Teema: Suhe emaga

To 14.09

Jäid emast ilma juba väiksena. Kas kasvasid lastekodus? Või oli sul kodu, toit laual, riided seljas ja võib’olla ka mänguasju? Kas ema käis tööl või istus kodus diivanil?
Oled sa kindel, et ta ei pidamud millestki loobuma, et sinu eest hoolitseda?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

To 14.09

Jäid emast ilma juba väiksena. Kas kasvasid lastekodus? Või oli sul kodu, toit laual, riided seljas ja võib’olla ka mänguasju? Kas ema käis tööl või istus kodus diivanil?
Oled sa kindel, et ta ei pidamud millestki loobuma, et sinu eest hoolitseda?

Mida sa jaurad? Toit laual, riided seljas ja mänguasjad ei ole hoolimine ja armastus. Need on olemas ka lastekodus. Arvad, et ma olen mingi mässav teismeline, kes ei suuda oma olukorda piisavalt adekvaatselt hinnata? Arvad, et ma pole nende asjade üle sadu kordi mõelnud, teraapias tundide kaupa lahanud, üritanud oma emaga korduvalt rääkida? Arvad, et sa oma naiivsete küsimustega paned mind mõtlema? Astu korraks oma kitsast maailmapildist välja ja lihtsalt püüa korraks mõista, et sinu kogemused ja arusaam maailmast ei ole ainuõiged ja universaalsed ja kui inimesed teevad mingeid asju teistmoodi kui sina õigeks pead, siis ju neil on selleks mõjuvad põhjused.

Ning siinsed inimesed soovitavadki teemaalgatajale omade kogemuste põhjal erinevaid lahendusi/võimalusi.
On olemas kehvasid emasid, aga kui jääda vaatama, mis selle nö põhjustanud on, siis on ka lapse vaatevinklist asjad natuke nihkes.

asdfs kirjutas:

Kägu kirjutas:

Braavo! Diagnooside panemine oma vanematele algas! See ju kõige lihtsam, kuid vastutustundetum viis neist lahti öelda.

Diagnooside panemine?
Toon kaks väga lihtsat näidet.
Ma sain lapsena reaalselt peksa enda vanemate käest kaks korda. Võib-olla tutistada ka, aga peksu mäletan kaks korda. Mille eest? Selle eest, et nõukaajal, väikeses alevikus ei tulnud õigeks ajaks koju, tulin tund aega hiljem. Mul oli väga vähe sõpru, mind ei võetud eriti kampa, sest ma olin selline teistsugune, natuke imelik ja kui siis juhtus, et võetigi, siis ma loomulikult kaotasin ajataju.
Ühel korral oli peksjaks isa, kes tegi veel korteri aknad ka lahti, et kõik kuuleks kuidas ma kisan. Ehk et sellest on vähe, et oma isa last alandab, kaasame ka naabrid ja muud möödakäijad!
Teine kord oli peksjaks ema, tolmuimeja juhtmega sain samuti selle eest, et ei tulnud õigeks ajaks koju.
Mõlemil korral olin ma umbes 8 aasta vanune.
Ma ei unusta iialgi neid kahte korda. Mitte seda valu, vaid seda alandust, mida mulle pakkusid inimesed, keda ma tingimusteta armastasin! Mul on ka selline keha, et sinikad tulevad kergesti, peksu tagajärjel olid mul nädalaid vermed. Mõlemal korral.
Nüüd, kui ma isaga sellest olukorrast täiskasvanuks saades rääkisin, siis ma ei pidanud pikalt seletama enda tundeid, ta sai kohe aru ja palus siiralt vabandust. Ütles, et tema käitumine ei olnud ok ja ta vabandab. Ütles, et laste peksmine ei ole normaalne!
Kui ma emaga rääkisin, siis ta hakkas hämama, ärritus jne. ja hakkas tooma põhjendusi, et tema on ikka väga palju kannatanud. Jah, ma tean seda, mu vanemate kooselu oligi üks suur kannatus (ka MULLE muide, aga neil oli võimalik natukenegi valida, et nad lähevad varem lahku, minul ei olnud, mul polnud üldse mingeid valikuid, ma olin täiesti nendest sõltuv!), samuti kogu see trall, mida nad pärast lahutust korraldasid.
Seega, mis diognoosi me siin panna saame?
Mille need inimesed unustavad, kes nii ägedalt reageerivad “diagnooside panemisele”, siis teie laps on absoluutselt, täielikult teist sõltuv absoluutselt igas asjas. Alustades kõige lihtsamatest asjadest, alates sellest, mida ta sööb, kus ta elab kuni tema maailmapildini ja kellena ta end näeb. Võib-olla tuleb tal pärast aastaid enda kallal tööd teha, et enesepilti parandada. See pole just lihtne töö, muide! Seega, selle äärmusliku sõltuvuse baasilt last kuritarvitada ja olla rahulolematu, et seda teile pahaks pannakse?

Mõistan Sind suurepäraselt. Mõistan seda, mida inimene tunneb, kui inimesed, kes väidavad et armastavad ja tahavad sulle parimat, lihtsalt peksvad su läbi. Lapsed ei ole oma vanematele midagi võlgu, nad pole palunud siia ilma sündimist. Millise jälje jätab inimese psüühikale kasvamine keskkonnas, kus ta sõltub inimestest, kes teda pidevalt alandavad.
Vanemad ikka peavad püüdma oma last kaitsta ja kindlustama terve enesehinnangu ning positiivse ellusuhtumise. Vaadake juba meie eesti rahvusromaani “Tõde ja õigust”, kas ilma armastuseta on õnne, inimene sureb ilma armastuseta. Samas armastada ja hoolida tuleb koheselt, hiljem on tekitatud pöördumatu kahju ning igal inimesel on õigus eemale hoida temas halbu emotsioone tekitavatest inimestest, isegi kui need on juhtumisi tema enda vanemad. Siis tuleb lastesse pandu tagasi. Mis sellel vanainimesel ikka vaja on? Katus peakohal, süüa saab, las olla seal vanadekodus. Armastage oma lapsi kohe, kui ei oska, õppige, kuidas seda teha nii, et on tunda.

Üks eelmine kägu kommenteeris, et tõenäoliselt on ema käitumise taga lapsepõlves täitmata jäänud vajadus olla armastatud, mis on tulnud tema täiskasvanu ikka kaasa. Mina jõudsin oma ema puhul samasuguse järelduseni, et tema lapsepõlv oli inimsuhete osas keeruline. Samas sain ma aru ka sellest, et see vajadus on nüüd nagu põhjatu kaev, mida ükski tema lähedane lihtsalt ei suuda täita kui ta ise oma vajaduste algpõhjusega ei tegele. Ma sain aru, et mulle on pandud võimatu kohustus kompenseerida emale tema saamata jäänud armastus, tulla toime enda saamata jäänud armastusega ning seejuures hoolitseda selle eest, et see jada ei kanduks edasi minu tütrele. Ja ütlen ausalt, ma seadsin esikohale oma tütre vajadused.
Ja nagu üks teine kägu kommenteeris, ka mina olen juba ära leinanud ema kaotuse kui ma sain aru, et ükskõik mida mina teen, siis ema on endaga nii puntras, et tema maailma keegi teine ei mahu, v.ä. tema vajaduste rahuldajana. Seega ma olen valmis tagama, et tema vajadused on rahuldatud (toit, peavari jne), kuid tema lõputuid emotsionaalseid vajadusi ma ei rahulda enam.
Ja armastuse osas – jälle sama, mida üks varasem kägu ütles. Ma armastasin oma ema väga. Kuid ta on kõik ära kulutanud. Kõik. Mul lihtsalt pole talle enam mitte midagi anda. Ja see pole lihtsalt hetke emotsioon. Üks inimene on võtnud kõik, mis tal on võtta olnud ja rohkem. Ning nüüd on kõik.
Ja sellised suhted emaga võivad kaasa tuua ärevushäired. Olnud ja kogenud. Ja ärevushäire on selline, et see hakkab ühes või teises valdkonnas sinu arengut pärssima.

Kägu kirjutas:

Üks eelmine kägu kommenteeris, et tõenäoliselt on ema käitumise taga lapsepõlves täitmata jäänud vajadus olla armastatud, mis on tulnud tema täiskasvanu ikka kaasa. Mina jõudsin oma ema puhul samasuguse järelduseni, et tema lapsepõlv oli inimsuhete osas keeruline. Samas sain ma aru ka sellest, et see vajadus on nüüd nagu põhjatu kaev, mida ükski tema lähedane lihtsalt ei suuda täita kui ta ise oma vajaduste algpõhjusega ei tegele. Ma sain aru, et mulle on pandud võimatu kohustus kompenseerida emale tema saamata jäänud armastus, tulla toime enda saamata jäänud armastusega ning seejuures hoolitseda selle eest, et see jada ei kanduks edasi minu tütrele. Ja ütlen ausalt, ma seadsin esikohale oma tütre vajadused.
Ja nagu üks teine kägu kommenteeris, ka mina olen juba ära leinanud ema kaotuse kui ma sain aru, et ükskõik mida mina teen, siis ema on endaga nii puntras, et tema maailma keegi teine ei mahu, v.ä. tema vajaduste rahuldajana. Seega ma olen valmis tagama, et tema vajadused on rahuldatud (toit, peavari jne), kuid tema lõputuid emotsionaalseid vajadusi ma ei rahulda enam.
Ja armastuse osas – jälle sama, mida üks varasem kägu ütles. Ma armastasin oma ema väga. Kuid ta on kõik ära kulutanud. Kõik. Mul lihtsalt pole talle enam mitte midagi anda. Ja see pole lihtsalt hetke emotsioon. Üks inimene on võtnud kõik, mis tal on võtta olnud ja rohkem. Ning nüüd on kõik.
Ja sellised suhted emaga võivad kaasa tuua ärevushäired. Olnud ja kogenud. Ja ärevushäire on selline, et see hakkab ühes või teises valdkonnas sinu arengut pärssima.

Ma olen täiesti sõnatu hetkel!
Ma oleks nagu ise selle kõik kirjutanud. Täpselt minu elu! Ärevushäired pärsivad väga räigelt inimeste kognitiivseid võimeid. Ärevushäire ei tähenda seda, et Sa oled kogu aeg pinges ja närviline ja “närid küüsi pidevalt”, vaid ka seda, et väga raske on millessegi süveneda, sest kogu aeg aju oleks nagu elektrifitseeritud, tunned, et kogu aeg toimub ajus mingi imelik liikumine, mille üle on väga raske kontrolli saavutada. Kogu aeg on selline ebaturvaline tunne, mida ei oska seletada.
Mul on näiteks väga, äärmiselt raske, kui mitte võimatu saavutada emotsionaalseid lähedussuhteid. Ma olen sisuliselt peksnud inimesi enda elust eemale, niipea kui ma tunnen, et ma hakkan kellegisse emotsionaalselt kiinduma. Koheselt kui ma tunnen, et ma hakkan tundma emotsionaalset sõltuvust kellegist, siis ma teen mida iganes, et see suhe lõpetada. Kõik võib olla väga ilus, seks väga hea, aga ma pean selle inimese endast kaugele saama. See toimub täiesti automaatselt, nii nagu alkohoolik ei suuda lõpetada joomist või narkomaan tarbimist. Ma saan reaalselt aru, et mida ma teen, on rumal ja teine inimene ei pruugi mind üldse emotsionaalselt ära kasutada, aga see hirm olla samasuguses suhtes uuesti, midagi sarnast uuesti läbi teha, on lihtsalt nii suur. Ma ei taha mitte kunagi enam läbi elada lähedases suhtes emotsionaalset kuritarvitamist. Ma sain alles siis aru enda käitumise mustrist, kui ma reaalselt kaotasin inimese, keda ma tõepoolest armastasin. Ma ei siiani, kas ma kunagi saan ta enda ellu tagasi:(
Kahjuks ongi nii, et täiskasvanuna meie lapsepõlve rahuldamata vajadusi ei suuda mitte keegi kompenseerida. Me peame ise ka midagi nende rahuldamiseks tegema! Alustaks näiteks sellest, et hakkaks ennast ise armastama ja väärtustama (mis meie ühiskonnas on veel suur tabu, me alles harjume sellega ja õpime seda!).

Kägu kirjutas:

To 14.09

Jäid emast ilma juba väiksena. Kas kasvasid lastekodus? Või oli sul kodu, toit laual, riided seljas ja võib’olla ka mänguasju? Kas ema käis tööl või istus kodus diivanil?
Oled sa kindel, et ta ei pidamud millestki loobuma, et sinu eest hoolitseda?

Miks sa seda küsid? Kas sul on andmeid, et selle käo ema oleks paljas, näljas, katuseta või kägu ei käiks tööl ja istuks kodus diivanil? Ei ole ju. Ta ainult ütleb, et ta ei suhtle emaga. Aga seda polegi ju vaja, piisab katusest, toidust ja riietest, nii nagu sinu arvates lapsele pidi kunagi piisama katusest, toidust ja riietest.

Ma arvan, et emad, kes oma lapsi järjekindlalt füüsiliselt ja vaimselt väärkohtlesid, võiksid olla õnnelikud, kui lapsed neile samaga ei vasta. Ja selle asemel, et oma vanu vanemaid peksta (nagu need vanemad kunagi oma lapsi peksid) ja vaimselt mahatampida (nagu nad ise kunagi oma lapsi maha tampisid) lihtsalt on suhtluse miinimumini viinud. Ju ka need väärkoheldud lapsed hoolitsevad selle eest, et vanemad nälga ei sure, kui vanemad ise enam toidulaua eest hoolitseda ei suuda. Sellest ju piisab sinu arvates, eksole.

Ma olen ka tugev inimene, enda arvates väga tugev. Ma ka tegin ennast kurdiks kõige selle suhtes, mida ma igapäevaselt kuulsin. Üritasin välja lülitada kõik enda emotsioonid. Kui ma loen enda gümnaasiumiaja päevikuid, mida ma pidasin, siis on seal läbiv joon, et ma ei tunne mitte midagi, ma andsin endale mõttes auhindu, kui mu päev möödus nii, et ma midagi ei tundnud, ma olen tugev, ma kannatan ära, sellest pole midagi, ma saan siit minema. Kui ma lõpuks saingi minema, siis ma ei tundunud end ära, mul tekkisid raevuhood, peksin puruks nõusid, kellasid ja mööblit, olin igapäevaselt pinges, nii pinges, et ma ei suutnud end isegi lõdvaks lasta inimesega, keda ma seksuaalselt väga tahtsin. Erinevad emotsioonid olid mulle võõrad, ma vajasin reaalselt raamatuid selle jaoks, et aru saada, mis asi on rõõm, millisel puhul on lubatud olla rõõmus, mis asi on kurbus, millal on ok olla kurb, mis on kiindumus, milline on normaalne, mitte kahjustav kiindumussuhe, siiani õpin muide:)

Vau, see on väga lähedane minu kogemusega. Ma sain alles siis kui teraapiat alustasin (olles 30+) teada, et tunnete ja emotsioonide tundmine on NORMAALNE. Et kõik tunnevad neid ja eesmärk ei olegi neist iga hinna eest lahti saada. Enne seda ma arvasin täiesti siiralt, et inimene, kes väljendas mingit emotsiooni, ei ole lihtsalt piisavalt tugev ega suuda end piisavalt kontrollida ja mul oli temast kahju.

Kägu kirjutas:

Ma olen ka tugev inimene, enda arvates väga tugev. Ma ka tegin ennast kurdiks kõige selle suhtes, mida ma igapäevaselt kuulsin. Üritasin välja lülitada kõik enda emotsioonid. Kui ma loen enda gümnaasiumiaja päevikuid, mida ma pidasin, siis on seal läbiv joon, et ma ei tunne mitte midagi, ma andsin endale mõttes auhindu, kui mu päev möödus nii, et ma midagi ei tundnud, ma olen tugev, ma kannatan ära, sellest pole midagi, ma saan siit minema. Kui ma lõpuks saingi minema, siis ma ei tundunud end ära, mul tekkisid raevuhood, peksin puruks nõusid, kellasid ja mööblit, olin igapäevaselt pinges, nii pinges, et ma ei suutnud end isegi lõdvaks lasta inimesega, keda ma seksuaalselt väga tahtsin. Erinevad emotsioonid olid mulle võõrad, ma vajasin reaalselt raamatuid selle jaoks, et aru saada, mis asi on rõõm, millisel puhul on lubatud olla rõõmus, mis asi on kurbus, millal on ok olla kurb, mis on kiindumus, milline on normaalne, mitte kahjustav kiindumussuhe, siiani õpin muide:)

Vau, see on väga lähedane minu kogemusega. Ma sain alles siis kui teraapiat alustasin (olles 30+) teada, et tunnete ja emotsioonide tundmine on NORMAALNE. Et kõik tunnevad neid ja eesmärk ei olegi neist iga hinna eest lahti saada. Enne seda ma arvasin täiesti siiralt, et inimene, kes väljendas mingit emotsiooni, ei ole lihtsalt piisavalt tugev ega suuda end piisavalt kontrollida ja mul oli temast kahju.

Ma olin vist mingi 13 a kui ma otsustasin, et kui ma pean kogu aeg emotsionaalset valu tundma ja mul ei ole võimeid ega võimalusi seda lahendada, seda kontrollida, siis ma pigem ei tunne üldse mitte midagi. Ja sellest hetkest sai sellest minu eesmärk, mitte üheski situatsioonis tunda mitte midagi.
Üldiselt juba väga varases lapsepõlves meil näiteks emale vastu jooksmine kui ta töölt koju tuli, enda rõõmu ja igatsuse välja näitamine oli märk tasakaalutusest, et normaalsed lapsed nii ei tee:)
Ma suutsin isegi enda esimeses pikaajalises suhtes nii olla, et ma midagi ei tundnud. Suutsin isegi rääkida teisele poolele mitu korda, et ma armastan teda, hoolimata sellest, et mul polnud mitte mingit huvi ta vastu. Inimeste sotsiaalseid norme ma ikka püüdsin jäljendada. Hahhaa, tavaliselt saavad seriaalides minusugustest inimestest sarimõrvarid:)
Enda emotsioonidega hakkasin tegelema kohe kui enda kodust lahkusin (hulgaliselt eneseabi raamatuid), aga nö läbimurre tuli siis kui ma 10 a tagasi olin just tulnud tagasi Eestisse, istusin niisama internetis ja sattusin vist Tartu Naistevastase vägivalla teabelehele, kus räägiti vaimsest vägivallast kui sellisest, toodi ka raamatud, mida peaks lugema, et osata seda ära tunda ja end ravida jne. Ma siiani arvasin, et perevägivald on ainult see, kui kellegil on silm sinine, ülejäänud on kõik lihtsalt arusaamatused:) Ostsin raamatud, lugesin neid ja nutsin sisuliselt 5 päeva järjest. Istusin köögipõrandal, lugesin, ulgusin ja röökisin täiest kõrist, sest kõik oli nii tuttav. Nii krd valus oli.
Enda emotsioonide ära tundmine ja juhtimine pole ju midagi muud kui enda juhtimine. Ilma selleta tegelikke ja suuri saavutusi ei tule. Sisemine motivatsioon kui selline põhineb samamoodi enesejuhtimisel. Tahtejõud pole samuti mitte midagi muud, kui enda juhtimine, rääkimata veel sellest, et tänapäeval on EQ (emotsionaalne intelligentsus) saanud olulisemaks kui puhas IQ. Kui inimene pole enda emotsioonidega kooskõlas, siis on enesejuhtimine väga raske, kui mitte öelda piinarikas.

Elu on karm. Mul ei ole õnnestunud kohata inimest, kes ütleb, et tal pole olnud ühtki rasket üleelamist… Igaüks katsub omal kombel tänase päevaga toime tulla. Nii kuis oskab.

Lapsevanem ollakse elus alati esimest korda. Kõigest südamest soovitakse parimat. Isegi ajal, kui ei saada iseendagagi hakkama… Võta või jäta – selline su ema on, paremat pole kuskilt olnud võtta.

Õnneks saavad need inimesed, kes mõistavad ükskord, kus nad on olnud, seda ahelat muuta. Ja mitte ainult iseendast edasiviivat liini, ka eelnenud põlvkonda on võimalik tervendada.

Kõige tähtsam küsimus siinkohal – mida sa tegelikult tahad?

Kes saab sinu elus puudujääva sulle kõige tõenäolisemalt anda? Kust peaks ammutama see andja oma jõu…?

Öeldakse, et tahtmine võib küll taevariik olla, kuid saamine iseasi. Ja seda seetõttu, et saamiseks tuleb iseendal midagi liigutama hakata…

Kägu kirjutas:

Õnneks ma olen selles suhtes tugev inimene ja neid asju ma ei võta hinge. Ja ma üritan teda ka mõista samas, sest ta on elanud lastekodus sünnist saati ja kõik tema 5 õde-venda, ainult ühe lapse jättis tema ema omale alles. Ja ta on räägib kogu aeg, kuidas 16-aastasena anti aint tekk ja padi ja saadeti minema lastekodust ja et tema võiks olla l’ts ja joodik, aga pole. On mitme kõrgharidusega, praegu korralik töö ja sissetulek jne.

Tuli pikk ja võib olla ka seosetu jutt, aga mingeid mõtteid, kuidas elada või kuidas võiks paremini läbi saada temaga.

On tõsi, et lastekodutaust mõjub inimese psüühikale rängalt. Väga paljud katkise lapsepõlvega inimesed ei tule hiljem oma eluga toime. See muidugi ei tähenda, et solvangud oleks õigustatud – sisuliselt ta ju nuhtleb nende inimeste patte, kes temaga ülekohtused olid, sinu peale välja.
Lisaks, üks asi, kui sa oma isa ei tunne, siis sa ju ei tea ka, kuidas oli isa ja ema läbisaamine omal ajal – võibolla sa oled välimuselt isa moodi, nüüd suurena, ja emale tulevad valusad mälestused meelde.

Aga ega sinu olukorras muud ravi ei ole, kui omaette elama kolida. Võid ka emale öelda, kuidas tema ebaõiglus sulle haiget teeb. Või siis võid kõik vaikides välja kannatada. Mingid kavalused siin ei aita.

Kägu kirjutas:

Õnneks saavad need inimesed, kes mõistavad ükskord, kus nad on olnud, seda ahelat muuta. Ja mitte ainult iseendast edasiviivat liini, ka eelnenud põlvkonda on võimalik tervendada.

Esimene lause on väga õige ja seda on paljud inimesed siin teemas ka kirjutanud. Vahel on vaja ahela murdmiseks too eelmine ahela lüli oma elust välja heita. Siis võib ka teine lause õigeks muutuda – see võib eelnevat põlvkonda, keda muidu miski eriti ei raputa, piisavalt raputada, et ta hakkaks ka lõpuks iseenda ja oma asjade peale mõtlema, mis võib lõpuks viia ka tervenemiseni.

Öeldakse, et tahtmine võib küll taevariik olla, kuid saamine iseasi. Ja seda seetõttu, et saamiseks tuleb iseendal midagi liigutama hakata…

Just, õige. Seepärast ei saagi lapsed ühepoolselt suhteid vanematega muuta. Vanem võib küll tahta, et tal oleks lapsega head suhted, aga kui ta ise selles osas midagi liigutada ei taha, siis ongi nii, et tahtmine on taevariik ja saamine on iseasi … Eriti kui lapse ja vanema senised suhted on viinud selleni, et lapse jaoks nende suhete säilitamine üleüldse eriti oluline ei olegi. Siis peab ikka pingutama see, kes neid suhteid tahab.

Tead, nukker on lugu ka siis, kui täiskasvanud laps paneb kogu vastutuse suhte paranemiseks ainult vanemale. Tangot üksi ei tantsi kuidagimoodi. Pealegi jääb kahte sugupõlve nii või teisiti eraldama täiesti erinevad eluväärtused, mis kujunevad täisealiseks sirgudes sel hetkel ühiskonnas valitsevate normidega. Sama olulised on ka kujunevat inimest ümbritsevate lähedaste tugi ja mõju.

Tead, nukker on lugu ka siis, kui täiskasvanud laps paneb kogu vastutuse suhte paranemiseks ainult vanemale. Tangot üksi ei tantsi kuidagimoodi. Pealegi jääb kahte sugupõlve nii või teisiti eraldama täiesti erinevad eluväärtused, mis kujunevad täisealiseks sirgudes sel hetkel ühiskonnas valitsevate normidega. Sama olulised on ka kujunevat inimest ümbritsevate lähedaste tugi ja mõju.

Millest sa räägid? Mina vastutangi oma poole eest – mina ei soovi oma emaga suhet, kui tema olulist enesearenduslikku hüpet ei tee. Ma ei nõua seda temalt, minu poolest ta võib elu lõpuni jääda selliseks nagu ta on, aga sellisel juhul ei ole mul mitte mingit soovi temaga tangot tantsida. Kui tema soovib minuga tangot tantsida, siis ta peab paraku omalt poolt pingutama.

Ja teiseks, minu emast ei olnud mulle ei lapsepõlves ega sirgumise ajal mingit emotsionaalset tuge. Mõju oli kindlasti ja selle mõju minimeerimisega on teraapias väga palju tegemist olnud. Aga tuge – vot seda küll ei olnud. Ma olen leppinud, et mul ei ole olnud ega saa kunagi olema nn vanemakuju, kelle juurde ma alati minna saan ja kes mind alati toetab. Õnneks on mul ämm, kes on valmis seda lünka suures osas täitma ja keda ma olen lõpuks ometi suutnud natuke endale ka lähedale lasta.

Kägu kirjutas:

Millest sa räägid? Mina vastutangi oma poole eest – mina ei soovi oma emaga suhet, kui tema olulist enesearenduslikku hüpet ei tee. … Kui tema soovib minuga tangot tantsida, siis ta peab paraku omalt poolt pingutama.

Ja teiseks, minu emast ei olnud mulle ei lapsepõlves ega sirgumise ajal mingit emotsionaalset tuge. Mõju oli kindlasti ja selle mõju minimeerimisega on teraapias väga palju tegemist olnud. ….Õnneks on mul ämm, kes on valmis seda lünka suures osas täitma ja keda ma olen lõpuks ometi suutnud natuke endale ka lähedale lasta.

Inimese sisemine maailmapilt peegeldub tema välistes suhetes. See võib kulgeda positiivses, kui negatiivses rütmis. On väga palju tegureid miks üks inimene saab rohkem mõjutatud, kui teine. Kuid minu kogemuste järgi on võimalik mõlemaid pooluseid välise mõjutaja poolt vastassuunda liigutada. Mõtle, kui su ämm oleks reageerinud sinu esmasele vaoshoitusele omapoolse tagasitõmbumisega?

Praegu meenuvad mulle ühed tuttavad (ema ja tütar), kelle omavaheline suhtlemine pani algul kulme kergitama. Õigemini viis, mismoodi tütar ema maailmakriitikalaviiniga toime tuli. Tõsisematest madinatest sain hiljem poole kõrvaga osa, kui ema tütre positiivsete seisukohtade üle imestades mõttesse oli jäänud. Lõpuks võttis mind juba muigama. Niipalju kui aru olen saanud, on ema nooruses kunagi olnud kõva tegija. Mingil ajal on depressiivsus tema elus miskipärast valitsevaks suunaks saanud. Tütart aga ei paista ema soigumised häirivat. Aga see selleks.

Miks suhe isaga peaks teemast välja jääma? Isadel on sama suur kohustus ja vastutus tunda huvi lapse käekäigu vastu ja olla toetav vanem, nii nagu emal. Kui emad peavad seda koormat üksi kandma, siis loomulikult võib see koorem osutuda liiga raskeks ja talle mõjuda. Milles sinu probleem seisneb? Et polnud lapsepõlves piisavalt taskuraha ja seetõttu koolis kiusati, süüdi aga jäi ema sest ta ei suutnud sind kaitsta? Kaasaegne new-age’lik “teraapia” oma “psühholoogiaga” aga on sulle korralikku ajupesu teinud, et ignoreeri, jäta suhtlemata, ole edukas, lase üle laipade, kiiremini ja kõrgemale ning hoidu nende poole, kelle rahakott priskem ja paksem, sest nemad teavad, kuidas õiget elu elada. Internetist aga saab sarnastelt julgust juurde. Kapitalistlik agoonia, kus oma ego on alati tähtsam kui teiste mõistmine.

Ma soovitan sul heita pilk selle teema pealkirjale – see võiks anda sulle aimu, miks siin räägitakse suhtest emaga ja mitte isaga, vanaemaga või lehma lellepojaga. Tee uus teema “Suhe isaga” ja siis tulevad inimesed sinna just sellest rääkima. Elementaarne ju.

Muus osas on sul aga ilmselt kas oma lastega suhted sassis ning püüad süütundeid eemale hoida või pole sa oma isiklikke traumasid oma vanematega seoses veel avastanud ning püüad end nende eest meeleheitlikult kaitsta – muud põhjust ma ei näe, miks peaks sul olema vajalik hakata esitama mingeid halvakspanevaid väljamõeldisi inimeste kohta, keda sa ei tunne ning kelle lugu sa ei mõista ning ilmselgelt ei tahagi mõista.