Teema: Suht uskumatud lapsevanemad

Mul on lapsevanemana jäänud aga tunne, et õpetajad ei suudagi tihtipeale asuda lapsevanemaga konstruktiivsesse vestlusesse, sest nad vaatavad igat lapsevanema sõnavõttu positsioonilt \”pedagoogil on alati õigus\” ja \”lapsevanemad hüsteeritsevad\”.

Näen ise, et kui üritan nii viisakas ja ettevaatlikus toonis kui vähegi võimalik kas küsida mingi otsuse/hinde kohta või teha mingit ettepanekut (üritades teha kõik selleks, et minu sõnavõtt ei tunduks ei kriitika, endese/lapse õigustusena ega rünnakuna), siis üritab pedagoog kohe mind ja minu last \”paika panna\” ja süüdistada. Õpetaja on nagu pidevalt kaitsepositsioonil, hoolimata sellest et mitte kellelgi pole olnud vähimatki kavatsust teda rünnata.

Saage ometi aru, kulla pedagoogid, suurem osa lapsevanemaid tahab teiega tegelikult \”ühes paadis\” olla. Laste õpetamine ja kasvatamine parimal võimalikul moel on ju meie kõigi ühine eesmärk.

Kui lapsevanem on lapse ja tema juttude põhjal millestki nii häiritud, et ta peab vajalikuks õpetajale kirjutada, siis äkki on sellel siiski põhjus? Kui kirja teel ei õnnestu ennast üksteisele arusaadavaks teha, pakkuge lapsevanemale võimalust kohtumiseks ja aruteluks, võimalik et koos lapsega.

Teemaalgataja, minul samasugune probleem ühe vanemaga. Konkreetne ema püüab oma vaba aega sisustada süüdistamiste ja probleemide tekitamisega.
Ta kirjutab peale igat hinnet (mis ei ole 5) ja märkust kirja, milles süüdistab mind selles, et olen tema lapsele halvasti öelnud või solvanud. Tema elu põhimõte tundubki olevat konfliktide otsimine.
Isegi meeldetuletused ÕPILASELE mõjuvad lapse EMALE tunnete riivamise või solvamisena.
Hästi ebameeldiv inimene.
Õnneks on juhtkond temast teadlik ja olen ennast piisavalt arusaadavalt väljendanud, et ei tegele väljamõeldud provokatsioonidega.

Kas õpetajatele eraldi foorumit ei ole? Hea meelega jagaks kogemusi või aruteks suuremas õpetajate foorumis mingeid teatud teemasid. 😀

Pada s6imab katelt ….

kui lapsel on koolis probleem -tuleb minna kooli ja asjad selgeks rääkida – väga ebaviisakas on sedasi e-posti teel hakata asju klaarima. olen seda ka ise teinud ja asjad laabuvad palju kiiremini – kui räägid otse õpetajaga.
Samas on tuttav, kellel tõesti on probleemne laps (seda räägib minu laps, kes õpib samas klassis) – ülbitseb õpetajatega, ei allu korraldustele jne – ja kui seda ema kuulata – siis on kool kõiges süüdi. Samas minu lapsel selliseid probleeme ei ole, mis tema lapsel pea iga õpetajaga.
Kui laps oli algklassides – siis iga märkus puudutas ka mind – nüüd enam mitte, laps ise vastutab oma tegude eest, mitte mina.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Suht uskumatud õpetajad tänapäeval, ma ei imesta, et lapsevanem on õpetaja poolt hüsteeriliseks aetud.
Kui laps õpib korralikult iga päev ära, hinded 4 aastat olnud juba puhtad viied ja siis hakkab üks õpetaja 3-sid huupi laduma. Näiteks õpetaja lasi pilgu vihikust üle ilma süvenemata ja pani ilma südametunnistusepiinadeta hindeks 3-, õpetaja peaks lapsi motiveerima, mitte motivatsiooni lapselt ära kangutama.
Mina kirjutasin näiteks mõni kuu tagasi ühele aineõpetajale, et miks ta kunagi e-kooli õppimist ei pane, samuti ei ütle tunni lõpus, mis õppida jääb. NIng iga tund teeb töö, kusjuures ladus ainult kahtesid ja kolmesid. Peale kirjutamist, on õppimine alati e-koolis ja hinded lapsel korras, ma ei tahagi, et lapsel viied oleksid, kuid usun ja tean oma last, et kahe-kolmeline ta ei ole.
Veel ühest õpetajast, nimelt meesõpetajaid on ka selliseid…õpetaja toonitab, et töö tuleb selle peale, mis vihikus kirjas, et õppige vihikust ja mis tegelikult tuleb..tuleb töö sellise asja peale, millest lapsed pole kuulnudki – see õpetaja oli koolis käies ise teiste lükata (loe: mõnitada) ja tõugata ning tema enda sõnad õpilastele olid-teen kõik tagasi! Lapsevanem ei ole ka kivist, mõne korra pigistab silma kinni, kuid edaspidi juba kaitseb oma last.
[/tsitaat]
Jeerum! Mõnikord võibki nii juhtuda, et viielisel lapsel ei ole järsku enam viied. Õigemini juhtub seda keskastmes üsna sageli. Temaatika muutub keerulisemaks ja iga lapse peake ei suudagi kogu seda pahna läbi jahvatada. Minu arust on lapsevanemal loomulikult õigus oma arvamusele, kuid seni, kuni tal ei ole ette näidata pedagoogidiplomit, peaks ta oma arvamusi endale hoidma. Me ei lähe ka hambaarstile seletama, millist tooni plomm me hambaauku kõige paremini passib.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu arust on lapsevanemal loomulikult õigus oma arvamusele, kuid seni, kuni tal ei ole ette näidata pedagoogidiplomit, peaks ta oma arvamusi endale hoidma. Me ei lähe ka hambaarstile seletama, millist tooni plomm me hambaauku kõige paremini passib. [/tsitaat]
Klassika!
(Muide, tänapäeva edumeelsemad hambaarstid on alati lahkelt nõus küsimuste korral põhjalikult lahti seletama, mida ja miks nad teevad. Ei ole veel kohanud sellist hambaarsti, kes küsimust rünnakuna võtaks.)

Meie pere kolmas laps õpib algkoolis, vanem juba ülikoolis ja ma ei ole MITTE KORDAGI tulnud selle peale, et minna õpetajalt selgitust nõudma, miks on lapse hinne selline nagu see on. Ma olen oma lapsi toetanud ja suunanud leidma lahendusi kui mõne õpetajaga on justkui mingid arusaamatused ja püüan neile seeläbi õpetada enda eest seismist ja mõistmist, et inimesed on erinevad ja mõnikord tuleb osata nö oma õigusest tükike ära anda, et kompromissinu jõuda. Ma olen ka kuulnud ühte imetoredat ja meeldivat õpetajat üsna häirituna ja õnnetuna peale seda kui tal oli olnud vestlus \”normaalse tänapäevase lapsevanemaga\”, kes käis õpetajalt selgitust nõudmas, mille alusel oli tema last kunstiõpetuses hinnatud hindega \”4\”…

Kas te tõesti arvate, et õpetajad panevad meelega halbu hindeid?

Nad teevad ju sellega endale tööd juurde – konsultatsioonid, järeleaitamine, tugikaardid kuni IÕK-ni välja (individuaalne õppekava).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen õpetaja ja mind on asunud emailitsi ründama ühe õpilase ema. Saan temalt pea iga päev hüsteerilisi ja agressiivseid emaile stiilis \”minu laps pole midagi teinud, ta sai shoki\”. Mind paneb ausalt öeldes imestama selliste inimeste mõttekäik-kas tõesti pole lapsevanemal muud teha kui õpetajale alusetuid süüdistusi esitada, selle asemel, et oma lapse tegudes selgusele jõuda ja selle probleemiga kodus tegeleda?

Andke andeks, aga need emailid on minu jaoks suhteliselt koomilised. Saan sada protsenti aru, et antud prouake üritab mind igati provotseerida. [/tsitaat]

Sellise kõnepruugiga õpetaja ei tundu mulle sümpaatsena ega isikuna, keda sooviksin oma lapsele õpetajaks.

Mina suhtun asjasse nii, et koolis on õpetaja lapsele ülemuse analoog. Kool on lapsele ideaalne ettevalmistus eluks. See tähendab, et koolis on nii empaatilisi õpetajaid, ükskõikseid õpetajaid, närvihaigeid õpetajaid. Nii nagu ka ülejäänud elu viib meid kõiki kokku erinevat tüüpi ülemuste, alluvate ja klientidega. Kool on see koht kus õppida, mil moel erineva inimtüübiga kõige paremini hakkama saada, nii, et õpitulemused säiliksid heana. Näiteks mõnele õpetajale peabki vastama täpselt õpiku lausetega ja igasugune innovaatilisus on väistatud. Teine õpetaja hindab just loovaid ideid. Kolmas õpetaja läheb närvi, kui su juuksed pole patsis (pane siis selleks tunniks patsi, pole ju rsake). Neljas õpetaja hindab rohkem käekirja kui sisu (pööra siis tähelepanu käekirjale). Ehk siis õpi ära tabama, kuidas konflikte vältida ja samal ajal ka oma mina arendada. Näiteks kui koolis ei saa piisavalt oma isiklikku arvamust ja loovust väljendada, mine väitlusklubisse, robootikaringi või asu tegelema kunstiga.

Hinnetega on nii, et paraku ongi hindamine subjektiivne ja kui parasjagu on teada, et kunstitunnis hetkel ei arendata mitte niivõrd loovust vaid õpetatakse korralikku värvimist, objektide ühtlast paigutamist paberilehele, ette antud juhistest aru saamist või lihtsalt püsivust, siis ei ole mõtet minna õpetaja juurde kurtma, et lapse töö oli väga loov ja ilus (mis siis et teemale ei vastanud ja oli hooletult värvitud).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina suhtun asjasse nii, et koolis on õpetaja lapsele ülemuse analoog. Kool on lapsele ideaalne ettevalmistus eluks. See tähendab, et koolis on nii empaatilisi õpetajaid, ükskõikseid õpetajaid, närvihaigeid õpetajaid. Nii nagu ka ülejäänud elu viib meid kõiki kokku erinevat tüüpi ülemuste, alluvate ja klientidega. Kool on see koht kus õppida, mil moel erineva inimtüübiga kõige paremini hakkama saada, nii, et õpitulemused säiliksid heana. Näiteks mõnele õpetajale peabki vastama täpselt õpiku lausetega ja igasugune innovaatilisus on väistatud. Teine õpetaja hindab just loovaid ideid. Kolmas õpetaja läheb närvi, kui su juuksed pole patsis (pane siis selleks tunniks patsi, pole ju rsake). Neljas õpetaja hindab rohkem käekirja kui sisu (pööra siis tähelepanu käekirjale). Ehk siis õpi ära tabama, kuidas konflikte vältida ja samal ajal ka oma mina arendada. Näiteks kui koolis ei saa piisavalt oma isiklikku arvamust ja loovust väljendada, mine väitlusklubisse, robootikaringi või asu tegelema kunstiga.

[/tsitaat]

Tõesti arvad nii ?

Gümnaasiumi astme puhul ma ehk ei imestaks, aga oodata 7- 12 aastastelt teadliku analüüsivõimet, põhjus-tagajärgede täielikku mõistmist on küll üle võlli.

Eks neid õpetajaid oled igasuguseid. Enamus on ikka sellised,kes oskavad ja tahavad vanematega suhelda, mitte ei pea seda kõike rünnakuks. Samamoodi esineb hulle vanemaid,kes tõepoolest arvavad,et nende lapsed on kukununnud ja õpetaja kiusab.

Endal on kogemus kiusava õpetajaga. Nimelt mu venna matemaatika õpetaja konkreetselt kiusas ja ladus kahtesid,ühtesid. Küll ta võttis töö ajal lihtsalt vennalt arvuti ära(sest oli laenanud selle ennem klassikaaslaselt,kes seda ei kasutanud),küll ei sobinud joonlaud jne. Sihilikult alandas ja kiusas. Ema saatis kirju ja küsis,et mis juhtunud on,et hinded on nii halvad ja laps kodus kurdab,et ei taha tundi minna,sest õpetaja ei salli teda. Kisa tõusis taevani,et minu vend valetab. Siis läks ema õppealajuhataja juurde. Samal ajal tuli välja,et minu vend ei olnud ainuke,kes tema ohver oli. Vanemad kogusid kõik ennast kokku ja moodustasid ühise rinde. Samauti küsitles õppealajuhataja ilma ette teatamata klassikaaslasi,et nendelt infot saada õpetaja tegevuse kohta. Seal tuli igasuguseid lugusid,mida see õpetaja veel teinud oli. Ise pidas end väga võimukaks ja arvas,et tema peale ei hakka mitte miski. Süüdistas 4 klassi valetamises ja tema laimamises. Õnneks õppealajuhataja oli konkreetse sõnaga ja lahendas asja. See õpetaja vahetati välja neil klassidel ja kõigil hinded paranesid. Kuulda on olnud,et see sama õpetaja on üritanud uuesti kisu ajama hakata vennast klass all poole olevatega. Lapsed läksid ise kähku õppealajuhataja juurde ja õpetaja sai viimase hoiatuse. Vend,kes ei saanud ennem üle kahe on nüüd puha neljaline :). Kevadel eksamid tulemas ja põhikooli lõpetamine. Sai pikk küll pikk tekst, aga loodan,et kellelgi huvitav ja kasulik lugeda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina suhtun asjasse nii, et koolis on õpetaja lapsele ülemuse analoog. Kool on lapsele ideaalne ettevalmistus eluks. See tähendab, et koolis on nii empaatilisi õpetajaid, ükskõikseid õpetajaid, närvihaigeid õpetajaid. Nii nagu ka ülejäänud elu viib meid kõiki kokku erinevat tüüpi ülemuste, alluvate ja klientidega. Kool on see koht kus õppida, mil moel erineva inimtüübiga kõige paremini hakkama saada, nii, et õpitulemused säiliksid heana. Näiteks mõnele õpetajale peabki vastama täpselt õpiku lausetega ja igasugune innovaatilisus on väistatud. Teine õpetaja hindab just loovaid ideid. Kolmas õpetaja läheb närvi, kui su juuksed pole patsis (pane siis selleks tunniks patsi, pole ju rsake). Neljas õpetaja hindab rohkem käekirja kui sisu (pööra siis tähelepanu käekirjale). Ehk siis õpi ära tabama, kuidas konflikte vältida ja samal ajal ka oma mina arendada. Näiteks kui koolis ei saa piisavalt oma isiklikku arvamust ja loovust väljendada, mine väitlusklubisse, robootikaringi või asu tegelema kunstiga.

[/tsitaat]

See on tõesti mõistlik, aga vaid mingi piirini. Õppimise eesmärk pole ju saada viisi, vaid omandada aine. Kui õpetaja nõuab vaid ilusat käekirja ja päheõpitud lauseid, võib aine sisuline mõistmine tagaplaanile jääda ja see on juba suur probleem. Samuti leian, et \”närvihaige\” õpetaja koht ei ole koolis – no juukseid pole jah raske patsi panna, aga sellel õpetajal, keda selline tühiasi närvi ajab, on tõenäoliselt rohkemgi probleeme – võib-olla ei meeldi talle ka mõne lapse riietus, hääl vms?
Üks põhjus, miks mõne lapse hinded õpetaja vahetumise korral oluliselt tõusevad või langevad, võibki äkki olla selles, et käekirja eest viisi panev õpetaja asendub sisu hindava õpetajaga või vastupidi? Sellist olukorda ei tohiks tegelikult olla ja see vajab kindlasti uurimist, milles asi – tulebki suhelda klassikaaslastega, rääkida õpetajaga ja vajadusel õppejuhiga. Ja samuti võiks aegajalt isegi viisi saava lapsega igaks juhuks aine teemadel vestelda – kas ikka on kõik korras, kas ta ikka saab aru ja oskab?
Et ei jääks muljet, et ma õpetajatest üldiselt kuidagi halvasti arvan: minu lastele on kõik väga toredad ja mõistlikud õpetajad sattunud, kes teevad oma tööd väga hästi. Aitäh õpetajatele, teie töö on tõesti raske!
Teemaalgatajale soovitan lapsevanemaga rääkida, see loodetavasti rahustab mõlemad osapooled maha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen õpetaja ja mind on asunud emailitsi ründama ühe õpilase ema. Saan temalt pea iga päev hüsteerilisi ja agressiivseid emaile stiilis \”minu laps pole midagi teinud, ta sai shoki\”. Mind paneb ausalt öeldes imestama selliste inimeste mõttekäik-kas tõesti pole lapsevanemal muud teha kui õpetajale alusetuid süüdistusi esitada, selle asemel, et oma lapse tegudes selgusele jõuda ja selle probleemiga kodus tegeleda?

Andke andeks, aga need emailid on minu jaoks suhteliselt koomilised. Saan sada protsenti aru, et antud prouake üritab mind igati provotseerida. [/tsitaat]

Loodan, et oled ikka kenasti seletanud lapsevanemale, mis siis tegelikult juhtus, kuigi sinu üleoleva ja vanemat naeruvääristavaning alandava tooni põhjal julgen selles kahelda.

Kahjuks eksib ikka õpetajate keskele ära ka inimesi, kes on leidnud seltskonna, kellest neil jõud üle käib ja kelle suhtes nad on jõupositsioonil(lapsed ja nende vanemad)j ning nende alandamise arvel oma ego upitavad.