Tunnen, et olen omadega ummikus. Meil on mehega kaks väikelast ja koos oldud aastaid ka kahekümne ligi. Mehel on hobi, mis on üsna aeganõudev. Ettevalmistus, trenn, taastumine – see kõik võtab oma aja ja mina olen see, kes sellel ajal laste ja kodu eest hoolitseb. Aga seejuures on mees ka väga aeglane. Kõik tema ettevõtmised võtavad nii palju aega, et see ajab mind hulluks. Kui peame perega kuhugi minema, siis lähen juba varakult stressi, sest tunnen, et mina olen see, kes peab tempot tegema, et me üldse kuhugi jõuaks. Olen nagu kogu pere äratuskell ja südametunnistus. Alates ärkamisest on temal aega küllaga – 15 minutit voodis tahvliga ja samapalju WC-s jne. Mina siis toidan ja kasin lapsed ning püüan endaga toime tulla. Ja siis kui me oleme kuhugi õigeks ajaks kohale jõudnud ütleb mees, et näe jõudsime ju, mis sa närvitsed ja tõmbled. Täna pidi hommikul trenni minema, kuid minu korduva äratamise peale sai ta üles kella 11 ajal. Nüüd siis sööb ja sätib ja trenni ning ongi terve päev sujuvalt läinud. Ma tahan, et ta saaks trenni teha, sest see on tema tervisele hea ja hoiab stressitaseme madala. Samad olen oma vajadused nii minimaalsele tasemele viinud ja tunnen, et mul hakkab selles suhtes õhk otsa saama. Oleme tülitsenud ja rahulikult rääkinud ning püüdnud lahendusi leida, kuid kõik loksub ikka sellesse samasse rütmi tagasi. Minu kuhugi minekud on nii keerulised (selleks, et saaks ka oma aega) – nendest minekutest on tehtud nagu mingid tähtsündmused ja tseremooniad ning tagasi tulles on mul tunne, et pean maailma lõpuni tänulik olema ja loomulikult tuleb sellest käigust ajendatuna riburadapidi olukordi, kus mees enda arvates õigustatult jälle uimerdab ja oma asjadega tegeleb. Ühesõnaga mul on peale neid käike tunne, et olen kuidagi võlgu. Mehe ema ütles kunagi keset järjekordset kuhugi sättimise tohuvapohu, et mees mul on aja optimist, millest võib siis vist järeldada, et mina olen pessimist. Kas keegi on olnud samas olukorras ja kuidas olete suhte koos ning toimivana hoidnud?
Teema: Suhe kriisis – aja erinev tajumine
Mees on sul tüüpiline flegma, mitte mingi optimist. Tavaline supinahk.
saada mees ajaplaneerimise koolitusele. toksid guuglisse sisse ja leiad, et niisuguseid on kümneid. Iseasi muidugi, kas selline asi su mehele mõjuks.
Kas mees vabatahtlikult, ilma sinu pealekäimiseta lastega tegeleb? Kui palju? Vbla ta lihtsalt teeb näo, et ei tunne kella, aga tegelikult lihtsalt ei viitsi mingeid toiminguid teha.
Mina ka pole eriti selline, kes kohe voodist välja kargab, 15 minutit voodis vedelemist ei ole mingi megapikk aeg iseenesest. Aga kui pean kuskile kella peale kohale jõudma, siis ma sellega siiski oskan arvestada, planeeringi endale selle pikutamise aja minekusse sisse.
See tundub ju tore elu küll, kui saab teisipäeva hommikul kella 11-ni magada…
Aga ma tunnen küll sellist elu, ei hakka täpsustama… Soovitus:
Organiseeri endale regulaarsed käigud – parim oleks mingi trenn, et ka enda tervis korras hoida, aga võib ka olla mõni hobi või ring, mis sulle meeldib. Olgu see käik 1 või 2 korda nädalas ja kindel kellaaeg, REGULAARSELT. Mehega lepi kokku, et sel ajal on kodu ja lapsed tema rida. Ja siis jää endale kindlaks ja lahku kodust täpselt sel kellaajal, kui sul kokku lepitud ja vaja (ükskõik, is olukord siis kodus valitseb). Nii saad endale aega ja ka närve rahustada… Koju tagasi jõudes on ka rohkem energiat selase olukorraga tegeleda ja asju teise pilgu alt näha.
Paarisuhe peab ikka mõlemale midagi pakkuma, kui üks saab teha omale meeldivat tegevust kodust väljas, siis peab seda saama ka teine. Lapsed on ka MÕLEMA vanema rida.
Tegelikult aitab see, kui teete samasuguse kalendri seinale, nagu meie peres on. Mina panen need kellajad sinna kirja, millal mina kodust ära olen ja lapsed mehe kaelas on ning mees ise vaatab, kuidas hakkama saab. Mees paneb enda hobid ja muud sõidud ka sinna paika. Kui mõlemal satub midagi samale päevale, vaatame, kes on vähem samas nädalas vabadust saanud ja teeme kokkuleppeid, vahel saab teine rohkem vabadust mõnel teisel nädalal jne. Täiskasvanud inimest ei muuda. Räägid temaga läbi, et aja planeering on tema enda probleem, hobideks aega peab olema võrdselt ja kalender on abiks. Minu mees on selline, et ta jätabki trennis neil päevadel käimata, kus mind kodus ei ole kuna ta peaks lisaks trennile tegelema lapsehoidja juurest läbi sõitmise ja lastele toidu valmistamisega. Mina enda trennipäeval saan kõige sellega hakkama, sest ma tegutsen hoolikalt läbimõeldult ja kella vaadates. See, et tema trenni ei jõua on tema valik, kuna talle ei meeldi kiirustamine, siis igavleb pigem kodus. Ja mina ei hakka teda ümber veenma, sest ta on täiskasvanud inimene ja teeb oma otsused ise.
Koos külla minnes ma lihtsalt valmistangi end psühholoogiliselt ette, et ma olen sellistel juhtudel üksikema. Ma pakin kaasa nelja inimese (3 last ja mina) riided, magamisvarustuse, ravimid, hügieenitarbed, tassin need ise autosse, külas tegelen lastega ainult mina, sest mees ei suuda keskenduda mitmele asjale korraga, pärast pakin jälle mina kõik kokku. Aga kui mees siis viimasel hetkel toob mulle oma triiksärgi triikida enne väljumist, siis keeldun, sest isegi lapsed peavad juba eelmisel päeval oma riided välja mõtlema, et mul oleks võimalik triikimise tarvis vajalik aeg planeerida. Siit vastus mõnele inimesele, kes küsib, miks te lasete oma mehel kortsus pluusiga peole tulla, mees lihtsalt ise keeldub triikimast. Samas kui mees on üksi lastega kodus, saab ta nendega edukalt hakkama. Ta lihtsalt keeldub mitut asja korraga tegemast ja kiirelt tegemast, pigem jätab külla minemata või tegevuse tegemata ja see on tema õigus. Kui mina tahan kõike ühes päevas jõuda, siis paraku pean mina olema see, kes kõike korraga teeb. Nii lihtsalt on.
Selline flegma oli ta ju ka enne laste saamist? Et miks sa siis nüüd nii üllatunud oled. Mina olen ka loomult kärme, võin teha mitut asja korraga jne. Mees nagu mees ikka – seega panen konkreetselt paberile kohustused ja kellajad – näiteks kui on suurem pidu –
1) alumine korrus korda teha kell 14.00
2) kartulid koorida 15.00
3) laud katta 15.45
Vahest märgin juurde, et kes osalevad, kuna peres on 3 poissi veel. Ja ilusti on kell 16.00 kõik valmis.
Täna pidi hommikul trenni minema, kuid minu korduva äratamise peale sai ta üles kella 11 ajal. Nüüd siis sööb ja sätib ja trenni ning ongi terve päev sujuvalt läinud.
Mis mõttega sa täiskasvanud meest emmetad? Ja selle nimel veel oma vajadusi maha salgad? Saagu ise hakkama. Sellest alustagi
Selline flegma oli ta ju ka enne laste saamist?
Sellest ei saanud ju absoluutselt aru, sest enne laste saamist ei olnud mingit põhjust kiirustada ja mitut asja korraga teha.
oh, mul ajas sinu postitust lugedes juba harja punaseks. mu mees on ka aeglane, aga mitte nii hull.
tunnen pidevalt et ma ei saa asju nii kiiresti teha kui tahaksin, ta lihtsalt kärbib mu hoogu, entusiasmi, energiat..kõike. mitu korda rääkides ja vihastades saab ta lõpuks liikuma ikka, aga siis on juba tuju rikutud ja mees nimetab mind “näägutavaks naiseks” mõnikord mõtlen et tõepoolest, elaks eraldi, las ta siis soiub päevi õhtusse, omaette, segamatult..
mul veel kaks poega ka, kes on isa suust kukkunud. kui kuhugi minek, siis kõik võtavad vaid oma arvuti ja laadija kaasa, mina pakin siis kõik ülejäänu. oeh, sellest võiks lõputult rääkida, näib et organiseerimisvõimest, ajakasutusoskusest ja süsteemsusest on meestel ikka kõvasti vajaka.
Minu mees on täpselt samasugune “aja suhtes optimist” ehk otse 6eldes krooniline hilineja alates varasest lapsepõlvest ja mul tuleb kananahk peale kui kuulen teda ütlemas “aega on”, sest teda tundes on see aeg mis praegu on üle, hiljem täpselt puudu. Ja samamoodi midagi kodus ei liigu ilma emme korraldamiseta, issi lihtsalt on, emme käsutab riidesse, küsib, kas hambad on pestud, muudkui utsitab ja korraldab. Issi on lihtsalt kõrval lahe 😛 Ja samamoodi on minul sellest villand, täpselt samadest asjadest.
Mingi kodust äraolemine maksab selles mõttes kätte, et ees ootab mänguasjade-kola-mustade nõude plahvatus “emme tuleb ka koristab”. Peaks ka sedamoodi tegema, et kui koju tulles laga pärast uksest sisse ei saa, siis keeran ukse peal ringi ja ütlebn, et tulen koju siis kui kõik on sama korras kui minu lahkudes.
Ja samas ei jõuta ära imestada, miks mina vingun, et tema lastega vähe tegeleb, kui tema on kodus. Jah, on kodus, aga abi tast mingit ei ole ilma konkreetse käskimiseta siis on jälle mokk vingus, mina käsutan teda ja mikromanageerin! Ma ei viitsi ka kogu aeg malbet tuvikest ja naiselikku tarkust “kallis, kas sa teeksid mulle selle teene ja peseksid pojal hambad!” etendada, kui on tahtmine karjuda “Liguta ometi!”.
Mina lahutasin. Oli ka mul selline aegluup laisk vingus näoga mees, nö neljas laps mul kaela peal.
Ei jaksanud peale 18a enam. Nyyd lapsed ka teismelised juba, raskem aeg möödas, parem yksi kui sellisega.
Või noh, mis yksi. Leidsin uue mehe, kelle jaoks ei ole mingi piin koos kokata ja asju teha nii minu kui mu lastega.
Exi probleem oli, et ta ema oli talle kõik ette-taha teinud ära ja selline lapse roll jätkus ka kooselus. Sellest ei paraneta isegi kui mölised.
Mina lahutasin. Oli ka mul selline aegluup laisk vingus näoga mees, nö neljas laps mul kaela peal.
Ei jaksanud peale 18a enam. Nyyd lapsed ka teismelised juba, raskem aeg möödas, parem yksi kui sellisega.
Oi, mul on selline sõber. Tulevad naisega meile ja õhtul räägivad, et hommikul tarvis edasi sõita kohe varakult. Absoluutselt hiljemalt kell 9.30 peavad hakkama sõitma Hommik käes, kell 8, mina ärkan kella peale…kohvimasin käima, salat-võileivad valmis ja lauale, duši alt läbi, koer sööta, laud katta. Kell on 8.45, mina istun ja ootan…no et hakata kolmveerand tunni pärast sõitma, peaksid nad kohe hommikulauda tulema. Naine tuleb tavaliselt kell 10 siis ja mees kuskil kell 15. Kui ma naisele ütlen, et mine aja oma mees üles, pidite ju sõitma, ta vastab, et mees ei tule käsu peale niikuinii.
Sama lugu ka meile külla tulekuga. Viimati oli nii, et pidid tulema erinevatest kohtadest kahe autoga reedel nii ca kl 19. Naine tuli kell 19.15. Mees tuli pühapäeval kl 12. Põhjendusteta. Ta lihtsalt “aeg kulus ja ei tahtnud rapsida”. Kui naine vahepeal korra helistas, siis mees ütles, et ma ju juba tulen. See ilmselt tähendas, et oli juba saanud pool tekki pealt maha visata. Kui mees tuli, oli naine juba 14 h tagasi koju läinud, aga mees ei teadnud seda, sest “ma ei hakanud toru võtma, kui ta helistas, sest ma juba ju olin tulemas”.
Teinekord istume koos ja tal naine palub, et mees tooks autost ütlee kampsuni. See läheb vähemalt kaks tundi, kuni ta autosse jõuab. Küll nagu hakkab juba tõsuma, vajub jälle tagasi. Siis hakkab juba minema, aga miski jääb silma ja siis uurib seda. Siis koogutab natuke niisama edasi-tagasi. Tegelikult ta ei saa tööl ka käia, sest ta on liiga aeglane, et suuta kella pealt tööle minna.
Muidu on tore mees. Kuna on kodune, teeb iga päev perele süüa. Üldiselt alustab kolmapäevase ühtusöögi ettevalmistust esmaspäeval. Mina muidugi tema naise asemel ei suudaks selle mehega elada. Laisk ta pole, ta võib ka päev otsa rahulikult 14 tundi puid lõhkuda maha istumata ja pausi pidamata, aga lihtsalt närviajava aeglusega toooooob uue paku, siis tõõõõõõstab kirvest ja siiis varub jõudddu ja siis lööööb ja siis vaaaaatab, kas löök läks hästi. Ja sis uuuuesti teo aeglusel…
Õõv, ütleks Delfi.
Ma lugesin ja kujutasin ette, kuidas üks stand-up koomik seda teksti esitab 😀
Soovitaks seina peale kalender paigaldada. Märkige ERINEVATE värvidega kummagi aeg, kuna tegelete enda isiklike hobidega ja nn pereväline aeg. Siis mees hakkab ka võibolla aduma, kui näeb visuaalselt KUI palju ta tegelikult iseendale elab.
MInul oli ka elline täiskasvanud poisikese moodi flegma mees. Ema oli tal olnud väga kamandaja ja ta ise ei osanudki oma aega planeerida või ei tahtnudki vastutust võtta- ootas kuni kamandatakse ja 5 korda meelde tuletatakse.
Esimesel kooseluaastal jäi tihti tööle hiljaks, mulle tekitas see stressi, sest kartsin et kaotame sissetuleku jne
Enne ta liigutama ei hakanudki, kui mina jõudsin täieliku läbipõlemiseni. Eks ma olen ka selline kanaema ja hoolitseja tüüp ja esimestel aastatel suure armastusega siis hoolitsesin tema ka ära.
Siis tekkisis ärevus ja unehäired. Lapsed sündisid ja väikese vahega ja ühel heal päeval enam ei jõudnud. Tülitsesime mingi pool aastat tõusude ja mõõnadega- mina ikka oma vajadusi ja koormust selgitades, tema lubadusi andes. Natuke aega lõi rohkem kodus kaasa ja siis vajus jälle mugavusse.
Otsustavaks sai see, kui mul oli ramm nii otsas et tegin ettepaneku lahutada. Siis oli tal järsku vesi ahjus. Kompromissina oli nõus pereteraapiasse tulema. Muidu ta ka üsna pehme loomuga- ei olnud selline sõjakas, lihtsalt laisk nagu lohe.
Teraapia avas meie mõlema silmad. Minu omad selles, et tegelikult ta väga hoolib perest ja tahab tööd teha. Tema omad selles, et tuleb hakata vastutama ja tegutsema.
Imede ime ja elu muutuski paremuse poole, kuigi ikka mõned tagasilöögid olid.
Õnneks oli mul taskust võtta psühholoogist sõbranna, kes õpetas mind nagu titte oma vajadusi väljendama ja enda eest seisma.
Praegu on “suurest paugust” möödas üle 2 a ja olen hetkel eluga rahul. Kodused valdkonnad on jagatud. Mina ei vastuta enam hilinemiste vms sellise eest. jne Kõike ei jõuagi siin ära kirjeldada. Austus üksteise vastu on suurem.
Nii et soovitan küll põllepaelad nurka visata ja koduses elus korralik jagamine ära teha.
Kahjuks on ka selline ütlus, et kes ennast muuta ei taha, peab piisavalt tihti partnereid vahetama.
Mina seepeale mõtlen, et mis pagana pärast selle mehega koos elatakse, kui ta elementaarseid koduasju ei saa tehtud.
Vot ja seda mina mõtlengi juba aastakene, et milleks mulle koju selline. Kui kodus on refrääniks “ma ei tea, ma ei näe, ma ei kuulnud, ma ei saanud aru”, siis mis kasu sellisest mehest on koduses majapidamises? Ja siis kui aastas kord tehakse ruutmeeter vaipa puhtaks, siis on kehakeel selline “te upuks ikka s*ta sisse siin, kui mina midagi ei teeks!”
See reisidele sättimine on ka sama: mina korraldan nelja inimese asjad ja siis käib tema “kus mu sinised ujumispüksid on! Missugused plätud ma kaasa võtan, kus need on?” kuni ma lõpuks plahvatan, et äkki suudad sa OMA asjadega ise hakkama saada, mul niigi kiire. Siis jälle naine nõid.
õõv jah.
Hetkel on see periood, kus me ka käime pereterapeudi juures ja mees pingutab, tegeleb lastega rohkem jne. Ainuke viga, et minul puudub igasugune optimism ja lootus, et see muutus püsiv on. Heal juhul paar kuukest ja siis vajub asi jälle vanasse r66passe, ma olen nüüd niiii tubli olnud küll ja võin natuke rihma jälle lõdvekas lasta, pingutanud ju mehemoodi, arvab mees… ja siis?
Meil on ka selle asja põhipõhjus Emme, kes eluaeg sokid voodi eest korjas-pesi ja üles ajas ja oli muidu eeskujulik kanaema. Lisaks sellele, et ta ei saa aru, mida vaja teha on, ta ka ei oska tunnustada, kuipalju mina teen. Sest ta lihtsalt ei saa sellest arugi. Põrand peseb ometi ennast ju ise, mis vaev see (va siis kui tema seda teeb, siis on see elu pingutus ja kohane oleks näoli maha langeda ja tänada!), tema puhtad riided on alati kapis jne. Nagu aru saate, ma olen juba üsna kibestunud 🙂
Selline flegma oli ta ju ka enne laste saamist? Et miks sa siis nüüd nii üllatunud oled.
Vaata, kolme lapsega on oluliselt rohkem sahmimist kui normaalsel üksikul täiskasvanul ja siis tulevad need puudujäägid eriti selgelt välja, kui mina pean olema kaheksakäeline kodumasin ja tema… lihtsalt on.
Tunnen, et olen omadega ummikus. Meil on mehega kaks väikelast ja koos oldud aastaid ka kahekümne ligi. Mehel on hobi, mis on üsna aeganõudev. Ettevalmistus, trenn, taastumine – see kõik võtab oma aja ja mina olen see, kes sellel ajal laste ja kodu eest hoolitseb. Aga seejuures on mees ka väga aeglane. Kõik tema ettevõtmised võtavad nii palju aega, et see ajab mind hulluks. Kui peame perega kuhugi minema, siis lähen juba varakult stressi, sest tunnen, et mina olen see, kes peab tempot tegema, et me üldse kuhugi jõuaks. Olen nagu kogu pere äratuskell ja südametunnistus. Alates ärkamisest on temal aega küllaga – 15 minutit voodis tahvliga ja samapalju WC-s jne. Mina siis toidan ja kasin lapsed ning püüan endaga toime tulla. Ja siis kui me oleme kuhugi õigeks ajaks kohale jõudnud ütleb mees, et näe jõudsime ju, mis sa närvitsed ja tõmbled. Täna pidi hommikul trenni minema, kuid minu korduva äratamise peale sai ta üles kella 11 ajal. Nüüd siis sööb ja sätib ja trenni ning ongi terve päev sujuvalt läinud. Ma tahan, et ta saaks trenni teha, sest see on tema tervisele hea ja hoiab stressitaseme madala. Samad olen oma vajadused nii minimaalsele tasemele viinud ja tunnen, et mul hakkab selles suhtes õhk otsa saama. Oleme tülitsenud ja rahulikult rääkinud ning püüdnud lahendusi leida, kuid kõik loksub ikka sellesse samasse rütmi tagasi. Minu kuhugi minekud on nii keerulised (selleks, et saaks ka oma aega) – nendest minekutest on tehtud nagu mingid tähtsündmused ja tseremooniad ning tagasi tulles on mul tunne, et pean maailma lõpuni tänulik olema ja loomulikult tuleb sellest käigust ajendatuna riburadapidi olukordi, kus mees enda arvates õigustatult jälle uimerdab ja oma asjadega tegeleb. Ühesõnaga mul on peale neid käike tunne, et olen kuidagi võlgu. Mehe ema ütles kunagi keset järjekordset kuhugi sättimise tohuvapohu, et mees mul on aja optimist, millest võib siis vist järeldada, et mina olen pessimist. Kas keegi on olnud samas olukorras ja kuidas olete suhte koos ning toimivana hoidnud?
Aga tee katse, lõpeta IGASUGUNE tempo tegemine. Tee enda asjad ära ja kui teine ei jõua, jääb minemata. Lõpeta ära temale Ema olemine. Kui ise ei ärka, siis jääb minemata. Kui ise ei oska kella tunda, siis ei saa teha asju, mis kella vajavad. Lase julmalt kõigi ettevõtmistel mitte toimuda. Ok, jäävad piletid kasutamata, lõppude lõpuks on see ju ainult raha. Kui jääb minemata, midagi tegemata, siis mees ka märkab et tema osa jäi tegemata. Hetkel rabad sa tema asjade eest ka. Milleks? Kes oli suhte alguses aktiivne pool? Kas tõesti mees?
Ok, jäävad piletid kasutamata
Ei-ei, miks piletiD, ikka ainult mehe pilet.
Oi, mul on selline sõber. Tulevad naisega meile ja õhtul räägivad, et hommikul tarvis edasi sõita kohe varakult. Absoluutselt hiljemalt kell 9.30 peavad hakkama sõitma Hommik käes, kell 8, mina ärkan kella peale…kohvimasin käima, salat-võileivad valmis ja lauale, duši alt läbi, koer sööta, laud katta. Kell on 8.45, mina istun ja ootan…no et hakata kolmveerand tunni pärast sõitma, peaksid nad kohe hommikulauda tulema. Naine tuleb tavaliselt kell 10 siis ja mees kuskil kell 15. Kui ma naisele ütlen, et mine aja oma mees üles, pidite ju sõitma, ta vastab, et mees ei tule käsu peale niikuinii.
Sama lugu ka meile külla tulekuga. Viimati oli nii, et pidid tulema erinevatest kohtadest kahe autoga reedel nii ca kl 19. Naine tuli kell 19.15. Mees tuli pühapäeval kl 12. Põhjendusteta. Ta lihtsalt “aeg kulus ja ei tahtnud rapsida”. Kui naine vahepeal korra helistas, siis mees ütles, et ma ju juba tulen. See ilmselt tähendas, et oli juba saanud pool tekki pealt maha visata. Kui mees tuli, oli naine juba 14 h tagasi koju läinud, aga mees ei teadnud seda, sest “ma ei hakanud toru võtma, kui ta helistas, sest ma juba ju olin tulemas”.
Teinekord istume koos ja tal naine palub, et mees tooks autost ütlee kampsuni. See läheb vähemalt kaks tundi, kuni ta autosse jõuab. Küll nagu hakkab juba tõsuma, vajub jälle tagasi. Siis hakkab juba minema, aga miski jääb silma ja siis uurib seda. Siis koogutab natuke niisama edasi-tagasi. Tegelikult ta ei saa tööl ka käia, sest ta on liiga aeglane, et suuta kella pealt tööle minna.
Muidu on tore mees. Kuna on kodune, teeb iga päev perele süüa. Üldiselt alustab kolmapäevase ühtusöögi ettevalmistust esmaspäeval. Mina muidugi tema naise asemel ei suudaks selle mehega elada. Laisk ta pole, ta võib ka päev otsa rahulikult 14 tundi puid lõhkuda maha istumata ja pausi pidamata, aga lihtsalt närviajava aeglusega toooooob uue paku, siis tõõõõõõstab kirvest ja siiis varub jõudddu ja siis lööööb ja siis vaaaaatab, kas löök läks hästi. Ja sis uuuuesti teo aeglusel…
Õõv, ütleks Delfi.
Ma lugesin ja kujutasin ette, kuidas üks stand-up koomik seda teksti esitab ????
Lausa ÕÕVASTAVALT naljakas, aga samas nii tuttav, sest minu eksmees oli samasugune, ja loomulikult meie ühine poeg kah. Ma muud ei teegi kogu aeg, kui ootan lapse järgi.
Mul samasugune flegma abikaasa ????.
Ma olen seda aga algusest peale teadnud ja meie kooselu toimib ideaalselt, sest ma ei stressa selliste asjade pärast. Ta on algusest peale selline ju olnud, veider oleks nüüd aastaid hiljem kirema ja karjuma hakata.
Muidugi erisused on kah, nt see, et lapsega tegeleb ta väga palju. Ma ei tee neile ka reegleid ega tegevuskavasid, ise teavad, kuidas ja mis. Käivad kord nädalas koos mingis ringis, hommikul aitan mõnikord lapse valmis panna aga ajaliselt vaatab ise, et kohale jõuaks. Kusagile minnes palin mina enda ja lapse asjad ja üldised asjad (maamajja minned söögid, voodipesud vms). Tema aga teeb kogu tassimise ja autosse paigutamise. Mulle sobib, olen väga kiire pakkija.
Koduste toimetustega on nii, et enamuses koristan mina (olen hetkel kodune ka) aga olen teinud nimekirja asju, mis mulle ei meeldi teha ja neid teeb siis tema, vahepeal lihtsalt tuletan meelde, et nüüd jälle võiks.
Üldiselt ma ju näen, et kuidagi omas tempos ja rahulikult kulgedes ta ju tegelikult toimib, asjad saavad tehtud, oma kohtumistele ta ju jõuab jne. Teinekord siia-sinna minnes jõuame jah 15 minutit hiljem aga kas see on siis väärt kellegi närvi minemist ? Pigem on temast väga väga palju kasu just minu närvide hoidmisel, kui mul on mingi tähtis asi ees ja 100 muret, siis tema on alati rahulik ja kindel kalju ja saan siis sisse-välja hingata ja proovida ka rahu säilitada. Tülitsemist või üksteisega näägutamist meil ei ole.
Lihtsalt teie tremperamenditüübid on erinevad. Nagu juba eelpool öeldud – lõpeta see emmetsemine. Sind ajab tema aeglus hulluks – siis muudagi ennast, mitte ära ürita teda muuta.
Teinekord siia-sinna minnes jõuame jah 15 minutit hiljem aga kas see on siis väärt kellegi närvi minemist ?
Teatrisse niimoodi minna ei saa. 15 minutit hiljem üldjuhul saali ei lasta, saad alles pärast vaheaega etendusele. Pulmatseremooniale ja matustele mulle ka ei meeldiks 15 minutit hilineda. Lapse lõpuaktusel saavad hilinejad lihtsalt kehvemad kohad või jäävad sootuks saali ukse taha. Lennukist või praamist võib maha jääda, rongist ja bussist loomulikult samuti.
Hiljuti oli just artikkel ka, et isegi õpetajad peaksid erinevaid temperamenditüüpe arvestama 🙂
Teinekord siia-sinna minnes jõuame jah 15 minutit hiljem aga kas see on siis väärt kellegi närvi minemist ?
Teatrisse niimoodi minna ei saa. 15 minutit hiljem üldjuhul saali ei lasta, saad alles pärast vaheaega etendusele. Pulmatseremooniale ja matustele mulle ka ei meeldiks 15 minutit hilineda. Lapse lõpuaktusel saavad hilinejad lihtsalt kehvemad kohad või jäävad sootuks saali ukse taha. Lennukist või praamist võib maha jääda, rongist ja bussist loomulikult samuti.
No muidugi ma ei mõelnud selliseid olukordi. Pigem seda, et kui külla kutsuti kella 19-ks, siis 15 minutit hiljem jõudes pole mingit vahet. Iga kord ju ei hilinegi aga teinekord vabamale kokkusaamisele selline hilinemine ei muuda kellegi elu, eriti kuna on olemas ka telefonid ja saab märku anda. Lihtsalt mõni inimene on hullult kinni ajalistes graafikutes ja läheb ka sellisel juhul närvi ja karjub kõigi peale ja tekitab mõttetut stressi kui tegelikult pole mittemingisugust vahet. Mul ema on nt selline, kes Tallinna lennujaama minnes arvestab ikka 2 tundi kõige jaoks pluss aegsasti vaja meie linnast teele minna jne. Tegelikult on aega maa ja ilm ja 15 minutit ei muufa mitte midagi.
kui külla kutsuti kella 19-ks, 15 minutit hiljem jõudes pole mingit vahet.
Muide, mulle ei meeldi sellised inimesed, kes külla kutsutult jäävad hiljaks. Kui ma ütlen, et ootan kella 19ks, siis 19.15 on viimane taks, aga mõned hilinevad ka tunni. Kui ma ütlen “umbes-täpselt kell 7”, siis pole tõesti lugu. Minu aeg ka maksab ja kui ma külalisi ootan, siis ma midagi tõsist ette võtta ei saa.
Mina tegin oma paadunud hilinejale selgeks, et hilinemine pole mitte üksnes ebaviisakas, vaid sellega näitad ka oma ülbet suhtumist teistesse inimestesse. Mulle sobib see: “täpsus on kuningate viisakus” ja osundab sellele, et ma pean lugu inimestest, kellele ma külla lähen.
Loomulikult tuleb arvestada ka kultuuritausta, Lõuna-Euroopas tähendab kella 7ne küllakutse üldjuhul seda, et enne 9t ei oodata. Aga meie pole Lõuna-Euroopas.
No aga mis teha sellisega?? Vahepeal oli mul ikka päris tõsiselt kopp ees. Aga samas, ma ikka armastan teda veel (kuigi vahepeal olen nii vihane, et äsaks panniga… kui see aitaks! 😛 ) Ei hakka ju sellise asja pärast joonelt lahutama ka, mehel on ikka häid omadusi ja kokkuvõttes üsna hea mees, hoolitseb ja hoolib ikka ka oma perest. Kui ainult sellest isekusest, laiskusest ja omaenese mugavusest natukenegi ulatuks teiste tegemiste peale ka tähelepanu p66rama.
Nõustaja praktiliselt ütles, et ega sellisele enam uusi võimeid ei õpeta, kui ta ikka ei oska, pole kodus õpetatud ega kaasa antud jne. Siis kas lepid ja üritad teda keelitamise ja kiitmisega tegutsema panna (no tead, see et meega püüab rohkem kärbseid kui äädikaga, eksole “kallis mees, mul oleks suur abi, kui sa XXX” jms ila, no krt, kas ma olen koeratreener+emme või naine talle! Ma niigi lapsi motiveerin, enesehooldamise harjumusi juurutan ja kiidan niiet ninast veri väljas 😛 ) või ongi kaputt.
Osad siin kirjeldatud mehed on lihtsalt pikaldased, aga see on teine asi kui vilets ajaplaneerimisoskus+ laiskus ja mugavus.
Ei tea, mis värk neil naistel selle vastutuse võtmisega on (eks mul endal samamoodi :(). Seda peab väga teadlikult juhtima, et ei muutuks fuuriaks. Ideaalset pole isegi saavutanud, aga paremaks olen oma elus saanud küll. See sisemine keemine on tegelikult väga halb. Ega pereliimed lollid ole, nad ju tunnetavad pinges õhkkonna ära.
Naine, ära võta ometi vastutust teise inimese eest. Kui mees ei pane äratuskella, siis las magab sisse. (ma tegelikult ei saa aru, miks üldse Sina peaksid vastutama TEMA kellaaegade pärast?) Kui ei pane omale õhtul asju valmis reisiks, siis las sahmib hommikul (ise süüdi, et varem ei planeerinud). Kui särgid on triikimata, aga neid pole piisava etteteatamisajaga toodud, siis peab kortsus särgiga minema.
Taevakene, tegemist on ju lõpuks täiskasvanud inimesega!
Rääkimine ja kokkulepped ei aita midagi, mina sellesse eriti ei usu – ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kui on saanud nii kaua mugavalt elada, et on teada, et niikuinii keegi aitab ja korraldab. Kui reaalselt peab kannatama tagajärgi, alles siis tuleb mõistus pähe.
Minu mees ka vabatahtlikult ei tule vastutuse peale, nii ma püüangi täiesti teadlikult korraldada endale suuremate plokkidena vaba aega. Lähen õhtuti kuskile ära või nv-l terveks päevaks vms. Siis tunnen, et olen oma aja nö tagasi saanud ja ei kee sisimas ega ole kuri.
Kui tagasi tulleks olema maja peapeale pööratud, siis koristama ma kindlasti ei hakkaks. Võimalik, et pöörakski tagasi, nagu üks eelnev kägu kirjutas ja naaseks, kuni esialgne olukord taastunud.
Kuni meest kohelda nagu vastutusvõimetut last asjad paremaks ei muutugi.
Naine, ära võta ometi vastutust teise inimese eest. Kui mees ei pane äratuskella, siis las magab sisse.
Kõik on õige ja ilus ja tehtav, aga kui mehest sõltub ikkagi see, kas kogu pere mindud saab? Kui nt tema viib hommikul lapsed kooli ja tema pärast jäävad ka lapsed pidevalt hiljaks, kui lõppude lõpuks tema ostetud on lennukipiletid (ta on ükskord reaalselt ka lennukist maha jäänud, ja lugematuid kordi saabub lennujaama hing jooksmisest paelaga kaelas) ja mind ei lubata nt kolme lapsega üksinda isegi lennukisse 😛 Kui teatrisse hiljaks jäädes jääb esimesest vaatusest ilma kogu pere. Kui arsti juurde jõuab ta 15 min hiljem jnejne, sest ta reaalselt astub uksest välja siis kui kohtumise kellaaeg juba käes on (ka koolis käis ta niimoodi 🙂 meheema meenutab, et läks uksest välja siis kui kooli algus juba käes oli). Loomulikult on mul jumala suva, kui inimene ei viitsi oma trenni minekukus ärgata, las magab, oma asi. Aga ei ole suva ju, kui meie ka asjast ilma peame jääma. Mind on kasvatatud, et pigem mine paar minutit varem kohale, et hilinemine on ebaviisakus teiste suhtes ja näitab, et sa ei suuda oma asju konbtrolli all hoida ja mulle ei meeldi endale hilineda. Ka lastele õpetan sedasama. Veel vähem meeldib mulle hilineda kellegi teise pärast.
Siis tuleb hakata ilma meheta käima, elama. Milleks sellist närvipinget taluda?
Naine, ära võta ometi vastutust teise inimese eest. Kui mees ei pane äratuskella, siis las magab sisse.
Kõik on õige ja ilus ja tehtav, aga kui mehest sõltub ikkagi see, kas kogu pere mindud saab? Kui nt tema viib hommikul lapsed kooli ja tema pärast jäävad ka lapsed pidevalt hiljaks, kui lõppude lõpuks tema ostetud on lennukipiletid (ta on ükskord reaalselt ka lennukist maha jäänud, ja lugematuid kordi saabub lennujaama hing jooksmisest paelaga kaelas) ja mind ei lubata nt kolme lapsega üksinda isegi lennukisse ???? Kui teatrisse hiljaks jäädes jääb esimesest vaatusest ilma kogu pere. Kui arsti juurde jõuab ta 15 min hiljem jnejne, sest ta reaalselt astub uksest välja siis kui kohtumise kellaaeg juba käes on (ka koolis käis ta niimoodi ???? meheema meenutab, et läks uksest välja siis kui kooli algus juba käes oli). Loomulikult on mul jumala suva, kui inimene ei viitsi oma trenni minekukus ärgata, las magab, oma asi. Aga ei ole suva ju, kui meie ka asjast ilma peame jääma. Mind on kasvatatud, et pigem mine paar minutit varem kohale, et hilinemine on ebaviisakus teiste suhtes ja näitab, et sa ei suuda oma asju konbtrolli all hoida ja mulle ei meeldi endale hilineda. Ka lastele õpetan sedasama. Veel vähem meeldib mulle hilineda kellegi teise pärast.
Aa ja veel sellest, mida siin alati ja ikka soovitatakse, et jäta kodu mehele ja mine kindlatel aegadel regulaarselt kodust ära, et mees teab ja arvestab, et nüüd on kodu ja lapsed tema vastutada ja mind ei ole kohal. Täpselt sama soovitas perenõustaja, et minu ma kodust ära ja las mees teeb. Kindlatel aegade, regulaarselt, ette teatades ja teades. No et ta üldse aru saaks, mida teha vaja on. Veel parem kui mõneks päevaks ära saaks minna (ma pole 6a laste juurest eemale saanud!).
Ma küsisin, et kas ma niimoodi ka saaks puhata, et ma ei pea kodust ära minema selleks? Raputati veendunult pead 😀 kui mina olen kodus, siis kõigi meelest olen mina in charge ja vastutav koduste asjade korrasoleku eest, kõik vaatavad ammuli sui emmele otsa ja ootavad korraldusi. No aitäh! Aga eks ma nüüd tean, millega mul leppida tuleb… või ei tule.
Vähemalt lapsed kasvavad ja saavad rohkem ise endaga hakkama ja annaks taevas, et neist samasuguseid ei kasvataks oma naisele risuks kaelas! Aga samas mees on t66kas, hoolitsev, tema kanda on suur osa pere finantsilisest heaolust (kuigi mina ei ela tema kulul) jne, üksi oleks ikkagi nõmedam lapsi kasvatada (ei saa lahutusest ja kärgperendusest lõppkokkuvõttes kellelgi kergem).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
