Jah, see, et “kui mingi magusa maitsega (= kaloririkas, energiarikas) suutäis on käeulatuses – siis pista see kohe nahka!” on tegelikult inimese evolutsiooniline kohastumus. Enamusel meist on see, vähesemad inimesed on sellised, kellel tõmmet magusa poole nagu üldse pole. Mis enne suhkrutööstuse tekkimist oli igati otstarbekas, sest ega suhkrutööstuse-eelne inimene seda magusat nii palju kuskilt kätte ei saanudki, et sellega pidevalt liialdada oleks olnud võimalik.
Samas, see “kui ma magusat ei saa, siis muutun kuidagi närviliseks” on see osa, mis on pigem ise endale sisendatud.
Sest kui me kujutame ette suhkrutööstuse-eelse inimese toidulauda – siis oli see ju päevast päeva ikka täiesti magustamata. Oli loomne toit, näit. liha, kala (mis ei ole magus) ning põhiliselt ikka magustamata taimne kraam – teravili leiva või pudru kujul, juurvili… Keegi ei osanud ni mõelda, et “oi, kui ma suhkrut ei saa, siis ma muutun kuidagi närviliseks!” vms. Kuigi, tolleaegsele inimesele võis iga natukenegi suhkrud sisaldav ja magusa maitsenüansiga asi – näiteks leib, (sarapuu)pähkel, hernes või naeris/kaalikas tunduda ka “hea magus asi”, muidugi.
See kõik mõjub mu emotsioonidele ja ka näole – mu nägu on punne täis. See on kohutav.
Mul oli sama lugu ja see sai ka põhjuseks, miks ma vabanesin nn. “suhkrusõltuvusest” (tegelikult: magusate asjade söömise HARJUMUSEST) sisuliselt päevapealt. Kusjuures – ma ei söönudki komme, saikesi, kooke jms. Aga ma näksisin peale sööki loodslikku magusat: datleid jms. Ja nägu oli vinniline – ja tundus, et kuigi ma pole enam ammu teismeline, siis vistrikutest ma kunagi lahti ei saagi.
Nimelt – mul võttis suhkruisu ära see, kui ma sain teada, milline seos võib olla vistrikute tekkimise ja punnide tekkimise vahel. Nimelt – inimese seedesüsteemi võime omastada erinevaid suhkruid on erinev. Kergesti imendub ja omastub glükoos. Mida on mingil määral puuviljades. Aga mis mis tekib põhiliselt näiteks tärklise (teravili, kartul) lõhustamisel. Keerulisem on aga lugu fruktoosiga. Normaalseks fruktoosi koguseks, mille inimese soolestik on võimeline päevas ära “imendama”, peetakse 25-40g (ettekujutuse andmiseks: see on mingi 2/3/4 värsket õuna (oleneb, kas hapum õun või magusam õun) päevas). Samas – on ka halvema fruktoosi imendumisega inimesi, kelle jaoks peaks päevane fruktoosi kogus jääma alla selle koguse, mingi 5-10g fruktoosi päevas (mis on 1-2 õuna, näiteks). Õnnetuseks on tavaline sahharoos (roosuhkur) pooleldi glükoos/pooleldi fuktoos. Ja kui seda kasutatakse toidu magustamiseks – siis saab inimene päevas meeletu koguse fruktoosi. Reeglina igasugu magusa kraamiga süüakse fruktoosi endale sisse määratult suuremad kogused kui (veisise) puuviljaga (erandik ehk banaan, mis on vähem vesisem). Mida kõigi inimeste soolestik pole võimeline ära imendama. Ja siis läheb imendumata fruktoos toiduks inimese mikrooorganismidele, näiteks pärmidele. Pärmide olemasolu inimeses on normaalne (neid ei pea paaniliselt kartma) – aga kui ära imendumata fruktoosi “toidul” võib minna mikrofrloora lihtsalt tasakaalust välja. Üheks tulemuseks on näiteks vistrikud näol – neid võib ju väliste vahenditega (kuni vistrikuvastaste antibiootikumikuurideni) püüda tappa, aga nad tulevad jälle.
Ühasõnaga – ma sain äkki teadlikuks, et pidevalt maiustades ma lihtsalt ajan endale täiesti mittevajalikke üleliigse fruktoosi koguseid sisse, millega minu organism ei saa normaalselt hakkama – vaid ma löön tasakaalust välja oma normaalse mikrofloora ning kurnan oma õnnetut näonahka – mis peab kannatama tobedate vistrike käes!
Päevapealt viskasin menüüst välja datlid – ma sain aru, et need on liiga magusad ja neid pole mulle tegelikult vaja. Sokolaadikommid (ja vahel ka magusad küpsised) seisavad meil kodus kapi otsas – sealt annan lastele jaopärast, ise ma neid ei söö. Kui tekib peale sööki “tahaks midagi näksida” – siis selle tarvis on mandlid/pähklid kodus. Näksin kuni 10 mandlit/pähklit korraga, sellest nii suurt suhkrukogust ei saa.
On veel nn. sotsiaalne söömine – näit. sünnipäeva tähistamine. Seal ma siis söön pidulikult tüki torti/kooki, näiteks Lohutan ennast sellega, et ma ei söö seda torti ju iga päev.
Kuidas elab näonahk? Hästi. Esimestel magusa söömise piiramise kuudel oli veel nii, et muidu oli nahk korras, aga enne päevi siis nö. andsid päevade lähenemisest teada mõned üksikud punnid… Sellega ma olin rahul. Nüüd, novembris aga oleks ma äärepealt oma päevade alguse maha maganud (hea, et olid vahendid kodus) – sest verejooks algas nö. puhta näoga, ühtki punni ei tekkinudki.
Ja nüüd tagantjärele tundub nii imelik, et ma üldse raiskasin oma eluaastaid selle punnilise näoga. Lootsin mingitele välispidistele vahenditele – appi! Rumal.
Nüüd olen veendunud, et normaalne magusakogus ongi mõned magusad porgandid prae juurde. Ja paar (kodumaist) õuna päevas. Natuke pähkleid.
Närvisüsteem saab oma süsikad juba teraviljadest, köögiviljadest (porgand, tomat jne.) ilusti kätte – ei teki mingit “aju nälga jäämist” tegelikult. Kui regulaarselt sööd – ma ei räägi näljutamisest, muidugi. Väga magusaid asju mitte süües kõigub veresuhkur vähem üles-alla – ja see tegelikult pigem just stabiliseerib meeleolu, mitte ei soodusta meeleolu kõikumisi.
