Teema: Suhe teismelisega

#3474396:

Ma ütlen et tahab minna eripeadagoogikat õppima seepeale ütleb töökaaslane et see nii raske ala. Raha ei saa ja muudkui anna endast kõik.

On teil kummalgi üldse reaalset kogemust selle alaga või lähtutegi ainult enda ettekujutustest?

Eripedagoogiks hakkamine ei pruugi olla üldse nii halb valik – neist on Eestis tõsiselt puudus seega töö leiab kindlasti, samuti annab see eelise palgaläbirääkimistel (ka koolis annab palgas tegelikult läbi rääkida). Samuti võib olla üsna kindel, et vajadus eripedagoogide järgi ei kao, arvestades kuidas erivajadustega laste hulk pigem kasvab. Riigi palgal olles on ka kindel see, et tööd ei ohusta ka majanduskriisid vms asjad.
Ning kui see on tõesti inimese südamesoov ja tahtmine, siis võib see töö teda väga õnnelikuks teha.

+ pedagoogiline haridus ei jookse mööda külgi maha ükskõik millises valdkonnas, sest tänapäeval keskendutakse õpetajahariduses väga palju psühholoogiale, motiveerimisele, juhtimisele, suhtlemisele ja muudele asjadele, mis on kasuks ükskõik millisel elualal.

#3474554:

Ma ütlen et tahab minna eripeadagoogikat õppima seepeale ütleb töökaaslane et see nii raske ala. Raha ei saa ja muudkui anna endast kõik.

Nonäed, kui eluvõõras sa oled! Mitte midagi ise antud eriala kohta ei tea, aga kritiseerima oled kohe kõva käsi.

Juhuslikult olen mina just eripedagoog. Ei tee tasuta tööd, vaid saan õpetajapalka. Kui olen mõne eriklassi juhataja, siis saan ka klassijuhataja tasu. Eks minu kolleegid ka ohhetavad ja ahhetavad, et oi ma vaeseke, küll mul on raske. Ausalt, ei ole raskem kui mistahes muul õpetajal. Ma ei kujutaks ette, et ma iial midagi muud teha tahaks, kui just erivajadusega lastega tegeleda, leida uusi viise, kuidas neid paremini õpetada. Iga väike edasiminek on suur võit. Mu töö on väga huvitav ja annab palju hingele tagasi. Ja nagu ka keegi välja tõi, pole töötuks jäämist karta. Eripedagooge otsitakse järjest rohkem. Paar aastat tagasi kirjutas mulle üks minust üsna kaugele jääva kooli direktor ja kutsus mind enda kooli tööle. Kui ütlesin, et see on liiga kauge, siis vastas, et tal on lausa üks maja seal kooli lähedal üle, mille ta vabalt uuele eripedagoogile loovutab.

Mina kiidan su lapse valiku kahe käega heaks ja sa võid oma arvamuse ja vinguviiuli naabri kassile esitada.

#3474945:

Kõigepealt tasuks 17-aastase lapseksnimetamine ära lõpetada, vähemalt tema enda kuuldes, sest enda arust on ta täiskasvanu nagu iga teinegi, aga ema räägib temaga ikka nagu lapsega.

17 ei ole täiskasvanu. Inimese aju areneb ju väga kaua, 30selt on alles küps. Samuti ei ole 17a nagu iga teine inimene, sest tal puudub igasugune elukogemus.

Teema-algataja, Sul on kas teadlik või alateadlik hirm, et Su laps ebaõnnestub. Ja seda hirmu laps tunnebki, see hirm muudab ta ebakindlaks. Kui Sul ei oleks seda hirmu, siis Sa räägiksid oma lapsega, mis talle selle või tolle elukutse juures meeldib, mis köidab, kuidas seda töö-eluna ette kujutab. Küsides, kas seda ja toda oled mõelnud, näitabki, et arvad, et Su laps ei oska ise valida ja võib äkki valesti valida.
Mis siis juhtub kui ta valib valesti? Kas Sa oma sõbrannasid ka kogu aeg juhendad või? Suhtu oma pea täiskasvanud lapsesse nagu sõbrannasse – siis saad ka suhted korda. Ja ei pea vaid kiitma last, vaid lihtsalt huvi kõigi tema elu külgede vastu tundma. See muidugi eeldab, et Su laps meeldib Sulle inimesena, ta ongi huvitav isiksus, temaga ongi tore koos olla, tal on põnevad ja lahedad mõtted. Kui Sa nii oma lapsest ei mõtle – miks Sa peaksid siis talle meeldima??? Mulle ka ei meeldi inimesed, kellele mina ei meeldi.
Veel lapse valiku ebaõnnestumisest. Minu jaoks oli peamine, mida oma suurtele lastele teada anda, see, et nad võivadki ebaõnnestuda. Kodu ja vanemad aitavad alati, keegi ei jää kunagi peavarjuta ega nälga. Tänu sellele alatisele, tavaliselt nähtamatule toele (mida on vajatud vast paar korda väga väikest aega) on mu lastel töö ja amet, mis neid tõeliselt köidab ja ka piisavalt (Eesti kontekstis tunduvalt üle keskmise palga) sisse toob.
Kunagi kirjutasin sellest ühes teises teemas, et mul on hea meel, et elu on nii läinud, et olen saanud oma täiskasvanud lapsi vajadusel toetada piisava aja, et nad jõuaksid selgusele, mida nad tegelikult siin elus teha tahavad. Sain muidugi tohutult miinuseid. Mäletan Karukellukese vastust, et tema kupataks oma täiskasvanud lapsed jalahoopidega välja sellises olukorras. Tõenäoliselt nõuabki selline suhtumine ühelt poolt veidi suuremat kui minimaalset finants-poolt ja teistpidi ka teatud küpsust. Aru saada, et töö võibki olla nauding ja põnevus, mitte lihtsalt sunnitud tegevus leiva lauale toomiseks.
Üleoleva suhtumisega a la mida sina ka elust tead, elukogemus on isase veise väljaheide, jne saavutad selle, et laps 18a saades suleb koduukse jäädavalt. Küll siin sellest kirjutatud.

Kui mina keskkooli lõpetasin, siis mind küll ei huvitanud, mis erialasid mu vanemad perspektiivikaks peavad. Arvestasin ainult sellega, et minu õppimine neile rahaliselt väga koormav ei oleks (valisin kõige rotima ühika Tartus Narva mnt-l).

Isa soovitas minna geenitehnoloogiat õppima, õpetajad juurat (kuna lõpetasin kooli väga heade tulemustega). Mind köitsid aga hoopis humanitaarialad ja tegin nende seast valiku.

See, et laps tahab minna eripedagoogikat õppima, näitab ju, et lapsele on õigeid väärtusi edasi antud ja ta ei ole ainult raha peal väljas, tahab maailma muuta ja laste arengusse panustada. Se on väga tänuväärt!

Ma üldse imestan, et TA laps veel üldse end talle avab. Ma mingist hetkest ei arutanud midagi enam oma vanematega, kui nad mu otsuseid ei toetanud ja nendes midagi head ei näinud.

Mul endal ka selline vähetasustatatud eriala. Masendav amet ajani, kuni mees hakkas hästi teenima. Nüüd mu amet mulle meeldib, sest see polegi nagu töö vaid heategevus ja raha mis ma selle eest saan mind ei huvitagi.
Aga kui masendunud ma olin kunagi sellest valikust just tasu pärast. Noor inimene, kõike oleks vaja osta. Aga kõike saab osta kõhukõrvalt sest see on ainus koht kust kokkuhoida saab peale maksude maksmist.

#3476377:

Sest tegemist erialaga, kus hea palk, aga seal on tarvis läbida kõrgema matemaatika eksamid ja matemaatika on üldse väga tihedalt seotud selle alaga. Kuid matemaatikaga on tal iga aastaga üha raskem suhe olnud.

IT? Kui on motivatsiooni, teeb ka matemaatika endale sellele erialale vajalikul tasemel selgeks. Ja kui motivatsiooni ja võimeid ei ole, siis veendub selles ise ning valib mõne aja pärast mõne teise eriala ning pole ka maailm seepeale kummuli. Alustuseks muidugi see, et kui ta matemaatika väga kehv on, siis ta ei saa sissegi. Kui juba sisse saab, siis on tegelikult võimeline ennast erialaks vajalikust matemaatiakst läbi ka närima. Ja juhuks, kui ikka sisse ei saa, võiks kandideerida mitmesse kohta korraga. Aga seda ta teab ka kindlasti isegi. Mitte mingit mõtet ei ole oma last maha teha.

PS. Minu laps õpib edukalt IT-d Tartus. Tal oli kooli ajal vahepeal puberteet üle pea ning kõik ained, ka matemaatika, olid alla igasugust arvestust. Kui ta ühel hetkel teatas, et tahab IT-d õppima minna, siis ma selle asemel, et teda maha teha ja rääkida, kuidas ta niikuinii hakkama ei saa, toetasin teda. Ta läks riigeksamite ettevalmistamise kursusele, tegi endale matemaatika mingil taseml selgeks ja saab edukalt hakkama. Jah, oli raskem, kui inimesel, kes kogu aeg korralikult õppinud on, aga kui motivatsiooni on, saab hakkama.

Mina sain suhte sama vana lapsega korda, kui lisasin iga enda arvamuse lõppu lause – aga peaasi, et Sa ise oled rahul või küsimuse – kas Sa ise oled rahul.
See välistas automaatselt kõik vaidlustesse laskumised ja süüdistused. Ta hakkas hoopis ise mõtlema, kas ta ikka on rahul ja nii mõnigi kord muutis lõpuks oma esialgset mõtet.

Mina räägiks lapsega lihtsalt muudel, neutraalsetel teemadel. Mitte niivõrd tema elust ja kuidas temal midagi läinud on. Tänapäeva lapsed on üllatavalt targad ja teadlikud mõnedes asjades, millest minuvanused (olen 50) ei ole nii hästi kursis. Näiteks ma olen oma lastelt küsinud nende arvamust veganluse kohta, Greta Thunbergi kohta, blackface kohta viimati. Kas kliima soojenemine on inimtekkeline v mitte? Ma küsin seda mitte et juttu teha, vaid mind tõesti huvitabki, mida mu lapsed, 19 ja 23-aastased, neist asjust arvavad. Ja kui ma kunagi mõtlesin, et nad midagi ei tea, kuna nad ju ajaleht ei loe ja AK-d ei vaata, siis tegelikult nad teavad (ma ei olegi aru saanud, mis kanalitest) hoopis muudest asjadest väga palju. Ma pidin pikali kukkuma, kui mu tolla 18-aastane minu arvates täielik ignorant pidas mulle pika loengu Greta Thunbergi fenomenist. Või kliimasoojenemist.
Küsi mõnikord nõu või lapselt. Mina küsin, ja jällegi täiesti asja pärast, lastelt nõu arvutiküsimustes. Võib-olla saad sina (sinul vist tütar?) küsida lapselt nõu näiteks rõivastumise küsimustes? Mis on tema huvi või hobi, küsi tema käest nende asjade kohta! Näita talle, et sa väärtustad teda. Aga see peab olema aus. Leia üles oma lapse tugevad küljed ja proovi talle läheneda sealtkaudu. Võib-olla see valdkond, mis su last huvitab ja milles ta tugev on, sind eriti ei huvitagi. Aga katsu see tütre abil selgeks teha ja võid leida, et tegelikult on see päris huvitav.

Mul on teismeline tütar (17 a), kellel on palju psühholoogilisi probleeme. Kui kõik see välja tulema hakkas, siis avastasin, et kuigi ma ilmselt ei ole probleemide põhjustaja, siis emana ma ei ole lapsega õigesti käitunud. Ma olen tegutseja tüüp, aga mu laps on väga tundlik tüüp. Tal on olnud vaja kedagi kellega rääkida ilma lahendusi otsimata. Kedagi, kes kuulab ja aru saab, et nii on raske. Mitte ei paku lahendusi. Olen ka liiga palju maininud talle, et ta on tark ja kiitnud tema häid tulemusi. See kõlab hästi, aga tegelikult on see tekitanud temas tunde, et ta peabki kogu aeg selline olema, et teda tunnustataks. See on tektanud temas tunde, et ta peab perfektne olema (muidugi ka muud välised mõjud sotsiaalmeediast) ja keegi ei ole ju perfektne. Tulemus – madal enesehinnang 🙁

Ma arvan, et su tütrel on vaja tunda, et Sa teda tunnustad ja austad inimesena, mitte ei hinda teda tema tulemuste järgi. Mina olen oma tütre ees vabandanud ja teen tööd enda kallal. Õpin kuulama ilma lahendusi pakkumata. Meil on kokkulepe, et mu laps ütleb mulle, kui tal on abi vaja lahenduste leidmisel. Kui ta lihtsalt kurdab, siis ma kuulan ja näitan, et saan aru, et tal on raske.

Mina Sinu asemel vabandaks oma tütre ees. Rääkige avameelselt omavahel, milline vajadus on Sinu tütrel Sinu suhtes. Ära otsi õigustusi, kuula, mis on tema vajadused. Selgita, et see pole olnud sinu kavatsus selliseid tundeid temas tekitada ja, et Sa armastad teda. Ja oled valmis enda kallal tööd tegema. Minu ja mu tütre suhe on palju lähedasemaks muutunud. Nüüd peame koos kuidagi tema haigusest välja võitlema.