Teema: Suhe kriisis – aja erinev tajumine

mingi hetk panin minagi tähele, et mees liigub hommikuti trajektooril voodi-vannituba-köök-auto! minule jäid kõik vahepealsed, jooksvad tegevused nagu lapse äratamine, riiete otsimine, hambapessu saatmine, hommikusöögi tegemine, nõude masinasse panek, laps õigeks ajaks uksest välja saatmine. äratasin lapse alati 1,5 tundi enne äraminekut, sest talle meeldib rahulikult hommikut veeta, vaadata oma multikaid, süüa rahulikult, juttu ajada. mehe väitel aga pidavat saama ka poole tunniga lapse valmis, et miks ma ei lase lapsel magada. ta ei hoomanud, et kui lapsele anda ainult pool tundi, siis saab ta vastu närvilise lapse, kelle rahulikule loomusele ei sobi igahommikune tõmblemine. nüüd olen teise lapsega kodune ja ma põhimõtte pärast ei ärka samal ajal, mil mees ja koolilaps. kui olengi voodis ärkvel, siis kuulan rahulikult, silmad kinni, kuidas mees lapsega tegutseb. saab hakkama küll. esimesed hommikud närvitses koos lapsega, kohati karjus, et laps kiiremini liigutaks, asjad kolisesid köögis, paaril korral jäid ka kooli hiljaks (ühel korral ei pannud mees kella helisema ja teisel korral lihtsalt ei jõudnud ettevalmistustega valmis). nüüd on mees hakanud ka ise aru saama, et varem lapse äratamine annab mõlemale rohkem aega ja kõik ettevalmistused toimuvad rahulikumalt, laps sööb paremini, kui ei pea aja peale toitu kugistama, aitab oma nõusid koristada ja riideid kokku otsida.

sama teen väljasõitude puhul. ütlen ühe korra, et ettevalmistustega alustan kellaajal X. kui mul laste ja enda asjad juba autos (laste asju pakin ise, sest erinevalt oma mehest, ei soovi ma reisil avastada, et midagi olulist on maha jäänud) ja mees ikka otsib oma asju, siis istungi autos ja lasen mehel asju otsida, ja jäämegi hiljaks, kui mehel otsimisega kauem läheb.

kõige hullem, millega ma siiamaani pole harjunud, on see, et enne lendudele minekut pakib ta asju samal hommikul (kui lennuk läheb hommikul kell 6, siis tema avab reaalselt oma tühja kohvri kodus kell 3 või kell 4, mitte eelneval õhtul, täiesti vabalt võivad kohvris olla veel eelmise reisi asjad ees), aru saamata, et vahel võivad riided ka mustad olla või mööda elamist laiali. varem aitasin tal pakkida asju eelneval õhtul ja veel pesta ja triikida ta riideid, aga enam mitte. kui ta järjekordselt pakib kotti paar tundi enne lennu väljumist ja vingub, et ülikonna pluus on must ja sokke ei leia, siis panen lihtsalt kõrvaklapid pähe ja kuulan muusikat. viimasel korral läksime reisile selliselt, et ta pakkiski kotti musta pluusi ja pidi hotelli jõudes õhtul selle ise kraanikausis ära pesema ja seda veel fööniga kuivatama, sest enam ei jõudnud tellida hotelli keemilist puhastust (ma põhimõtte pärast teda hotellis ei aidanud).

reageeringi, et mul suva, kui pluus on must, siis on must, ehk on hotellis puhastusteenus, kui pole, siis on alati olemas kraanikauss. ahah, ei leia sokke? no siis ei leia, ostad uued ja lennujaamast suvalised. ma ei ole ema eest oma mehele. minu meelest on see nii ebanaiselik, kui naine võtab ema rolli ja hakkab oma meest kantseldama ja kätsatab nagu eit. mõni aasta veel ja siis ei pane naised enam tähele, et nad vinguvad oma meeste kallal ka seltskonnas ja juba hoopis palju enamate asjade pärast…

#2852980:

varem aitasin tal pakkida asju eelneval õhtul ja veel pesta ja triikida ta riideid, aga enam mitte. kui ta järjekordselt pakib kotti paar tundi enne lennu väljumist ja vingub, et ülikonna pluus on must ja sokke ei leia, siis panen lihtsalt kõrvaklapid pähe ja kuulan muusikat. viimasel korral läksime reisile selliselt, et ta pakkiski kotti musta pluusi ja pidi hotelli jõudes õhtul selle ise kraanikausis ära pesema ja seda veel fööniga kuivatama, sest enam ei jõudnud tellida hotelli keemilist puhastust (ma põhimõtte pärast teda hotellis ei aidanud).

No vat, niimoodi õpetatakse (kooli)lapsele põhjuse-tagajärje seost tunnetama. Et kui sina ise oma asjade eest ei hoolitse, siis kellegi teise mure see olema ei pea. Ja seda peame meie tegema täiskavanud mehega…

Kohviveski tänitas, et “kuidas sa väljaspool kodu nii saamatu oled!”, meil on vastupidi 😀 On inimene võimekas ja tark, juhtival kohal ja kõik, aga kodus… oeh.

Asjade pakkimise kiirus on hoopis teine asi ja oleneb ka vilumusest, mõni inimene vajab just aega ja nimekirju jne, need on lihtsalt erinevused, aga kui ta teeb seda ise, pole probleemi, pakkigu või iga päev kokku-lahti-ümber oma kohver.

#2852887:

kui lõppude lõpuks tema ostetud on lennukipiletid (ta on ükskord reaalselt ka lennukist maha jäänud, ja lugematuid kordi saabub lennujaama hing jooksmisest paelaga kaelas) ja mind ei lubata nt kolme lapsega üksinda isegi lennukiss

Kui sind kolme lapsega lennukisse ei lasta, loosi siis üks laps, kes koos isaga tuleb.
Jäävad maha, siis jäävad, aga võib-olla laabub kõik tõrgeteta.

Ühesõnaga tee kõik ise! Härra Abikaasale pole mõtet loota. Nii või? Ja nii ongi… Jõuame ringiga jälle sama küsimuseni- milleks sellist meest on koju vaja? Ainult raha pärast ja et oleks lastele õhtuti isa ette näidata?

Oot, miks 3 lapsega ema lennukisse ei lasta? Ma olen kûll oma 3 lapsega reisinud üksi.

#2853056:

#2852887:

kui lõppude lõpuks tema ostetud on lennukipiletid (ta on ükskord reaalselt ka lennukist maha jäänud, ja lugematuid kordi saabub lennujaama hing jooksmisest paelaga kaelas) ja mind ei lubata nt kolme lapsega üksinda isegi lennukiss

Kui sind kolme lapsega lennukisse ei lasta, loosi siis üks laps, kes koos isaga tuleb.

Jäävad maha, siis jäävad, aga võib-olla laabub kõik tõrgeteta.

#2853024:

Sellest suurest asjade pakkimise paanikast ma ei ole kunagi aru saanud. Ema hakkas mul enne reisi alati nädal varem juba närvitsema sellel pakkimise teemal. Ise pakin oma asjad alati enne lahkumist ja no kaua sellega siis läheb, 15-20 minutit ? Ilma närvitsemise ja stressita muidugi. Mingeid nimekirju ma ka ei koosta. Riideid on kõigil piisavalt ja musta pesu korvi ma ei kogu asju, st pesengi iga päev pigem ühe laari ja seega ei ole mingeid suuri virnu musti riideid, et oleks probleem sellega, et midagi kaasa võtta ei ole. Siiani pole midagi olulist kunagi maha jäänud. Enne koti sulgemist teen kiire kontrolli veel, et telefon-laadija, rahakott, dokumendid, piletid kaasas oleks ja tegelikult siis ülejäänud ongi ükskõik. Muu saab ju alati vajadusel kohapealt osta. (Ei ole vaja olnud, üldiselt on kõik tarvilik olemas).

Vabandust kõrvalisel teemal heietamise pärast aga..

Mina olen siis vist küll saamatu, aga minul võtab kolme lapse reisivarustuse pakkimine ikka maru palju aega. Pisikesed lapsed kukuvad vastu ööd nutma, et nemad ei ole nõus aluspükstes ja T-särgis magamiskotis ööbima, kui ööriided on maha ununenud. Siis kestab oma pool tundi kemplemine, milline laps millise magamiskoti ja millise mati seekord saab, enne kui need kotti saab pakkida. Siis on päikeseprillid kellegi kadunud aga ainuke prillide ostmise võimalus teekonna jooksul võib olla lennujaamas aga ei pruugi ka seal olla, kui lapsele parajat suurust ei leia, mägedes on aga prillid vahel olulised. Samuti kui sa ei soovi tervet päeva poodides veeta, ei leia naljalt lastele parajaid susse, et nad teraval kivisel ookeanipõhjal hullata saaksid. Siis tuleb kaasa võtta ravimid köhaks, nohuks, palavikuks, kurguvaluks, kõhutõveks, sest kui laps vastu ööd laagriplatsil haigeks jääb, siis ei paki sa kogu laagrit ja väsinud jonnivaid lapsi enam autole, et mitmekümne kilomeetri kauguselt valveapteeki otsida. Ning kui õigeaegselt raviga alustad, siis tõenäoliselt saad järgmisel päeval siiski edasi rännata nagu plaanitud, vastasel juhul istud ülejäänud reisi haige lapsega hotellis. Ja siis selgub, et laste rõivad, mida peamiselt kasutame reisil, näiteks lühikesed püksid, on hoopis väikeseks jäänud. Kodus elame soo servas metsas ja sääski on nii palju, et lühikeses riides me ringi suurt ei käi. Ja siis selgub et ujumistrikoo on lastel valesse kohta topitud ja jäägitult kadunud ja keegi on pealambiga niimoodi mänginud, et see enam ei tööta. Samuti peab lapsele parajaid botaseid otsides kogu reisipäeva ära rasikama poode mööda jõlkumiseks, sest vimmased paar kuud on ta ringi käinud peaaegu veel parajate botastega aga pikka maad neis enam kõndida ei saa. jne. Kui kummikud maha jäävad, siis piisab vaid sellest, et kogu aeg reisi vältel sajab, ja laste botased ei kuivagi kogu reisi jooksul ära, seda nuttu ja juustuhaisu ei jaksa ära kannatada. Ja kui ühel korral meil selgus, et kaasa võetud kummikud on auguga, siis kogu reisi vältel ei õnnestunud meil ühestki poest parajaid kummikuid asemele leida. Samuti pean umbes kuus korda meelde tuletama lastele, et nad ikka oma kaisukad, raamatud, nuputamisvihikud, pliiatsid-paberi ja “eluliselt olulised” elektroonikaseadmed, akupangad jms kaasa pakiksid, enne kui kõik kolm seda kuulevad ja päriselt ka teevad. Ja kui siis miski maha jääb, siis näiteks hiljuti avastasin, et sudokut lahendavale lapsele kustukummi ei olnud 150 km teelõigul üheski bensiinijaamas ega väikepoes leida ning kogu mõnus reisimeeleolu on rikutud, sest üks laps jaurab oma maha unustatud kustukummi pärast. Ühesõnaga, minul küll võtab kogu pere varustuse pakkimine ja läbi mõtlemine aega. Iseendale konverentsile mineku kraami pakin jah viieteistkümne minutiga.

Ja las ma pakun, sinu ema sissetulek on kordades väiksem, aga ta peab sellega täpselt samad elementaarsed vajadused katma kui sinagi? On oluline vahe, kas ostad kõik mahaununenu kohapealt siis kui su palk on 1500 eurot, või siis kui su kogu kuu sissetulek on 500 eurot. Viieliikmelise perega on iga liigutus (üks pilet suvalisse pisikesse muuseumi või üks ainus väike hommikueine) maksumusega 60-100 eurot ja ülearuste asjade soetamine mahajäänuid asendama ei tundu kuigi mõistlik rahapaigutus.

#2853415:

#2853024:

Vabandust kõrvalisel teemal heietamise pärast aga..

Mina olen siis vist küll saamatu, aga minul võtab kolme lapse reisivarustuse pakkimine ikka maru palju aega. Pisikesed lapsed kukuvad vastu ööd nutma, et nemad ei ole nõus aluspükstes ja T-särgis magamiskotis ööbima, kui ööriided on maha ununenud. Siis kestab oma pool tundi kemplemine, milline laps millise magamiskoti ja millise mati seekord saab, enne kui need kotti saab pakkida. Siis on päikeseprillid kellegi kadunud aga ainuke prillide ostmise võimalus teekonna jooksul võib olla lennujaamas aga ei pruugi ka seal olla, kui lapsele parajat suurust ei leia, mägedes on aga prillid vahel olulised. Samuti kui sa ei soovi tervet päeva poodides veeta, ei leia naljalt lastele parajaid susse, et nad teraval kivisel ookeanipõhjal hullata saaksid. Siis tuleb kaasa võtta ravimid köhaks, nohuks, palavikuks, kurguvaluks, kõhutõveks, sest kui laps vastu ööd laagriplatsil haigeks jääb, siis ei paki sa kogu laagrit ja väsinud jonnivaid lapsi enam autole, et mitmekümne kilomeetri kauguselt valveapteeki otsida. Ning kui õigeaegselt raviga alustad, siis tõenäoliselt saad järgmisel päeval siiski edasi rännata nagu plaanitud, vastasel juhul istud ülejäänud reisi haige lapsega hotellis. Ja siis selgub, et laste rõivad, mida peamiselt kasutame reisil, näiteks lühikesed püksid, on hoopis väikeseks jäänud. Kodus elame soo servas metsas ja sääski on nii palju, et lühikeses riides me ringi suurt ei käi. Ja siis selgub et ujumistrikoo on lastel valesse kohta topitud ja jäägitult kadunud ja keegi on pealambiga niimoodi mänginud, et see enam ei tööta. Samuti peab lapsele parajaid botaseid otsides kogu reisipäeva ära rasikama poode mööda jõlkumiseks, sest vimmased paar kuud on ta ringi käinud peaaegu veel parajate botastega aga pikka maad neis enam kõndida ei saa. jne. Kui kummikud maha jäävad, siis piisab vaid sellest, et kogu aeg reisi vältel sajab, ja laste botased ei kuivagi kogu reisi jooksul ära, seda nuttu ja juustuhaisu ei jaksa ära kannatada. Ja kui ühel korral meil selgus, et kaasa võetud kummikud on auguga, siis kogu reisi vältel ei õnnestunud meil ühestki poest parajaid kummikuid asemele leida. Samuti pean umbes kuus korda meelde tuletama lastele, et nad ikka oma kaisukad, raamatud, nuputamisvihikud, pliiatsid-paberi ja “eluliselt olulised” elektroonikaseadmed, akupangad jms kaasa pakiksid, enne kui kõik kolm seda kuulevad ja päriselt ka teevad. Ja kui siis miski maha jääb, siis näiteks hiljuti avastasin, et sudokut lahendavale lapsele kustukummi ei olnud 150 km teelõigul üheski bensiinijaamas ega väikepoes leida ning kogu mõnus reisimeeleolu on rikutud, sest üks laps jaurab oma maha unustatud kustukummi pärast. Ühesõnaga, minul küll võtab kogu pere varustuse pakkimine ja läbi mõtlemine aega. Iseendale konverentsile mineku kraami pakin jah viieteistkümne minutiga.

Ja las ma pakun, sinu ema sissetulek on kordades väiksem, aga ta peab sellega täpselt samad elementaarsed vajadused katma kui sinagi? On oluline vahe, kas ostad kõik mahaununenu kohapealt siis kui su palk on 1500 eurot, või siis kui su kogu kuu sissetulek on 500 eurot. Viieliikmelise perega on iga liigutus (üks pilet suvalisse pisikesse muuseumi või üks ainus väike hommikueine) maksumusega 60-100 eurot ja ülearuste asjade soetamine mahajäänuid asendama ei tundu kuigi mõistlik rahapaigutus.

Esiteks pakud valesti. Ema sissetulek on minu omast tunduvalt suurem (Eesti mõistes ikka väga kõrgepalgaline), ta lihtsat on erakordselt sitt pakkija ja väga suur paanitseja. Kogemust on tal pakkimises väga palju, reisib palju tööasjus ning ka vabal ajal. Asi on lihtsalt inimtüübis kinni.

Ja nagu ma mainisin, mulle eriti ei meenugi, et midagi olulist oleks tegelikult maha jäänud, lihtsalt minu enda suhtumine on see, et no iseenesest ei saa ju jäädagi, sest küll vajadusel saab kohapealt ka soetada või leiutada või ilma hakkama saada. Ma lihtsalt suudan ilma paanikata vajalikud asjad kiiresti kokku pakkida.

Suure pere matkamise kogemust mul ei ole, mul on üks laps ja õnneks on ta ka pigem minu masti inimene ja ei tee tühjast tüli ja läheb lihtsalt vooluga kaasa kui asjad ei peaks nii minema nagu planeeritud.

Partner ei saa käituda vanaviisi kui sina muudad oma käitumist. Järgi proovitud. “Samad olen oma vajadused nii minimaalsele tasemele viinud ja tunnen, et mul hakkab selles suhtes õhk otsa saama.” See on viga, et oled nii minimaalseks viinud oma vajadused, ta ei hinda seda. Kohe hakka oma vajaduste eest hoolitsema. Ma tegin ka nii ja nüüd kahetsen.

#2853534:

Partner ei saa käituda vanaviisi kui sina muudad oma käitumist. Järgi proovitud. “Samad olen oma vajadused nii minimaalsele tasemele viinud ja tunnen, et mul hakkab selles suhtes õhk otsa saama.” See on viga, et oled nii minimaalseks viinud oma vajadused, ta ei hinda seda. Kohe hakka oma vajaduste eest hoolitsema. Ma tegin ka nii ja nüüd kahetsen.

Oma vajaduste allasurumine on alati viga. Lastega on see paratamatu (õigemini beebidega, suuremad lapsed peavad hakkama aru saama, et emme on ka inimene), aga kahe täiskasvanu suhtes see ei t66ta. Vajadused hakkavad tunda andma, ja nõuavad lõpuks täitmist, aga selleks ajaks on naine ennast nii alla surunud, et ta ei teagi, mis tal vaja on, kes ta peale Emme olemise on, ei mäletagi mis talle varem rõõmu valmistas jne. Ja samas on parasjagu kibestumist ja viha maailma vastu, sest temal on halb olla, kuigi inimene põhimõtteliselt ise surus ennast nii kaua alla. Oskab küll nähvata, karjuda, õelutseda ja vaikida vaheldumisi, aga ei oska enam seletada, MIDA tal VAJA on. Ja ka teised ei saa aru, mis tal korraga hakkas, kui enne on nagu kõik ok ja rahul olnud, mis siis nüüd häda on kogu aeg ja mida nõutakse, no lolliks läinud. Ehk läheb jälle üle, loodavad meie mehed 🙂

Vaata, ma üritan ikka selle ainsamaga läbi ajada, kellega lapsed tegin, mitte pulgajukusid vahetada. Aga kuidas selle juures kõik osapooled rahul oleks, see on miljoni dollari küsimus.

Ainult 1 asi on minu paksu peakolusse küll nüüdseks seitsme aastaga jõudnud: ei tule seda õnnist hetke, kui mulle tullakse omaalgatuslikult 6eldakse “kallis naine, sa oled lastega nii palju tegelenud ja kodus rassinud, mine võta endale ka puhkust, tee mida tahad, ma olen niikaua lastega ise kodus”. Enne läheb põrgu jäässe… nii ma siis praegu tegelengi sellise elementaarse asja omale kättevõitlemisega.

Punkt üks: selline mees ei muutu.
Punkt kaks: kannatad ja loodad muutust, soiud ja näägutad, kuni üks hetk käib sinus klõps ära ja mõistad punkt ühte, mis kirja panin. Lahutad ja tänad õnne, et sitast lahti said, sest ilma on kergem.

Nähtud-tehtud!
Täna on ainult kahju 18 raisatud aastast.
Aga kuna need olid aastad 17-35, siis olin ka naiivne ja elu eesmärk oli purjetada oma laste isaga läbi elu. Kui ikka sant ei taha kõndida, siis ei saa teda ka sundida. Tuleb teekaaslast vahetada.

Usu mind, sa ei saa surivoodil medalit selle eest, et teda terve elu kannatasid, õnnelikuks ei saanud aga NÄE! elasid ainult ühe mehega.

See pole uhkustamise asi. See on hale ja kaastunnet väärt. Inimene ei hinda iseennast absoluutselt.

Meie peres olen mina see “ajaoptimist”.
Selle vahega, et kriitilisel viimasel hetkel olen multitaskimise maailmameister ja teen tegelikult kõik vajalikud asjad ära.
Aga enne seda käib üksi kummivenitamine viimase hetkeni, mis vahel ikka mehe ka närvi ajab (kuigi ta väga kannatlik).

Minu mees ja tütar ka flegmad. Sinu mees tundub lisaks siiki ka mugav olevat. On või? Minu oma ikka, kkui tahab kuhugi minna, siis läheb ka. Teda eristab minust see, et tema kõnnib koridori ühe korra ja toob sealt ära kõik asjad korraga, mina samal ajal jõuan üsna mitu tiiru teha ja mõnel korral neist ei too midagi, sest ununes ära, mida vaja oli. Kui ta hiljaks hakkab jääma, siis hambaid peseb ta ikka väga rahulikult ja ilusti ja siis peseb nägu ja seejärel kreemitab rahulikult. Mina hiljaks jäädes pesen umbes ainult esihambaid ja kreemitan trepist alla lipates. Üldiselt olen kõiges kiirem vajadusel, sest lõpuks suudan ka mina iga liigutuse ette mõelda, nemad tütrega aga ei saa vetsuni kiiresti kõnida vaid ikka ilusti suursuguselt ja rahulikult. Kui neid tagant kiirustada, siis muutuvad veel aeglasemaks. Seega olen õppinud naeratama ja utsitama, aga mitte survet avaldama.
Aga eks flegmasid või ka erinevaid olla. Ma soovitaks ka tema eest vähem hoolitseda. Paljud naise don nagu päästeamet, reageerivad igale kutsungile ja nende endi tegemised jäävad seetõttu tagaplaanile.

Vaata, sa oled väga piiritletud mõtlemisega! Vahest saab suured tüli tekkepõhjused ära hoida nii lihtsalt…Sina ära neid mänge mängi, stressa edasi ja anna põhjust mehel sind vingatsikd kutsuda ning õigel ajal te ikka kuhugi ei jõua. Mina ei stressa, mehe kallal “vinguma” ei pea, et ta kiiremini teeks ja reeglina me ka ei hiljaks ei jää…tänu sellele pole ka enam suuri tülisid ja abielu lahutust ei plaani.

#2856633:

Lasteaed ju ???? miks peaks mehega kodus selliseid mänge mängima? oehhh…

#2856494:

Mina lahendasin probleemi oma mehega nii, et hakkasin kellaaegu valetama. Nt lapse lõpetamine algab kell 14.00- mehele ülesin, et 13.30 jne. See varjant toimib enamikel juhtudel suurepäraselt.

Kui on tähtis, et mees ärkaks hommikul nt kell 8.00, et 9.00 kodust välja minna ja ta äratuskellale ei reageeri- panen kella kinni ja lähen 5 minuti pärast, et kuule tõuse ülesse, kell on juba 8.30. Mees on sekundiga püsti,läheb dussi alla, paneb riidsse, käib wc ja kui alla kööki jõuab ja vaatab kella-on kell mingi 8.40- siis on uhke, et näed tema sai 10 minutiga ennast korda ja jõuab kohvi veel juua ja saamegi kell 9.00 välja.

[/quote

#2856951:

#2856793:

Vaata, sa oled väga piiritletud mõtlemisega! Vahest saab suured tüli tekkepõhjused ära hoida nii lihtsalt…Sina ära neid mänge mängi, stressa edasi ja anna põhjust mehel sind vingatsikd kutsuda ning õigel ajal te ikka kuhugi ei jõua. Mina ei stressa, mehe kallal “vinguma” ei pea, et ta kiiremini teeks ja reeglina me ka ei hiljaks ei jää…tänu sellele pole ka enam suuri tülisid ja abielu lahutust ei plaani.

#2856633:

Lasteaed ju ???? miks peaks mehega kodus selliseid mänge mängima? oehhh…

#2856494:

Mina lahendasin probleemi oma mehega nii, et hakkasin kellaaegu valetama. Nt lapse lõpetamine algab kell 14.00- mehele ülesin, et 13.30 jne. See varjant toimib enamikel juhtudel suurepäraselt.

Kui on tähtis, et mees ärkaks hommikul nt kell 8.00, et 9.00 kodust välja minna ja ta äratuskellale ei reageeri- panen kella kinni ja lähen 5 minuti pärast, et kuule tõuse ülesse, kell on juba 8.30. Mees on sekundiga püsti,läheb dussi alla, paneb riidsse, käib wc ja kui alla kööki jõuab ja vaatab kella-on kell mingi 8.40- siis on uhke, et näed tema sai 10 minutiga ennast korda ja jõuab kohvi veel juua ja saamegi kell 9.00 välja.

[/quote

Minu arust oled sina piiritletud mõtlemisega.

Kas see mees on sul vaimse puudega, et sa pead mingeid trikke välja mõtlema, et ta oma kohustustega ja ajaga toime tuleks? Normaalse täiskasvanud inimese puhul peaks piisama otse ütlemisest, et need asjad nii ei toimi. Aga siin hoitakse meest nagu sitta pilpa peal, mees ullike, rõõmustab veel ja on uhke, et 10 minutiga omateada saab pestud-kustud-kammitud, samal ajal kui naine muud kohustused kõik enda kanda võtab.

On ikka tolasid, no ma ei või. ????

Sa said ikka aru millest siin teemas arutatakse?

Minu mees vaimse puudega ei ole. Kuna ta töötab juhtival ametikohal, mis on väga vastutusrikas…siis kodus ta tahab puhata ja vabalt võtta. Mis on ok, aga mina ei taha tähtsatele sündmustele hiljaks jääda ning samas ei taha ma ka olla vinguv naine, kes koguaeg teda tagant kiirustab. Kui väike kavalus sellest päästab-siis miks seda mitta kasutada?