Minu ema ei ole veel väga vana, 67 ja ei kannata pealtnäha dementsuse käes ega pole tal muid vaimseid diagnoositud häireid, aga mida aasta edasi, seda enam viskab suhtluses sisse imelikke reageeringuid. Näiteks kui tema arust on asjad teisiti, kui mina mäletan, siis kui sellest rääkida, kukub karjuma, et ema ei austata ja tehakse lolliks või siis kui ma räägin millegi reaalsetest hindadest, nagu näiteks veterinaaria- või ehitushinnad, siis ma liialdan ja tegelikult maksab kõik 10 korda vähem ehk et ma valetan talle. Vaielda ei tohi, siis võetakse jutt kokku nii, nagu ma oleks teda lolliks ja idioodiks sõimanud, kuigi selliseid sõnu ma kunagi ei kasuta, vaid üritan ainult rääkida nii nagu asi minu jaoks on. Kuidas teil vanematega suhted? On see paratamatu, et inimene nagu kaotab adekvaatsuse? Kui ma räägiks ainult ilmast ja ühtegi tõsisemat teemat ei puudutaks, vaidlusi ei tekiks, aga kuidagi läheb meelest nagu ära, et enam ei saa emaga asju arutada ja ikka hakkad rääkima nagu normaalse inimesega ja siis tuleb mingi absurdne süüistus vastuseks jälle, mille peale pole mitte midagi muud mõistlikku arvata, kui et vanadus teeb vist oma töö ????
Teemaalgatuses kirjeldatui võib küll vastata dementsuse esimestele sümptomitele. Selline ebaadekvaatsus ei ole normaalne ja terve.
Tema viha ja vaidlemine tuleneb sellest, et aju ei saa enam hakkama n.ö. maailma koos hoidmisega, asjade adekvaatse ja tervikliku tajumisega. Kuna inimese enesetunnetuse üks väga oluline komponent on aga taju ja vajadus tervikliku maailmapildi järgi, siis hakkab aju otsima seoseid ja seletusi, mis kõik jälle üheks pildiks kokku paneks. Viha ja ärritus tulevad (alateadlikust) jõuetustundest ja hirmust, kuna inimene (võibolla mitteteadlikult) tajub, et tal n.ö. libiseb maailm ja selle mõistmine käest.
Seda ei ole õige nimetada “vanadus teeb oma töö”. See pole lihtsalt vananemine, vaid tõenäoliselt siiski juba alanud haigus. Seega jah, peaksid sa seda niimoodi ka võtma, ja kahjuks tõepoolest harjutama end mõttega, et sa ei saa enam emaga rääkida nii nagu vanasti. Kahjuks pead jah vestlusi vastavalt kujundama, et teda ärritavad teemad üles ei kerkiks. See on kohutavalt kurb, ja kahjuks läheb tõenäoliselt üha halvemaks. Sa pead meeles pidama, et see ei ole sinu ema “tõeline pale, mis vanaduses välja paistma hakkab”, vaid see on üsna tõenäoliselt füüsiline haigus, ajukoe vähenemine (põhjuseid võib siin olla mitmeid), kusjuures kahjuks ühena esimestest hakkavad hävinema ajuosad kus paikneb inimese isiksus, kõrgem ajutegevus. Ära pahanda ta peale ja ära mõista hukka, sest see ei ole enam see tema, kes ta nooremana oli.
Jällegi: äärmiselt vajalik oleks ema arsti juurde saada, et teda diagnoosida ja vajadusel ravimid peale saada. Niimoodi võid sa tema isiksuse ja hakkamasaamise kadu veel pikalt aeglustada ja edasi lükata (kahjuks küll ei mõju need ravimid päris kõigile). Kuidas sul õnnestub arsti juurde mineku vajadus emale selgeks teha, seda ma ei tea. Võibolla räägid ise kõigepealt perearstiga ja mõtlete midagi välja.
Samuti pead arvestama, et kõik sinu ema otsesed järeltulijad (s.h. sina ja su lapsed jne) omavad oluliselt kõrgendatud riski varajasele dementsusele.
Hea tütar oled, et oma ema niimoodi jälgid ja tema muutuste pärast muretsed. Su mure on täiesti asjakohane ja ema vajaks kindlasti arsti kontrolli.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 30.07 01:33; 30.07 01:57;