Alustuseks mainin ära, et olen oma partneriga koos olnud 8 aastat. Tänaseks on meil aastane laps ja laenuga ostetud kodu armsas väikelinnas.
Me kohtusime siis kui mõlemad olime noored. Alles täisealiseks saanud.
Nüüd küsimuse juurde.
Naised, kes te olete lapsehoolduspuhkusel olnud, kas te olete tundnud, et teie mees ei ole teile enam see õige? Ma päris tõsiselt olen viimase aastaga (peale lapse saamist) selles tõsiselt kahtlema hakanud. Ma tunnen, et ta ei tegele lapsega minu maitsele piisavalt, ta peamine tööväline tegevus on diivanil lamamine ja ta on kohutavalt igav vestluskaaslane. Me oleme ühtäkki nii erinevad inimesed ja elame nii erinevates maailmades.
Ühesõnaga, ma reaalselt olen umbes 500 korda endalt küsinud, kas ma olen tõepoolest sellise vea teinud ja alles nüüd ärkan?
Loomulikult ma olen sellest temaga rääkinud. Pole eriti abi saanud. Olen kohvri kokku pannud ja lapsega mõneks ajaks eemale läinud, et näha, kas pea saab selgemaks. Eemal olles igatsen küll ja mõtlen ta peale tihti aga nii kui koju tagasi tulen, jälle need asjad hakkavad närima – tema kõnepruuk, diivani lembus jne.
Ma olin varem tõeline pulmafänn ja tahtsin ka ise kord altari ette lennelda, aga pärast lapse saamist absoluutselt ei. Ma ei tahaks oma mehega abielluda.
Palun öelge, kogenud naised, et see on mingi koduse ema ülemõtlemine ja see on kellelgi teist veel nii olnud. Perekonna lõhkumine on küll mu halvim unenägu.
Teema: Suhe ja sisetunne
Meditsiini poole ehk pöörduda? ilmselt vajate abi.
Mingi 7-8a kriis ilmselt.
Ega sul üksi ka kergem poleks. Lapsega naist vaevalt, et keegi tahab.
Meditsiini poole ehk pöörduda? ilmselt vajate abi.
Ma sooviks täpsemalt teada, et millist meditsiiniasutust soovitate ja millise eriala arsti?
Minu küsimus seisneski selles, et kas tegu on tavalise koduse lapsemaailmas elava ema ülepaisutusega.
Võib küll olla, jah. Mis tüüpi ema sa oled? Kas oled selle aasta jooksul lasknud mehel lapsega tegeleda? Ei kergita kulmu, kui ta teeb asju teistmoodi kui sina? Või ehk kulmu kergitamise asemel hoopis väljendad oma ebakõla sõnadega… Usaldad sa teda lapsega? Lisaks… On sul oma aega selle aasta jooksul olnud? Oled saanud väljas käia – ma ei mõtle siin baarides, vaid lihtsalt õues jalutamas, sõpradega rääkimas-kohtumas-külas, trennis, teiste täiskasvanutega suhtlemas?
Ma arvan, et tihti tekkib kodusel lapsevanemal puudus täiskasvanu-kontakti järele, samas kui see, kes tööl käib, on päevasest kontaktist väsinud ja tahaks rahulikult kodus lõpuks omi mõtteid mõelda. Vähemalt mul oli küll nii – igal nädalavahetusel tahtsin väljasõitudele minna, sest kodus olin niigi palju olnud, samas kui partneril oli hea meel kaks päeva lõpuks kodus veeta.
Ehk oleks sul aeg tööle minna ja isa jääb lapsega koduseks? Siis saad päriselt aru, kas oli lapsemaailm see, mis segas või oletegi erinevad.. Aastane laps saab juba isa hoole all, ilma emata hakkama küll (mõtlen just, et rinnaga toita pole enam ammugi nii tihti vaja, et ei saaks päeval tööl käia).
Enda kogemuse pealt rääkides, siis sellised tunded peale lapse sündi mehe suhtes kestsid üsna kaua ja kui 7 aastat kooselu täis sai, kolisin lapsega välja. Tegelikult sai raseduse ajal selgeks, et mees on korralik siga, aga ma ka ei tahtnud peret lõhkuda. Kannatasin üleliiagi juba. Igasuguseid episoode oli. Kismad, enesehaletsus, viha mehe vastu nii, et ei kannatanud seda nägu ka enam näha. Lõpupoole elasime koos nagu vend ja õde ühe katuse all ja lõpuks lihtsalt oli juba nii ükskõik sellest mehest, aga lapse pärast venis lõplik otsus aina edasi. Pean ütlema, et kui lapsega ära kolisime, tundsin end kui uuesti sündinud, elurõõmu ja enese sain tagasi ja vaimne tervis paranes oluliselt. Tunnistan ausalt, et hakkasingi vale inimesega kodu mängima ja tegingi sellega vea. Probleeme oli enne rasedust ka temaga. Lootsin, et kõik on ületatav, aga kahjuks ei olnud. Lõpuks jõudis ka pärale, et pole mitte vaid halb mees, vaid tegelikult ka kehv isa, kes oma lapsega ei tegelenud, talle sünnipäevakinke ei ostnud jne, et mis pere ma omaarust punnita koos siis hoida ja lapsele sellist isa.
Iga pikemalt koos olnud inimene on mingil ajal mänginud peas mõttega, et mis oleks, kui me poleks enam koos. Mina olen oma abikaasaga koos olnud kohe-kohe 22 aastat, suvel 20. pulma-aastapäev, meil on kolm last. Ikka on suhtes rohkem pingeid, kui lapsed on alles väga väikesed – kodune ema ja tööl käiv isa mõnes mõttes elavadki erinevates maailmades. Naine tahaks vestelda nt uutest lastekasvatuse suundadest, aga mees ei oska miskit kosta, ta pole sellist asja uneski näinud. Mees tahaks rääkida töölt mõne lõbusa seiga, aga naine ei saa naljast aru, jne. Lapsega tegelemisega on sama – naine päev läbi müttab higimull otsa ees beebiga majandada, kodu korrastada, süüa teha ja loodab, et mehe koju saabudes on naise tööpäev läbi ja ta saab nüüd puhata, aga mees loodab ka koju jõudes, et tema tööpäev on läbi ja ta saab nüüd rahulikult puhata. Vot sellistel aegadel ikka olen mõelnud, et no milleks on vaja veel meest ka, elaks ise rahulikult oma lastega, oleks ühele inimesele vaja vähem süüa teha ja ühe inimese peale vähem vihastada ????. Aga kui jätta kõrvale lapsed, beebid, majapidamistööd, ajanappusest tingitud pinged – mina tean, et minu mees on ainus ja õige mulle. Kõik kriisid meie peres on ajutised ja mööduvad, lapsed kasvavad ja läheb aina lihtsamaks jne. Mõtle läbi kas sa naudiksid näiteks kahekesi nädalast reisi, kas sul oleks tore ja huvitav oma mehega? Või tülitseksite reisil olles? , igavleksite teineteise seltskonnas? Ehk pole mõtet lahku minna, kui pinged suhtes on tingitud sellest situatsioonist, mis hetkel peres on, mitte sellest, et teil omavahelist klappi ja keemiat ja armastust pole.
Esiteks hormoonid, teiseks diivanil vedelemine – koduses elus peavad ikka mõlemad täiskasvanud osalema. Hormoonid rahunevad ja koduse rollijaotuse saab üle vaadata ning võrdsemaks reguleerida.
Lapsega tegelemine… las isa hakkab lapsega beebivõimlemises või ujumises käima, siis tekib tal lapsega side. Teine asi, hakka endale õhtuti mõnikord vaba aega võtma, kus laps on kodus isaga ja sina näiteks trennis. Muidugi on mehed mugavad ja ei tee midagi ilma vajaduseta, ei tegele lapsega ka, seega tuleb see vajadus talle tekitada.
Kas sa ise oled huvitav inimene? Millised on need sisukad vestlusteemad, millest sa tahaksid mehega rääkida, aga ta ei võta vedu? Mida võiks mees sinu meelest diivanil vedelemise asemel teha? Millised on need huvitavad tegevused, millega sina ise oma aega diivanil vedelemise asemel sisustad? Kas oled proovinud meest ka nendesse kaasata? Kui mees vedu ei võta, siis las hoiab õhtuti kodus last, kui sina, sisukas ja huvitav inimene, õhtuti käid tegelemas huvitavate hobidega.
ta peamine tööväline tegevus on diivanil lamamine ja ta on kohutavalt igav vestluskaaslane.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Abielus üle 20 aasta. Mina oma kärts-mürts suhtumisega läheks lahku üle kuu (eriti kui on päevad). Paar korda on ka korralikke kriisiaastaid ka olnud.
Minu mees ei tegelenud lapse paari aastaseks saamiseni temaga üldse, no vahepeal mängis, aga ta kogu aeg ütles, et las kasvab suuremaks siis tegelen. No ja siis käiski lumeonne ehitamas, matkamas vms.
Kõik sõltub inimesest, kui sulle meeldib üksi elada, siis lase käia. Isal on siis konkreetsed nädalavahetused tegelemaks lapsega ja see distsiplineerib teda konkreetsele tegevusele. Alimente hakkab ka maksma, raha tuleb. Elu muutub palju kergemaks, ema saab kogu aeg süüdistada, et mees oli loll ja laisk ning ta pidi üksi rabama, mees jälle, et naine on segi pööranud.
Niipalju kui ma olen tuttavaid jälginud, siis esimene laps lööb pereelu paljudel sassi, emadel on suur koormus, isad ei saa aru, et midagi on vussis ja nii ongi tüli majas.
Võib olla nii või naa, aga üsna tõenäoliselt on teemaalgatajal siiski väike mommy-blue ja liiga palju aega kodus mõtlemiseks.
Võib-olla ta lihtsalt ei oska aastase lapsega veel suurt midagi peale hakata..?
Mida sa ise selle aastasega siis hirmsasti teed kogu aeg?
Lapse 1-2 eluaasta ongi vanematele raske. Töölkäiv vanem võib olla kurnatud päevasest seltskonnast ja ei jaksagi õhtul väga palju vestelda (eriti nii, et poleks “kohutavalt igav”). Kodusolev vanem ootab päev otsa suhtluskaaslast ja lendab siis peale, võib tunda, et ta on kõrvale jäetud, ei ole millestki rääkida jne (nagu teil)
Kuidas omavaheline suhe füüsiliselt poolelt, kas kirg on säilinud?
Aga laps jäta lihtsalt isaga kahekesi koju ja mine ise ka end vahel veidi tuulutama.
Ma küll teie suhtele kriipsu ei tõmbaks. Need kahtlused ikka saabuvad, just sellise 7-8 aasta vahega, aga kui iga kord lahku minna…
Jah, paljuski ongi need hetked otsuse küsimus. Meenuta teie algusaegasid, miks armusite, kokku jäite ja lapse saada otsustasite. Sa ei pea tundma mingit üleloomulikku filmiarmastust, aga saad otsustada, millist elu endale soovid.
Ma läksin mehest lahku pärast lapse sündi. See lõi nö pildi selgeks, mis tegelasega tegemist on. Häiris see, et mees absoluutselt ei tegelenud lapsega ja ei aidanud mind. Tal olid nö omad arusaamised meeste ja naiste töödest. Meeste töö oli auto tankimine:) naise töö oli kõik ülejäänud. See poärines suuresti tema vanemate eeskujust. Koristamisel oli natuke abiks. Häiris see, et väikse lapse kõrvalt pidid hakkama saama ka täiskasvanud lapsega, kes ei suutnud ise endale isegi võileiba teha. Kui süüa ei saanud, hakkas vinguma.
Ise olen samas seisus ,et väikeste lastega kodune. Ja ma tunnen, et kui asi nii edasi läheb ,siis ei jää sellest suhtest midagi järgi. Mu mees on nii kergelt ärrituv, eriti reageerib laste jonnile. No loogiline et väiksed lapsed jonnivad, katsetavad piire. Ja muidugi ka minul keeb vahel üle aga enamus aega ma võtan seda ikka mõistusega. Aga mees nagu ei suuda seda ja siis on närviline, kärgib lastega. Ja see paneb lastele aga hoogu juurde. Ja see ajab omakorda mu tuju ära, et kuidas täiskasvanud mees ei suuda aru saada asjadest, ma räägin ja räägin talle. Saab aru, muudab käitumist lastega aga nädala pärast jälle sama seis. Aga kui sellised pinged on kodus ja õhus pidevalt, siis ei taha enam lähedust ja nii see veereb. Mina ka ei tea enam mis ette võtta.
Muidugi ta teab, kuhu ja miks me läksime.
Me mõlemad oleme lapsevanemad esimest korda. Seega on see “rollijaotus” minule veel üsna vaieldav. Võib-olla ta lihtsalt ei oska aastase lapsega veel suurt midagi peale hakata..? Ma tõesti ei tea palju teised aastaste laste isad nendega toimetavad ja mis oleks okei.
Minu küsimus seisneski selles, et kas tegu on tavalise koduse lapsemaailmas elava ema ülepaisutusega.
Ära stseenitse. Loen su kirjutatut, ja ütlen, MIKS teil on tegelikult eriliselt ilus suhe- teil on PÄRIS, mitte kärgpere. Teil on üks ja ainus, ühine laps. Ei ole olukorda, kus ühe või teise poole jaoks võõras inimene oleks mängu segatud, kus peaks arvestama veel kellegagi.
Püüa endas selgusele jõuda, mis ja miks sind häirib, vajadusel otsi abi (kaugemalt kui perekoolist). Me kõik tuleme lapsepõlvest, võimalik, et mees erineb väga sinu isast kui võimalikust meesideaalist. Sinu lapsepõlvekodus oli teisiti, nüüd on nii, vms. Mõtle.
kui sulle meeldib üksi elada, siis lase käia. Isal on siis konkreetsed nädalavahetused tegelemaks lapsega ja see distsiplineerib teda konkreetsele tegevusele.
Ma ikka mõtlen, et seda isa-lapse aega saaks ju teoreetiliselt tekitada ka koos elades, selleks ei pea tingimata lahku minema. Aga kui naine sunnib ennast natuke sagedamini oma ajusid tuulutama, siis peaks ta hormoonilõksust ka rutem välja saama.
Kas sa kujutad ette, kui läbi võib olla üks mees, kellel on kodus väikesed lapsed? Mul on neist kahju. Kõigepealt see, et ammu pole juba korralikult magada saanud. Isegi kui naine tegeleb öösel pahasti magava lapsega ise, on uni rikutud. Ema saab päeval koos lapsega pikali visata, uinakut teha, isa peab päev otsa teistega võrdselt tegus olema. Õhtul tuleb koju, väsinud, tahakski diivanile pikali visata ja telekapulti klõpsida, aga seal ootab titest tüdinud naine, kes kas tahab, et mees nüüd võtaks lapsega tegelemise üle või et mees nüüd kukuks naise suhtlemisvajadust rahuldama. Oma suhtlemisvajadust võiks päeva jooksul mõne teise titemammaga rahuldada, aga mehele võiks titenduse paariks tunniks üle anda siis, kui ta on saanud kõhu täis süüa ja paar tundi puhata. Siis on paar tundi ema aeg. Mitte nii, et isa tuleb koju ja kohe algab uus tööpäev, aga emal algab vaba aeg. Mis lapsega tegelemisse puutub, siis paljud isad lihtsalt ei taha seda teha. Neil pole huvitav, seni kuni laps inimese mõõtu välja ei anna. Ja see jutt, et aga ta ise tahtis – kui uurida lähemalt, siis väga tihti oli asi hoopis nii, et naine soovis last ja mees ütles, et hea küll. Ja kui naine soovis, et mees väljendaks vaimustust, siis mees muidugi väljendas vaimustust. Hea mees ühesõnaga.
Ma ise olen käinud umbes sama vana lapse kõrvalt tööl. Isa oli kodus, mina käisin tööl. See tööleminek oli viga! Lust ja lillepidu oli lapsega kodusolemine võrreldes töölkäimisega. Vaesed mehed!
Mu mees on nii kergelt ärrituv, eriti reageerib laste jonnile. No loogiline et väiksed lapsed jonnivad, katsetavad piire. Ja muidugi ka minul keeb vahel üle aga enamus aega ma võtan seda ikka mõistusega. Aga mees nagu ei suuda seda ja siis on närviline, kärgib lastega. Ja see paneb lastele aga hoogu juurde. Ja see ajab omakorda mu tuju ära, et kuidas täiskasvanud mees ei suuda aru saada asjadest, ma räägin ja räägin talle. Saab aru, muudab käitumist lastega aga nädala pärast jälle sama seis. Aga kui sellised pinged on kodus ja õhus pidevalt, siis ei taha enam lähedust ja nii see veereb. Mina ka ei tea enam mis ette võtta.
Justkui minu kirjutatud. Minu vastumeelsus mehe suhtes tekkis ka just ja ainult sellepärast, et mees ei osanud lapsega käituda ja suhelda. Õppust ka ei võtnud, ei arendanud ennast. Muudkui jooksis peaga vastu seina, ärritus ja kärkis. Mehe rumalus oli ebaseksikas. Nii hääbus minu kirg ja soov koos jätkata.
Kas sa kujutad ette, kui läbi võib olla üks mees, kellel on kodus väikesed lapsed? Mul on neist kahju. Kõigepealt see, et ammu pole juba korralikult magada saanud. Isegi kui naine tegeleb öösel pahasti magava lapsega ise, on uni rikutud. Ema saab päeval koos lapsega pikali visata, uinakut teha, isa peab päev otsa teistega võrdselt tegus olema. Õhtul tuleb koju, väsinud, tahakski diivanile pikali visata ja telekapulti klõpsida, aga seal ootab titest tüdinud naine, kes kas tahab, et mees nüüd võtaks lapsega tegelemise üle või et mees nüüd kukuks naise suhtlemisvajadust rahuldama. Oma suhtlemisvajadust võiks päeva jooksul mõne teise titemammaga rahuldada, aga mehele võiks titenduse paariks tunniks üle anda siis, kui ta on saanud kõhu täis süüa ja paar tundi puhata. Siis on paar tundi ema aeg. Mitte nii, et isa tuleb koju ja kohe algab uus tööpäev, aga emal algab vaba aeg. Mis lapsega tegelemisse puutub, siis paljud isad lihtsalt ei taha seda teha. Neil pole huvitav, seni kuni laps inimese mõõtu välja ei anna. Ja see jutt, et aga ta ise tahtis – kui uurida lähemalt, siis väga tihti oli asi hoopis nii, et naine soovis last ja mees ütles, et hea küll. Ja kui naine soovis, et mees väljendaks vaimustust, siis mees muidugi väljendas vaimustust. Hea mees ühesõnaga.
Ma ise olen käinud umbes sama vana lapse kõrvalt tööl. Isa oli kodus, mina käisin tööl. See tööleminek oli viga! Lust ja lillepidu oli lapsega kodusolemine võrreldes töölkäimisega. Vaesed mehed!
oleneb vast tööst, minu jaoks on tööl käimine ikka võrreldamatult lihtsam.
Kui on aega kuulata, siis soovitan Vikerraadio arhiivist kuulata “Peresaadet” – saadet teeb pereterapeut ja aastate jooksul on lahatud erinevaid pere ja lastega seotud probleeme ja teemasid. Annab mõtteainet mis on normaalne, mida teha jne https://vikerraadio.err.ee/arhiiv/peresaade
Mis lapsega tegelemisse puutub, siis paljud isad lihtsalt ei taha seda teha. Neil pole huvitav, seni kuni laps inimese mõõtu välja ei anna.
Laps otsustati saada siiski koos, ükskõik, kes sellest rohkem vaimustatud oli, ja nüüd ei ole enam õiglane pläägutada, et “isal pole lihtsalt huvitav”. Väga paljudel emadel ka ei ole titega “lihtsalt huvitav” – kui oleks huvitav, siis ju lastega kodus olevad emad ei kurdaks, et suhtlemisvaegus ja kodus igav – aga tegelema peab, sest kui lapsega ei tegeleta, siis pole temaga tulevikus ka sugugi mitte “lihtsalt huvitav” vaid ainult “lihtsalt raske”.
Kahekesi tehti, kahekesi kasvatatagu. Muidugi ei saa tööl käiv isa sama palju aega lapsele kulutada, kui kodus olev ema, aga õhtuti emale tema oma vaba aega anda, see peaks ikka jõukohane olema.
Nende igavate aga vajalike asjade tegemine lapsega koos on muide ainus viis selles “lihtsalt mitte huvitavas” pambus ka need huvitavamad momendid üles leida, kui ta aegajalt ootamatult mingit uut oskust ilmutab või suhelda üritab.
Niiet lõpetage see vastik ja ebaõiglane “mehel pole huvitav” kategoriseerimine. Nii need asjad ei käi! Tänapäeval pole tööl käimine nii raske tegevus, et kodus AINULT puhkama peaks. Võib küll oma lapsega ka tegeleda!
Mis unevaegusesse puutub, siis ei, kodus olevatel emadel pole sugugi lihtsam välja puhata, kui isadel, eriti kuna öised tõusmised loetakse ainult ema teemaks.
Õhtul tuleb koju, väsinud, tahakski diivanile pikali visata ja telekapulti klõpsida, aga seal ootab titest tüdinud naine, kes kas tahab, et mees nüüd võtaks lapsega tegelemise üle
Oi-oi, kui kole, paha kuri naine nõuab, et isa oma lapsega tegeleks virvendava ekraani vahtimise asemel! Telekas on ometi inimõigus, põhiseadusega tagatud! Aga see, et lapsel isaga ka mingi side tekiks, see on mingi nõme naiste väljamõeldis, naised on ussisugu, eriti just väikeste tittedega mammad, nende käest tuleks kõik mehed ära võtta ja sanatooriumisse paigutada!
no kõik inimesed ei sobigi lastega kokku, seda ei tea ju enne kui lapsed käes, oma laps on ikka midagi muud kui eemalt nähtud lapsed, neid ei saa kellelegi tagasi sokutada kui enam ei jõua
ega laps sellest midagi ei võida kui temaga tegeleb keegi, keda selleks sunnitakse
ma olen küll naine, aga ma ei ole ntx võimeline pikalt lapsega tegelema, isegi kui mind selle pärast maha jäätakse või sõimatakse või mida iganes
Mina saan teemaalgatajast täiesti aru. Läksin oma väikeste lastega nende isa juurest ära just sellepärast, et ta ei pööranud enam mulle kui naisele tähelepanu ega viitsinud ka lastega vabatahtlikult aega veeta. Ei nõudnud midagi ulmelist – ainult elementaarset suhtlemist ja väikseidki tähelepanuavaldusi, aga kui ikka aastaid ühtegi head sõna üle huulte ei tule, nägu on pidevalt mossis peas ja hukkamõistu ning häiritust õhkab igast pilgust, siis mina muud lahendust ei näe, kui lahkuda. Vägisi ei saa kedagi hoolima sundida, nii lihtne see kõik lõpuks ongi.
Nüüd olen juba paar aastat lahus elanud ja täielikult rahul oma otsusega.
Ma tunnen, et ta ei tegele lapsega minu maitsele piisavalt…
Ei ole ilus naerda, aga ma lihtsalt ei suuda. Mis see sinu maitsemeel siis head räägib, mis selle aastase lapsega tegema peab? On lapsel mingid erivajadused, peab näiteks jalataldu masseerima 24h jutti või mida.
Kodune elu pakub sulle vähe emotsioone, oled sa mõelnud tööle näiteks minna?
