See ju kõige lihtsam, kuid vastutustundetum viis neist lahti öelda.

Diagnooside panemine?
Toon kaks väga lihtsat näidet.
Ma sain lapsena reaalselt peksa enda vanemate käest kaks korda. Võib-olla tutistada ka, aga peksu mäletan kaks korda. Mille eest? Selle eest, et nõukaajal, väikeses alevikus ei tulnud õigeks ajaks koju, tulin tund aega hiljem. Mul oli väga vähe sõpru, mind ei võetud eriti kampa, sest ma olin selline teistsugune, natuke imelik ja kui siis juhtus, et võetigi, siis ma loomulikult kaotasin ajataju.
Ühel korral oli peksjaks isa, kes tegi veel korteri aknad ka lahti, et kõik kuuleks kuidas ma kisan. Ehk et sellest on vähe, et oma isa last alandab, kaasame ka naabrid ja muud möödakäijad!
Teine kord oli peksjaks ema, tolmuimeja juhtmega sain samuti selle eest, et ei tulnud õigeks ajaks koju.
Mõlemil korral olin ma umbes 8 aasta vanune.
Ma ei unusta iialgi neid kahte korda. Mitte seda valu, vaid seda alandust, mida mulle pakkusid inimesed, keda ma tingimusteta armastasin! Mul on ka selline keha, et sinikad tulevad kergesti, peksu tagajärjel olid mul nädalaid vermed. Mõlemal korral.
Nüüd, kui ma isaga sellest olukorrast täiskasvanuks saades rääkisin, siis ma ei pidanud pikalt seletama enda tundeid, ta sai kohe aru ja palus siiralt vabandust. Ütles, et tema käitumine ei olnud ok ja ta vabandab. Ütles, et laste peksmine ei ole normaalne!
Kui ma emaga rääkisin, siis ta hakkas hämama, ärritus jne. ja hakkas tooma põhjendusi, et tema on ikka väga palju kannatanud. Jah, ma tean seda, mu vanemate kooselu oligi üks suur kannatus (ka MULLE muide, aga neil oli võimalik natukenegi valida, et nad lähevad varem lahku, minul ei olnud, mul polnud üldse mingeid valikuid, ma olin täiesti nendest sõltuv!), samuti kogu see trall, mida nad pärast lahutust korraldasid.
Seega, mis diognoosi me siin panna saame?
Mille need inimesed unustavad, kes nii ägedalt reageerivad “diagnooside panemisele”, siis teie laps on absoluutselt, täielikult teist sõltuv absoluutselt igas asjas. Alustades kõige lihtsamatest asjadest, alates sellest, mida ta sööb, kus ta elab kuni tema maailmapildini ja kellena ta end näeb. Võib-olla tuleb tal pärast aastaid enda kallal tööd teha, et enesepilti parandada. See pole just lihtne töö, muide! Seega, selle äärmusliku sõltuvuse baasilt last kuritarvitada ja olla rahulolematu, et seda teile pahaks pannakse?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Käole, kes soovitas minna ja ema kallistada ning asjad selgeks rääkida.

Selline asi toimib üksnes mingi arusaamatuste korral, mitte aga ema iseloomust, olemusest vms tuleneva süsteemse ja aastaid aset leidnud käitumise tagajärjel tekkinud probleemide korral.

Olen 40 ja tundsin, et ma olen omalt poolt kõik teinud, et suhteid parandada: kallistanud ja tänanud, rääkinud sellest kuidas tema käitumine mulle mõjub, palunud tal minuga pereteraapiasse tulla ja käinud ise teraapias, et ema mõista ja osata temaga käituda. Kõige selle tulemuse on 0. Ema arvates võiksin ma ennast “korda” teha ja mitte teda kurnata oma probleemidega. Suhet ei saa üksi parandada. Ema on isa nii ära manipuleerinud, et isa sööb juba aastaid antidepressante ja konkreetselt kardab ema (st tema ütlemisi, ähvardamisi, etteheiteid). Miks ta ära ei lähe? Tõenäoliselt tüüpiline vaimse perevägivalla juhtum, kus vägivallatsejaks on aga naine ja mees suhtesõltlane.

Ja veelkord käole, kes soovitas minna, kallistada ja asjad selgeks rääkida. Olles seda viimase 15 aasta jooksul korduvalt erinevate nurkade alt lähenedes püüdnud teha – selleks peab teine pool seda tahtma. Kui ta ei taha, siis sa võid kas või käte peal seista, kuid see ei vii kuhugi.

Ma tõmbasin emaga suhtlemise nii väheseks kui minu jaoks tundus õige. Ma ei leia, et ma peaksin hirmus, et lapsed võivad pärast hakata minuga samamoodi käituma, oma vaimset tervist sedavõrd ruineerida laskma aastakümneid. Kurb, kuid nii see on.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.03 11:49; 25.03 12:16;
To report this post you need to login first.
Postitas:

kuna lapsed armastavad enda vanemaid tingimusteta

Ei.

Mina armastasin kuniks ühel hetkel enam ei suutnud…Väga armastasin. Aga sai otsa, lihtsalt ei jõudnud enam… minu enda eksistentsi jaoks oli vaja mul valida, kas ma olen lojaalne neile või olen lojaalne endale.
Minu ema probleemid ei lõppenudki iial, iga kord kui ma talle helistasin, siis ma kuulsin elamisest väsinud inimese häält, kelle suurim mure veel keskealisenagi oli, et mida keegi minust mõtleb.. asi, mida ta väidetavalt ei saanud kunagi minu olemasolu tõttu teha, on tal siiani tegemata…
Isa arusaam minu elust on kardinaalselt erinev sellest, kes ma tegelikult olen ja mida ma tahan ja ma ei vasta nö. tema standarditele.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Käole, kes soovitas minna ja ema kallistada ning asjad selgeks rääkida.

Selline asi toimib üksnes mingi arusaamatuste korral, mitte aga ema iseloomust, olemusest vms tuleneva süsteemse ja aastaid aset leidnud käitumise tagajärjel tekkinud probleemide korral.

Olen 40 ja tundsin, et ma olen omalt poolt kõik teinud, et suhteid parandada: kallistanud ja tänanud, rääkinud sellest kuidas tema käitumine mulle mõjub, palunud tal minuga pereteraapiasse tulla ja käinud ise teraapias, et ema mõista ja osata temaga käituda. Kõige selle tulemuse on 0. Ema arvates võiksin ma ennast “korda” teha ja mitte teda kurnata oma probleemidega. Suhet ei saa üksi parandada. Ema on isa nii ära manipuleerinud, et isa sööb juba aastaid antidepressante ja konkreetselt kardab ema (st tema ütlemisi, ähvardamisi, etteheiteid). Miks ta ära ei lähe? Tõenäoliselt tüüpiline vaimse perevägivalla juhtum, kus vägivallatsejaks on aga naine ja mees suhtesõltlane.

Ja veelkord käole, kes soovitas minna, kallistada ja asjad selgeks rääkida. Olles seda viimase 15 aasta jooksul korduvalt erinevate nurkade alt lähenedes püüdnud teha – selleks peab teine pool seda tahtma. Kui ta ei taha, siis sa võid kas või käte peal seista, kuid see ei vii kuhugi.

Ma tõmbasin emaga suhtlemise nii väheseks kui minu jaoks tundus õige. Ma ei leia, et ma peaksin hirmus, et lapsed võivad pärast hakata minuga samamoodi käituma, oma vaimset tervist sedavõrd ruineerida laskma aastakümneid. Kurb, kuid nii see on.

Mõtle sellele siis, kui sul enam ema pole..
Mõtle sellele, miks on olud kujunenud teievaheliselt nii halvaks, et sa oled selle vähendanud miinimumini.
Probleemid pole kunagi ühepoolsed, kuid neid saab tavaliselt lahendada.
Loen sinu postitusest välja jonnakuse ja “ise tean paremini” oleku.
Küsi emalt, mis on see tema arvates “korda tegemine” ja miks ta nii arvab, et sa ei ela oma elu õigesti.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 24.03 08:04; 24.03 13:00; 24.03 16:32;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mõtle sellele siis, kui sul enam ema pole..
Mõtle sellele, miks on olud kujunenud teievaheliselt nii halvaks, et sa oled selle vähendanud miinimumini.
Probleemid pole kunagi ühepoolsed, kuid neid saab tavaliselt lahendada.
Loen sinu postitusest välja jonnakuse ja “ise tean paremini” oleku.
Küsi emalt, mis on see tema arvates “korda tegemine” ja miks ta nii arvab, et sa ei ela oma elu õigesti.

Mõtle sellele, et maailm ei piirdu ainult sinuga ega sinu kogemustega. Sinna mahub palju rohkem halba. Ja kindlasti ka palju rohkem head.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 15.03 21:17; 24.03 13:06; 30.03 11:35; 04.04 08:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mõtle sellele siis, kui sul enam ema pole..
Mõtle sellele, miks on olud kujunenud teievaheliselt nii halvaks, et sa oled selle vähendanud miinimumini.
Probleemid pole kunagi ühepoolsed, kuid neid saab tavaliselt lahendada.
Loen sinu postitusest välja jonnakuse ja “ise tean paremini” oleku.
Küsi emalt, mis on see tema arvates “korda tegemine” ja miks ta nii arvab, et sa ei ela oma elu õigesti.

Mida sa jaurad? Inimesed on seletanud, et nad on üritanud aastaid probleeme lahendada, aga kui teine pool absoluutselt kaasa ei tule, siis pole mitte midagi teha.

Mina olen suhtluse oma emaga miinimumini viinud. Mõte sellest, et mis siis, kui teda enam pole, ei too mulle kaasa mingit kahetsust, süütunnet ega valu. Mul ei ole ema olnud lapsest saati – oli inimene, kes nimetas emaks, aga sellist ema, kes oleks mind reaalselt armastanud ja minust hoolinud, mul ei olnud. Minu ema kaotus toimus juba väga väiksena. Selle inimese surm ei too mulle kaasa mingit kaotust, sest sellega seoses ei jää ma ilma mitte millestki.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt 24.03 14:09; 24.03 16:13; 25.03 16:16; 28.03 07:49; 30.03 14:28; 30.03 15:17; 30.03 15:39; 30.03 22:19; 30.03 23:40; 30.03 23:44; 31.03 09:42; 31.03 09:47; 01.04 12:16;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 115 )


Esileht Pereelu ja suhted Suhe emaga

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.